Jätkuvalt maailma parim!

Kauaoodatud sügis algas maailma jaoks meistri sünnipäevaga. Õigemini sünniaastapäevaga. Sest just 5. september oli see kuulsusrikas päev, mil 66 aastat tagasi üks Freddie Bulsara nimeline naakmann ilmavalgust nägi. Ansambel Queeniga tehtud muusikalised imeteod ei jäta kahtlust - tegemist oli muusikamaailma absoluutse meistriga. Parima live-artistiga, kes kunagi mikrofoni käes hoidnud ja oma karismaatilise lavatalendiga miljoneid inimesi endaga kaasa tõmmanud. Seoses Mercury hällipäevaga on ikka suisa hirmutav mõelda, kui alla on see tänapäeva muusikamaailm käinud. Lihtsalt mingisugune sisutühi plännimine, kus ei vaevuta enam pillegi mängima. Kogu jura käiatakse arvuti abil valmis ja sealt samast kütetakse see nn kontserditel ka kõllide kaudu ette. Taustaks totruseni ülesvõõbatud tegelinskite klounaadlik ja priiskav lavaline taidlemine ühes meeletute eriefektidega. Vot just sellised ongi need Lady GaGa-d, Bieberid jms äriprojektidest pahnaartistid, kellest keegi ei oleks minu arvates Freddiele väärt teregi ütlema.

Tegelikult jääbki mulle arusaamatuks, miks sellist pahna üleüldse kuulatakse. Üks põhjuseid on ilmselt selle pärast, et kogu muusikaline eelistus ammutatakse endale vaid eestimaistest sky plusi tüüpi raadiojaamadest, mis suures osas propageerivadki selliseid üheöö äriprojekte, mida lihtsameelsetele noortele nn superstaaride pähe maha müüakse. Lisa vaid meeletut hingehinda maksvat glamuuri, sädelemist ja priiskamist, rõhuta, et kõik see kammajaa on tänapäeva klubides moes ning... Voila! Hullunud hordid jooksevadki koheselt tormi. Kuigi tegelikult on ju sellise pillava show ning glamuurse tussi ja tissi keerutamise mõte ainult üks – üritada varjata ja kompenseerida oma häbiväärselt madalat muusikalist taset. No kui sellist klubitininat üldse muusikaks nimetadagi. Nii, et veelkord, palju õnne Freddie. Oled jätkuvalt maailma parim!

Kauaoodatud sügis on alanud ka traditsioonilise, septembrit-oktoobrit läbiva treeningtsükliga. Vanamoodsa spartaliku rassimisega, kus higi- ja veremaik ennast püsivalt ja järjekindlalt peavad tundma andma. Rassimist on tõepoolest omajagu, hõlmates mitmesuguseid kangi- ja jõuharjutusi, põletavaid jala- ja kõhulihaste seeriaid, Pirnaku mäkketõusu, jooksudistantse, speedbagi tagumist ja loomulikult ka karastussuplust. Et annaks ikka hea laksu sisse, nagu kulturist mr Mesi ütleb. Just karastussupluse osas sai nüüd ühise seltskonnaga otsustatud, et tuleb hakata korrapäraselt üha jahenevas järvevees käima. Isegi vastav teadetetahvel sai selle tarbeks tänapäeva moeröögatuslikku Feissbuuki tehtud - et oleks kergem igaõhtuseid vette kastmise aegu kokku leppida. Olgugi, et see Verevi vesi sügise esimesel nädalal just kontiprõksuvalt külm ei ole. Kohati isegi liiga soe. Sulistad nagu rasvase kõhuga part keset palavat suvepäeva, maale tagasi ei kipugi. Nii sai hr Kiiskmaniga näiteks isegi liumäest alla lastud. Võidu peale loomulikult, kus minu eelisteks olid pikemad jalad ja suurem kehakaal, hr Kiiskmanil aga tema enda sõnul aerodünaamilisemad ujumispüksid. Kurat, isegi siin ronib tehnika oma räige nahhaalsusega õilsasse sporti.

Rääkides karastussupluse juures juba spordist, siis lisaks sügisesele vastlaliu laskmisele Verevi veerennides, on meil eesmärgipäraseks motivatsiooniks seatud ka märtsi alguses toimuv talisuplusfestival Pirita Open, kuhu on plaan oma bändiga kohale vajuda ning 4x25 meetrisest teateujumisest osa võtta. Asi nüüd see 4x25 meetrikest neljase kamba peale jäises vees ära lahendada. Titemäng! Kas aga samas selle 25 meetrikese pärast on jällegi mõistlik mitusada versta Tallinnasse ja tagasi sõitma hakata, on juba iseküsimus. Aga kuna ongi keegi talvises järvevees suplejatelt mõistust eeldanud. Need asjad ei käi lihtsalt kokku.

Lõpetuseks ka stiilinäide Mr Mesi talvisest karastussuplusest koodnimega „Lollakad!“

http://www.youtube.com/watch?v=3gm89g5BbxY

Kuidas ma üle Võrtsjärve Mulgimaale ujusin.

11. august 2012

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb mul alustada mõne nädala tagusest ajaleheartikklist, kus räägiti pikamaaujujast Bruno Nopponenist. Nopponen on üks vahva säga, kes ujunud mandrilt Kihnu saarele, Võrtsust Emajõge pidi Tartusse ning tagatipuks ka veel üle lahe Soomest Eestisse. Tõsi, eks ujumisega seonduvaid tükke on endal juba varasemaltki pähe võetud, mõnda isegi praktiseeritud, kuid kõik need otsad on jäänud siiski sellise tunniajase ja paari kilomeetrise sulistamise raamesse. Bruno artikkel, samuti nagu ka tema Soome lahe retkest tehtud film nimega „Teekond“, näitasid mulle kätte aga nii mõnegi olulise nipi, mille abil pikemaid vahemaid vallutama ujuda. Otsustava tõuke andis kahtlemata ka selle suve täispikast triatlonist loobumine, mille kompenseerimiseks tuli ju oma suhteliselt head vormi mingisugusel alternatiivsel ja väljakutsuvalt hullul moel rakendada. Üle Võrtsjärve ujumine tundus selleks igati sobivat.

Lisaks iseendale on üle järve ujumiseks vaja kahte asja: paadimeeskonda ja head ilma. Esimese sain ma härraste Karro ja Kiiskmani ning teise, juba varasemale ilmateatele tuginedes, laupäevase nõrgema tuulega õhtupooliku näol. Eks ole just ilmal siin väga oluline tähtsus. Kui ikka torm on järvel selline, et kajakadki õhus munele hakkavad ning meetrikõrgused lained võimust võtavad, siis just väga üle järve ujuma ei kipu. Mitte, et ujumine oleks võimatu, kuid see kulutab lihtsalt kordades rohkem energiat, eriti veel siis kui tuule suund sind sihtmärgist eemale puhub. Eks tegi natukene seda ka tänane põhjatuul, kuid tänu paadimeeste suunamisele sai siiski püsitud enamjaolt soovitud kursil.

Kapten "Äss" juhendamas: "Uju nüüd otse päikesesse."

Päev ei alanud siiski ilma viperusteta. Nimelt paadikapten härra Karro, „Äss“ nagu ta ikka ennast nimetab, alustas hakatuseks kolmetunnise hilinemisega. Oli ju tegelikult plaan juba kell 13.00 tänast suurujumist alustada, kuid mehikese eelmise õhtu suvepäevad olid alkoholi liigmanustamise tõttu natukene üle käte läinud. Nii oli kapten Äss sõiduvalmis alles vastu õhtut ning ujumismaratoni start sai kella järgi antud täpselt 17:08. Paadimeeskonna töö polnud iseenesest keeruliste killast. Kapten Äss tiirutas motoriseeritud alusega ujuja läheduses, andis iga 15 minuti tagant natukene spordijooki ning aitas tüürimehe kohuseid täites mul suuna õigeks hoidmiseks orientiire leida. Kapteni abi, pootsman Kiiskman aga jäädvustas olulisi sündmusi filmilindile, rüüpas taskesi õlujooki ning vaatas, et kapten Äss paadiroolis midagi peesse ei keeraks. Muuseas, ka paat ise oli üpris fenomenaalne, meenutades oma kujult üks ühele multifilmirähn Woody Woodpeckerit.

Algus Tamme paljandi juures, järve idakaldal.

Ujumise start sai antud Tamme paljandi juurest, kus ma enne nagu kord ja kohus maale solberdasin. Et distants ikka korrektselt kaldast kaldasse tuleks. Tamme paljandi juures pole üllataval kombel ka seda Võrtsjärvele nii teada-tuntud lõputut jalutamist, enne kui rinnuni vette saad. Vaid napid 25 meetrit koperdamist kivisel põhjal, siis ujumisprillid ette ja võib tõmmetega algust teha. Loomulikult oli ujumisstiiliks krool, mis on edasiliikumiseks tegelikult ju ainukene mõistlik ja kiire ujumisviis. Eks võib ju ka koera või konna sulistada, kuid siis ilmselt enne järgmise päeva hommikut kohale jõudmise lootust väga ei oleks. Selili liikumise häda, vaatamata selle üsnagi soliidsele kiirusele, on aga see, et sa ei näe, kuhu poole sa tüürid. Pealegi on selg ees liikumine üleüldse ju nürimeelselt loogikavastane tegevus. Umbes sama, kui hakata kukal ees teise linna otsa kõndima. Ja loomulikult isikule, kes hakkaks Võrtsjärve liblikastiilis ületama, tuleks koheselt paat järele saata ning kiiremas korras hulluarst dr Liiva vastuvõtule toimetada.

