Friday, December 24, 2010

Stratovarius & Helloween

13. detsember 2010

Killukesi kontserdifilosoofiast
Napp nädalake kõigest möödunud Waspi kontserdist, kui taas tuleb kodukoha tolm jalgelt pühkida ning Rock Cafe suunas rännuteed alustada. Eks ikka jälle seda saagimist ja keevitamist kaifima minna. Heavynäppu viskama. On see inimeseloom juba kord selline kiiksuga tegelane, et laristab oma raha tihtipeale igasugustele kummalistele elamustele. Osad hulguvad reisides ümber maailma ringi justkui omaaegsed Marco Polod või Magalhaesid, pildudes oma karmanist suure kaarega kuldveeringuid kas siis viltuse Pisa torni külastamiseks, Egiptuse püramiidide vahtimiseks või hoopis Taimaa transvestiidihõngu litsidega hullamiseks. Ise sellise laristamismoevoolu esindajate hulka ei kuulu. Mina nimelt kulutan oma seibi hoopistükkis kontsertelamuste peale. Rockkontsertelamuste! Ja paganama õige lähenemine kah. Sest ega kõiksugused Pisa tornid, Egiptuse püramiidid ja Hiina müürid, samamoodi ka Tai litsid, ei kao ju kuhugi. On nad enne olnud, on praegu ja on ilmselt ka paarikümne aasta pärast. Eeldusel, et Kim Jong Il tuumasõda ei aktiviseeri või usklike taevataat uut veeuputust ei orgunni. Aga vaat need vanad rockisaurused – nemad on paraku nii või naa paarikümne aasta pärast vanadussurma surnud. Ja ei siis neid enam mingi väega lavale saa meelitada. Olgugi, et nende muusika elab küll edasi ja igavesti, kuid kontsertelamusest võib oma ahned mokad siiski igaveseks puhtaks pühkida.

Juhindudes eelkäsitletud filosoofiast, tõttasimegi nüüd suure õhinaga seda Saksamaalt pärit powermetal kollektiivi Helloweeni vaatama. Olgugi, et aastal 2008 sai Rabarockil neile juba kärarikkalt kaasa elatud. Lisaindu tänaseks kontserdiks andis kõvasti juurde ka nn. soojendusbänd, kelleks ei keegi muu kui põhjanaabrite soomlaste metalligrupp Stratovarius. Just nimelt „niinimetatud“, kuna Stratovarius pole Helloweenist teps mitte kehvem kraam ning kontsertõhtu võib seetõttu vabalt kujuneda kompromissituks, kuid siiski sõbralikuks heitluseks stiilis „kes on ikka kelle soojendusbänd?“. Juhtumid, kus soojendusbänd seljatab peaesineja, ei ole ajaloost tundmatute killast. Meenub koheselt aasta 2005, Haapsalu ja Alice Cooperi kontsert, kus nn. soojendusbändiks oli erikülalisena vana rockiklassika Uriah Heep, kes tegi lõdva randmega peaesinejale silmad ette. Nii, et kõike võib siin ilmas juhtuda. Et meres sukelduv akvalangist tõmmatakse metsatulekahjusid kustutava helikopteri veekotti - ka see võib juhtuda. Et mees kasutab välgumihklit valgustamaks kütusepaagi sisu, et veenduda, et seal pole midagi tuleohtlikku – ka see või juhtuda. Asi siis Stratovariusel üks fritsude bänd lavalaudadel üle mängida.

30 minutit tühja
Aga juhtuda võib ka hoopis muid asju. Näiteks see, et kui lähed koos härra Tammeoruga kolmandat reisikaaslast härra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi peale võtma, pole eelnimetatud tegelasest ei kippu ega kõppu. Vabanduseks pobiseti telefonis miskit stiilis „mul läheb veel aega“. Läkski, kõva pool tundi. Alles siis Ivo saabus. Kuid militaarkeeli öeldes olime 30 minutit lihtsalt tühja pannud. „Aeg tuleb nüüd igas mõttes tagasi teha“, ütlesin ma Ivole ning surusin samaaegselt talle Double Bocki pudeli pihku. Spetsiaalselt tema jaoks ostetud. Aitab kiiremini järje peale saada. Tegelikult oleks ootamise eest pidanud Ivole muidugi mingisuguse kange 9-kraadise ja tökatimaitselise importõlle muretsema. Ja seda mitme pudeli jagu, mille manustamise tulemusena oleks poisile hommikuks tekkinud selgelt äratuntav meditsiinilise diagnoos „Hiina mesiniku hommik“ – silmad pilukil ja peas sumiseb. See kuldaväärt plaan jäi ära aga kahel põhjusel. Esiteks polnud sellist importkraami kuskilt võtta ning teiseks oleks eksisteerinud ka reaalne oht ise eelnimetatud haigusesse nakatuda. Kuna sõber ei taha kellelegi halba, ulatasin Ivole järgmise purgi juba kontrollitud, vaktsineeritud ja kristalliseeritud Saku Originaali. Ole meheks, Ivo!

Maanteelahingud
Teekond tõotatud rockimaale sündis taaskord vana tuttava punase Yarise abil. Masin, mille võib Bauhoffi ehituspoodi panna murutraktoritega ühte ritta ning seejärel kindel olla, et mõni meeleheitel koduperenaine ta muruniitmisaparatuuri pähe ka ära ostab. Aga kui nimetatud sõiduriist viib meid samamoodi pealinna nagu viiks meid sinna ka uhiuus Lincoln Town Car, siis pole ühtegi põhjust nurisemiseks. Hubane õhkkond, purkidesse villitud kesvamärjuke, cd-makist tulev hea muusika, regulaarsed „tühjenduspeatused“ – mida sa hing veel ihaldad. Teekond oli ühtlasi ka hariv, kuna saime teada, et liikluseeskirju on võimalik tõlgendada õige mitmeti. Nii arvas näiteks üks meie ees kulgev sõidukijuht, et temast kui aeglasemast autost möödaminek on reeglite järgi raudkindlalt keelatud ning igat sedasorti katset tuleb kõikvõimalikul moel takistada. Iga hetk, mil meie lülitasime suunatule sisse, et tema 80km/h veerevast käulast mööda kulgeda, tegi tema täpselt sedasama. Nii toimus selline kassi-hiire mäng mitu korda. Olles lõpuks jõudnud siiski tema kõrvale, lisas isehakanud Texase korravalvur viimases hädas gaasi, et meid mitte vahele lasta. Imestushüüete ja vandesõnade saatel see meie autojuhil Mardil siiski tema kiuste õnnestus, mille peale kostitati meid veel kilomeetri jagu tagant tulede vilgutamisega. Puudujäägid ajutegevuses on sellisel tüübil kahtlemata tuvastatavad. Või oli tegemist siis tõepoolest nii suure vormelifanaatikuga, et kujutles end Schumacherina, kes parasjagu Häkkineniga MM-tiitli eest otsustavat lahingut lööb. 15-20 km hiljem tanklas peatust tehes, ootas Mart tee ääres seistes kannatlikult vormeliguru möödumist, et talle kõikide reeglite kohaselt väljateenitud finišilippu lehvitada. Ah jaa. Kas ma mainisin, et finišilipp oli rusikasse aetud ülestõstetud käsi, millest Viru hotelli siluetina keskmine sõrm välja oli sirutatud?

