12. veebruar, pühapäev.
Niisiis, teeme veelkord kõikidele puust ja punaselt ette, mida kujutab endast Euroopa Saunamaraton. Lihtlabaselt öeldes on tegemist ühe tavalise orienteerumisvõistlusega, kus tuleb aja peale läbida 15 kontrollpunkti (sauna). Tegelikkuses muidugi asi nii kuiv ja konkreetne pole, vaid ikka oluliselt lõbusam ja mitmekesisem. Et saada orienteerumislehele iga saunaomaniku poolt tiimi kohalolekut tõendav tempel, tuleb kõikides saunades ka vähemalt 3 minutit leili võtta ning soovi korral boonuse teenimise eesmärgil ka jääaukudest ja tünnisaunadest läbi põigata. Iga boonus väljendub 10 preemiaminutis, mis kõik hiljem tiimi lõppajalt maha arvutatakse. Kui aga juhtub, et mõnes saunas jääb käimata, tulevad mängu karistusminutid. Liikumine kontrollpunktide vahel toimub enamasti autodega, see-eest kohapealne silkamine aga plätude ja hommikumantlite väel ehk siis saunamaratoni mitteametlikus võistlusvormis.
Vot sellisest sportlik-meelelahutuslik-lustlikust ettevõtmisest asus osa võtma ka meeskond „Leilihundi
d“, mille koosseisus lisaks minule ka härrased Luiga, Tammeorg ja Kiiskman. Maratonipäeva hommik algas leilihuntidele esmalt lipu tegemisega. Kes siis ikka ilma liputa lahingusse tormab? Nõnda klammerdatigi Pirita purjeregatti aegne olümpia-Mišaga saunarätt pika ridva otsa, mille järel meenutas meie tiim nüüd igasse sauna saabudes Vana-Rooma leegioni kohorti. Meeskonna motoriseeritud sõjavankriks võeti aga pärast pisikest nõupidamist härra Tammeoru Avensis, mille plussiks oli ennekõike tema suur salong ning selle kiire soojenemine. Sooja saamiseks lastiti sõiduki peale ka veel tagasihoidlikus koguses kõri kaudu manustatavaid oktaanisisalduseta vedelkütuseid - kohver 0,33 Premiumit ning pudel Jägermeisterit.
Kuna kõik neli tiimiliiget pidid keskenduma ainuüksi võistlusele, võeti sõiduriista juhtima eraldi naissoost autojuht, kelle täiendavaks ülesandeks jäi ka sündmuste fotojäädvustamine. Enne kui viimane sai hakata aga oma tööülesandeid täitma, tekitas härra Tammeorg ennelõunases Tartu linnaliikluses veel paar avariiohtlikku situatsiooni. Meeskonna adrenaliinitase tõusis sellest oluliselt ning nii püsisime kõik kuni Pühajärve puhkekeskuseni suhteliselt erksatena. Peagi oli meil võistluse registratuurist saadud ka juba nii orienteerumisleht kui ka ümbruskonna kaart ning võisimegi minna auto juurde parklasse end ümber riietuma. Korduvate väljendite, nagu näiteks „tra kui külm on“, saatel ajasid kõik see mees endale selga võistlusvormi, mis koosnes ujumispükstest, hommikumantlist, plätadest ning saunamütsist. Kui kõik olid omadega valmis, jäi üle vaid stardipauku oodata.
Meie marsruut 15 kontrollpunkti läbimisel ühes kiire sündmuste kirjeldusega oli järgmine:
1. Pühajärve SPA ja Puhkekeskus
Stardipaik! Samas ka esimese sauna asukoht, kus tuli elektrikerisega varustatud pisikesse leiliruumi sisse trügida. Et mässavat loomakarja meenutav karvaste ja suleliste masshord tillukest sauna pilbasteks ei lõhuks, tuli siinne 3-minutiline leilitamine teostada vaid ühel võistkonnaliikmel. Erand tehti siiski vist ühele jorsile, kes koos kumminaisega lavale ronis. Meie au läks esimeses kontrollpunktis kaitsma härra Tammeorg, kelle äraoleku ajal ülejäänud mansaft hoolega järgnevat marsruuti ette kavandas. Härra Kiiskman võttis küll hommikumantli taskust välja oma hi-tech telefoni, väites, et see imeloom teeb korraga süüa, triigib pesu, lindistab vereringe kohinat ning hoolitseb ühtlasi ka GPS navigeerimise eest, kuid tegelikult polnud sitast abi mingisugust. Vana hea paberkaart, kompass ja taevatähed olid ikka need, mis meid saunast sauna edasi ja õigel teel suutsid hoida.
