Kauaoodatud sügis algas maailma jaoks meistri sünnipäevaga. Õigemini sünniaastapäevaga. Sest just 5. september oli see kuulsusrikas päev, mil 66 aastat tagasi üks Freddie Bulsara nimeline naakmann ilmavalgust nägi. Ansambel Queeniga tehtud muusikalised imeteod ei jäta kahtlust - tegemist oli muusikamaailma absoluutse meistriga. Parima live-artistiga, kes kunagi mikrofoni käes hoidnud ja oma karismaatilise lavatalendiga miljoneid inimesi endaga kaasa tõmmanud. Seoses Mercury hällipäevaga on ikka suisa hirmutav mõelda, kui alla on see tänapäeva muusikamaailm käinud. Lihtsalt mingisugune sisutühi plännimine, kus ei vaevuta enam pillegi mängima. Kogu jura käiatakse arvuti abil valmis ja sealt samast kütetakse see nn kontserditel ka kõllide kaudu ette. Taustaks totruseni ülesvõõbatud tegelinskite klounaadlik ja priiskav lavaline taidlemine ühes meeletute eriefektidega. Vot just sellised ongi need Lady GaGa-d, Bieberid jms äriprojektidest pahnaartistid, kellest keegi ei oleks minu arvates Freddiele väärt teregi ütlema.
Tegelikult jääbki mulle arusaamatuks, miks sellist pahna üleüldse kuulatakse. Üks põhjuseid on ilmselt selle pärast, et kogu muusikaline eelistus ammutatakse endale vaid eestimaistest sky plusi tüüpi raadiojaamadest, mis suures osas propageerivadki selliseid üheöö äriprojekte, mida lihtsameelsetele noortele nn superstaaride pähe maha müüakse. Lisa vaid meeletut hingehinda maksvat glamuuri, sädelemist ja priiskamist, rõhuta, et kõik see kammajaa on tänapäeva klubides moes ning... Voila! Hullunud hordid jooksevadki koheselt tormi. Kuigi tegelikult on ju sellise pillava show ning glamuurse tussi ja tissi keerutamise mõte ainult üks – üritada varjata ja kompenseerida oma häbiväärselt madalat muusikalist taset. No kui sellist klubitininat üldse muusikaks nimetadagi. Nii, et veelkord, palju õnne Freddie. Oled jätkuvalt maailma parim!
Kauaoodatud sügis on alanud ka traditsioonilise, septembrit-oktoobrit läbiva treeningtsükliga. Vanamoodsa spartaliku rassimisega, kus higi- ja veremaik ennast püsivalt ja järjekindlalt peavad tundma andma. Rassimist on tõepoolest omajagu, hõlmates mitmesuguseid kangi- ja jõuharjutusi, põletavaid jala- ja kõhulihaste seeriaid, Pirnaku mäkketõusu, jooksudistantse, speedbagi tagumist ja loomulikult ka karastussuplust. Et annaks ikka hea laksu sisse, nagu kulturist mr Mesi ütleb. Just karastussupluse osas sai nüüd ühise seltskonnaga otsustatud, et tuleb hakata korrapäraselt üha jahenevas järvevees käima. Isegi vastav teadetetahvel sai selle tarbeks tänapäeva moeröögatuslikku Feissbuuki tehtud - et oleks kergem igaõhtuseid vette kastmise aegu kokku leppida. Olgugi, et see Verevi vesi sügise esimesel nädalal just kontiprõksuvalt külm ei ole. Kohati isegi liiga soe. Sulistad nagu rasvase kõhuga part keset palavat suvepäeva, maale tagasi ei kipugi. Nii sai hr Kiiskmaniga näiteks isegi liumäest alla lastud. Võidu peale loomulikult, kus minu eelisteks olid pikemad jalad ja suurem kehakaal, hr Kiiskmanil aga tema enda sõnul aerodünaamilisemad ujumispüksid. Kurat, isegi siin ronib tehnika oma räige nahhaalsusega õilsasse sporti.
Rääkides karastussupluse juures juba spordist, siis lisaks sügisesele vastlaliu laskmisele Verevi veerennides, on meil eesmärgipäraseks motivatsiooniks seatud ka märtsi alguses toimuv talisuplusfestival Pirita Open, kuhu on plaan oma bändiga kohale vajuda ning 4x25 meetrisest teateujumisest osa võtta. Asi nüüd see 4x25 meetrikest neljase kamba peale jäises vees ära lahendada. Titemäng! Kas aga samas selle 25 meetrikese pärast on jällegi mõistlik mitusada versta Tallinnasse ja tagasi sõitma hakata, on juba iseküsimus. Aga kuna ongi keegi talvises järvevees suplejatelt mõistust eeldanud. Need asjad ei käi lihtsalt kokku.
Lõpetuseks ka stiilinäide Mr Mesi talvisest karastussuplusest koodnimega „Lollakad!“
http://www.youtube.com/watch?v=3gm89g5BbxY
No comments:
Post a Comment