Tanklapeatuse põhjus oli lisaks näpu ja ka õlle jääkprodukte väljutava tilli vehkimisele veel teinegi. Nimelt sai meie punane sõiduruun automaatpesulast läbi lastud. Seda mitte niivõrd edevuse ja puhtusemaania tõttu, vaid hulga praktilisemal kaalutlusel. Need va rattakoopad olid jäist ja kivikõva lund nii täis, et auto värises sõidu ajal nagu Cramost laenutatud 500-ne pinnasetihendaja. Katsu sa sellise koorelahutaja seljas istudes normaalselt õlut rüübata. Ilma, et hambad suust välja ei põrise ning rinnaesine täis ei loksuks. Ivo, vana õgard, ostis endale pesu ajal tanklapoest ka kotitäie lihakonte, mida ta siis ahnelt koera kombel järas ja ragistas. Tõsi küll, viisaka noormehena pakkus Ivo meilegi osakest oma saagist. Nii me lasime kõik oma kihvadel välkuda ning püüdsime kontidest luuüdi välja imeda. Ega tühi kott siis püsti seisa.

Raskerocki kuldajastu
Jõudnud Rock Cafesse, polnud aega seal lõhverdama hakata. Tuli kohe lava ette liikuda ja positsioon sisse võtta. Iga jumala hetk võis Stratovarius peale lennata. Ja katsu sa siis juba ette trügida, kui sul tuhat punanahk ühtse Hiina müürina tee on ära blokeerinud. Aga mis kontsertelamus see on, kui pead kuskil saali tagumises nurgas või baarileti juures kõõritama. Umbes sama nagu lähed jalkat mängima, aga kogu mängu istud varumeeste pingil. Seetõttu on hea positsioon õige kontsertelamuse jaoks ütlemata tähtis. Oodatud Soome metalbänd lõigi peagi pillid üürgama ja ajas rahva kiirelt röökima. Ja põhjust kaasaelamiseks oli, sest nii bänd ise kui ka nende etteaste olid väärt kõrget tunnustust. Positiivne siinjuures oli ka sound, mis selliste metallibändide puhul kipub tihtipeale üle keeratud olema (näiteks eelmise nädala Wasp). Siin olid aga kõik kitarrid, bass ja trummid hästi eraldatavad ning mõjusid ühtse tervikuna vägevalt. Täpselt nagu ka klahvpillid. Jah need klahvpillid – sünteka soolod ja vahekäigud - on üks Stratovariuse firmamärke. Eriti esines see nende kava viimases ja ühes kuulsamas loos Black Diamond. Antud lugu oli ka minu jaoks nende etteaste kõige eredam elamus.


Stratovarius oli oma sõna öelnud, nüüd jäi Helloweeni kord. On vist ülearune lisada, et ka Helloween sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Juba ainuüksi setlist oli ütlemata minu meele järgi, sisaldades palju suurepärast kraami vanadelt albumitelt. Ikka sealt headest 80ndatest, kus kõike osati teha – nii muusikat, filme, seriaale jms. Tõeline klassikalise raskerocki kuldajastu. Ega ei saagi paugu pealt öelda, mis lugu tänasel etteastel kõige suurema mulje jättis. Eufooriapuhangus kaasa röökida väärisid õige mitmed – March of Time, I´m Alive, Future World, Ride the Sky, I Want Out jne. Ja loomulikult Dr. Stein. Mitmeti tuli nende lugude ajal mängida bändiga ka igasuguseid mänge, mis koosnesid küll käte plaksutamisest ja dueti laulmisest bändi ja publiku vahel. Mitte ehk küll nii kuulsa dueti nagu Queeni kontserditel oli Freddy ja staadionitäie rahva vahel, kuid omaette huvitav lõõritamine oli seegi.



Dr. Steini sissejuhatus
Enne viimast lugu läks lava ees ka löömaks. Juba kogu kontserdi ajal oli mingisugune kamp idanaabri keelt kõnelevaid sibulaid ennast elavasse meeleollu viinud, mis päädis üksteise meelega tõukamise ja teiste inimeste peal, seljas, jalgadel, ja krt teab kus veel, elamise ja tallamisega. Ühesõnaga nagu indlev põdrakari jooksuajal. Ok, ega kokkuvõttes möllamises midagi paha pole. Kummaline ju ka, kui rockkontsertil oleks lavaesine kuulajaskond liikumatult üles rivistatud justkui Wehrmachti sõdurid Riigipäeva hoone ees. Eks karata, röökida, plaksutada ja näppu visata tuleb ikka. Aga seda siiski nii, et teised inimesed terveks jääksid ning ühtlasi ka laval olevat näha-kuulda-nautida saaksid. Mitte ei pea rammumehe kombel higistades end jalgadel hoidma ja ogarat kampa endast nagu ränkrasket Edelaraudtee diiselvedurit eemale lükkama. Ja nii oligi, et ühel üpris rahuliku olemisega helloweenisõbral murdus üks hetk seal kannatusemootoris mingi oluline hammasratas ning ta ühele paksule tiblale kallale läks. Pärast korduvaid hoiatusi ja inimlikke palveid nende suunas, oli selline lõpplahendus tegelikult igati mõistetav ja tervitatav. Sest miks peaks laskma miskitel tibladel siin kontserdisaalis nõndaviisi laiutada ja märatseda. Ega see mingi punaarmee orkestri peaproov ole, kus viinauimas pea ja Katjuuša helide saatel oma vene hinge tuleb tingimata karu kombel välja elada. Kähmlus kui niisugune muidugi midagi erilist polnud. Rohkem läks asi verbaalsete väljendite tasandile üle, mis aga omakorda hakkas peagi häirivaks muutuma. Tegin siis ka omalt poolt ettepaneku, et võiks selle viimase loo – Dr. Steini – ilma arvete klaarimiseta ära kuulata ja fännata. Ja oh imet, sellega oldi päri. Igati õige otsus kah, sest Dr. Stein oli tõepoolest seda väärt.

Magamine on nõrkadele
Topelt-kontsert läbi, jäi veel üle vaid koju sõita. Laiskvorst Ivo hakkas aga praktiliselt koheselt rikkuma tagasisõidu kuldreeglit – „keegi ei jää magama, sest magamine on nõrkadele!“ Sellise suhtumisega minu mässumeelne ja õiglane hing kuidagi leppida ei tahtnud, mistõttu koostöös Mardiga muutsime unise mehe elukese võimalikult raskeks. Lisaks tavapärasele tögamisele ja irvitamisele, tegime minu eestvedamisel Ivost nii mõnedki laulusõnad, mida sai valjul häälel ka koheselt eteldud. Üleüldiselt püüdis Ivo küll igasugust jutulist ja visuaalset kontakti vältida, surudes oma pea tugevasti vastu autoklaasi ning püüdis uinuda. Paraku on uinumine üpris keeruline ettevõtmine, kui Mart elektriakna alla laseb ja jäine tuuleiil väsinud kangelase peakolus tuhisema hakkab. Kuna selline aknaklaasi ründav sihverplaat oli ilmselt vaatepilt omaette ja jäädvustamist väärt, sähvis üks hetk maantee ääres ka punane fotolamp. Kiiruskaamera, va nuhk. Mart oli 70-alasse natukene liigse hooga sisse lennanud. Raske juhus, aga ilmselt oli kiiruseületus siiski üpris minimaalne.

Jõudes kodukanti, ajati kõigepealt aknaklaasi vastu liibunud Schenkenberg üles. Külm klaas ühes pea alla pandud kindaga moodustasid tema ühele näopoolele korraliku punase laigu. Justkui oleks Ivo oma näoga isiklikult penalti tõrjunud. Loppis ja uimase sihverplaadiga rockimehe vastu saime me aga oma autosse ühe näitsiku, kes oli Ivo proua sõbranna ning vajas öist kojuviimist. Üritasime neiule ühiselt selgeks teha, et kojuminek, vaatamata kella poole kolmele öösel, on siiski sügavalt nõrkadele. Sellise asjaliku ja faktipõhise seisukohaga ta siiski vähemalt täna lõplikult nõustuda ei tahtnud, mille peale me tal ka üpris kergel käel minna lasksime. Sest mida ikka on äsja rockmuusikaga karastatud kontserdivägilastel ühe nõrga naisterahvaga peale hakata. Ilmselge, et mitte midagi!