2. Andu Puhkekeskus
Esimeseks sihtkohaks valiti Rõngu maantee ääres asuv Andu puhkemaja saun, mis oli enam vähem soliid
se leiliga ning kus jätkus enam vähem ruumi ka oma taguots lava peale maha poetada. Eriti pärast seda, kui härra Luiga oli kalpsanud lava taga asuvale laiale aknalauale. Olevat rohkem ruumi ja mugavam. Ja tõepoolest, rahvast kogunes hoolega ning nii mõnedki jorsid olid sunnitud juba püsti seisma. Välja minnes sai läbi hüpatud ka esimesest jääaugust, mida kogu võistluse peale oli kokku üheksa. Kuigi templi kirjasaamiseks orienteerumislehele piisanuks iga jääaugu peale vaid ühe tiimiliikme sissekargamisest, käisin omal initsiatiivil kõik need üheksa ka personaalselt läbi. Ükskõik, kas üksi või mõne teise tiimikaaslasega. No et huvitavama oleks.
3. SA Tartu Sport Veski saun
Äärmiselt niru elektrikerisega saun, kus leili tuli tikutulega taga otsida. Otsijaid kogunes leiliruumi aga ohtrasti. Kohe nii palju, et pani üllatusest juba sauna seinu katsuma, ega need juhtumisi venivad ja kummist ole. Vaatamata tõsiasjale, et kõik see ra
hvas oli surutud tihedalt üksteise vastu nagu silgud pütis, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui mõni tütarlaps ennast leiliruumi üritas pressida. Ühel neist näitsikutest oli käe peal ka uhke sportkell, millega ta piinliku täpsusega enda võistkonna 3 minutit jälgis. Enamik nii punktuaalsed siiski ei olnud ning käisid ajaga vabamalt ümber. Tähtis oli ennekõike ikkagi hea jutt ja seltskond, mis pärast jääaugu külastust soojalt podisevas tünnisaunas jällegi kokku said. Liiklus tünnisaunas meenutas vastupäeva käivat konveiermeetodit, kus üha uued õhku täis torsodega asjaosalised tünni laekusid, seejärel tasahaaval täisringi ära tiksusid ning seejärel uute saunade poole minema leekisid.
4. Metsatu talu
Esimene suitsusauna laadne asi. Hämarasse leiliruumi astudes vaatab vastu üks pikakasvuline tuttav kõrend. Sepa Mell ise, vana klassivend algkoolipäevilt. Selline muhe ja
rahulik pulli-, palli- ja pillimees. Võtame siis nõgiste seinte vahele istet, ajame sõnakese juttu ning vaatame, kuidas rahvaste paabel sisse voolama hakkab. Mõned sisenenud daamid on koguni terve oma Aadama küljeluust voolitud ihu paljaks koorinud. Kahjuks aga polnud tegemist mitte kõige kenamate ja saledamate tütarlastega. Õnnekombel aitas aga saunas valitsev hämarus ehmatavat šokiteraapiat mõnevõrra siiski vähendada. Ülesnäidatud vapruse eest premeeriti meid saunaomaniku poolt puust medalitega – tavalised puuhalust viilutatud seibid, millele nöör külge poogitud -, mis kohe ka kaela riputatud said. Ulpisid teised päris hästi vee peal, kui järjekordsesse jääauku taas oma kere kastetud sai. Ega see jäävees sulistamine külmavõitu väga tundugi, aga vaat need kuramuse jalad olid küll lume sees jooksmisest juba luuüdini läbi külmunud.
5. Villa Müllerbeck
Kuigi kohanimi on suursugune, polnud seda aga sealne leil. Ei saa mina aru, miks on vaja sellisest võistlusest osa võtta, kui sul on nn. leiliruumi seina külge kruvitud väikene kahe mulguga röster. Sest just
röstrit see pisitilluke elektrikeris meenutaski. Härra Luiga küll me
elitas ja ujutas teist, kuid enne võinuks ilmselt suvalist pudelit hõõrudes sealt džinni välja kargamas näha, kui sellelt mikroskoopiliselt keriselt leili saada. Teine kino oli seotud jääauguga, kuhu tuli pikalt mööda lumelibedat kallakut joosta. Oli teine vist viimasest sügisvihmast järele jäänud poriloiku tehtud. No nii madal teine, et isegi tünnisaun, kus me peagi ligunesime, jättis Mariaani sügaviku mulje. Kuid sellega seiklused ei lõppenud- Naljasaunast eemale sõites tuli ühel tõusul ka libeda mäenõlva tõttu kollektiivselt sõidukit lükata. Arvestades plättade libedust, otsustasin teha seda paljajalu, mis oli aga 100 protsenti vale otsus. Esiteks oli nii vaat et libedamgi ning lisaks kõigele muule jäätusid veel varbad ka kokku ning jalataldadel hakkas kuradima külm. Jägermeister ja varvaste soojendamine auto armatuurlaual taastasid aga peagi võitlusvõime.
