Euroopa Saunamaraton (2. osa)

Jätkame siis 12. veebruari saunamaratoni teekonda...

Külm Tootsi saun

7. Cantervilla Loss
Enne lossisauna külastamist tuli läbi käia ka nn Tootsi saunast. Erinevalt tavasaunast, oli see kütmata ning sedavõrd jäine ja külm, et tagumik kohe naks-naks lava külge kinni jäi. Latatarast peremees, kes end personaalselt Tootsiks riietanud, oli eesruumis välja valanud pitside kaupa Lati Patsu, lauale asetanud rosinaga saia (sellist, kus ei pea noa otsaga rosinaid taga ajama nigu narr) ning taustaks telekast mängima pannud klassikalise „Kevade“ saunastseeni. Ise valvas ta katkematu loba saatel kõiki saunalisi leiliruumi ukselävel, jahvatades muudkui tähetark Igor Mangist, kes ennist samuti õues ringi patseeris. Peagi avastasime härra Luigaga, et külmasaunast saab lisaks uksele ka aknavõlvist läbi pugedes teisele poole seina ronida ning pikemalt mõtlemata panimegi sealt kaudu eesruumi leekima. Paar pitsi Lati Patsu, tükk saia ja seejärel juba lossihoonesse seiklema. Läbi pikkade ja libedate keldrikoridoride jõudsime lõpuks välja basseiniga varustatud saunakompleksini. Saabusid ka eelpool kirjeldatud sead, kes oma maskides otsekohe basseini kargasid. Laval käis samal ajal aga kõva leilitamine. Üks nokastunud tegelinski lootis aja kokkuhoiu mõttes leilivee jaoks mõeldud kibu täita otse kloorisest basseinist, kuid matsakas lossisauna perenaine jõudis õigel ajal jaole ning kupatas leidliku noorhärra kraanivee otsingutele.

8. Hotell KarupesaNimetaks seda kiireks vahepeatuseks. Umbes nagu F1-s boksipeatus. Rahvast siin praktiliselt polnud, sündmustik igavalt hõre ja saun ise samuti selline tagasihoidlik harju keskmine. Lava peal konutas vaid ükainus pikakasvuline sell, kes osutus jällegi juba eelpool kohatud Sepa Melliks. Tema oli jõudnud nüüd oma ringiga alles teise sauna ning viskas seal rahu ja vaikust nautides leili. Õige kah, kuhu ikka kiiret. Natuke muljetanud ja kerisekive kastnud, võtsime taas oma lipu, pagasiruumis asuvast kohvrist järjekordsed õlled ning jätkasime edasiliikumist Sihva suunas. Sepa Mell jäi rahulikult edasi higistama. Õige sepa nahk on kõigega harjunud

Sokka suitsusaun

Ühine päästeoperatsioon.

9. Sokka Puhkekeskus
Ees ootas kahe eelmise aasta parimaks saunaks tunnistatud Sokka suitsusaun. Viimane asus aga kusagil kaugel metsade ja põldude rüpes, kuhu kitsast teed pidi ukerdamine oli üpris vaevaline. Eriti kui veel rohkelt sõidukeid juhtus vastu tulema. Pimeda ja nõgise leiliruumi olulisemaks kaadervärgiks oli suurtest maakividest koosnev 2-3 ruutmeetri suurune keris, mille ümber saunamees siis hoolega vett loopides ringi võimles. Nii mõnedki saunalised olid enesele nõega hirmuäratavad tšerokiide sõjamaalingud peale maalinud ning üks suisa terve oma näo ühtlase pigikorraga üle võõbanud. Iga Sudaanist pärit mustanahaline oleks teda nähes kadedusest lõhki läinud. Kuid nii tehisneegrite kui ka kahvanägude suured seiklused said siiski alguse alles tagasi maantee poole sõites, kus kinnijäänud sõidukite lumevallidest ja mäenõlvadelt lahti päästmiseks tuli kõikide konkurentide jõud otsustavalt ühendada. Ühine ja heatujuline kollektiivpäästeoperatsioon vältas kokku kõva pool tundi. Muuhulgas võtsid maratonist osa ka Hummeri mehed, kes vajadusel otse üle lumiste põldude edasi rühkisid. Kuid ega loodust lõputult ikka üle ei kavalda, olla lõpuks ka nemad kinni jäänud.