Vesi vahutab ja keeb, läänekalda poole otsib teed.

Esimene pool kilomeetrit oli kurnav ja tõi vägisi pähe mõtted, kas täna on ikka see õige päev sellise asja sooritamiseks. Kuid eks lainetavas veekogus ole see alati nii. On ju randa loksuv laine otse vastu ning ujumisrütm veel kätte saamata. Nii läks ka minul peagi kergemaks ning rännak Mulgimaa suunas võis täie hoo ja lustiga alata. Väiksed raskused tekkisid distantsi esimesel neljandikul ka suunaga, kuid peagi hakkasime paadimeeskonna abiga igal joomispausil taeva järgi edasist ujumissuunda määrama. No nagu muistsed meresõitjad ikka. Tüürimees (ja kapten) Äss siis muudkui tähtsalt juhendas stiilis „ põruta nüüd selle heleda laigu või hoopis tolle väikese pilvetuti suunas“. Või uju otse päikesesse. Jah tõepoolest, oli mugavam küll.  

Joogipaus

Joogipausid ühes suuna korrigeerimisega toimusid iga 15 minuti tagant. Nii aeganõudva ujumisdistantsi juures on selline tihe intervall paraku vajalik. Kaotab ju ujuja oma aktiivse liikumisega, vaatamata vees olekule, palju vedelikku ning selle korvamine ühes täiendavate süsivesikute ja –kesikutega on jõudsa ujumise jätkamiseks äärmiselt vajalik. Lõpus, juba kalda lähedal olles, jäigi viimane joogikord võtmata ning see andis paarsada meetrit enne lõppu ka tegelikult tunda. Niisiis, ei maksa sissejuurutatud distsipliini lõhkuda ka isegi siis, kui varvas juba peaaegu kallast puudutab. Jootmine ise seejuures toimus tavalise spordipudeli kaudu, mis pika nööri abil paadist vette visati.

Mulgimaa kallas läheneb

Distants sai enamjaolt läbitud küll ühtlase tempoga, kuid vahest sattus ikka sekka ka kiiremaid, vahest jälle raskemaid lõike. Palju olenes laine tugevusest ja suunast. Kuna ajaliselt oli ujumine pikk ning vees midagi väga põrutavat ja vaheldusrikast peale pilvede ja läheduses tiirutava paadi vaadata polnud, oli aega mõelda igasugustele asjadele ning kohati lauluviisigi ümiseda. Mõttes loomulikult. Mitte Pavarotti kombel, et suu ja kopsud on lahti nagu laudauksed, kui kõrgemaid noote vaja võtta. Lisaks kõigele tiirutasid pea kohal vahetevahel ka paar kajakat, kes ilmselt toidulaua täiendamise õhinas asja uurima olid lennanud. Tuvastanud aga minus kaladele mitteomased tunnusjooned, kadusid nad pettunult peagi uutele jahimaadele.

Viimased poolsada meetrit

Psühholoogiliselt muutus asi tüütuks umbes 2km enne lõppu. Eriti just siis, kui kallas hakkas lähenema ning hakkasin vahelduseks orientiiri maa järgi seadma. Sellest loobusin ma siiski õige pea, kuna sedasi ei tulnud kallas absoluutselt lähemale ning samuti oli see ka rohkem rütmi lõhkuvam, peaasjalikult põhjusel, et kogu aeg tuli see kalda pealne punkt ühtlase metsamassiivi seast jälle üles otsida. Nii pöördusingi tagasi taevalaotuses paiknevate orientiiride poole ning ujusin tüürimees „Ässa“ juhendamisel otse loojuva päikese suunas. Üha rohkem ilmusid ujumiskiirust takistama ka mitmesugused veealused taimeväädid, kes ilmselt soovist priiküüti saada ennast vahetevahel minu jäsemete külge haakisid ja ühes sellega ka käe- ja jalahoogu pidurdama tükkisid. Seega olid viimased 500 meetrit täis üpris tublit tööd ja ettevõtmist, et tõotatud maa kaldale jõuda.

Vaevaline paati ronimene.

Võidukast kaldale sammumisest tuli paraku aga loobuda. Nimelt oli sealne kallas kõikjal kaetud tiheda pillirooga. Nii sai läbi igasuguste taimsete takistuste solberdatud sinnamaani, kus jalad põhja ulatusid. Tagantjärgi mõeldes oleks muidugi võinud ka läbi roo kalda poole murda nagu karu läbi rukkipõllu. Kuid vee all rehapulkadena püsti olevad lühikesed kõrkjavarred olid siiski natukene liiast, et sinna paljajalu paarikümne meetri jagu ukerdama minna. Oleks targem olnud, oleks mingisugused jalanõud paati visanud. Kuid ega sel tegelikult tähtsust ju ole. Eesmärk sai ikkagi edukalt teostatud ning nüüdsest on Eestil jälle üks loll juures, kes üle Võrtsjärve ujunud. Distantsiks ligikaudu 10 km ja aeg 3 tundi ja 26 minutit. Hurraa!

Olles kalda lähistel ennist paadimootori vetikaid täis ajanud, üritas kapten Äss enda saamatust rehabiliteerida ja demonstreeris meile tagasisõidul sadamasse oma olematuid merekaru teadmisi ja paadijuhtimise võimeid. Tegi hoolega kõiksuguseid kiirendusi, kännakaid ja muid kamikaze trikke, mis pidavat oma sõnutsi meiesugustel maarottidel südame läikima lööma. Muidugi ajas see meid härra Kiiskmaniga ainult naerma, kuid ei hakanud seda talle ju otse välja ütlema. Vähemalt mitte enne, kui ta mu ujumisprillid tagasi on toonud. Jäid teised vist paati.

Tehtud! Pikk veteväli on selja taha jäetud.

Rock Cafe ja Finntroll

 20. aprill, 2012

Olen kuulnud inglaste kohta ütlust, et ainsad asjad, mida see veidrikust saarerahvas hästi teha oskab, on jalgpallimäng ja rock-muusika. Kui nüüd asendada selles lihtsas võrrandis jalgpall jäähokiga ning rockmuusika hea folk-metaliga, saame tehte vastuseks soomlased - meie põhjanaabritest porod. Hõimurahva folk-metalliga on teadupärast kokkupuuteid varasemaltki olnud. Mäletamisväärsem neist tõenäoliselt kahe-aasta tagune Käsmus toimunud Korpiklaani kontsert. Kuid nagu Dj Ryan Angeloski Pimp TV-s ruulides ütles, "oleks nüüd aeg minna natukene karmimate teemade juurde“ ning üle kaeda ka soomlaste Finntroll, keda assisteerisid soojendajatena Metsatöll ühes kahe teise muusikalise kollektiiviga.

Pole ruumi heavy-näppugi visata

Nii asuski ühel vihmasel aprillikuu pärastlõunal Tartu poolt teele uljas kontsertseltskond,  mis oma kooseisult viieliikmeline. Lisaks minule esmalt vana ja igakordne rockipeer härra Mart, kelle kunagised kainusperioodid, nagu tema juuksedki, ammuilma ajaloo prügikasti vajunud. Sõiduki oli vallutanud ka ortodoksne Whitesnake´i fänn Erki, kes muuhulgas ka kibe käsi guitar hero klõbistamises. Viimase käigus lööb tal seejuures välja äärmiselt huvitav Pavlovi tingrefleks, mis iga valesti vajutatud noodi puhul väljendub automaatse „p…tsi!“ hüüatusega.  Kooseisu tutvustamine jätkub kahemeetrise Margusega, kes ühtlasi oli täna meie sõiduriista roolikeeraja. No püha kristuse peeretus, kui loll võib ikka inimene olla. Vabatahtlikult sellisel üritusel ja sellise seltskonnaga rooli ronida. See on juba isiklik viha iseenda vastu. Aga mis tehtud, see tehtud! Vähemalt oli sõiduriist suur ja mugav, kus nii pikale juhile kui ka ülejäänud nelikule normaalsetes tingimustes ruumi laiutamiseks ülearugi peaks oleme... kui ei oleks aga ühte aga! Ja agaks oli käesoleval juhul seltskonna viies liige härra Ivo, kes oma kunagise saleda koolipoisi välimuse ja kerge kehakaalu juba ammu õlletünnide ja burgeriputkade vahele lootusetult ära kaotanud.  Ühesõnaga – taga oli kitsas kui kurat. Polnud ruumi heavy-näppugi visata. Kuid hurjutanud ja irvitanud natuke Ivo kallal, jätmata muuhulgas mainimata ka tema selja peal vanaema vaipa meenutavat tätoveeringut, sai siiski endid kuidagimoodi autosse pakitud ning sõit võiski alata. 