6.Kullipesa Puhkemaja
Kullipesa puhkemajas sai nähtud igasugust huvitavat ja mitmekülgset seltskonda. Esmalt Rene nimeline tegelane, kes vahest käib meiega korvpalli siksimas. Mees oli meiega kõneledes ja oma esimest
õllepurki lahti tehes äärmiselt väljapeetud ja vaoshoitud olemisega. Edasi tuli tegemist teha Reporteri võttegrupiga, kes jälitas siin mingisuguseid välisüliõpilastest hispaanlast ja nepaallast – ühesõnaga isikuid, kes kunagi oma elus varem polnud ühtegi sauna ega jääauku näinud, rääkimata seal käimisest. Viimase osas tegin neile kohe aga kiire demonstratsiooni. Saunauksest sisse astudes askeldas nagide juures veel üks habemega mees, kelles polnud raske ära tunda Matit. Mati on vana maratonihunt, kes üksiküritajana tõmbab oma muheda oleku ja hajameelsusega ohtralt tähelepanu. Olevat näiteks kunagi jooksumaratoni starti tunni jagu hiljaks jäänud. No eks kõigil võib juhtuda! Eriti aga Matil! Kõige tipuks astusid saunauksest sisse veel neli pesuehtsat siga. Koomikud olid nimelt endale suured vahtkummist seapead pähe tõmmanud ja nägid nüüd välja nagu Mõmmi aabitsa kabajantsikud. Saun ise oli aga jällegi kummist. Kurat teab, kuidas kõik see hord, nii inimesed kui ka loomad, sinna sisse parasjagu ära mahtusid.
Jätkub…
Niisiis, teeme veelkord kõikidele puust ja punaselt ette, mida kujutab endast Euroopa Saunamaraton. Lihtlabaselt öeldes on tegemist ühe tavalise orienteerumisvõistlusega, kus tuleb aja peale läbida 15 kontrollpunkti (sauna). Tegelikkuses muidugi asi nii kuiv ja konkreetne pole, vaid ikka oluliselt lõbusam ja mitmekesisem. Et saada orienteerumislehele iga saunaomaniku poolt tiimi kohalolekut tõendav tempel, tuleb kõikides saunades ka vähemalt 3 minutit leili võtta ning soovi korral boonuse teenimise eesmärgil ka jääaukudest ja tünnisaunadest läbi põigata. Iga boonus väljendub 10 preemiaminutis, mis kõik hiljem tiimi lõppajalt maha arvutatakse. Kui aga juhtub, et mõnes saunas jääb käimata, tulevad mängu karistusminutid. Liikumine kontrollpunktide vahel toimub enamasti autodega, see-eest kohapealne silkamine aga plätude ja hommikumantlite väel ehk siis saunamaratoni mitteametlikus võistlusvormis.
