7. jaanuar 2012 oli teatavasti mälestusväärne päev, kus Kuperjanovi pataljoni pääslasse kogunes rühm reservväelasi, kes 10 aastat varem olid ühiselt siinsamas paigas oma ajateenistust alustanud. Ja mitte lihtsalt niisama rühm, vaid 2002. a STK rühm. Lipnik Nemvaltsi enda rühm! Räme blokk oleks sellisest suursündmusest kirjalikku kokkuvõtet mitte teha ning selle ürituse plussid ja miinused kokku võtmata jätta. Kuna alljärgnev kokkuvõte toimub läbi rms Treiali silmade, siis tuleb alustada ka 7. jaanuari ennelõunast, kella 10.30st, mil Treial kannatamatult pealinna poolt saabuvat lahingkamraad Tingast ootas…
Sidekontroll Tingasega tõi muudatusi ajagraafikusse. Nimelt olid Põhja-Eestis möllanud lumetuisk ja Riibaku kohvipaus oluliselt aeglustanud motoriseeritud rännaku tempot, mistõttu oht hiljaks jääda ning selle eest kohe ka lisaks saada muutus vägagi reaalseks. Teades, et paarkümmend minutit on veel aega, võtsin lühiajalise linnaloa ning läksin Lõunakeskusesse aega parajaks tegema. Patrullisin selle territooriumi seal rahulikult läbi ning hakkasin seejärel kokkulepitud positsioonile liikuma. Ja samal hetkel tulnud ettekanne Tingaselt sundis sammugi kiirendama. Vaevalt jõudsin positsioonile, kui oligi masin ühes sõduritega kohal. Kahjuks mitte küll GAZ-53, mille kastis oleks tõetruum sõita olnud, kuid tsiviilajal lihtsalt tuleb leppida kehvemate tingimustega.
Roolis olev Tingas kruttis akna alla, et saaksin talle nagu kord ja kohus teha nõuetekohase ettekande stiilis „Taara sõjaväelinnaku esimese Tartu vahiposti tegevus vastab päevaplaanile…“. Seejärel jalastusid nii Tingas ise kui ka temaga ühes olnud Kuusksalu, Riibak ja Kuusk masinast välja. Viimane olnud kusjuures niivõrd motivatsiooni täis mees, et plaaninud algselt suisa liinibussiga Võru poole loksuma hakata. Lõpuks nõustunud siiski Tingasega tulema. Et aega ei olnud enam raisata, hõikas keegi võimalikult Nemvaltsi häälega käskluse „Masinale“ ning teekond tõotatud maa poole jätkus. Sõidu ajal vahejuhtumeid ei esinenud. Meenutati olnut, ennekõike naljakaid juhtumisi, mis kõige enam seostusid miskipärast rms Väljaku nimega. Naeru ja möla oli seetõttu palju ning vähemalt korra minutis käis läbi ka Riibaku lemmikfraas: „Sitt vana!“ Teisisõnu, masinas valitsesid suured distsipliiniprobleemid ja verbaalne säbelemine.
Läbi Võru linna pataljoni pääsla juurde jõudes, parkisime masina teisele poole teed asuvasse parklasse (iseenesest kahetsusväärne, et väljaõppeks vajalikku metsa oli ohverdatud mingisuguse mõttetu parkla tarvis). Üle tee oli juba näha tõkkepuu juurde kogunenud seltskonda. Teadagi, et meie mehed! Tingas arvas kauge maa pealt hetkeks ära tundvat ka Tambergi, kuid kiire analüüsi korras mõistsime, et see nägemus osutus siiski ekslikuks. Esiteks polnud ühelgi meestest kimanot seljas, samuti ka mitte kahte relva üle õla. Võtsime ennast nüüd viiekesi n.ö. kahte kolonni ning hakkasime enam-vähem rivisammul pääsla poole astuma. Samm läks aga ruttu sassi ja seda peaasjalikult Tingase ülikiire sammusageduse tõttu, mis oli seletetav mehe hirmsast tahtest kiiremini kohale jõuda.
