Olen kuulnud inglaste kohta ütlust, et ainsad asjad, mida see veidrikust saarerahvas hästi teha oskab, on jalgpallimäng ja rock-muusika. Kui nüüd asendada selles lihtsas võrrandis jalgpall jäähokiga ning rockmuusika hea folk-metaliga, saame tehte vastuseks soomlased - meie põhjanaabritest porod. Hõimurahva folk-metalliga on teadupärast kokkupuuteid varasemaltki olnud. Mäletamisväärsem neist tõenäoliselt kahe-aasta tagune Käsmus toimunud Korpiklaani kontsert. Kuid nagu Dj Ryan Angeloski Pimp TV-s ruulides ütles, "oleks nüüd aeg minna natukene karmimate teemade juurde“ ning üle kaeda ka soomlaste Finntroll, keda assisteerisid soojendajatena Metsatöll ühes kahe teise muusikalise kollektiiviga.
Pole ruumi heavy-näppugi visata
Nii asuski ühel vihmasel aprillikuu pärastlõunal Tartu poolt teele uljas kontsertseltskond, mis oma kooseisult viieliikmeline. Lisaks minule esmalt vana ja igakordne rockipeer härra Mart, kelle kunagised kainusperioodid, nagu tema juuksedki, ammuilma ajaloo prügikasti vajunud. Sõiduki oli vallutanud ka ortodoksne Whitesnake´i fänn Erki, kes muuhulgas ka kibe käsi guitar hero klõbistamises. Viimase käigus lööb tal seejuures välja äärmiselt huvitav Pavlovi tingrefleks, mis iga valesti vajutatud noodi puhul väljendub automaatse „p…tsi!“ hüüatusega. Kooseisu tutvustamine jätkub kahemeetrise Margusega, kes ühtlasi oli täna meie sõiduriista roolikeeraja. No püha kristuse peeretus, kui loll võib ikka inimene olla. Vabatahtlikult sellisel üritusel ja sellise seltskonnaga rooli ronida. See on juba isiklik viha iseenda vastu. Aga mis tehtud, see tehtud! Vähemalt oli sõiduriist suur ja mugav, kus nii pikale juhile kui ka ülejäänud nelikule normaalsetes tingimustes ruumi laiutamiseks ülearugi peaks oleme... kui ei oleks aga ühte aga! Ja agaks oli käesoleval juhul seltskonna viies liige härra Ivo, kes oma kunagise saleda koolipoisi välimuse ja kerge kehakaalu juba ammu õlletünnide ja burgeriputkade vahele lootusetult ära kaotanud. Ühesõnaga – taga oli kitsas kui kurat. Polnud ruumi heavy-näppugi visata. Kuid hurjutanud ja irvitanud natuke Ivo kallal, jätmata muuhulgas mainimata ka tema selja peal vanaema vaipa meenutavat tätoveeringut, sai siiski endid kuidagimoodi autosse pakitud ning sõit võiski alata.
Sõit nagu sellistel puhkudel ikka, oli suhteliselt mölarohke. Abivahenditeks ka üksjagu õlujooki, head rockmusooni ning valjuhääldiga telefon, millest Mart regulaarsete vahedega Õrnale helistas. Selgitamaks siin, kes on Õrn, miks talle helistada on vaja ning miks see kõik nii kohutavalt palju nalja pakub, läheks ilmselt pisut pikale ning võtaks liialt palju aega. Aega, mida meil on paraku aga niigi vähe ja mida raisata ei ole. Seda enam, et poolel teel oli vaja teha järjekordne põiepeatus ühes poeskäiguga. Mõisahoones asuv pood meenutas oma sisu poolest vanematele inimestele ilmselt nõuka aegu, kus iga kaup oli defitsiidi nimekirjas ning kaupluselettidelt seda saada ei olnud. Ühesõnaga olid suurem jagu riiuleid ja lette tühjad. Kuskohast Mardi burgeri jaoks lihakraam kokku aeti, jääb siinkohal ilmselt saladuseks. Inim- ja vareseliha näisid ainukese võimalusena. Aga meiesugused kontsertvandersellid pole oma rockirännakutel harjunud sellistele pisidetailidele tähelepanu pöörama. Pealegi tuli pigem keskenduda pooliku krõpsupaki sisu üleskorjamisele poe põrandalt, mis minu ja Erki vahelise „jagamise“ käigus sinna maha oli pudenenud.
Imege muna!