Vot sellisest sportlik-meelelahutuslik-lustlikust ettevõtmisest asus osa võtma ka meeskond „Leilihundi
d“, mille koosseisus lisaks minule ka härrased Luiga, Tammeorg ja Kiiskman. Maratonipäeva hommik algas leilihuntidele esmalt lipu tegemisega. Kes siis ikka ilma liputa lahingusse tormab? Nõnda klammerdatigi Pirita purjeregatti aegne olümpia-Mišaga saunarätt pika ridva otsa, mille järel meenutas meie tiim nüüd igasse sauna saabudes Vana-Rooma leegioni kohorti. Meeskonna motoriseeritud sõjavankriks võeti aga pärast pisikest nõupidamist härra Tammeoru Avensis, mille plussiks oli ennekõike tema suur salong ning selle kiire soojenemine. Sooja saamiseks lastiti sõiduki peale ka veel tagasihoidlikus koguses kõri kaudu manustatavaid oktaanisisalduseta vedelkütuseid - kohver 0,33 Premiumit ning pudel Jägermeisterit.Kuna kõik neli tiimiliiget pidid keskenduma ainuüksi võistlusele, võeti sõiduriista juhtima eraldi naissoost autojuht, kelle täiendavaks ülesandeks jäi ka sündmuste fotojäädvustamine. Enne kui viimane sai hakata aga oma tööülesandeid täitma, tekitas härra Tammeorg ennelõunases Tartu linnaliikluses veel paar avariiohtlikku situatsiooni. Meeskonna adrenaliinitase tõusis sellest oluliselt ning nii püsisime kõik kuni Pühajärve puhkekeskuseni suhteliselt erksatena. Peagi oli meil võistluse registratuurist saadud ka juba nii orienteerumisleht kui ka ümbruskonna kaart ning võisimegi minna auto juurde parklasse end ümber riietuma. Korduvate väljendite, nagu näiteks „tra kui külm on“, saatel ajasid kõik see mees endale selga võistlusvormi, mis koosnes ujumispükstest, hommikumantlist, plätadest ning saunamütsist. Kui kõik olid omadega valmis, jäi üle vaid stardipauku oodata.
Meie marsruut 15 kontrollpunkti läbimisel ühes kiire sündmuste kirjeldusega oli järgmine:
1. Pühajärve SPA ja Puhkekeskus
Stardipaik! Samas ka esimese sauna asukoht, kus tuli elektrikerisega varustatud pisikesse leiliruumi sisse trügida. Et mässavat loomakarja meenutav karvaste ja suleliste masshord tillukest sauna pilbasteks ei lõhuks, tuli siinne 3-minutiline leilitamine teostada vaid ühel võistkonnaliikmel. Erand tehti siiski vist ühele jorsile, kes koos kumminaisega lavale ronis. Meie au läks esimeses kontrollpunktis kaitsma härra Tammeorg, kelle äraoleku ajal ülejäänud mansaft hoolega järgnevat marsruuti ette kavandas. Härra Kiiskman võttis küll hommikumantli taskust välja oma hi-tech telefoni, väites, et see imeloom teeb korraga süüa, triigib pesu, lindistab vereringe kohinat ning hoolitseb ühtlasi ka GPS navigeerimise eest, kuid tegelikult polnud sitast abi mingisugust. Vana hea paberkaart, kompass ja taevatähed olid ikka need, mis meid saunast sauna edasi ja õigel teel suutsid hoida.
2. Andu Puhkekeskus
Esimeseks sihtkohaks valiti Rõngu maantee ääres asuv Andu puhkemaja saun, mis oli enam vähem soliid
se leiliga ning kus jätkus enam vähem ruumi ka oma taguots lava peale maha poetada. Eriti pärast seda, kui härra Luiga oli kalpsanud lava taga asuvale laiale aknalauale. Olevat rohkem ruumi ja mugavam. Ja tõepoolest, rahvast kogunes hoolega ning nii mõnedki jorsid olid sunnitud juba püsti seisma. Välja minnes sai läbi hüpatud ka esimesest jääaugust, mida kogu võistluse peale oli kokku üheksa. Kuigi templi kirjasaamiseks orienteerumislehele piisanuks iga jääaugu peale vaid ühe tiimiliikme sissekargamisest, käisin omal initsiatiivil kõik need üheksa ka personaalselt läbi. Ükskõik, kas üksi või mõne teise tiimikaaslasega. No et huvitavama oleks.3. SA Tartu Sport Veski saun
Äärmiselt niru elektrikerisega saun, kus leili tuli tikutulega taga otsida. Otsijaid kogunes leiliruumi aga ohtrasti. Kohe nii palju, et pani üllatusest juba sauna seinu katsuma, ega need juhtumisi venivad ja kummist ole. Vaatamata tõsiasjale, et kõik see ra