Järgmistel rocki- ja heavy lahinguväljadel näeme, RAISK!

Wednesday, December 15, 2010

Rock Cafe ja W.A.S.P.

08. detsember 2010

Nõnda. On taas siin aeg avada vana hea kontserdirubriik. Rõõmustavalt ilus tõsiasi, et pealinnas asetsev Rock Cafe toidab jätkuvalt kõikide rocki- ja heavysõprade muusikanälga ning serveerib meile praegusel lumisel talvekuul igat masti legendaarseid muusikakollektiive ette. Ürgvana tõde ju, et ei saa kala elada ilma veeta, võti ilma lukuta ning Keskerakond ilma Savisaareta. Samamoodi ei saa ka minusugune muusikaguru elada ilma korraliku hard rockita. Olgu siinkohal ajaloohõnguliseks täpsustuseks, et kunagi leidus Eesti kaupluselettidel ka sellenimelist õlut. Hard Rock. Vana hea Saku Õlletehase toodang. Õlletehas, mille nime mainimine käivitab minu sõbra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi kurgus automaatselt okserefleksi. Vaatamata sellele, et ise ta ei tee absoluutselt vahet, kas talle tuuakse neutraalses klaasis ette A Le Coqi talveporterit või Saku Taurust. Aga eks inimene peab ju vahest millegi üle hädaldama. Las Ivo hädaldab siis õlle üle. Peaasi., et ei hädalda Rock Cafe üle, kus täna õhtul pakub head hard rocki hoopis selline kurikuulus keevitamisbänd nagu W.A.S.P.

Ajalooarhiivi väljavõtted
Ei ole esimene kord, kui on Waspi vaatamas käidud. Oli aasta 2007 ja 25. november, kui mina, härra Tammeorg ja eelpool mainitud härra Kivi ennast Waspi kontsertile vedasid. Kiire lühimeenutus sellest siinkohal:

Jah, 25. november, aasta 2007. Härra Tammeoru sünnipäev. Kolm vahvat rockiselli olid autoga teel Tallinna poole. Autoga, mille ruumi tuli meil jagada kasti produktidega (maakeeli õlledega), lolli jutu ning mingisuguse auto detailiga, mida hr Tammeorg üritas kellelegi maha ärida. Või oli see ka vastupidi - võttis hoopis Tallinnast selle endale peale. Kurat sa mäletad neid lammariärikate asju. Igatahes, olles oma plekikolakaga ühele poole saanud, oli vaja veel natukene aega parajaks teha. Härra Tammeorg, olles ilmselt mõjutatud arvestatavast kogusest lahjast alkoholist, hakkas traati tõmbama kohalikele lõbuliinidele. See aitas humoorikalt kontserdi alguseni tekkinud ajalist tühimikku täita. Hiljem oleks see osutunud ilmselt võimatuks ettevõtmiseks, kuna igasugune kuulmisvõime oli vähemalt minul küll kadunud. Ja seda järgnevaks paariks päevaks, mil kõrvus kumises sedasi justkui oleks pea Paunvere kirikukella sisse pistnud, mida viinauimas Lible jõuluõhtul kolistab. Jah, kontsert oli äge ja jõuline, kuid sound oli meeletult üle keeratud. Ka setlist oleks võinud parem olla, kuid tühja sest. Tagasiteel hakkas mind järsku hirmsasti luksumine vaevama. Kõõksusin nagu seinakella sekundiosuti. Klassikaline ravimeetod säärase probleemi vastu on teada-tuntud „joo järjest suur kogus vett ning hoia siis hinge kinni“. Mnjaa, aga kus sa võtad seal autos seda vett. Pole sellist defitsiitset kraami. Ainult õlut leidus. Kummutasin siis korraga ühe purgitäie hinge alla, seiskasin pooleks minutiks hingamise ning virutasin võidukalt rusikaga veel vastu rinda kah. Meditsiinialased teadmised olid ikka igati tasemel.

Isikkoosseisu kohaloleku kontroll
Tulles linnulennul tagasi tänapäeva, oleks õige sättida kellaosutid 16:00 peale, mil ma Aleksandri kuuspakk näpu otsas astusin reipal sammul oma kontorist otse härra Tammeoru väikebussi. Kiire toitlustuspeatus Ristiisa pubis ning pärast kerekinnitamist algas meie tänaste päevakangelaste bussi peale korjamine. Esmalt teenekas bussijuht härra Tammeorg (Mart) isiklikult. Jätkuvalt täiskarsklane, mistõttu plaan leida kaine roolikeeraja realiseerus taaskord hiilgavate tulemustega. Sõit Kvissentali rajooni täiendab reisijate ridu härra Liivamäega (Erki). Tõeline rokkar, kelle õlal ilutseb Võrtsjärve suurune tätoveering, kes teab peast kõiki Iron Maideni lugude sõnasid ning kellele tuli juba enne bussi sisenemist õllepurk akna kaudu näppude vahele suruda. No, et asjatult aega raisku ei läheks. Ok, Erki peal, kimatakse teise linna otsa. On ju härra Remmel (Margus) ja proua Utsal (Liina) samuti tulijad. Margus on ametlikel andmetel küll kogu aeg kuulanud Koit Toomet, Arnold Oksmaad ning Nexust, kuid teeskleb nüüd edukalt rockimehe imagot. Kui areng sarnaselt edasi toimub, siis on poisil ilmselt juba järgmise nädala Helloweeni kontserdil lõhkised teksad jalas, nahkjakk seljas, needid kõrvas ning poolemeetrine juuksebänd peas. Ühesõnaga üks tõsine karvane, kes Tulnuka filmi järjes Valdisel teist korda kuplialuse labidaga minema pühib. Naisreisija Liina on tegelikult võimetelt väga tubli kergeraksu treener, kuid tänase päeva seisuga siiski täielik rongaema oma trennihimulistele mudilastele. Teha 20 minutilise treeningu asemel kõigest närused 10 minti ning öelda kiiruga: „Aidaa, ma nüüd rokkima“ – no kuhu see kõlbab. Häbi, häbi! Häbi ei tunne aga viimane reisija, härra Ilisson (Jaanus). Kui vaja, sügab raudrehaga tagumikku, kui vaja ronib kummikutega voodisse. Ja seda ilma, et ise sellest mingit numbrit teeks. Tema on häbi vastu immuunne. Ja õige kah!

Üks lõputu tormamine ja põgenemine
Reisijad peal, piletid kontrollitud, Mupo kohale kutsud ning jänesed välja visatud, läks sõit sihtkoha suunas. Juttu, lolli möla ja laulmist rohkem kui korporatsioonikogunemistel. Vahejuhtumeid kui selliseid mainimisväärseid bussis erilisi ei esinenud. Küll aga läksid noored hirved hoogu taktikalistel peatustel, mida Mardil tuli kaasreisijate tungival „nuga kõri“ palvetel teha umbes iga 40 kilomeetri tagant. Ja nii juhtuski, et bussiukse vallapäästmisel valgus jõuk mehepoegi, pikad tillid ees, lumisele teepervele laiali nagu vesi lahtinustatud voolikust. Kaasaarvatud Liina, kellel polnud küll seda „midagit“ ees, aga kellel väljamineku tekkepõhjused siiski meessoost isenditega samad. Aga jah. Igatahes, kui see kappav metshobeste jõuk tagasi bussi galopeeris, jooksis Margus mulle, kes ma veel rahulikult „hobust jootsin“, sellise hooga otsa, et olin ühtäkki koos oma palja instrumendiga pikali lumes maas. Kuradi rotipealik! Siililegi selge, et nii ei saanud seda asja jätta. Kühveldasin endale sülle sellise koguse lund, millest saaks pool lumememme valmis teha, avasin ukse ning saatsin kogu selle kupatuse lontrusele silmnäkku. Poisi nägu oli hetkega valges habemes, nägi välja nagu Titanicu kapten või siis Leslie Nielseni poolt mängitud jõuluvana. Igatahes paras juudasele.