Sõit nagu sellistel puhkudel ikka, oli suhteliselt mölarohke. Abivahenditeks ka üksjagu õlujooki, head rockmusooni ning valjuhääldiga telefon, millest Mart regulaarsete vahedega Õrnale helistas. Selgitamaks siin, kes on Õrn, miks talle helistada on vaja ning miks see kõik nii kohutavalt palju nalja pakub, läheks ilmselt pisut pikale ning võtaks liialt palju aega. Aega, mida meil on paraku aga niigi vähe ja mida raisata ei ole. Seda enam, et poolel teel oli vaja teha järjekordne põiepeatus ühes poeskäiguga. Mõisahoones asuv pood meenutas oma sisu poolest vanematele inimestele ilmselt nõuka aegu, kus iga kaup oli defitsiidi nimekirjas ning kaupluselettidelt seda saada ei olnud. Ühesõnaga olid suurem jagu riiuleid ja lette tühjad. Kuskohast Mardi burgeri jaoks lihakraam kokku aeti, jääb siinkohal ilmselt saladuseks. Inim- ja vareseliha näisid ainukese võimalusena. Aga meiesugused kontsertvandersellid pole oma rockirännakutel harjunud sellistele pisidetailidele tähelepanu pöörama. Pealegi tuli pigem keskenduda pooliku krõpsupaki sisu üleskorjamisele poe põrandalt, mis minu ja Erki vahelise „jagamise“ käigus sinna maha oli pudenenud.

Imege muna!

Edasi sõitsime Jüri kaudu Narva maantee lähedale, kus müügimees Ivo võttis kusagilt laost peale paar kasti peent väljamaa õlut. Õigemini mitte ei võtnud ise, vaid saatis sellised pädevad õllespetsid nagu mina ja Mart neile lattu järgi. Eks ole mõistetav ka. Kes see ikka seal laos Ivo sugusele poisinagale õllekasti kätte annab. Pillab äkki maha veel teine. Olles laos, nägime seal ka ühte väga huvitavat riistapuud. Nimelt ratastel robotit, kes kastidele kilet ümber pakkis. Puht sportlikust huvist tekkis meil mõte, kas äkki ei saaks väikese robotmehe ümber Ivo orbiidile tiirlema panna. Selle idee teostus jäi ära aga kahel põhjusel. Esiteks ei julgenud Ivo sissegi tulla, kuna reaalselt pidi ta olema oma tööandja arvates hetkel Tartus. Teiseks oli aga karta, et aparatuuril ei jätku nii palju jaksu ega kilet selleks, et Ivole ring peale teha. Olgugi, et küll robot, aga päris nõrkemiseni tühjaks ei saa ka vaesel plekkmehel lasta ennast suristada. Läheb veel ülekoormusest rikki äkki.

Tallinna jõudes liikusime koheselt linna ühte legendaarsemasse kohta, mis üldsegi ei olnud mitte mingisugune teletorn, Paks Margareeta või Toompea loss. Tegemist oli Valli baariga, kus omal ajal kogus kuulsust Pimp TV elupõline staar Raul Velbaum. Kuigi teletähte ennast näha ei olnud, võis  iga kohalviibija siiski tajuda legendi vaimset hõngu ja kohalolekut. Justkui oma kõrvaga kuuleks, kuidas Velbaum jälle karaoket möirgab, roosas pitskraes joigu soiub ning Ristsoo Petsile joomaselt ja räigelt vahele nähvab. Kuid lisaks meenutustele saab Valli baarist muudki. Justnimelt seda kurikuulsat millimallikat! Napsu, mille rindu tõmbamise järel suu veel 15 minutit tagantjärgi kipitab, nagu oleks pipratoosi alla neelanud. Lõuad idamaist vürtsi täis, liikusime paar sammu tagasi Dublineri pubisse, kus tegime jõuguga korralikud praed ja taaskord ka väiksed õlled. Üheaegselt tahkete ja vedelate produktide manustamisega klapitasime kokku ka härra Mardi sõiduki kütteraha. Antud tegevus käivitas aga sellise üksteiselt laenamise ja lahti vahetamise skeemitamise, mille järel peagi enam keegi aru ei saanud kes, kellele, kui palju ja miks ta üldse võlgu on. Segadus missugune, mille Velbaum oleks omal ajal kokku võtnud vaid ühe fraasiga – „Imege muna!“

Koopahäälne möirgamine

Tehes veel mõned väiksemad tiirud paaris kohas, sai õhtupimeduses jõutud Rock Cafe ette. Hetkeseisu adekvaatselt hinnates, võtsin vastu kiire otsuse, et enne kui lähen sisse heavy näppu viskama, kogun määramata ajahetke auto tagaistmel pikutades jõudu. Et olla korralikus löögihoos ajaks, mil Finntroll mürama kukub. Ka teised kamraadid ei kiirustanud veel sisseminekuga, vaid molutasid lärmates õues ning tegid tutvust mingisuguse tüütu Jaanuse nimelise tegelasega, kelle elufilosoofiat kõik kuulama pidid. Kuna aga uue sõbra põhiline vestluskaaslane härra Mart oli juba oma parimas hoos ning segas tema soravatele loengutele geniaalsete ja sirgjooneliste lühiküsimustega pidevalt vahele, kukkusid heavymees Jaanuse maailmatunnetuslikud baasalused tihtipeale kolinal kokku varisema. Teadusharus nimega „Mardinoloogia“ võib nimetada seda teise inimese enesehinnangu hävitamiseks.

Luugid lõin lahti täpselt keskööl, mil Rock Cafe seest hakkas kuulduma kurjakuulutavat kõminat. Ajasin momentaalselt ennast püsti ja spurtisin uue hinguse saatel ahvikiirusel kontsertsaali. Ja imekähku lava ette, kus Finntroll juba täie hooga mürgeldas. Õnneks jõudsin suht algfaasis ning millestki ilma väga ei jäänud. Mida siis kujutab endast ansambel Finntroll? Lihtsamalt öeldes on tegemist sellise karmi folk-metaliga, kus nn. vokaalosa koosneb küll koopahäälsest möirgamisest, kuid see eest muusikariistade noodid ja käigud on väga kaasakiskuvad ja huvitavad. Nii tinistatakse üpris kiire ja mürarohke trummi- ja kitarrikeevitamise juurde kõikvõimalikke ukulelehelisid, puhutakse erinevaid flööte ning sikutatakse lõõtsagi. Minule kui vanale Untsakate fännile selline instrumentaalne mitmekesisus sobib. Samas tuleb aga tunnistada, et stuudioversioonid kõlavad Finntrollil siiski natukene paremini kui live´is ja seda just seetõttu, et kontserdil ei pääse rahvapillide meloodilised helid üldise bassi- ja kitarrimüra taustalt niivõrd esile. Kuid väga hädaldada ka ei saanud, sest mitmedki minu lemmiklood tõmbasid korralikult vere käima küll. Eriti ootasin ma just kahte lugu – Solsagan ja Trollhammaren. Ning pettuda mul ei tulnud.

Katsed lava vallutada

Üllatav oli aga asjaolu, et Finntroll ei astunudki üles viimasena. Selle au jätsid soomlased oma võõrustajale Metsatöllile. Kahe bändi vahelise pausi ajal kohtasin lõpuks ka härra Marti, kes oli ennast täiesti vastu lava surunud ning röökis seal looma kombel ühes kahe lodeva naisfänniga, keda ta silmad särades mulle ja Margusele kiitma tuli. Üritasime ähmaseks joonud meeltega Mardile selgitada, et tegemist on suht jubedate mõõkadega, kelle välimustest juba ainuüksi pidanuks piisama, et uut eluaegset karskusperioodi alustada. Hetkel meie selgitustööst aga suurt tolku siiski ei olnud. Imekspandavam oli aga hoopis Erki puudumine ning ka Ivo oli kadunud nagu vits vette. Metsatöll tuli juba mürtsuga lavale, kuid noorsandid olid jätkuvalt kadunud. Tõsi küll, mingi aeg telefoni vaadates, oldi eelnimetatud isikute poolt mulle mitmeid kordi helistatud. Aga kus sa paganat kuuled seda helinat, kui „Vaid vaprust“ samal ajal mürgeldab. Tõde kooruski lahti alles pärast kontserti. Nimelt oli vägijookidest lõvijõudu ammutanud Erki üritanud ühe soojendusbändi etteaste ajal lavale hüpata. Kuna äratõuge polnud aga piisav, kukkunud tõotatud maale pürgija sealt suure kolinaga alla. Turvameestele sellised sportlikud etteasted muidugi ei meeldinud ning kõrgushüppeäss ühes Ivoga kupatati otsemat teed pidi õue. Õues selgus teine tõsiasi – kukkumise tagajärjel oli Erki hüppeliiges pahupidi, mis päädis kiirabi kutsumisega. Kohe näha, et poiss pole korv- võrk- ja jalgpalli mänginud. Muidu oleks selline vigastus tavaline köki-möki. Nii arvas ka kiirabi, kes lasi jalale törtsu külma peale ning käskis vajaduse korral iseseisvalt traumapunkti koperdada. Samal ajal lammutas majas sees aga vihaselt Metsatöll, kes minu hinnangul polnud küll nii hea kui Finntroll, kuid andis siiski samuti korralikult hagu.