hvas oli surutud tihedalt üksteise vastu nagu silgud pütis, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui mõni tütarlaps ennast leiliruumi üritas pressida. Ühel neist näitsikutest oli käe peal ka uhke sportkell, millega ta piinliku täpsusega enda võistkonna 3 minutit jälgis. Enamik nii punktuaalsed siiski ei olnud ning käisid ajaga vabamalt ümber. Tähtis oli ennekõike ikkagi hea jutt ja seltskond, mis pärast jääaugu külastust soojalt podisevas tünnisaunas jällegi kokku said. Liiklus tünnisaunas meenutas vastupäeva käivat konveiermeetodit, kus üha uued õhku täis torsodega asjaosalised tünni laekusid, seejärel tasahaaval täisringi ära tiksusid ning seejärel uute saunade poole minema leekisid.4. Metsatu talu
Esimene suitsusauna laadne asi. Hämarasse leiliruumi astudes vaatab vastu üks pikakasvuline tuttav kõrend. Sepa Mell ise, vana klassivend algkoolipäevilt. Selline muhe ja
rahulik pulli-, palli- ja pillimees. Võtame siis nõgiste seinte vahele istet, ajame sõnakese juttu ning vaatame, kuidas rahvaste paabel sisse voolama hakkab. Mõned sisenenud daamid on koguni terve oma Aadama küljeluust voolitud ihu paljaks koorinud. Kahjuks aga polnud tegemist mitte kõige kenamate ja saledamate tütarlastega. Õnnekombel aitas aga saunas valitsev hämarus ehmatavat šokiteraapiat mõnevõrra siiski vähendada. Ülesnäidatud vapruse eest premeeriti meid saunaomaniku poolt puust medalitega – tavalised puuhalust viilutatud seibid, millele nöör külge poogitud -, mis kohe ka kaela riputatud said. Ulpisid teised päris hästi vee peal, kui järjekordsesse jääauku taas oma kere kastetud sai. Ega see jäävees sulistamine külmavõitu väga tundugi, aga vaat need kuramuse jalad olid küll lume sees jooksmisest juba luuüdini läbi külmunud.5. Villa Müllerbeck
Kuigi kohanimi on suursugune, polnud seda aga sealne leil. Ei saa mina aru, miks on vaja sellisest võistlusest osa võtta, kui sul on nn. leiliruumi seina külge kruvitud väikene kahe mulguga röster. Sest just
röstrit see pisitilluke elektrikeris meenutaski. Härra Luiga küll me
elitas ja ujutas teist, kuid enne võinuks ilmselt suvalist pudelit hõõrudes sealt džinni välja kargamas näha, kui sellelt mikroskoopiliselt keriselt leili saada. Teine kino oli seotud jääauguga, kuhu tuli pikalt mööda lumelibedat kallakut joosta. Oli teine vist viimasest sügisvihmast järele jäänud poriloiku tehtud. No nii madal teine, et isegi tünnisaun, kus me peagi ligunesime, jättis Mariaani sügaviku mulje. Kuid sellega seiklused ei lõppenud- Naljasaunast eemale sõites tuli ühel tõusul ka libeda mäenõlva tõttu kollektiivselt sõidukit lükata. Arvestades plättade libedust, otsustasin teha seda paljajalu, mis oli aga 100 protsenti vale otsus. Esiteks oli nii vaat et libedamgi ning lisaks kõigele muule jäätusid veel varbad ka kokku ning jalataldadel hakkas kuradima külm. Jägermeister ja varvaste soojendamine auto armatuurlaual taastasid aga peagi võitlusvõime.6.Kullipesa Puhkemaja
Kullipesa puhkemajas sai nähtud igasugust huvitavat ja mitmekülgset seltskonda. Esmalt Rene nimeline tegelane, kes vahest käib meiega korvpalli siksimas. Mees oli meiega kõneledes ja oma esimest
õllepurki lahti tehes äärmiselt väljapeetud ja vaoshoitud olemisega. Edasi tuli tegemist teha Reporteri võttegrupiga, kes jälitas siin mingisuguseid välisüliõpilastest hispaanlast ja nepaallast – ühesõnaga isikuid, kes kunagi oma elus varem polnud ühtegi sauna ega jääauku näinud, rääkimata seal käimisest. Viimase osas tegin neile kohe aga kiire demonstratsiooni. Saunauksest sisse astudes askeldas nagide juures veel üks habemega mees, kelles polnud raske ära tunda Matit. Mati on vana maratonihunt, kes üksiküritajana tõmbab oma muheda oleku ja hajameelsusega ohtralt tähelepanu. Olevat näiteks kunagi jooksumaratoni starti tunni jagu hiljaks jäänud. No eks kõigil võib juhtuda! Eriti aga Matil! Kõige tipuks astusid saunauksest sisse veel neli pesuehtsat siga. Koomikud olid nimelt endale suured vahtkummist seapead pähe tõmmanud ja nägid nüüd välja nagu Mõmmi aabitsa kabajantsikud. Saun ise oli aga jällegi kummist. Kurat teab, kuidas kõik see hord, nii inimesed kui ka loomad, sinna sisse parasjagu ära mahtusid.Jätkub…
No comments:
Post a Comment