Arvestatavaid takistusi sai kohatud ka järgmisel sundpeatusel. Nimelt tõkestas meie tee tagasi bussi üks matsakas tädi. Tädi oli kuri ja õiendas. No jah. Tõtt öelda ei pannudki tähele, et Mart oli sõiduki kinni pidanud praktiliselt tema väravasuu ees. Tädi blokeeris bussi tee, ähvardas meid Võsapetsi ning muu tuhande Egiptuse ja Kanal 2 surmapiinaga. Olles tema lugematud ähvardused teadmiseks võtnud, jätkasime sõitu, ise samal ajal Twisted Sistersi surematut I Wanna Rock kaasa üürates. Tallinnas, kuskil Ülemiste keskuse kandis, tahtsid Liina, Margus ja Erki veel ühte ülivajalikku peatust. Kurat, see ei saa küll heaga lõppeda. Juskui nende sõnade kinnituseks, lippasidki nad peagi suure hooga tagasi, mingisugune kuri tehasevalvur kannul. Jah, raske ja eluohtlik on see põiepidamatus. Aga nii kui meie vapper dessantrühm bussiga kontakti saavutas, raius Mart lapatsi põhja ning kihutasime kummide vilinal kurja valvuri eest minema nagu A-rühm kolonel Deckeri ja sõjaväepolitsei eest. Otse Rock Cafesse.

We Are Sexual Perverts!
Soojendusbändiks oli mingisugune Brasiilia keevitamiskollektiiv. Aus olla, siis täiesti nitševoo kraam. Varasemalt sai arvatud, et ega need rohe-kollased Lõuna-Aafriklased sealt suurest riigist midagi erilist peale sambatamise ning jalgpallimängu ei oskagi. Ah jaa, üks legendi hõngu noormees valitses kahekümne aasta eest ka vormelimaailma. Tõsi ta ju on. Aga võta siiski näpust, võivad ka metalli teha. Kuigi samas, oleme ausad – eks sellise kaliibriga bände on üle maailma rohkem kui Soome alkoturiste nädalavahetuse Tallinnas. See aeg, mil Lõuna-Ameeriklased pärast oma suht õnnestunud etteastet enda kola kokku panid, toimus tihedalt pakitud publiku hulgas kõva seltsielu. Kuulati taustaks kõlavat Alice Cooperit, rüübati mõdu ning sõlmiti uusi tutvusi. Eriti usinalt tegeles viimasega Jaanus, kes oli parajalt vintis ning püüdis kõiksugustele daamidele nii mind kui Marti pähe määrida. Reklaamdeviisiks kujunes mõjuv: „Teate tüdrukud, et see poiss on täna vaba. Aga homme ei pruugi ta seda enam olla.“ Kuigi Jaanus sahmis hoolega, oli ta meile kokkuvõttes siiski üpris nigel müügiagent. Kuigi jah, vaadakem tõele näkku. Ega need reklaamkampaania ohvrid ka just mingisugused esimese sordi kaunitarid polnud.

W.A.S.P. ise oli loomulikult taaskord hea. Olgugi, et sound keerati taas liiga üle – paistab ikka, et mida Juku varasemast ei õpi, seda Juhan hiljem ka ei tea. Setlist oli küll lühike, kuid see eest hittiderohke. Bändi hing Blackie oli hoos nagu alati. Selgituseks nii palju, et loomulikult ei ole siin tegemist meie kodumaise Blackyga, kes ennast samuti maru kõvaks rockmuusikuks peab. No ok, las muidugi peab, kui see teda õnnelikumaks teeb. Ei saa ju inimesele kätt ette panna. Teatavasti leidub ju igasuguseid inimesi (eriti just nendes raviasutustes), kes ennast küll Napoleoniks või Jeesus Kristuseks peavad. Tervitusi neile sinna palatitesse. Waspis musitseeriv Blackie Lawless on siiski natukene erinev tegelane, kelle tunneb ära tema väga omapärase hääletämbri poolest. Ah jaa. Mida tähendab üldse W.A.S.P.? See on siiamaani jäänud saladuseks. Kuna lõviosa bändi lauludest jutustab üldjuhul nn „panemisest“, siis on hüpoteesina välja käidud variant We Are Sexual Perverts. Blackie ise on sellele küsimusel vastanud aga: „ We Ain`t Sure, Pal!“ Kuid ega nimi ei riku meest. Veel enam bändi. Ja kogu see muusika keevitamine oleks olnud sama lahe ka siis, kui bändi nimeks oleks olnud Jänku-Juta Tribute Band või Leemekulbi Keerutajad. Rahvas oli aga tänasel kontserdil sillas. Toimus kõvasti nügimist, kargamist, heavy näpu viskamist, kaasa röökimist ja kõike muud, mida üks kontsert sisaldama peab. Antud kontserdist jättis mulle kõige sügavama mulje lugu The Idol, mis pole neil küll täiesti esimese suurusjärgu hitt, kuid mida live`s mängiti täna väga hästi välja. Eriti just see lõpukidra keevitamine. Kokkuvõttes igati tasemel kontsert. Ideaalne soojendus esmaspäevaseks Helloweeniks.


Laululahingu uue hooaja avalöök
Tagasisõit polnud sugugi mingisugune südatalve karukoopaelu, kus kõik isendid magusa vilina saatel und lasknuks. Üleüldise erksuse, vaimupuhangu ning meeleolu ülalhoidmise eest hoolitsesid lisaks minule ka Erki ja Jaanus. Ka juhiametit pidav Mart ütles vahest paar fraasi sekka. Arutati hoogsalt kõiksuguste elu erinevate tahkude ja metafooride üle, tsiteeriti filmiklassikat ning lõpuks löödi ka lauluhääl valla. Repertuaari kuulus vana pilaklassika, ennekõike TomK surematud briljanthitid nagu Klassijuhata proua Mets, Kange šotlane ja Mind ei koti. Ammusest ajast teada, et eestlane on suur laulrahvas ning paganama kahju, et bussi ei juhtunud astuma Tarmo Leinatamm, kes kahtlemata oleks meie loomepuhangu tõttu hoobilt uue laululahingu hooaja käima lükanud.

Teenekas Ellerheina laulukoor oma kolme tenoriga ei pidanud ühiselt siiski päris lõpuni vastu. 15 kilti enne Tartut vajus Erki rammetult istmele magama. Eks aeg ka hiline juba. Koduski oleks iga mees selleks ajaks juba põhku pugenud. Iseasi, kas ta kodus oleks seda teinud lahtine õllepurk näpus, mis nii unise vägilase enda kui ka bussiistme üle ujutab. Tööõnnetus, mis muud. Reisijad hakkasid tasapisi lahkuma. Iga minut jäi bussis hingi vähemaks. Ning kui Jaanus ka vulgaarse väljenduse „check it out, sitaauk“ saatel öösse kadus, oligi buss tühi nagu Läti riigikassa masu ajal. Kuniks järgmise kontserdini!