Võitlused une, luksumise ja vihase autojuhiga

Kontsert lõppenud, sai pärast kella 2 öösel hakatud koju sõitma. Nagu ikka läks suureks killu rebimiseks ja hirmumiseks, mis minul lõppes tavapärase luksuma hakkamisega. Jälle need piinavad luksumised. Ja autos polnud ka mingisugust joogipoolist, mille abil sellest lahti saada. Niisiis irdusin natukene koomikute seltskonnast, mille koosseis hakkas tegelikult nagunii juba kõik magama jääma. Ivo oli oma massiivse kere keeranud tagaistmel külje peale ning nohises sügavat talveund. Erki üritas keskele surutult enda personaalset unekest nurruda, püüdes ühtlasi pidevalt  esiistme vahelt oma äraväänatud koiba ette sirutada. Kuna jalg aga tonksas kannaga ühtelugu käigukangi peale, tekitas see sõidukijuhis korduvaid vihapurskeid. Ka Mart vajus hetkeks ära, kuid tuli elule tagasi 50 kilomeetrit enne Tartut, hakates seejärel suure hooga kõikidele helistama (sealhulgas magavale Ivole) ning seosetut gigalo-mehe möla ajama.

Ka Margus võitles vahelduva eduga unega, mis allajäämise ohus päädis peagi ühe tanklapeatuse ja kohvitiiruga. Mõnes mõttes oli see ka viga, kuna vahepeal unne suikunud Mart kasutas seda hetke ära, et tankla peldikusse karu tapma minna. Kiirelt sellised asjad tal aga teadupärast ei käi. Sinna ta igatahes särgiväel siis tuterdaski, endal rinnaesine ja nägu burgerikastmega koos. Peaaegu oleks möödaminnes ühe krõpsuriiuligi pikali kukkunud. Varahommikul Tartusse jõudes tekkis eraldi intsident veel Ivo ja Marguse vahel, kuna viimane ei viitsinud suurt vägimeest kodutrepi ette sõidutada. Väike sõnasõda lõppes seekord siiski autojuhi võidu ning Ivo 100 meetrise jalutuskäiguga. Erki jalutuskäigud lõpetati aga järgmisel päeval traumapunktis, kus rockisõdalase paistes jalg kaheks nädalaks kipsi pandi ning kargud kätte ulatati. Ilus mälestus Finntrolli kontserdist.

Järgmisel lahinguväljal 16. mail jälle näeme, Raisk!

Euroopa Saunamaraton (2. osa)

Jätkame siis 12. veebruari saunamaratoni teekonda...

Külm Tootsi saun

7. Cantervilla Loss
Enne lossisauna külastamist tuli läbi käia ka nn Tootsi saunast. Erinevalt tavasaunast, oli see kütmata ning sedavõrd jäine ja külm, et tagumik kohe naks-naks lava külge kinni jäi. Latatarast peremees, kes end personaalselt Tootsiks riietanud, oli eesruumis välja valanud pitside kaupa Lati Patsu, lauale asetanud rosinaga saia (sellist, kus ei pea noa otsaga rosinaid taga ajama nigu narr) ning taustaks telekast mängima pannud klassikalise „Kevade“ saunastseeni. Ise valvas ta katkematu loba saatel kõiki saunalisi leiliruumi ukselävel, jahvatades muudkui tähetark Igor Mangist, kes ennist samuti õues ringi patseeris. Peagi avastasime härra Luigaga, et külmasaunast saab lisaks uksele ka aknavõlvist läbi pugedes teisele poole seina ronida ning pikemalt mõtlemata panimegi sealt kaudu eesruumi leekima. Paar pitsi Lati Patsu, tükk saia ja seejärel juba lossihoonesse seiklema. Läbi pikkade ja libedate keldrikoridoride jõudsime lõpuks välja basseiniga varustatud saunakompleksini. Saabusid ka eelpool kirjeldatud sead, kes oma maskides otsekohe basseini kargasid. Laval käis samal ajal aga kõva leilitamine. Üks nokastunud tegelinski lootis aja kokkuhoiu mõttes leilivee jaoks mõeldud kibu täita otse kloorisest basseinist, kuid matsakas lossisauna perenaine jõudis õigel ajal jaole ning kupatas leidliku noorhärra kraanivee otsingutele.

8. Hotell KarupesaNimetaks seda kiireks vahepeatuseks. Umbes nagu F1-s boksipeatus. Rahvast siin praktiliselt polnud, sündmustik igavalt hõre ja saun ise samuti selline tagasihoidlik harju keskmine. Lava peal konutas vaid ükainus pikakasvuline sell, kes osutus jällegi juba eelpool kohatud Sepa Melliks. Tema oli jõudnud nüüd oma ringiga alles teise sauna ning viskas seal rahu ja vaikust nautides leili. Õige kah, kuhu ikka kiiret. Natuke muljetanud ja kerisekive kastnud, võtsime taas oma lipu, pagasiruumis asuvast kohvrist järjekordsed õlled ning jätkasime edasiliikumist Sihva suunas. Sepa Mell jäi rahulikult edasi higistama. Õige sepa nahk on kõigega harjunud

Sokka suitsusaun

Ühine päästeoperatsioon.

9. Sokka Puhkekeskus
Ees ootas kahe eelmise aasta parimaks saunaks tunnistatud Sokka suitsusaun. Viimane asus aga kusagil kaugel metsade ja põldude rüpes, kuhu kitsast teed pidi ukerdamine oli üpris vaevaline. Eriti kui veel rohkelt sõidukeid juhtus vastu tulema. Pimeda ja nõgise leiliruumi olulisemaks kaadervärgiks oli suurtest maakividest koosnev 2-3 ruutmeetri suurune keris, mille ümber saunamees siis hoolega vett loopides ringi võimles. Nii mõnedki saunalised olid enesele nõega hirmuäratavad tšerokiide sõjamaalingud peale maalinud ning üks suisa terve oma näo ühtlase pigikorraga üle võõbanud. Iga Sudaanist pärit mustanahaline oleks teda nähes kadedusest lõhki läinud. Kuid nii tehisneegrite kui ka kahvanägude suured seiklused said siiski alguse alles tagasi maantee poole sõites, kus kinnijäänud sõidukite lumevallidest ja mäenõlvadelt lahti päästmiseks tuli kõikide konkurentide jõud otsustavalt ühendada. Ühine ja heatujuline kollektiivpäästeoperatsioon vältas kokku kõva pool tundi. Muuhulgas võtsid maratonist osa ka Hummeri mehed, kes vajadusel otse üle lumiste põldude edasi rühkisid. Kuid ega loodust lõputult ikka üle ei kavalda, olla lõpuks ka nemad kinni jäänud.

Mehed saunast on ühendand jõud!

Orienteerumisraskused

10. Sangaste Rukkimaja saun
Sokka lumemülgastest minema pääsenud, tekkisid suured raskused kaardi lugemisega. Uuritakse ja puuritakse navigatsioonipaberit nii üht kui teistpidi, kuid õiget sotti järgneva sauna asukohast ei saada. Tagatipuks on kadunud ka orienteerumisleht, ilma milleta muutuks nii senine kui ka edasine võistlemine asjatuks komejandiks. Varasemate sündmuste taastamise ja süü üksteise kaela veeretamise järel leitakse see lõpuks üles härra Kiiskmani märja tagumiku alt. Kaardi dešifreerimisele löödi ajutiselt käega ning otsustati esmalt käia ära Sangastes tee ääres asuvas Rukkimaja saunas. Taaskord oli tegemist üpris kummist leiliruumiga, kuhu rahvast aina juurde trügis. Kohal oli ka sportkellaga tütarlaps, kes tõsi küll nii pingeliselt etteantud ajalimiiti enam ei järginud. Ju olid võidumõtted maha jäetud ja keskenduti teiste eeskujul ürituse lõbusamale poolele.

11. Metsavana puhkemajaJärjekordses saunamajas, mis pika otsimise peale üles leiti, võttis meid vastu pilkane pimedus. Majaperemehel oli nimelt probleeme vooluga, õigemini seda polnudki. Kobasime mööda pimedaid koridore leiliruumi poole nigu karuperses, mitte tilligi polnud näha. Tõotatud maale ehk lavale jõudes, oli see inimeseloomi paksult täis ning nende nägu ja sugu andis kindlaks teha vaid kahe küünla abil, mis ahjuservale põlema olid süüdatud. Pimedus lõbusat seltskond aga ei heidutanud ning kõik võistlejad vennastusid ja õestusid kiiresti. Rebiti hoolega kildu ning jagati varasemat infot ja muljeid. Lõpetuseks tuli ka arvult seitsmendasse jääauku karata – protseduur, mida suure augu keskele asetatud prussile toetades sai läbi viia kahekesi korraga. Aja kokkuhoid missugune.

12. Kunstimäe puhkemajaTopeltsaunaga vahepunkt. Esmalt peamajas elektrikerise aurutamine ning hiljem all jõe ääres korralik maasaun. Ülemises saunas konutasime suisa üksinda. Selgus, et suurem rahvahulk oli juba maasauna tikkunud. Ja nagu me peagi aru saime, oli see ka paganama õige otsus, kuna tegemist oli tänase võistluspäeva konkurentsitult parima saunaga. Korraliku vene kerisega, kus pärast kapatäite pildumist tuli sedavõrd hea ja kõva leil, et ükski saunasolija ei teinud sellel ajal piiksu ega puuksu ka mitte. Ei mingit killu rebimist, lõhverdamist ega muljetamist. Kõik nautisid vaid vaikselt ähkides leili. Boonuspunkte käidi seekord külmavee tünnisaunas hankimas. Ju siis polnud keegi viitsinud tuld alla teha. Ometigi tundus aga ka 10 kraadine kütmata tünnivesi niivõrd soojana, et välja nagu väga ei kippunudki. Kui siis vaid üheks korraks veel päeva parimat leili nautima.