Edasi sõitsime Jüri kaudu Narva maantee lähedale, kus müügimees Ivo võttis kusagilt laost peale paar kasti peent väljamaa õlut. Õigemini mitte ei võtnud ise, vaid saatis sellised pädevad õllespetsid nagu mina ja Mart neile lattu järgi. Eks ole mõistetav ka. Kes see ikka seal laos Ivo sugusele poisinagale õllekasti kätte annab. Pillab äkki maha veel teine. Olles laos, nägime seal ka ühte väga huvitavat riistapuud. Nimelt ratastel robotit, kes kastidele kilet ümber pakkis. Puht sportlikust huvist tekkis meil mõte, kas äkki ei saaks väikese robotmehe ümber Ivo orbiidile tiirlema panna. Selle idee teostus jäi ära aga kahel põhjusel. Esiteks ei julgenud Ivo sissegi tulla, kuna reaalselt pidi ta olema oma tööandja arvates hetkel Tartus. Teiseks oli aga karta, et aparatuuril ei jätku nii palju jaksu ega kilet selleks, et Ivole ring peale teha. Olgugi, et küll robot, aga päris nõrkemiseni tühjaks ei saa ka vaesel plekkmehel lasta ennast suristada. Läheb veel ülekoormusest rikki äkki.
Tallinna jõudes liikusime koheselt linna ühte legendaarsemasse kohta, mis üldsegi ei olnud mitte mingisugune teletorn, Paks Margareeta või Toompea loss. Tegemist oli Valli baariga, kus omal ajal kogus kuulsust Pimp TV elupõline staar Raul Velbaum. Kuigi teletähte ennast näha ei olnud, võis iga kohalviibija siiski tajuda legendi vaimset hõngu ja kohalolekut. Justkui oma kõrvaga kuuleks, kuidas Velbaum jälle karaoket möirgab, roosas pitskraes joigu soiub ning Ristsoo Petsile joomaselt ja räigelt vahele nähvab. Kuid lisaks meenutustele saab Valli baarist muudki. Justnimelt seda kurikuulsat millimallikat! Napsu, mille rindu tõmbamise järel suu veel 15 minutit tagantjärgi kipitab, nagu oleks pipratoosi alla neelanud. Lõuad idamaist vürtsi täis, liikusime paar sammu tagasi Dublineri pubisse, kus tegime jõuguga korralikud praed ja taaskord ka väiksed õlled. Üheaegselt tahkete ja vedelate produktide manustamisega klapitasime kokku ka härra Mardi sõiduki kütteraha. Antud tegevus käivitas aga sellise üksteiselt laenamise ja lahti vahetamise skeemitamise, mille järel peagi enam keegi aru ei saanud kes, kellele, kui palju ja miks ta üldse võlgu on. Segadus missugune, mille Velbaum oleks omal ajal kokku võtnud vaid ühe fraasiga – „Imege muna!“Koopahäälne möirgamine
Tehes veel mõned väiksemad tiirud paaris kohas, sai õhtupimeduses jõutud Rock Cafe ette. Hetkeseisu adekvaatselt hinnates, võtsin vastu kiire otsuse, et enne kui lähen sisse heavy näppu viskama, kogun määramata ajahetke auto tagaistmel pikutades jõudu. Et olla korralikus löögihoos ajaks, mil Finntroll mürama kukub. Ka teised kamraadid ei kiirustanud veel sisseminekuga, vaid molutasid lärmates õues ning tegid tutvust mingisuguse tüütu Jaanuse nimelise tegelasega, kelle elufilosoofiat kõik kuulama pidid. Kuna aga uue sõbra põhiline vestluskaaslane härra Mart oli juba oma parimas hoos ning segas tema soravatele loengutele geniaalsete ja sirgjooneliste lühiküsimustega pidevalt vahele, kukkusid heavymees Jaanuse maailmatunnetuslikud baasalused tihtipeale kolinal kokku varisema. Teadusharus nimega „Mardinoloogia“ võib nimetada seda teise inimese enesehinnangu hävitamiseks.
Luugid lõin lahti täpselt keskööl, mil Rock Cafe seest hakkas kuulduma kurjakuulutavat kõminat. Ajasin momentaalselt ennast püsti ja spurtisin uue hinguse saatel ahvikiirusel kontsertsaali. Ja imekähku lava ette, kus Finntroll juba täie hooga mürgeldas. Õnneks jõudsin suht algfaasis ning millestki ilma väga ei jäänud. Mida siis kujutab endast ansambel Finntroll? Lihtsamalt öeldes on tegemist sellise karmi folk-metaliga, kus nn. vokaalosa koosneb küll koopahäälsest möirgamisest, kuid see eest muusikariistade noodid ja käigud on väga kaasakiskuvad ja huvitavad. Nii tinistatakse üpris kiire ja mürarohke trummi- ja kitarrikeevitamise juurde kõikvõimalikke ukulelehelisid, puhutakse erinevaid flööte ning sikutatakse lõõtsagi. Minule kui vanale Untsakate fännile selline instrumentaalne mitmekesisus sobib. Samas tuleb aga tunnistada, et stuudioversioonid kõlavad Finntrollil siiski natukene paremini kui live´is ja seda just seetõttu, et kontserdil ei pääse rahvapillide meloodilised helid üldise bassi- ja kitarrimüra taustalt niivõrd esile. Kuid väga hädaldada ka ei saanud, sest mitmedki minu lemmiklood tõmbasid korralikult vere käima küll. Eriti ootasin ma just kahte lugu – Solsagan ja Trollhammaren. Ning pettuda mul ei tulnud.