…ehk teisisõnu: „Esmaspäeval Helloweenil näeme, raisk!“

Thursday, September 23, 2010

Raudmehe päevik: V osa

Niisiis läksingi viimasele 3,014 kilomeetrisele ringile. Koos oma truu kaaskonnaga. Tundsin end nagu Donald part, kellel Hups, Tups ja Lups sabas tiirlesid ning samaaegselt muudkui kommenteerisid. Loomulikult oli see lõbus (ilma igasuguse hetkeirooniata). Eks ole ka tore tunne ju, kui iga ringiga saadikute arv kolmekordistub. Kahju, et selline tendents ei toimunud kohe esimesest ringist peale. Siis oleks 14. ringil mind saatnud 1 594 323 inimese suurune ihukaitsevägi. Kuid hetkel piisas ka kolmest isikust. Esmalt Liilian, kes oli peaasjalikult hõivatud nelja tegevusega:
• tiirutas rattaga ümber minu nagu kosmoselaev Vostok-1 planeet Maa orbiidil;
• sundis mind ähvardustega jooksma; 
• tegi pargilõigul alkoholijoobes integratsiooninoortele selgitustööd, miks ma siin juba üle viie tunni neid ringe tampinud olen;
• üritas tõrjuda rms Põllu lõputuid ja aasivaid kommentaare. 
Teiseks siis rms Põllu, kes oleks suutnud ilmselt ka kõik need eelarvutatud 1 594 323 inimest surnuks rääkida ja norida. Kahjuks pidi ta leppima siiski vaid minu ja Liiliani kallal nokkimisega. Ja lõpuks Priit, kes põhiliselt kiitis rms Põllu jutule takka ning tegeles jätkuvalt suures osas irvitamisega. Seega üpris kirju ja hoogne seltskond. Justkui mutionu sünnipäevaelukad (heas mõttes loomulikult).

Nii ma seal liikusingi seda lõpuringi mind tiivustava „kolmesilindrilise mootori“ ja omaenda nigela kondiauru jõul. Rms Põllu oli väsimatu, leides minu hetkeliikumises küll plusse ja miinuseid. Nii sain ma näiteks teada, et mitte ühelgi lapsel tema kehalise kasvatuse tundides pole nii kehva jooksusammu kui seda minul siin viimasel ringil. Teisest küljest tuletas ta jällegi vanu häid sõjaväerännakuid meelde, kus tuli tihtipeale nii mõnegi hädise lohvi seljakotti veel lisaks enda omale jooksu ajal ühes tirida. Tõepoolest, siin ju sellist lisakoormat pole. Elu nagu hernes (mitte see Salvesti purgihernes). Ka Liiliani kohalolek oli selgelt tuntav. Hakkas andma ühtäkki korraldusi jooksmiseks. Pidin teda korduvalt korrale kutsuma ja tema indu vaigistama. Kuid samas lubasin viimase kilomeetri siiski oma krampjalgadega joosta. Tõele au andes sai enne sedagi juba üks lõik kangutatud. Teisalt kaitses Liilian mind kohati aga lausa emalõvi otsustavuse ning advokaadi sõnaosavusega. Jutt käib just sellest pargilõigust, kus oma isikkoosseisu kasvatanud jõuk alkoholilembelisi noorukeid uuris kogu selle tänase võistluse jms värgi kohta meie käest usaldusväärset informatsiooni. Teadmishimulistele noorsandidele maalis Liilian minust välja peaaegu eeposekangelase mõõtmetega tegelase ning fraasid a`la „tehke järgi“ kordusid minu pressiesindaja suust pidevalt. Eks kahtlemata see ironman ju raske asi on, kuid anname ikka au – ega pool ööpäeva koolimaja taguses pargis vägijooke pruukida pole ka meelakkumine. See pole kerge töö. Väga koeraamet! 

Viimane kilomeeter ringist ma jooksin. Nimetagem seda tinglikult jooksuks. Häirivaks faktoriks osutus jätkuv tõsiasi, et kogu see sirgjooneline tänav oli kottpime. Nii tuli enda kuuenda meele ja vaistu abil hoiduda kõiksugustest aukudest teekattes ning üksikutest vastutulevatest autodest. Siinkohal oli ka asjakohane rms Põllu järjekordne märkus meie naissoost juhtratturile, et tema sõiduriistal puudub igasugune helkur. Karm liikluseeskirjade rikkumine! Tuletagem meelde, et isegi salaagent James Bondil oli luba küll tappa, kuid mitte rikkuda liikluseeskirju. Sellise loosungi all jõudsime peagi tervisekeskuse juurde, kus oli vaja joosta veel vaid ümber maja. Põllu ja Priit eraldusid ning läkisid otsemat teed pidi finišijoone juurde. Liilian aga ei usaldanud mind nii palju ja saatis oma karmi ja kõikenägeva kullipilguga mind kuni võiduka lõpuni. Enne lõpusirgele jõudmist sooviti minult ka kiiret finišispurti. Kusjuures sooviti, mitte ei nõutud. Andsingi oma sprinterlikele võimetel vaba voli ning kimasin Usain Bolti nobedusega kauaoodatud finišilindi suunas. Juba lõpetanud kaaskannatajate, toimkondlaste, korraldajate ja teiste kaasaelajate valjuhäälse rõkkamise ja plaksutamise saatel. Ja Põllu ja Kiiskmani respekteeriva irvitamise saatel. Sööstsin võimsa hüppega läbi finišilindi ja paiskasin taeva poole ühe korraliku džungliahvi röögatuse, mida kuuldes iga suvaline gorilla oleks ennast kadedusest liaaniga üles poonud. Minust oli saanud täieõiguslik raudmees. 

Tunne oli loomulikult ülev. See lasi hetkeks unustada ka kehalise valu, mis ennekõike jalalihaste kaudu avaldusid. Küll aga hakkas see täiel määral ja topelthooga võimutsema 10 minutit hiljem, kui ma tervisekeskusesse sisse kakerdasin, et pesema minna. Seal muutusin ma lõplikult jalutuks ja vedasin end mööda trepi käsipuid ülesse-alla nagu invaliid, kes on ratastooli maha unustanud. Enne seda sai aga õues jagatud oma abilistele korraldusi, et nad kõik mu kola autosse topiksid ja muude asjade eest hoolt kannaksid. Selgitasin Priidule täiendavalt, et mõiste „hoolt kandma“ ei tähenda seda, et ta peab suruma mulle pudeli kõige kangemat õlut, mis poest leida on, minu kurnatud käte vahele (sest seda ta ju tegigi). Ei selline mõdu küll sisse lähe praegu, ega ilmselt ka terve järgnev nädal. Keegi abivalmis toimkondlane viskas mulle ka sooja teki õlgadele, et ma oma traditsioone ei murraks ning üle 10 aasta möödudes jälle haigeks ei jääks. Patseerisin seal siis oma uhke toogaga mööda finišiala ringi nagu Pompeius vana-rooma ülikute seas. Seda nii kaua kuni ma sinna sauna poole oma õlitamata robotkõnnakuga liikuma hakkasin. Endal uhkusest rind ees kummis nagu oleks kurika alla neelanud. Suur eesmärk oli täidetud, võimas asi ära tehtud!

Epiloog
Hea, et härra Kiiskman sai kaasa võetud, sest 200 kilomeetri jagu autoroolis kojusõitjat minust olnud ei oleks. Mitte, et ma ära oleksin kustunud, kuid jalgade tõstmine toimus kahe käe abil. Praktiseerisin siiski seda „tõstemehhanismi“ viimased 2 kilomeetrit ka rooli taga, kui Priidu maja juurest enda eluasemeni sõitsin. Mis seal siis ikka. Üks jalg kogu aeg siduri kohal ja teist tõsta vajadusel käega gaasilt pidurile. Siiski käis suurem pidurdamine ikkagi käigu ja käsipiduri abil. Jõudsin sedasi kombineerides ilusti ja ühes tükis ka lõppjaama. Taastumine terve järgmise nädala jooksul oli kohati karm ja vaevaline, kuid pikitud läbi ikkagi teatava uhkustundega. Ja selle magusa uhkustundega lõpevadki need vahva sõdur švejki imelised juhtumised oma 1. ironmani päevilt.