Mehed saunast on ühendand jõud!

Orienteerumisraskused

10. Sangaste Rukkimaja saun
Sokka lumemülgastest minema pääsenud, tekkisid suured raskused kaardi lugemisega. Uuritakse ja puuritakse navigatsioonipaberit nii üht kui teistpidi, kuid õiget sotti järgneva sauna asukohast ei saada. Tagatipuks on kadunud ka orienteerumisleht, ilma milleta muutuks nii senine kui ka edasine võistlemine asjatuks komejandiks. Varasemate sündmuste taastamise ja süü üksteise kaela veeretamise järel leitakse see lõpuks üles härra Kiiskmani märja tagumiku alt. Kaardi dešifreerimisele löödi ajutiselt käega ning otsustati esmalt käia ära Sangastes tee ääres asuvas Rukkimaja saunas. Taaskord oli tegemist üpris kummist leiliruumiga, kuhu rahvast aina juurde trügis. Kohal oli ka sportkellaga tütarlaps, kes tõsi küll nii pingeliselt etteantud ajalimiiti enam ei järginud. Ju olid võidumõtted maha jäetud ja keskenduti teiste eeskujul ürituse lõbusamale poolele.

11. Metsavana puhkemajaJärjekordses saunamajas, mis pika otsimise peale üles leiti, võttis meid vastu pilkane pimedus. Majaperemehel oli nimelt probleeme vooluga, õigemini seda polnudki. Kobasime mööda pimedaid koridore leiliruumi poole nigu karuperses, mitte tilligi polnud näha. Tõotatud maale ehk lavale jõudes, oli see inimeseloomi paksult täis ning nende nägu ja sugu andis kindlaks teha vaid kahe küünla abil, mis ahjuservale põlema olid süüdatud. Pimedus lõbusat seltskond aga ei heidutanud ning kõik võistlejad vennastusid ja õestusid kiiresti. Rebiti hoolega kildu ning jagati varasemat infot ja muljeid. Lõpetuseks tuli ka arvult seitsmendasse jääauku karata – protseduur, mida suure augu keskele asetatud prussile toetades sai läbi viia kahekesi korraga. Aja kokkuhoid missugune.

12. Kunstimäe puhkemajaTopeltsaunaga vahepunkt. Esmalt peamajas elektrikerise aurutamine ning hiljem all jõe ääres korralik maasaun. Ülemises saunas konutasime suisa üksinda. Selgus, et suurem rahvahulk oli juba maasauna tikkunud. Ja nagu me peagi aru saime, oli see ka paganama õige otsus, kuna tegemist oli tänase võistluspäeva konkurentsitult parima saunaga. Korraliku vene kerisega, kus pärast kapatäite pildumist tuli sedavõrd hea ja kõva leil, et ükski saunasolija ei teinud sellel ajal piiksu ega puuksu ka mitte. Ei mingit killu rebimist, lõhverdamist ega muljetamist. Kõik nautisid vaid vaikselt ähkides leili. Boonuspunkte käidi seekord külmavee tünnisaunas hankimas. Ju siis polnud keegi viitsinud tuld alla teha. Ometigi tundus aga ka 10 kraadine kütmata tünnivesi niivõrd soojana, et välja nagu väga ei kippunudki. Kui siis vaid üheks korraks veel päeva parimat leili nautima.

13. Zillisaun Sihval Voki oja ääresEriline saun kahes mõttes. Esiteks oli tegemist mobiilse ja liikuva saunaga. Nimelt oli kogu kaadervärk ehitatud veoauto ZIL peal asuvasse ahjuga majutuskuuti. Võõras selline sõiduriist mulle isiklikult ei olnud, sest sõjaväe aegu sai Tsirguliinas ühte soomusrongi valvates isegi selles kuudis ööbitud. Siin oli see aga saunaks kohandatud. Teiseks eripäraks oli saunaomaniku poolt sisse seatud kindel kord. Arvestades sauna pisiksust, oli igale tiimile ette nähtud 3 minutit leiliaega. Kui kell kukkus, siis toimus vahetus – vanad kupatati välja ja uued õnnelikud sisse. Kõik toimis nagu kellavärk ja ka leil oli hea ja asjalik. Jääaauku sai külastatud juba enne lavale minekut. Oli teine juba küll natukene kinni külmunud, kuid 85 kilosele rünnakule see õhuke jääkirme vastupanu osutada ei suutnud.