13. Zillisaun Sihval Voki oja ääresEriline saun kahes mõttes. Esiteks oli tegemist mobiilse ja liikuva saunaga. Nimelt oli kogu kaadervärk ehitatud veoauto ZIL peal asuvasse ahjuga majutuskuuti. Võõras selline sõiduriist mulle isiklikult ei olnud, sest sõjaväe aegu sai Tsirguliinas ühte soomusrongi valvates isegi selles kuudis ööbitud. Siin oli see aga saunaks kohandatud. Teiseks eripäraks oli saunaomaniku poolt sisse seatud kindel kord. Arvestades sauna pisiksust, oli igale tiimile ette nähtud 3 minutit leiliaega. Kui kell kukkus, siis toimus vahetus – vanad kupatati välja ja uued õnnelikud sisse. Kõik toimis nagu kellavärk ja ka leil oli hea ja asjalik. Jääaauku sai külastatud juba enne lavale minekut. Oli teine juba küll natukene kinni külmunud, kuid 85 kilosele rünnakule see õhuke jääkirme vastupanu osutada ei suutnud.

14. Sihva TorusaunTaaskord pisitillukene saun. No palju rahvast sa ikka ühe toru sisse mahutad? Tuleb aga välja, et kuradima palju. Pealegi tekkis jällegi mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui terve võistkonna jagu näitsikuid end sisse üritas pressida. Nii oli normaalsetes oludes umbes 4-6 inimest mahutavas saunas ühtäkki oma 12-14 inimest ning vaid kurat oskab öelda, kuidas keegi ennast seal vastu ahju ära ei kõrvetanud. Puudus aga leilivesi, mida keegi siis läkski väljast tooma. See kuidas ta peagi oma vett täis kibuga tagasi sisse üritas tungida, meenutas kunagist Metallica kontserti lauluväljakul, kus üks sihikindel tegelinski üritas kolme ääreni täis õlletoobiga esiritta trügida. Lõpuks saadi siiski leil sauna (väga hea leil kusjuures) ning kõik see mees ja naine ruigasid rõõmust ja rahulolust. Õues arenesid sündmused aga omasoodu. Peategelaseks kujunes taaskord areenile naasnud härra Rene, kelle olek oli teinud viimase kohtumisega võrreldes aga 180 kraadise kannapöörde. Vend oli vintis nagu pump. Lällas ja tuias nii suure innuga, et närvilise oleku ja ilmselt samuti purjakil saunaomaniku meelerahu hakkas katkema. Kuna ärritunud saunamehikesel polnud enam sündmuste tegelikust käigust mingisugust ülevaadet, lasime tal lisaks leilisaunale ka tünnisauna templi lehele ära lüüa, kuigi me reaalselt sinna sisse ei hakanudki ronima. Oli ju sealgi seda kaadrit niivõrd palju, et Archimedese seaduse kohaselt enam vee jaoks ruumi poleks tohtinud jätkuda.

15. Annemäe PuhkemajaViimane saun, mis seltskonna poolest üks paremaid. Kohvritäis õlut ja pudel Jägerit on teinud meist selle sauna tähed, eriti just jutukuse osas. Niisiis saab tehtud koguni kaks leilikorda olgugi, et taaskord röstrit meenutav ja üleujutatud elektrikeris mingisugust arvestatavat temperatuuri ei suutnud toota. Inimkehade poolt tekitatud soojus oli ilmselt võimsamaks kütteallikaks. Härra Tammeorg meenutas hoogsalt oma kaugeid nooruseaastaid, mil ta külla tulnud hollandlastele esimest korda sauna näitas. Meenutustes teeb aga mees ennast kohe niivõrd nooreks, et pidanuks juba 15 aastasena keskkooli lõpetama. Niisiis oli kõikidel olla au laval ühes noore Einsteiniga. Koomuskit püüdis pakkuda ka härra Kiiskman, kes sügavat treppi mööda jääauku laskudes suutis korraliku käbara maha panna. Selle eest kahjuks ajaboonust talle keegi ei anna, stiilipunktidest rääkimata.

Selline oligi siis meeskond „Leilihundid“ jaoks III Euroopa Saunamaraton. Arvestades boonuseid tuli lõppajaks 2 tundi ja 32 minutit ning 120 võistkonna seas 46. koht. Ja õues parklas ühe konkurendi küsimusele „kas pühajärve puhkekeskuses veel sauna ka saab minna?“, ei saanud kohe teisiti vastata, kui et „kulla mees, sa oled 15 sauna läbi käinud, kas siis puhtaks ei jõudnudki saada.“

Võistkond "Leilihundid"
Paremalt: Sander, Kari, Priit, Mart

Euroopa saunamaraton (1. osa)

12. veebruar, pühapäev.

Niisiis, teeme veelkord kõikidele puust ja punaselt ette, mida kujutab endast Euroopa Saunamaraton. Lihtlabaselt öeldes on tegemist ühe tavalise orienteerumisvõistlusega, kus tuleb aja peale läbida 15 kontrollpunkti (sauna). Tegelikkuses muidugi asi nii kuiv ja konkreetne pole, vaid ikka oluliselt lõbusam ja mitmekesisem. Et saada orienteerumislehele iga saunaomaniku poolt tiimi kohalolekut tõendav tempel, tuleb kõikides saunades ka vähemalt 3 minutit leili võtta ning soovi korral boonuse teenimise eesmärgil ka jääaukudest ja tünnisaunadest läbi põigata. Iga boonus väljendub 10 preemiaminutis, mis kõik hiljem tiimi lõppajalt maha arvutatakse. Kui aga juhtub, et mõnes saunas jääb käimata, tulevad mängu karistusminutid. Liikumine kontrollpunktide vahel toimub enamasti autodega, see-eest kohapealne silkamine aga plätude ja hommikumantlite väel ehk siis saunamaratoni mitteametlikus võistlusvormis.

Vot sellisest sportlik-meelelahutuslik-lustlikust ettevõtmisest asus osa võtma ka meeskond „Leilihundid“, mille koosseisus lisaks minule ka härrased Luiga, Tammeorg ja Kiiskman. Maratonipäeva hommik algas leilihuntidele esmalt lipu tegemisega. Kes siis ikka ilma liputa lahingusse tormab? Nõnda klammerdatigi Pirita purjeregatti aegne olümpia-Mišaga saunarätt pika ridva otsa, mille järel meenutas meie tiim nüüd igasse sauna saabudes Vana-Rooma leegioni kohorti. Meeskonna motoriseeritud sõjavankriks võeti aga pärast pisikest nõupidamist härra Tammeoru Avensis, mille plussiks oli ennekõike tema suur salong ning selle kiire soojenemine. Sooja saamiseks lastiti sõiduki peale ka veel tagasihoidlikus koguses kõri kaudu manustatavaid oktaanisisalduseta vedelkütuseid - kohver 0,33 Premiumit ning pudel Jägermeisterit.

Kuna kõik neli tiimiliiget pidid keskenduma ainuüksi võistlusele, võeti sõiduriista juhtima eraldi naissoost autojuht, kelle täiendavaks ülesandeks jäi ka sündmuste fotojäädvustamine. Enne kui viimane sai hakata aga oma tööülesandeid täitma, tekitas härra Tammeorg ennelõunases Tartu linnaliikluses veel paar avariiohtlikku situatsiooni. Meeskonna adrenaliinitase tõusis sellest oluliselt ning nii püsisime kõik kuni Pühajärve puhkekeskuseni suhteliselt erksatena. Peagi oli meil võistluse registratuurist saadud ka juba nii orienteerumisleht kui ka ümbruskonna kaart ning võisimegi minna auto juurde parklasse end ümber riietuma. Korduvate väljendite, nagu näiteks „tra kui külm on“, saatel ajasid kõik see mees endale selga võistlusvormi, mis koosnes ujumispükstest, hommikumantlist, plätadest ning saunamütsist. Kui kõik olid omadega valmis, jäi üle vaid stardipauku oodata.

Meie marsruut 15 kontrollpunkti läbimisel ühes kiire sündmuste kirjeldusega oli järgmine:

1. Pühajärve SPA ja Puhkekeskus
Stardipaik! Samas ka esimese sauna asukoht, kus tuli elektrikerisega varustatud pisikesse leiliruumi sisse trügida. Et mässavat loomakarja meenutav karvaste ja suleliste masshord tillukest sauna pilbasteks ei lõhuks, tuli siinne 3-minutiline leilitamine teostada vaid ühel võistkonnaliikmel. Erand tehti siiski vist ühele jorsile, kes koos kumminaisega lavale ronis. Meie au läks esimeses kontrollpunktis kaitsma härra Tammeorg, kelle äraoleku ajal ülejäänud mansaft hoolega järgnevat marsruuti ette kavandas. Härra Kiiskman võttis küll hommikumantli taskust välja oma hi-tech telefoni, väites, et see imeloom teeb korraga süüa, triigib pesu, lindistab vereringe kohinat ning hoolitseb ühtlasi ka GPS navigeerimise eest, kuid tegelikult polnud sitast abi mingisugust. Vana hea paberkaart, kompass ja taevatähed olid ikka need, mis meid saunast sauna edasi ja õigel teel suutsid hoida.