Friday, September 17, 2010

Raudmehe päevik: IV osa

Nüüd tuli leida ka keegi, kes jooksma hakkab. Kuna musketäride üllas diviis „üks kõigi ja kõik ühe eest" ei paistnud siin enam toimivat (järeldasin seda kõikide rajalviibijate kangestunud nägudest), siis tuli ikka ise kangelaslikult lahingusse tormata. Vahetusala hõivasin seekord uhkes üksinduses, kuna lõviosa kaaskannatajatest olid selle verstaposti juba ammu läbinud. Pusserdasin rahulikult oma jalgrattapükse jalast, ilma et oleksin võistlusnumbrit keha ümbert lahti haakinud. Ettevõtmine oli võrreldav umbes samaga kui vibuga püüda enesetappu sooritada. See aeg kui ma kondiväänajalikult käsi läbi särgikäiste ajasin, tabasin end mõttelt: „Kus pagana päralt see Priit tolkneb?“ Jäi ju jutt, et on jooksuetapiks kohal. Hiljem selgus, et oli teine alahinnanud mind. Arvas, et olen nõrk ja sõidan vähemalt 8 tundi. No kurat! Enne rajale minekut sättisin ka oma pleieri uuesti töökorda. Seekord mõlema klapi osavõtul. Kuid siiski sellisel volüümil, et hard-rockilikud elektrikitarri riffid üldist võistlusmelu ja tausta ei summutaks. See tehtud, võis rajale söösta.

Esmalt väike rajaprofiili iseloomustus. Tegemist peaasjalikult asfaltkattega kõnniteega, mis siirdus läbi parkmetsa väikese tõusuga koolimaja juurde, sealt tagant läbi võsa mingisugusele pargisisesele väljakule. Edasi väikene kottpime võpsikulõik, kuhu omal ajal suur hulk isamaalisi metsavendi oleks redutama sobinud. Põõsaste vahelt välja sööstes jäi vasakule käele haigla (ilmselt ei läinud rada juhuslikult sealt mööda), kuid paremat kätt jooksutrassi järgides sai peagi jõutud välja ühele sirgele tänavale, mida mööda tuli pikalt joosta uulitsa lõppu ning sama teed pidi tagasi – õudselt nüri on selline edasi tagasi maantee mõõtmine ning lõputult sirge joonlaua järgi jooksmine. 3014m pikkune ring lõppes efektse ümberhaaramismanöövriga, mille käigus tervisekeskuse tagant taaskord selle ette jõuti, et sealt järjekordset ringi alustada. Ja nõnda nii kaua, kuni kõik eelkirjeldatu on 14 korda läbi tehtud. Kokku siis olümpiamaratoni jagu distantsi.


Võtaks rattaetapi eeskujul nüüd sellest minu olümpiamaratonist kõneleva raamatu kõik 14 peatükki kiiruga läbi. Ringide järjekorranumbrid ning seal toimunud sündmused võivad jällegi natukene nihkes olla.

1. ring – Hea ja hoogne tutvumisring. Selline eelluure. Oma üllatuseks näen rajajulgestajatena tuttavaid nägusid rattaetapi toitlustuspunktist. Seekord aga lõhverdamiseks seisma ei jää ning huumoriga vürtsitatud suhtlemine toimub sörkimise pealt. Üldplaanis on kõige juures väga positiivne ka see, et ükski võistleja pole seni veel lõpetanud. Jõudes esimese ringiga ühele poole, on stardi/finišipaika ka Priit välja ilmunud. Teeb pilti ja irvitab. Traditsioonide kohaselt külastan iga ring ka toidu- ja joogiletti. Kaubandusliku tootevalikuga peab ju end kursis hoidma.

2. ring – Jooksen nii mõnestki kaaskannatajast mööda. Kuid jumal ise teab mitmenda ringi peal nemad juba on. Kindlasti oluliselt kaugemal kui mina. Ka härra Lepik jookseb mulle pikal sirgel vastu. Ergutan teda (õige mees muidugi ergutama ja targutama), et anna minna. Vastuseks tuleb kustunud häälel „Ok!“ Teise ringi lõpu eel saan üllatuse osaliseks. Mingisugune tuttava ja irvitava näoga tegelane tuleb vastu. Tegemist oli maratonispetsi ja kehakultuuri-uluki rms Põlluga. Lahingpaariline sõjaväe päevilt. Tuli ka pealinnast ekstra kaema minu püüdlusi raudmeheks saada. Lootis vist peagi mu finišeerumist näha. Oi kuidas ta ajaliselt eksis. Rängalt eksis.

3. ring – Viimane ring, mis läheb lustiga. Rahvas ergutab hoolega, kuna näevad, et veel suhteliselt värske mees on rajal ning ülejäänud näod on juba tüütavalt tuttavaks muutunud. Mind tuleb veel kaua taluda. Väge moodne komme on küsida ja anda vastust päringule „mitmes ring läheb?“ Keegi vastab joogitopsi kummutades, et kuues. Kuradi kadedaks teeb.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad nüüd juba koos.

4. ring - Võhma jagub, süda ja kops lubavad lipata. Selle tõestuseks pole mitte üksnes enesetunne, vaid ka pulsikell, mida harjumusest ning uudishimust ikka vahest piilun. Küll aga hakkab keha vaikselt streikima. Nagu prantsuse õpetajad või Lufthansa piloodid. Säärelihased tõmbuvad kuradi kangeks. Haigla juures asuvale platsile on tekkinud autoga keegi kena tütarlaps, kes cheerleaderlikult ergutab ja hõiskab. Kingin talle mööda sörkides paar kommentaari ja käelehvituse.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad jätkuvalt.

5. ring – Seekord pikalt oma assistentidega ei konsulteerinud ning uhasin uuele ringile. Põhjuseks ennekõike väga hea lugu, mis just kõrvaklappidest kõlama hakkas (Lynyrd Skynyrd – Free Bird). Võsa vahele on ilmunud fotograafid, kes minu kurnatud ja ebakaubanduslikku välimust oma päevapiltide huvides täiel raual ära kasutavad. Raske on olla kuulus ning paparazzode rünnakuid tõrjuda. Suhtlen siiski nendega lõbuga. Vaadates, kuidas väga paljud kaaskannatajad vahelduseks kõnnivad, võtan isegi üks 150 meetriks jalutusasendi sisse. Hea natukene lõdvestuda, sest sääred on üha enam vastuvõtlikumad krampidele.

6. ring – Põllu, vana maratoniuluk, soovitab joosta rohkem üle kanna. Siis ei lähe nii palju survet säärelihastele. Võtan tema nõuannet kuulda. Ise soovib Põllu mulle head lõpetamist ning paneb taas Tallinna poole ajama. Autoga raisk. Koolimaja tagant mööda joostes soovivad mulle jõudu ka paar nurga taha pläru tõmbama läinud noorukit. Ilmselt suitsetatakse see koht enne peagi algava kooliaasta algust juba sisse ära. Vastu jookseb taaskord härra Lepik. Erinevalt koolijütsidest tal suitsu hambus ei olnud. Küll aga ergutas seekord tema mind. Raske on raisk. Aga mingisugust katkestamise mõtet pole küll pähe tulnud. Ja loomulikult ka ei tule. Olen selleks liiga põikpäine ja põhimõttekindel tegelane.

7. ring – Taas otsin natukene abi kõndimisest. Kuid niipea, kui ma seda teen, on kohe üks särasilmne paparazzost tütarlaps võsa vahelt kohal ning kukub pildistama. Tekib kindel veendumus, et ta spetsiaalselt jälitab mind ja passib hetki, mil viilida üritan. Teise poole ringist haagib keegi kaaskannatajatest mulle sappa. Jookseme päris heas rütmis ning tunnen, et vaatamata oma vedaja rollile, on läinud natukene kergemaks. Lippangi sellest tiivustatuna ilusasti ja luuslanki löömata käesoleva ringi lõpuni olgugi, et krambid ja kangestus hakkavad ka reielihastesse hiilima.