14. Sihva TorusaunTaaskord pisitillukene saun. No palju rahvast sa ikka ühe toru sisse mahutad? Tuleb aga välja, et kuradima palju. Pealegi tekkis jällegi mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui terve võistkonna jagu näitsikuid end sisse üritas pressida. Nii oli normaalsetes oludes umbes 4-6 inimest mahutavas saunas ühtäkki oma 12-14 inimest ning vaid kurat oskab öelda, kuidas keegi ennast seal vastu ahju ära ei kõrvetanud. Puudus aga leilivesi, mida keegi siis läkski väljast tooma. See kuidas ta peagi oma vett täis kibuga tagasi sisse üritas tungida, meenutas kunagist Metallica kontserti lauluväljakul, kus üks sihikindel tegelinski üritas kolme ääreni täis õlletoobiga esiritta trügida. Lõpuks saadi siiski leil sauna (väga hea leil kusjuures) ning kõik see mees ja naine ruigasid rõõmust ja rahulolust. Õues arenesid sündmused aga omasoodu. Peategelaseks kujunes taaskord areenile naasnud härra Rene, kelle olek oli teinud viimase kohtumisega võrreldes aga 180 kraadise kannapöörde. Vend oli vintis nagu pump. Lällas ja tuias nii suure innuga, et närvilise oleku ja ilmselt samuti purjakil saunaomaniku meelerahu hakkas katkema. Kuna ärritunud saunamehikesel polnud enam sündmuste tegelikust käigust mingisugust ülevaadet, lasime tal lisaks leilisaunale ka tünnisauna templi lehele ära lüüa, kuigi me reaalselt sinna sisse ei hakanudki ronima. Oli ju sealgi seda kaadrit niivõrd palju, et Archimedese seaduse kohaselt enam vee jaoks ruumi poleks tohtinud jätkuda.

15. Annemäe PuhkemajaViimane saun, mis seltskonna poolest üks paremaid. Kohvritäis õlut ja pudel Jägerit on teinud meist selle sauna tähed, eriti just jutukuse osas. Niisiis saab tehtud koguni kaks leilikorda olgugi, et taaskord röstrit meenutav ja üleujutatud elektrikeris mingisugust arvestatavat temperatuuri ei suutnud toota. Inimkehade poolt tekitatud soojus oli ilmselt võimsamaks kütteallikaks. Härra Tammeorg meenutas hoogsalt oma kaugeid nooruseaastaid, mil ta külla tulnud hollandlastele esimest korda sauna näitas. Meenutustes teeb aga mees ennast kohe niivõrd nooreks, et pidanuks juba 15 aastasena keskkooli lõpetama. Niisiis oli kõikidel olla au laval ühes noore Einsteiniga. Koomuskit püüdis pakkuda ka härra Kiiskman, kes sügavat treppi mööda jääauku laskudes suutis korraliku käbara maha panna. Selle eest kahjuks ajaboonust talle keegi ei anna, stiilipunktidest rääkimata.

Selline oligi siis meeskond „Leilihundid“ jaoks III Euroopa Saunamaraton. Arvestades boonuseid tuli lõppajaks 2 tundi ja 32 minutit ning 120 võistkonna seas 46. koht. Ja õues parklas ühe konkurendi küsimusele „kas pühajärve puhkekeskuses veel sauna ka saab minna?“, ei saanud kohe teisiti vastata, kui et „kulla mees, sa oled 15 sauna läbi käinud, kas siis puhtaks ei jõudnudki saada.“

Võistkond "Leilihundid"
Paremalt: Sander, Kari, Priit, Mart