2. Andu Puhkekeskus
Esimeseks sihtkohaks valiti Rõngu maantee ääres asuv Andu puhkemaja saun, mis oli enam vähem soliidse leiliga ning kus jätkus enam vähem ruumi ka oma taguots lava peale maha poetada. Eriti pärast seda, kui härra Luiga oli kalpsanud lava taga asuvale laiale aknalauale. Olevat rohkem ruumi ja mugavam. Ja tõepoolest, rahvast kogunes hoolega ning nii mõnedki jorsid olid sunnitud juba püsti seisma. Välja minnes sai läbi hüpatud ka esimesest jääaugust, mida kogu võistluse peale oli kokku üheksa. Kuigi templi kirjasaamiseks orienteerumislehele piisanuks iga jääaugu peale vaid ühe tiimiliikme sissekargamisest, käisin omal initsiatiivil kõik need üheksa ka personaalselt läbi. Ükskõik, kas üksi või mõne teise tiimikaaslasega. No et huvitavama oleks.

3. SA Tartu Sport Veski saun
Äärmiselt niru elektrikerisega saun, kus leili tuli tikutulega taga otsida. Otsijaid kogunes leiliruumi aga ohtrasti. Kohe nii palju, et pani üllatusest juba sauna seinu katsuma, ega need juhtumisi venivad ja kummist ole. Vaatamata tõsiasjale, et kõik see rahvas oli surutud tihedalt üksteise vastu nagu silgud pütis, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui mõni tütarlaps ennast leiliruumi üritas pressida. Ühel neist näitsikutest oli käe peal ka uhke sportkell, millega ta piinliku täpsusega enda võistkonna 3 minutit jälgis. Enamik nii punktuaalsed siiski ei olnud ning käisid ajaga vabamalt ümber. Tähtis oli ennekõike ikkagi hea jutt ja seltskond, mis pärast jääaugu külastust soojalt podisevas tünnisaunas jällegi kokku said. Liiklus tünnisaunas meenutas vastupäeva käivat konveiermeetodit, kus üha uued õhku täis torsodega asjaosalised tünni laekusid, seejärel tasahaaval täisringi ära tiksusid ning seejärel uute saunade poole minema leekisid.

4. Metsatu talu
Esimene suitsusauna laadne asi. Hämarasse leiliruumi astudes vaatab vastu üks pikakasvuline tuttav kõrend. Sepa Mell ise, vana klassivend algkoolipäevilt. Selline muhe ja rahulik pulli-, palli- ja pillimees. Võtame siis nõgiste seinte vahele istet, ajame sõnakese juttu ning vaatame, kuidas rahvaste paabel sisse voolama hakkab. Mõned sisenenud daamid on koguni terve oma Aadama küljeluust voolitud ihu paljaks koorinud. Kahjuks aga polnud tegemist mitte kõige kenamate ja saledamate tütarlastega. Õnnekombel aitas aga saunas valitsev hämarus ehmatavat šokiteraapiat mõnevõrra siiski vähendada. Ülesnäidatud vapruse eest premeeriti meid saunaomaniku poolt puust medalitega – tavalised puuhalust viilutatud seibid, millele nöör külge poogitud -, mis kohe ka kaela riputatud said. Ulpisid teised päris hästi vee peal, kui järjekordsesse jääauku taas oma kere kastetud sai. Ega see jäävees sulistamine külmavõitu väga tundugi, aga vaat need kuramuse jalad olid küll lume sees jooksmisest juba luuüdini läbi külmunud.

5. Villa Müllerbeck
Kuigi kohanimi on suursugune, polnud seda aga sealne leil. Ei saa mina aru, miks on vaja sellisest võistlusest osa võtta, kui sul on nn. leiliruumi seina külge kruvitud väikene kahe mulguga röster. Sest just röstrit see pisitilluke elektrikeris meenutaski. Härra Luiga küll meelitas ja ujutas teist, kuid enne võinuks ilmselt suvalist pudelit hõõrudes sealt džinni välja kargamas näha, kui sellelt mikroskoopiliselt keriselt leili saada. Teine kino oli seotud jääauguga, kuhu tuli pikalt mööda lumelibedat kallakut joosta. Oli teine vist viimasest sügisvihmast järele jäänud poriloiku tehtud. No nii madal teine, et isegi tünnisaun, kus me peagi ligunesime, jättis Mariaani sügaviku mulje. Kuid sellega seiklused ei lõppenud- Naljasaunast eemale sõites tuli ühel tõusul ka libeda mäenõlva tõttu kollektiivselt sõidukit lükata. Arvestades plättade libedust, otsustasin teha seda paljajalu, mis oli aga 100 protsenti vale otsus. Esiteks oli nii vaat et libedamgi ning lisaks kõigele muule jäätusid veel varbad ka kokku ning jalataldadel hakkas kuradima külm. Jägermeister ja varvaste soojendamine auto armatuurlaual taastasid aga peagi võitlusvõime.

6.Kullipesa Puhkemaja
Kullipesa puhkemajas sai nähtud igasugust huvitavat ja mitmekülgset seltskonda. Esmalt Rene nimeline tegelane, kes vahest käib meiega korvpalli siksimas. Mees oli meiega kõneledes ja oma esimest õllepurki lahti tehes äärmiselt väljapeetud ja vaoshoitud olemisega. Edasi tuli tegemist teha Reporteri võttegrupiga, kes jälitas siin mingisuguseid välisüliõpilastest hispaanlast ja nepaallast – ühesõnaga isikuid, kes kunagi oma elus varem polnud ühtegi sauna ega jääauku näinud, rääkimata seal käimisest. Viimase osas tegin neile kohe aga kiire demonstratsiooni. Saunauksest sisse astudes askeldas nagide juures veel üks habemega mees, kelles polnud raske ära tunda Matit. Mati on vana maratonihunt, kes üksiküritajana tõmbab oma muheda oleku ja hajameelsusega ohtralt tähelepanu. Olevat näiteks kunagi jooksumaratoni starti tunni jagu hiljaks jäänud. No eks kõigil võib juhtuda! Eriti aga Matil! Kõige tipuks astusid saunauksest sisse veel neli pesuehtsat siga. Koomikud olid nimelt endale suured vahtkummist seapead pähe tõmmanud ja nägid nüüd välja nagu Mõmmi aabitsa kabajantsikud. Saun ise oli aga jällegi kummist. Kurat teab, kuidas kõik see hord, nii inimesed kui ka loomad, sinna sisse parasjagu ära mahtusid.

Jätkub…

Leilihundid pakast trotsimas

Mäletatavasti sai suviti ikka vahest põrgukuumuse tõttu jooksutreeningutest luuslanki löödud ja kusagil viludas hingelõõtsa ähitud. No mis kuradi jooksmisest sa räägid, kui 33 kraadi kuumust ühes päikese ja lämmi õhuga sulle igast asendist pornograafiat teevad ning katkematult silma ja suhu panevad. Jõudsid vaid mõelda, et oh kui oleks praegu sügis või talv – küll siis alles oleks hea mässata. Ja eks ta nii üldjoontes olegi. Sügis ja talv on tõepoolest ühed mõistlikud treeningtingimuste pakkujad, kuid vahest tuleb ka siingi ette hetki, mil oled ilma vastu võimetu ning pead oma õhtused sportlikud õuetegevused k...ttide laiaksistumise ja tilliveeretamise peale kulutama.

Terve käesoleva nädala on õues paukunud 20-30 kraadine pakane, kusjuures ilmatargad lubavad lahkesti veel lisa. Nimelt pidavat pühapäeva ööseks seda va miinust kogunema juba 35-37 kanti. Mis jooksmisest sa sellises Siberis siis räägid? Puruloll oled, kui oma nina jooksuplaanidega õue topid. Tagajärjeks saavad siin olla vaid härma hingeldatud kopsud ning klimpjaks tökatiks hangunud veri, mis talvelisanditeta diiselkütust meenutab. Eks riietustki ole raske sellise ilmaga valida. Vanad head ja mugavad dressipüksid omandavad tänases temperatuuris ilmselt kiirelt 200-se läbimõõduga malmtoru kuju ja kõvaduse. Ja jooksmine nendes oleks tõenäoliselt sama mis puuhobusega ratsutamine.

Ei! Pole midagi teha. Peab sundpausi pidama. Kuid seda siiski vaid õues jooksmisest. Eks keldritrennid, kossu siksimised ja Nõo spordihoone külastused kõik jäävad. Kartused, et sport külmaga ära sureb, on tugevasti liialdatud. Eksisteerib teine rahulikult edasi, lihtsalt natukene kohitsetud varandis. Ainukene päev, mil mingisugust trenni ei toimu on siiski jätkuvalt neljapäev, mis taastumise eesmärgil nagunii täielikult vabaks jäetud. Tuled aga õhtul töölt koju, nurrud tunnikese und ja siis veel sauna kah. Logelemise tippklass!