8. ring – „Kurat, nüüd vist tuleb suuremalt jaolt kõndima hakata“, ütlen ma Priidule enne järjekordsele sõõrile minekut. Jalad ei luba enam jooksutehnikat kasutada. Siiski klobistan oma puujalgadega osake ringist sörkida. Justkui Silver Üksjalg aarete saarest kapten Flinti aaret otsides. Ometigi on kõndimise osakaal juba jooksmisest suurem. Tegelikult liigub palju teisigi jalutajaid. Silma on hakanud keegi kaaskannataja, kes väga usinalt koguaeg mobiiliga kõneleb. Otsereportaažid Eesti Rahvusringhäälingule ehk. Igatahes oli temal käsil eelviimane ring.

9. ring – Jalad on üks suur hunnik krampe, kuid meel on vaatamata sellele positiivne. Kõike tuleb võtta rõõmsa sarkasmi ja huumoriga. Lähtuda põhimõttest „ise luua raskusi, et need siis kangelaslikult ületada.“ Vahest kostub kõrvaklappidest ka mõni hoogne lugu, mis kohe sunnib jooksusammul taas kakerdama (näiteks Korpiklaani esituses Juodaan Viinaa, millest ma oma blogis olen ka varasemalt kirjutanud - vt. Käsmus käiku). Annab hea laksu sisse, nagu kulturist mr. Mesi tavatseb öelda. Õues hakkas ka hämarduma ning ilm oli muutunud tuntavalt jahedamaks. Mõistsin seda ennekõike oma küünarvartest, mis olid küllaltki jäisteks muutunud. Häiriv see aga polnud, kuna olen talviti tihti särgiväel ringi traavinud, mistõttu mingisugune suvelõpu jahedus nüüd küll konti ei murra.

10. ring – Läksin üle uuele taktikale - pikkade sammudega kiirkõnnile. Kuna minu koivad pole sugugi lühikesed, siis saigi paraja seitsme-penikoorma-kõnnakuga edasi rühitud. Ega ma jooksuliigutustega vist kiiremat tempot polekski suutnud aretada. Pimeduskatte varjus oli võpsikute vahelisele pargipingile kogunenud suur hulk idanaabri keelt valdavaid noori, kes seal alkohoolseid jooke manustasid. Sekka kostus ka eestikeelseid fraase. Integratsioon missugune. Muuseas avastasin ka seda, et ma polegi kõige viimane. Minust kaks ringi maas oli härra Mart Haruoja. Väga sõbralik ja heatujuline kaaskannataja. Üksteisele vastu trehvates sai pea alati paar sõna vahetatud. Kaaskannatajaid kokku oli rajal vast veel 5-6 ringis.

11. ring – Asi läks karmiks. Ennekõike jubedalt tüütavaks - no kaua võib seda maad veel nühkida. Mingi hetk liikusin oma spagaatkõnnakuga koguni turvafirma G4S eskordil läbi pargi. Ju nad tulid integratsioonipoliitika kulgu kontrollima. Igatahes oli tegemist kindlasti konkurentsitult kõige nürima ringiga. Samas teadsin hästi, et lähen lõpuni kasvõi madalroomates. Kasvõi hammastega asfalti kakkudes. Siiski sundisin moe pärast end tegema ka paarsada meetrit jooksusammu. Keset parki paiknevatel küngastel lõbustasid paar naakmanni ennast mäe otsast allaveeretamisega. Kaif missugune!

12. ring – Väljas on läinud kottpimedaks. Pimedus ruulib ümbruse üle. Tungin läbi pargivahelise võsase lõigu nigu karuperses, mitte tilligi ei näe. Ka ringi kõige kaugemas punktis, kus jooksjate üle arvestust peetakse, on toimkond endale laterna pea kohale orgunninud. Ometigi oli 12. ring aga oluliselt huvitavam varasematest. Nimelt hakkas üks tütarlaps, kes võistkondade arvestuses oli ujumisetapil osalenud, mind ratta seljas jälitama. Tuli välja, et tema nimi oli Liilian. Uus kaaslane laskus minuga hoogsasse vestlusesse, ise vahetevahel mind füürellikult ähvardades jooksma sundides. Elu muutus kahtlemata põnevamaks.

13. ring – Liilian jätkas kõiki korralduslikke reegleid eirates minu poolsalajast eskortimist. Samas eks oleks sellele ka läbi sõrmede vaadatud. Kasvõi juba seetõttu, et inimesed tahavad õhtule ära saada. Kadunud polnud siiski kuhugi ka härra Haruoja, kes liikus samuti kaaskonnaga ning oli lisaks enesele kaevurilambi otsaette kinnitanud. Nii sammus ta valgustatult nagu Kõpu tuletorni majakas. Üks hetk oli kuulda pimeduse rüpest irvitavaid hääli ja reibast lonkimist. Need olid Priit ja taas naasnud rms Põllu. No kus mul nüüd oli alles turvatiim lähedal. Kohati küll peletasin neid isegi soliidsesse kaugusesse, et ei peaks toolikaristust kandma. Peagi liikusin tervisekeskuse ees oleva rahva rõkkamisel viimasele ringile.

Oli tõepoolest jäänud veel see viimane, 14. ring.

Jätkub...

Wednesday, September 15, 2010

Raudmehe päevik: III osa

Ujumine läbi, lõbu läbi! Sest teadsin, et kui ma seni olin suutnud kõikidele Michael Phelpsilikult (tagasihoidlikumalt väljendudes Indrek Seilikult) konkurentsi pakkuda, siis nüüd hakkab toimuma vähikäik. Vees sulistamine oli minu ainus trump, kuid jalgrattas ja jooksus pole ma kindlasti piisavalt treenitud, et teistele sealsetele tõelistele triatleetidele võrdväärseks osutuda. „Aga tühja sest!“ mõtlesin ma vahetusalas endale rattapükse jalga sikutades. Mis puutub vahetusalasse, siis nagu ma juba varasemalt mainisin, sattusime sinna üheaegselt suure seltskonnaga. Ja nagu sellistel puhkudel arvata oligi, läks laadaks kätte ära. Lobiseti, visati nalja, arutati kahel järvetiirul juhtunut jne. Ei lähtunud keegi kapitalistlikust põhimõttest „aeg on raha“. Rattasõidu varustust sätiti sama rahulikult ja põhjalikult nagu John Rambo oma relvaarsenali enne Vietnami džunglisse minekut. Ebaviisakas või mitte, kuid lahkusin peagi esimesena sellest meeldivast jutuseltskonnast, haarasin oma rattalogu (konkurentsitult kõige logum, logumast logum kõikide teiste seast) ning kappasin vahetusala lõppjoone poole ajama. Seal kargasin nagu noor hirv sadulasse, suskasin kingad pedaalide külge ning kõik eeldused 180km läbimise alustamiseks olidki täidetud.


Rattasõit algas ilusasti. Hoog oli hea, tee suurepärane ja ilmselgelt asi edenes. Siinkohal paari sõnaga ka natukene trassi omapärast. Sõita tuli põhiliselt Tallinn-Pärnu maanteel asuval kahe viadukti vahelisel 20km pikkusel ringil ja seda kaheksa korda. Lisaks veel alguses 10 kilti ringile ja pärast teine 10 Keilasse. Kõnealune ring ei ole kindlasti oma olemuselt võrreldav matemaatikas tuntud ringi definitsiooniga. Valemi pii-err-ruut järgi selle pindala kindlasti välja ei arvuta. Lihtsamalt öeldes oli tegemist klassikalise edasi-tagasi kulgemisega mööda kõige parempoolsemat sõidurada. „Ringi“ omapära oli osaliselt piinav. Nimelt iseloomustas Pärnu suunalist lõiku ideaalne ja hoogne minek, kuid tagasilõik koosnes jällegi kohatisest räigest vastutuulest, seda eriti just umbes kolm viimast kilomeetrit enne viadukti. Vahest oli lausa tunne nagu sõidaks avatud langevari seljas. Justkui Easy kompanii sõdur Normandia dessandi eelööl vaenlase tagalasse liueldes.