Esimesena sai käsi pihku pistetud Silver Antsovile, seejärel aga juba Sibulale. Temale järgnesid ülejäänud kamraadid nagu Gutmann, Sermat, Põllu, Mägi, Alamaa, Käomets, Toode, Lepp, Ojala, Orupõld ja Aruoja. Ning loomulikult kõikevägevam, leitnant Aimar „The Nemmu“ Nemvalts ise. Nemvaltsiga kätlemine oli ilmselt igale sõdurile sama ülev hetk nagu tiibetlastel Dalai Laamaga kohtumine – kohe tunned, kuidas sinusse voogab seda 10 aasta tagust energiat ja sõjalist powerit. Samas oli meie rühmaülem aga karm ja õiglane, tehes mulle koheselt ka esimese noomituse meie masina 6 minutilise hilinemise pärast. Mingisuguse hädise põhjuse (a´la kehvad teeolud ja lumetorm) ma mokaotsest talle kokutasin, kuid eks igaüks saab ju isegi aru, et sisuliselt mingisugust vabandust sellisele eksimusele olla ei saa.
Nemvalts võttis seejärel mehed kokku, pani pataljoni külastuse marsruudi paika, määras vastutavaks allohvitser Toode ning tõmbas seejärel enda vokiga (kahjuks mitte see Rootsi oma) kasarmu suunas minema, et miskit meie jaoks ette valmistada. Ja ilmselt ka sissejuhatava osa plusse ja miinuseid kokku võtma. Meie lonkisime aga Toode juhtimisel ebakorrapärase rivina sõdurikodu poole, milleks ei ole üldsegi mitte enam kasarmualune keldriurgas, vaid ülemise pääsla juurde ehitatud moodne majakolakas. Hoone esimene korrus koosnes suurest saalist ühes müügiletiga, peldikutest, piljarditoast ning garderoobist, ülemine korrus aga raamatukogust ja itimeeste punktist. Samuti müüdi üleval ka igasugust pataljoniteemalist ninni-nänni. Kuna suitsugranaate, lõhkepakette, mundreid ega muud olulisemat lahingukraami seal müügis ei olnud, vähenes ka enamiku meeste entusiasm oma rahataskut tühjendama hakata. Uudistati pigem niisama. Seda, kas Sibulat omal ajal köitnud raamatukogumutt ka seal ülemisel korrusel ringi figureeris, ei oska küll öelda, aga igatahes all toiduletis olevatele suurerinnalistele tädidele lendas Mägi küll otserünnakuga peale.
Järgmiseks liiguti vahtkonnamajast möödudes vana head jooksuteed pidi uude õppehoonesse. Paremat kätt jäi ka pataljoni laatsaret, mida nähes Riibaku silmad mälestustest unelevalt sädelema lõid. Kuuldes aga, et leitnant Rooni seal enam ei ole, tuli mees oma unistustemaailmast taas tagasi ning laatsa vastu suurt huvi enam ei tundnud. Õppehoonesse sisenedes vedas Toode meid kõigepealt keldrikorrusel asuvasse lasketiiru. Edasi aga ülemise korruse auditooriumi, mille ees ootas juba oma rühma lisaks Nemvaltsile ka veebel Tuul. Tuul, kelle nägu peeretas rõõmust nii et vähe polnud, hakkas kõiki kättpidi tervitama, püüdes samal ajal näod ja nimed oma ähmastes meenutustes kokku sobitada. Nägupidi ta küll kedagi eriti ei tundnud enam (Sibul muidugi välja arvata), kuid nime kuuldes hakkas mälu siiski selginema ja mälestused elavnema. Kuid juba saabus kohale suur autoriteet Nemvalts ja kupatas kõik see mehe auditooriumisse pealiku (st tema enda) kõnet kuulama.
Auditoorium ise meenutas midagi sellist USA Kongressi parlamendisaali sarnast. Nemvalts ronis pealuuga ehitud kõnepuldi taha ja hakkas projektori abil pataljoni uut korda tutvustama. Vaimustuses ta sellest uuest korrast loomulikult polnud, kuid ta püüdis enda pettumust vapralt taltsutada. Tuul sedavõrd kannatliku meelt ei omanud ja saatis mitmed asjad koheselt karuperse. Arenes üleüldine diskussioon, mille käigus jõudsime lõpuks ühisele ja loomulikule järeldusele, et kümme aastat tagasi oli ikkagi rohi rohelisem ja tääk haljam. Rääkides muuhulgas planeeritavatest ehitistest mainis Nemvalts irooniliselt, et „keegi hull tahab ülemise pääsla juurde veel kabelit ehitama hakata.“ Samas keegi ei hakka ju „Kabelit“ ehitama, nii nagu ei hakata „Põllu“ peale sitta viskama.