Muuseas just saun on sellise pakasega väga aktuaalne ja positiivne teema. Eriti just seetõttu, et järgmiseks pühapäevaks sai ennast kirja pandud Otepääl toimuvale Euroopa Saunamaratonile. Loomulikult ei ole siin tegemist mingisuguse Heinola kestvusleili totrusega, kus paar pooletoobist ja hülgerasva sisse määrinud vanakest end põletushaavade taktis surnuks lasevad kõrvetada. Otepääl toimuv maraton meenutab pigem orienteerumist, kus aja peale käiakse läbi ümbruskonna 18 sauna, et igaühes 3 minutit leili visata ning muid atraktsioone (jääauk, kümblustünn jms) katsetada. Hea lõbus ja eestlaslik ajaviide, millest võistkond nimega „Leilihundid“ juba nädala pärast osa võtma hakkavad.

Niisiis, las külm möllab väljas. Kuluvadki vahest klimaatilised ekstreemsused ära, et inimorganismi karastada. Nii nagu sai seda oktoobri- ja novembrikuus veel kinnikaanetamata järvevees tehtud. Ja kaugel needki ajad enam on, mil taaskord vette sulpsatada saab. Kuu jagu veel miinust ning ongi kevad ühes soojaga käes. Ei ole ükski pakane kunagi võitluses pealetungiva kevadega võitjaks jäänud. Teab ju seda iga sülelapski. Ei pea selleks ilmtingimata omama Kuuse-Taadi kogemusi, kes surnuks pussitatud koera laipa lahates samale järeldusele on võimeline jõudma.

"Kõik Pätsi" 10 aastat hiljem!

7. jaanuar 2012 oli teatavasti mälestusväärne päev, kus Kuperjanovi pataljoni pääslasse kogunes rühm reservväelasi, kes 10 aastat varem olid ühiselt siinsamas paigas oma ajateenistust alustanud. Ja mitte lihtsalt niisama rühm, vaid 2002. a STK rühm. Lipnik Nemvaltsi enda rühm! Räme blokk oleks sellisest suursündmusest kirjalikku kokkuvõtet mitte teha ning selle ürituse plussid ja miinused kokku võtmata jätta. Kuna alljärgnev kokkuvõte toimub läbi rms Treiali silmade, siis tuleb alustada ka 7. jaanuari ennelõunast, kella 10.30st, mil Treial kannatamatult pealinna poolt saabuvat lahingkamraad Tingast ootas…

Sidekontroll Tingasega tõi muudatusi ajagraafikusse. Nimelt olid Põhja-Eestis möllanud lumetuisk ja Riibaku kohvipaus oluliselt aeglustanud motoriseeritud rännaku tempot, mistõttu oht hiljaks jääda ning selle eest kohe ka lisaks saada muutus vägagi reaalseks. Teades, et paarkümmend minutit on veel aega, võtsin lühiajalise linnaloa ning läksin Lõunakeskusesse aega parajaks tegema. Patrullisin selle territooriumi seal rahulikult läbi ning hakkasin seejärel kokkulepitud positsioonile liikuma. Ja samal hetkel tulnud ettekanne Tingaselt sundis sammugi kiirendama. Vaevalt jõudsin positsioonile, kui oligi masin ühes sõduritega kohal. Kahjuks mitte küll GAZ-53, mille kastis oleks tõetruum sõita olnud, kuid tsiviilajal lihtsalt tuleb leppida kehvemate tingimustega. 

Roolis olev Tingas kruttis akna alla, et saaksin talle nagu kord ja kohus teha nõuetekohase ettekande stiilis „Taara sõjaväelinnaku esimese Tartu vahiposti tegevus vastab päevaplaanile…“. Seejärel jalastusid nii Tingas ise kui ka temaga ühes olnud Kuusksalu, Riibak ja Kuusk masinast välja. Viimane olnud kusjuures niivõrd motivatsiooni täis mees, et plaaninud algselt suisa liinibussiga Võru poole loksuma hakata. Lõpuks nõustunud siiski Tingasega tulema. Et aega ei olnud enam raisata, hõikas keegi võimalikult Nemvaltsi häälega käskluse „Masinale“ ning teekond tõotatud maa poole jätkus. Sõidu ajal vahejuhtumeid ei esinenud. Meenutati olnut, ennekõike naljakaid juhtumisi, mis kõige enam seostusid miskipärast rms Väljaku nimega. Naeru ja möla oli seetõttu palju ning vähemalt korra minutis käis läbi ka Riibaku lemmikfraas: „Sitt vana!“ Teisisõnu, masinas valitsesid suured distsipliiniprobleemid ja verbaalne säbelemine.

Läbi Võru linna pataljoni pääsla juurde jõudes, parkisime masina teisele poole teed asuvasse parklasse (iseenesest kahetsusväärne, et väljaõppeks vajalikku metsa oli ohverdatud mingisuguse mõttetu parkla tarvis). Üle tee oli juba näha tõkkepuu juurde kogunenud seltskonda. Teadagi, et meie mehed! Tingas arvas kauge maa pealt hetkeks ära tundvat ka Tambergi, kuid kiire analüüsi korras mõistsime, et see nägemus osutus siiski ekslikuks. Esiteks polnud ühelgi meestest kimanot seljas, samuti ka mitte kahte relva üle õla. Võtsime ennast nüüd viiekesi n.ö. kahte kolonni ning hakkasime enam-vähem rivisammul pääsla poole astuma. Samm läks aga ruttu sassi ja seda peaasjalikult Tingase ülikiire sammusageduse tõttu, mis oli seletetav mehe hirmsast tahtest kiiremini kohale jõuda.

Esimesena sai käsi pihku pistetud Silver Antsovile, seejärel aga juba Sibulale. Temale järgnesid ülejäänud kamraadid nagu Gutmann, Sermat, Põllu, Mägi, Alamaa, Käomets, Toode, Lepp, Ojala, Orupõld ja Aruoja. Ning loomulikult kõikevägevam, leitnant Aimar „The Nemmu“ Nemvalts ise. Nemvaltsiga kätlemine oli ilmselt igale sõdurile sama ülev hetk nagu tiibetlastel Dalai Laamaga kohtumine – kohe tunned, kuidas sinusse voogab seda 10 aasta tagust energiat ja sõjalist powerit. Samas oli meie rühmaülem aga karm ja õiglane, tehes mulle koheselt ka esimese noomituse meie masina 6 minutilise hilinemise pärast. Mingisuguse hädise põhjuse (a´la kehvad teeolud ja lumetorm) ma mokaotsest talle kokutasin, kuid eks igaüks saab ju isegi aru, et sisuliselt mingisugust vabandust sellisele eksimusele olla ei saa.

Nemvalts võttis seejärel mehed kokku, pani pataljoni külastuse marsruudi paika, määras vastutavaks allohvitser Toode ning tõmbas seejärel enda vokiga (kahjuks mitte see Rootsi oma) kasarmu suunas minema, et miskit meie jaoks ette valmistada. Ja ilmselt ka sissejuhatava osa plusse ja miinuseid kokku võtma. Meie lonkisime aga Toode juhtimisel ebakorrapärase rivina sõdurikodu poole, milleks ei ole üldsegi mitte enam kasarmualune keldriurgas, vaid ülemise pääsla juurde ehitatud moodne majakolakas. Hoone esimene korrus koosnes suurest saalist ühes müügiletiga, peldikutest, piljarditoast ning garderoobist, ülemine korrus aga raamatukogust ja itimeeste punktist. Samuti müüdi üleval ka igasugust pataljoniteemalist ninni-nänni. Kuna suitsugranaate, lõhkepakette, mundreid ega muud olulisemat lahingukraami seal müügis ei olnud, vähenes ka enamiku meeste entusiasm oma rahataskut tühjendama hakata. Uudistati pigem niisama. Seda, kas Sibulat omal ajal köitnud raamatukogumutt ka seal ülemisel korrusel ringi figureeris, ei oska küll öelda, aga igatahes all toiduletis olevatele suurerinnalistele tädidele lendas Mägi küll otserünnakuga peale.

Järgmiseks liiguti vahtkonnamajast möödudes vana head jooksuteed pidi uude õppehoonesse. Paremat kätt jäi ka pataljoni laatsaret, mida nähes Riibaku silmad mälestustest unelevalt sädelema lõid. Kuuldes aga, et leitnant Rooni seal enam ei ole, tuli mees oma unistustemaailmast taas tagasi ning laatsa vastu suurt huvi enam ei tundnud. Õppehoonesse sisenedes vedas Toode meid kõigepealt keldrikorrusel asuvasse lasketiiru. Edasi aga ülemise korruse auditooriumi, mille ees ootas juba oma rühma lisaks Nemvaltsile ka veebel Tuul. Tuul, kelle nägu peeretas rõõmust nii et vähe polnud, hakkas kõiki kättpidi tervitama, püüdes samal ajal näod ja nimed oma ähmastes meenutustes kokku sobitada. Nägupidi ta küll kedagi eriti ei tundnud enam (Sibul muidugi välja arvata), kuid nime kuuldes hakkas mälu siiski selginema ja mälestused elavnema. Kuid juba saabus kohale suur autoriteet Nemvalts ja kupatas kõik see mehe auditooriumisse pealiku (st tema enda) kõnet kuulama.