Katsed lava vallutada
Üllatav oli aga asjaolu, et Finntroll ei astunudki üles viimasena. Selle au jätsid soomlased oma võõrustajale Metsatöllile. Kahe bändi vahelise pausi ajal kohtasin lõpuks ka härra Marti, kes oli ennast täiesti vastu lava surunud ning röökis seal looma kombel ühes kahe lodeva naisfänniga, keda ta silmad särades mulle ja Margusele kiitma tuli. Üritasime ähmaseks joonud meeltega Mardile selgitada, et tegemist on suht jubedate mõõkadega, kelle välimustest juba ainuüksi pidanuks piisama, et uut eluaegset karskusperioodi alustada. Hetkel meie selgitustööst aga suurt tolku siiski ei olnud. Imekspandavam oli aga hoopis Erki puudumine ning ka Ivo oli kadunud nagu vits vette. Metsatöll tuli juba mürtsuga lavale, kuid noorsandid olid jätkuvalt kadunud. Tõsi küll, mingi aeg telefoni vaadates, oldi eelnimetatud isikute poolt mulle mitmeid kordi helistatud. Aga kus sa paganat kuuled seda helinat, kui „Vaid vaprust“ samal ajal mürgeldab. Tõde kooruski lahti alles pärast kontserti. Nimelt oli vägijookidest lõvijõudu ammutanud Erki üritanud ühe soojendusbändi etteaste ajal lavale hüpata. Kuna äratõuge polnud aga piisav, kukkunud tõotatud maale pürgija sealt suure kolinaga alla. Turvameestele sellised sportlikud etteasted muidugi ei meeldinud ning kõrgushüppeäss ühes Ivoga kupatati otsemat teed pidi õue. Õues selgus teine tõsiasi – kukkumise tagajärjel oli Erki hüppeliiges pahupidi, mis päädis kiirabi kutsumisega. Kohe näha, et poiss pole korv- võrk- ja jalgpalli mänginud. Muidu oleks selline vigastus tavaline köki-möki. Nii arvas ka kiirabi, kes lasi jalale törtsu külma peale ning käskis vajaduse korral iseseisvalt traumapunkti koperdada. Samal ajal lammutas majas sees aga vihaselt Metsatöll, kes minu hinnangul polnud küll nii hea kui Finntroll, kuid andis siiski samuti korralikult hagu. Võitlused une, luksumise ja vihase autojuhiga
Kontsert lõppenud, sai pärast kella 2 öösel hakatud koju sõitma. Nagu ikka läks suureks killu rebimiseks ja hirmumiseks, mis minul lõppes tavapärase luksuma hakkamisega. Jälle need piinavad luksumised. Ja autos polnud ka mingisugust joogipoolist, mille abil sellest lahti saada. Niisiis irdusin natukene koomikute seltskonnast, mille koosseis hakkas tegelikult nagunii juba kõik magama jääma. Ivo oli oma massiivse kere keeranud tagaistmel külje peale ning nohises sügavat talveund. Erki üritas keskele surutult enda personaalset unekest nurruda, püüdes ühtlasi pidevalt esiistme vahelt oma äraväänatud koiba ette sirutada. Kuna jalg aga tonksas kannaga ühtelugu käigukangi peale, tekitas see sõidukijuhis korduvaid vihapurskeid. Ka Mart vajus hetkeks ära, kuid tuli elule tagasi 50 kilomeetrit enne Tartut, hakates seejärel suure hooga kõikidele helistama (sealhulgas magavale Ivole) ning seosetut gigalo-mehe möla ajama.
Ka Margus võitles vahelduva eduga unega, mis allajäämise ohus päädis peagi ühe tanklapeatuse ja kohvitiiruga. Mõnes mõttes oli see ka viga, kuna vahepeal unne suikunud Mart kasutas seda hetke ära, et tankla peldikusse karu tapma minna. Kiirelt sellised asjad tal aga teadupärast ei käi. Sinna ta igatahes särgiväel siis tuterdaski, endal rinnaesine ja nägu burgerikastmega koos. Peaaegu oleks möödaminnes ühe krõpsuriiuligi pikali kukkunud. Varahommikul Tartusse jõudes tekkis eraldi intsident veel Ivo ja Marguse vahel, kuna viimane ei viitsinud suurt vägimeest kodutrepi ette sõidutada. Väike sõnasõda lõppes seekord siiski autojuhi võidu ning Ivo 100 meetrise jalutuskäiguga. Erki jalutuskäigud lõpetati aga järgmisel päeval traumapunktis, kus rockisõdalase paistes jalg kaheks nädalaks kipsi pandi ning kargud kätte ulatati. Ilus mälestus Finntrolli kontserdist.
Järgmisel lahinguväljal 16. mail jälle näeme, Raisk!
No comments:
Post a Comment