Ringkäik jätkus vana hea staabimajaga, mille teisel korrusel me enamuse ajateenistusest resideerisime. Ühes Tingase, Riibaku, Sibula ja Kuusksaluga jäime veel auditooriumi kõnepuldi juurde fotojäädvustusi tegema ning liikusime seejärel Kuusksalu juhtimisel ülejäänutele järgi, miskipärast küll valest uksest. Seetõttu oli üllatus suur, kui õues mitte ühtegi hingelist ei näinud. Hakkasime siis omal käel kasarmute juurde vantsima, kuid kuna igal pool valitses täielik tühjus, liikusime peagi õppehoone teise otsa, kus kogu rühm meid kannatamatult ootas. Ühesõnaga, räme blokk! Õppehoone ees andis igaüks oma ülemustele ka aru, mille tühja-tähjaga ta tsiviilelus tegeleb. Siin ei suutnud ületada keegi Sibulat, kes maismaa välismissioonidest tüdinuna hakkab veebruarikuust alates Somaalia rannikutel piraate küttima.
Nii kui rühm jõudis staabimaja keldris asuvasse uue sisustusega jõusaali, hakkasid Sermati musklis käed kummalisel kombel kihelema. Võib vaid aimata, milline soov teda valdas kõikide nende rauakolakate ja instrumentidega jõudu katsuma asuda. Ka Orupõllul tuli võlli tunne sisse, kui oma pisikest spordiinventaride hoiuruumi nägi. No see, kus ta omal ajal tundide kaupa leboasendit harjutas, mobiiltelefone laadis ning spordivarustust kõrvale nihverdas. Et mehed (eriti Sermat) loomaks kätte ära ei läheks ja möirates rauda vägistama ei tormaks, liiguti kiirel sammul ülemise korruse magalaid ja olmetingimusi uudistama. Koridoris suurt midagi muutunud polnudki. Ehk vaid värvitud seinad ja uus põrand, relvakappe ka ei paistnud enam kusagil. Keskmine magala, kus omal ajal 3. jagu ühes majandusmeestega öösiti puhkas, oli saanud samuti küll värskema väljanägemise, kuid laias laastus siiski, Bogdani väljendit kasutades – „samasugune“. Rahvast kasarmutes eriti polnud. Eks nädalavahetus ja linnaload tegid oma töö. Vaid paar üksikut sõdurit istusid oma taburettide peal kotte laiaks. Kiigates pesuruumi, haigutas sealgi tühjus. Tavaliselt oli seal ju kasvõi pisikest pässikasvu leitnant Pihlagi, kes 45 minutit järjest nägu loputas või mõnel muul perversselt aeganõudval moel oma hügieeni eest hoolt kandis.
Järgmises kasarmus oli veebel Tuul pannud meile põrandale suure hunniku relvi ja varustust. Nii sa igaüks üle pika aja taas näppida oma kaitseväeaegset naist …eee ptüi, tähendab Galili. Ahnelt aeti käpad külge ka kuulipildujatele ja tankitõrje relvadele. Kuigi veebel Tuul püüdis relvade osas põhjalikku tutvustust teha, võttis Sibul siiski vana sõjardina tihti temalt jutulõnga üle. Tuulel jäi see aeg üle vaid tühjalt lohvi haugata ning muiates vaikida. Ja lõpuks öelda, et „Sibul, sa räägid liiga palju.“ See aeg, kui Tuul ja Sibul üksteise võidu rühmale varustust tutvustasid, andsime meie Tingasega aga Nemvaltsile aru puuduva isikkoosseisu kohta, rühma kokkuajamise protseduuridest ning samuti ka varasematest väiksematest kokkusaamistest. Kuuldes, et varasemalt on osa rühma igasuguste kartulipüsside, kummipaatide jms abil ka väljaõpet harrastanud, ütles Nemmu muheledes, et „laste mängud“. Kuid loomulikult oli näha, et see tegi talle rõõmu, et tema rühm niisama kotte ei süga, vaid sõjaväes õpitut ka tsiviiltingimustes meeles hoiab.