Auditoorium ise meenutas midagi sellist USA Kongressi parlamendisaali sarnast. Nemvalts ronis pealuuga ehitud kõnepuldi taha ja hakkas projektori abil pataljoni uut korda tutvustama. Vaimustuses ta sellest uuest korrast loomulikult polnud, kuid ta püüdis enda pettumust vapralt taltsutada. Tuul sedavõrd kannatliku meelt ei omanud ja saatis mitmed asjad koheselt karuperse. Arenes üleüldine diskussioon, mille käigus jõudsime lõpuks ühisele ja loomulikule järeldusele, et kümme aastat tagasi oli ikkagi rohi rohelisem ja tääk haljam. Rääkides muuhulgas planeeritavatest ehitistest mainis Nemvalts irooniliselt, et „keegi hull tahab ülemise pääsla juurde veel kabelit ehitama hakata.“ Samas keegi ei hakka ju „Kabelit“ ehitama, nii nagu ei hakata „Põllu“ peale sitta viskama.

Ringkäik jätkus vana hea staabimajaga, mille teisel korrusel me enamuse ajateenistusest resideerisime. Ühes Tingase, Riibaku, Sibula ja Kuusksaluga jäime veel auditooriumi kõnepuldi juurde fotojäädvustusi tegema ning liikusime seejärel Kuusksalu juhtimisel ülejäänutele järgi, miskipärast küll valest uksest. Seetõttu oli üllatus suur, kui õues mitte ühtegi hingelist ei näinud. Hakkasime siis omal käel kasarmute juurde vantsima, kuid kuna igal pool valitses täielik tühjus, liikusime peagi õppehoone teise otsa, kus kogu rühm meid kannatamatult ootas. Ühesõnaga, räme blokk! Õppehoone ees andis igaüks oma ülemustele ka aru, mille tühja-tähjaga ta tsiviilelus tegeleb. Siin ei suutnud ületada keegi Sibulat, kes maismaa välismissioonidest tüdinuna hakkab veebruarikuust alates Somaalia rannikutel piraate küttima.

Nii kui rühm jõudis staabimaja keldris asuvasse uue sisustusega jõusaali, hakkasid Sermati musklis käed kummalisel kombel kihelema. Võib vaid aimata, milline soov teda valdas kõikide nende rauakolakate ja instrumentidega jõudu katsuma asuda. Ka Orupõllul tuli võlli tunne sisse, kui oma pisikest spordiinventaride hoiuruumi nägi. No see, kus ta omal ajal tundide kaupa leboasendit harjutas, mobiiltelefone laadis ning spordivarustust kõrvale nihverdas. Et mehed (eriti Sermat) loomaks kätte ära ei läheks ja möirates rauda vägistama ei tormaks, liiguti kiirel sammul ülemise korruse magalaid ja olmetingimusi uudistama. Koridoris suurt midagi muutunud polnudki. Ehk vaid värvitud seinad ja uus põrand, relvakappe ka ei paistnud enam kusagil. Keskmine magala, kus omal ajal 3. jagu ühes majandusmeestega öösiti puhkas, oli saanud samuti küll värskema väljanägemise, kuid laias laastus siiski, Bogdani väljendit kasutades – „samasugune“. Rahvast kasarmutes eriti polnud. Eks nädalavahetus ja linnaload tegid oma töö. Vaid paar üksikut sõdurit istusid oma taburettide peal kotte laiaks. Kiigates pesuruumi, haigutas sealgi tühjus. Tavaliselt oli seal ju kasvõi pisikest pässikasvu leitnant Pihlagi, kes 45 minutit järjest nägu loputas või mõnel muul perversselt aeganõudval moel oma hügieeni eest hoolt kandis.

Järgmises kasarmus oli veebel Tuul pannud meile põrandale suure hunniku relvi ja varustust. Nii sa igaüks üle pika aja taas näppida oma kaitseväeaegset naist …eee ptüi, tähendab Galili. Ahnelt aeti käpad külge ka kuulipildujatele ja tankitõrje relvadele. Kuigi veebel Tuul püüdis relvade osas põhjalikku tutvustust teha, võttis Sibul siiski vana sõjardina tihti temalt jutulõnga üle. Tuulel jäi see aeg üle vaid tühjalt lohvi haugata ning muiates vaikida. Ja lõpuks öelda, et „Sibul, sa räägid liiga palju.“ See aeg, kui Tuul ja Sibul üksteise võidu rühmale varustust tutvustasid, andsime meie Tingasega aga Nemvaltsile aru puuduva isikkoosseisu kohta, rühma kokkuajamise protseduuridest ning samuti ka varasematest väiksematest kokkusaamistest. Kuuldes, et varasemalt on osa rühma igasuguste kartulipüsside, kummipaatide jms abil ka väljaõpet harrastanud, ütles Nemmu muheledes, et „laste mängud“. Kuid loomulikult oli näha, et see tegi talle rõõmu, et tema rühm niisama kotte ei süga, vaid sõjaväes õpitut ka tsiviiltingimustes meeles hoiab.

Enne kui suundusime riviplatsile vana Juliuse enda juurde, põikasime läbi ka kasarmu saunast. Kuna kerist polnud meie tarbeks kuumaks köetud, piirduski asi vaid selle pealiskaudse imetlemisega ning Põllu ja Riibaku kiidulaulu kuulamisega, kuidas nad üksteise võidu Reet Linnaga saunas olevat käinud. Järgmisel hetkel olime aga kõik juba Julius Kuperjanovi ausamba ees, lipumasti kõrval ning üles rivistatud pildistamiseks. Vaatamata Riibaku ETV-s omandatud kaamera käsitlemise oskustele teda siiski nii püha hetke jäädvustamiseks objektiivi taha ei usaldatud. Selle tarbeks võeti kasarmust keegi pädevik reamees, kes legendaarsed klõpsud ka külma närvi hoides ära tegi. Et Riibak aga ei solvuks, lasime tal klõpsida paar pilti minust, Tingasest ja Juliusest. Riviplatsilt lahkudes kõlas valjuhäälsel toonil ka Nemmu käsklus „Rivi korda!“ Krt, võta või linti ja pane endale telefonihelinaks.

Kerge tiiruga söökla tagant paralleelselt takistusrajaga käisime läbi ka sealse masinapargi ning suundusime seejärel veelkord sõdurikodu juurde. Viimase vastas oli ka üles vuntsitud ohvitseride kasiino, mis mäletatavasti oli too aeg selline lobudikust sara, et isegi linnud lendasid sellest kõht ülespidi üle. Kuna meil Tingasega oli 10 aastat tagasi tehtud selle lagunenud „puukuuri“ peaukse ees üks ühine pilt, siis soovisime seda teha nüüdki. Meie kuldaväärt fotoplaan võttis aga Toode kergelt kogelema ning ta hakkas soiguma seal mingisugustest kaameratest ja muust värgist, mis ei tohtivat piltide peale jääda. Noh, ühesõnaga lõi mees kuseks! Aga kuna Toode oli täna teinud tänuväärset tööd ning meid mööda pataljoni ringi vedanud ja infot jaganud, siis me andestame talle selle kõhklushetke.

Pääsla poole minnes üritasime Nemvaltsilt veel viimast võtta. Ehk kostub mõni kuldaväärt fraas, väljend või tarkusetera, mida eluks ajaks kõrva taha panna. Loomulikult ei tulnud siin pettuda. Meenutades Tingasega kunagise ltn Sõukandi (oli üks punapäine vana, kes meile käsitsivõitlust natuke õpetas) ütlusi nagu „pastakas silma“ ja „võtmekimbuga üle lõusta“, täiendas Nemmu seda omalt poolt „pangakaardiga üle otsaesise nii, et verekardin üle näo“. Lisaks selle avaldas ta aga kahetsust, et ei saanud minna Nursipalu väljaõppekeskust vaatama, kuna mingisugused lohvid seal hernepüssidega sõda mängivat. Nõndaviisi vesteldes jõutigi märkamatult pääslani. Veel üks tugev käepigistus rühmaülemale kõikide poolt ning nii meid taas väravate taha kupatati.

Tekkis suur küsimus - mis edasi? Sermati ettepanekul otsustati kaaluka häälteenamusega liikuda Tartusse ja seal mõned õlled teha. Kõige rohkem kaotasid sellest plaanist Rõngu krahvid Orupõld ja Ojala, kes olid täispangale välja läinud ja Võrru juba hotellitoad sebinud. Nii olid nemad esimesed mahajääjad ühes Sibula ja Lepaga. Tartus löödi ühiselt õlle- ja napsuklaase kokku, heietati mälestusi, uuriti fotoalbumeid ning peeti tulevikuplaane. Aga kuna paljusid ootasid juba ees tsiviilvahtkonda/toimkonda minek ja muudki teenistuskohustused, siis hakkas isikkooseisu arv tasapisi vähenema ning lõpuks olid alles jäänud veel vaid Alamaa, Sermat ja Mägi. Üllatuskülalistena laekusid ka kadunud pojad, reamehed Mõtus ja Kivi.

See lõi väljaõppele uue elu sisse. Üha enam hakkas Sermati hääl bravuurikamalt valjenema, üha enam Alamaa käepigistused tugevnema ning üha enam üritas Mägi romantiliselt iga möödaläinud tütarlapsega üksikvõitleja liikumisviisidest rääkida. Oli näha, et need olid motiveeritud mehed, kes valmis kusagil ööklubis veel selle kokkutuleku viimast ja otsustavat lahingut andma. Ja ei saa olla ju mingisugust kahtlust, et nad sellest võitjana ei väljunud.

                                     Aastal 2022 taaskord lahinguväljal näeme, Raisk!