Enne kui suundusime riviplatsile vana Juliuse enda juurde, põikasime läbi ka kasarmu saunast. Kuna kerist polnud meie tarbeks kuumaks köetud, piirduski asi vaid selle pealiskaudse imetlemisega ning Põllu ja Riibaku kiidulaulu kuulamisega, kuidas nad üksteise võidu Reet Linnaga saunas olevat käinud. Järgmisel hetkel olime aga kõik juba Julius Kuperjanovi ausamba ees, lipumasti kõrval ning üles rivistatud pildistamiseks. Vaatamata Riibaku ETV-s omandatud kaamera käsitlemise oskustele teda siiski nii püha hetke jäädvustamiseks objektiivi taha ei usaldatud. Selle tarbeks võeti kasarmust keegi pädevik reamees, kes legendaarsed klõpsud ka külma närvi hoides ära tegi. Et Riibak aga ei solvuks, lasime tal klõpsida paar pilti minust, Tingasest ja Juliusest. Riviplatsilt lahkudes kõlas valjuhäälsel toonil ka Nemmu käsklus „Rivi korda!“ Krt, võta või linti ja pane endale telefonihelinaks.
Kerge tiiruga söökla tagant paralleelselt takistusrajaga käisime läbi ka sealse masinapargi ning suundusime seejärel veelkord sõdurikodu juurde. Viimase vastas oli ka üles vuntsitud ohvitseride kasiino, mis mäletatavasti oli too aeg selline lobudikust sara, et isegi linnud lendasid sellest kõht ülespidi üle. Kuna meil Tingasega oli 10 aastat tagasi tehtud selle lagunenud „puukuuri“ peaukse ees üks ühine pilt, siis soovisime seda teha nüüdki. Meie kuldaväärt fotoplaan võttis aga Toode kergelt kogelema ning ta hakkas soiguma seal mingisugustest kaameratest ja muust värgist, mis ei tohtivat piltide peale jääda. Noh, ühesõnaga lõi mees kuseks! Aga kuna Toode oli täna teinud tänuväärset tööd ning meid mööda pataljoni ringi vedanud ja infot jaganud, siis me andestame talle selle kõhklushetke.
Pääsla poole minnes üritasime Nemvaltsilt veel viimast võtta. Ehk kostub mõni kuldaväärt fraas, väljend või tarkusetera, mida eluks ajaks kõrva taha panna. Loomulikult ei tulnud siin pettuda. Meenutades Tingasega kunagise ltn Sõukandi (oli üks punapäine vana, kes meile käsitsivõitlust natuke õpetas) ütlusi nagu „pastakas silma“ ja „võtmekimbuga üle lõusta“, täiendas Nemmu seda omalt poolt „pangakaardiga üle otsaesise nii, et verekardin üle näo“. Lisaks selle avaldas ta aga kahetsust, et ei saanud minna Nursipalu väljaõppekeskust vaatama, kuna mingisugused lohvid seal hernepüssidega sõda mängivat. Nõndaviisi vesteldes jõutigi märkamatult pääslani. Veel üks tugev käepigistus rühmaülemale kõikide poolt ning nii meid taas väravate taha kupatati.
Tekkis suur küsimus - mis edasi? Sermati ettepanekul otsustati kaaluka häälteenamusega liikuda Tartusse ja seal mõned õlled teha. Kõige rohkem kaotasid sellest plaanist Rõngu krahvid Orupõld ja Ojala, kes olid täispangale välja läinud ja Võrru juba hotellitoad sebinud. Nii olid nemad esimesed mahajääjad ühes Sibula ja Lepaga. Tartus löödi ühiselt õlle- ja napsuklaase kokku, heietati mälestusi, uuriti fotoalbumeid ning peeti tulevikuplaane. Aga kuna paljusid ootasid juba ees tsiviilvahtkonda/toimkonda minek ja muudki teenistuskohustused, siis hakkas isikkooseisu arv tasapisi vähenema ning lõpuks olid alles jäänud veel vaid Alamaa, Sermat ja Mägi. Üllatuskülalistena laekusid ka kadunud pojad, reamehed Mõtus ja Kivi.
See lõi väljaõppele uue elu sisse. Üha enam hakkas Sermati hääl bravuurikamalt valjenema, üha enam Alamaa käepigistused tugevnema ning üha enam üritas Mägi romantiliselt iga möödaläinud tütarlapsega üksikvõitleja liikumisviisidest rääkida. Oli näha, et need olid motiveeritud mehed, kes valmis kusagil ööklubis veel selle kokkutuleku viimast ja otsustavat lahingut andma. Ja ei saa olla ju mingisugust kahtlust, et nad sellest võitjana ei väljunud.
Aastal 2022 taaskord lahinguväljal näeme, Raisk!
No comments:
Post a Comment