Tagalaks rattarajal oli aga toitlustuspunkt, vahetult enne Pärnu poolset liiklussõlme. Meeldivad ja lõbusad olid need hetked, mil sai sinna saabutud. Kuna ma aja ega inimestega võidu ei kimanud, astusin ma alati rahulikult sadulast maha, võtsin linnunokatäie süüa (ka pelikan on lind) ja lasin oma joogikanistrit täita. Ise samal ajal lõbusalt sealse toimkonnaga vestlust aretades. Toimkond oli tasemel. Abivalmid ja asjalikud. Ning koomuskit sai ka rohkem kui Benny Hilli shows. Tekkis täielikult tunne, et olin iga ring seal väga oodatud külaliseks. See võis kahtlemata ka tõsi olla, kuna paljud võistlustules olijad ei võtnud vaevaks sealt väga tihti läbi astuda, uhades aga rattaga muudkui täiel kiirusel mööda. Samamoodi ka minust rattarajal. Ei oska mina öelda kuhu neil kiiret oli. Küll aga mäletan, et kunagi paar aastat tagasi oli tollasel võidumehel Mart Kuusel kiire samal õhtul Tallinnas toimuvale Deep Purple´i kontserdile. Vaat see on küll juba motivatsioon ja elu küsimus, et rabeleda. Olin ju isegi tookord sealsel kontserdil, kus see legendaarne rockbänd andis tõeliselt meeldejääva etteaste. Aga tagasi tulles minu toitlustuspunkti peatuste juurde, siis loomulikult ei tähenda see seda, et ma seal ainult lobisemas käisin ja poleks üldsegi rattaga sõitnud. Lihtsalt paarkümmend minutit ees või taga polnud minu jaoks, nagu politseikroonikast tuntud siberi rahabossi jaoks 30 000 krooni kuus, mitte mingisugune näitaja.

Kiirvaade ja -emotsioonid siis ka läbitud kaheksale ringile. Ei välista siinkohal õigete ringide ja sündmuste kokkulangemise osas võimalikke eksimusi.

1. ring – Lust ja lillepidu. Omapäraks ehk see, et alguses tuli Tallinna ringil teha ristikheina kujuline lisatiir, et saaks lõppkokkuvõttes 180km täis. Aga võib-olla ka selleks, et toetada Boston Celticsi kossutiimi, kelle logol ilutseb samuti üks roheline ristikhein. Igatahes oli õige otsus see kohe esimese hooga ära teha, kuna viimase ringi ajal oleks see väsitavalt tüütuks osutunud. Toitlustuspunktis passis kokkuleppe kohaselt ka Priit, kellele ma aga halastasin ning andsin käskluse „rivitult“. Inimesel kasulikumatki oma ajaga teha, kui pool päeva kuskil parklas passida ja oma neidsamuseid laiaks istuda.

2. ring - Ei meenu ühtegi olulist vahejuhtumit. Ilmselged joodiku tunnused seega – esmalt meri (Tammemäe järv) põlvini ja siis mäluauk.

3. ring – Minule kui küllaltki emotsionaalsele inimesel hakkab asi läilaks muutuma. Mõtted, et võiks olla juba näiteks 6. ring, vallutavad mitmeid kordi minu tühja kuplialuse. Kasutan toitlustuspunktis ka wc teenuseid. Ühtlasi sätin seal ka natukene elektroonikat ehk käima pannakse MP3 pleier. Ühe kõrva jätan siiski klapist vabaks, et maanteel olev liiklus ja möödatuhisevad kaasvõistlejad üllatusena ei tuleks.

4. ring – Tagataskus olevast kahest energiageelist kulutan ühe ära. Just enne seda vastutuulega pikitud lõiku Tallinna ringi eel. Aitas küll. Enne seda oli aga mingisugune sõiduriist ühele väljasõidule suutnud puistada korraliku koguse killustikku. Kuradi rotipealik, ma ütlen. Õnneks kumbki rattakumm „lahkumisavaldust“ ei esitanud.

5. ring – Toitlustuspunkti sisenedes oleksin peaaegu kärna käinud, kuna ei saanud koheselt ühte jalga pedaali küljest lahti. 100 kilomeetrit saab vokiga juba uhatud. Pole kunagi nii palju järjest pedaalinud. Hakkan selgusele jõudma, et need igasugused pool-ironmanid on ikka elu lõdvad võistlused.

6. ring – Kõige tüütum ajavahemik rattaetapi ajal. No on ikka nüri nühkimine. Kuna enam pole ka ühtegi operaator Kõpsu filmitiimi kaameratega näha (jooksuetapile ära kolinud ilmselt), siis võib vähemasti oma tüdimust poolel häälel erinevate „fraaside“ abil väljendada. Viimases olen ma kahtlemata andekas. Enne viadukti kasutan ka teise energiageeli ära. Efekt oluliselt väiksem kui esimese puhul.

7. ring – Tunnen uut elu ja lõvi jõudu enesesse sisse tulevat, mille toel sõidan lõppude lõpuks ka mina võimsalt pedaalides ühest ratturist mööda. Asjaolu, et tegemist oli igapühapäevaselt poekäigult tuleva vanamemmega, ei lähe siinkohal arvesse. Möödasõit on möödasõit.

8. ring – Konkurents mittevõistlejatest võõrkehade näol tiheneb. Viimasele ringile minnes keerab keegi harrastaja oma uhke maanteerattaga mulle otse ette ja hakkab tempot tegema. Aga just parasjagu nõmeda kiirusega, et mööda minna oleks raske, kuid maha jääda liiga kerge. Tuulessõit on aga teatavasti karistatav (hr. Paejärv oli selleks lausa tooli valmis pannud). Ajan ikkagi tempo ülesse ning rühin sellest tülikast Alberto Contadorist mööda. Toitlustuspunktis soovin tublidele ja lahedatele toimkondlastele veel kõike head ning tulistan oma kaheksanda ringi lõpuni.

Jäänud ongi veel kõigest 10 kilomeetrit. Seda öeldakse ka mulle viaduktil, kus käis ametlik ringide lugemine. Ei saanud neile siirast südamest mainimata jätta, et juba tükk aega pole keegi mulle nii head uudist teatanud. Kohad, mis tavaliselt häda ei tee, on hakanud juba ammu valutama. Ennekõike just kael ja tagumik. Ja taas see kuramuse mälu. Nimelt võimsa lõpuhooga läbi Keila uhades tekkis mul järsku iseendaga lahkheli, et kuskohast tuleb ära pöörata. Minu topograafilised teadmised sattusid löögi alla. Kõhklus muutus peagi selliseks, et koukisin oma sadulakotist mobiiliaparaadi välja ning valisin Priidu numbri. Viimane käskis edasi sõita – kui varem miski ei peata, siis Paldiskisse jõudes meri ikka. Kuid peagi silmasin hoogsalt kätega vehkivaid liiklusreguleerijaid, kes mu Keila tervisekeskuse ette juhatasid. Juba kakuti mult ratas alt ära ning nii nautisingi taas maapinnal kõndimise võlusid.  Ilmselt sama palju nagu Juri Gagarin pärast kaaluta olekus orbiidil tiirlemist.

Rattasõit kulutas mu päevast natukene üle 7 tunni. Plaanitud oli 7,5 – 8 tundi. Seega võis rahule jääda kah.Kell näitas peale aja muudki. Näiteks rattaetapi energiakulu - kokku üle 6000 kilokalori. Tõusumeetreid kogunes tagasihoidlikult 310. Seega üks lihtlabane Suure Munamäe vaatetorni kõmpimine.

Jätkub...

Friday, September 10, 2010

Raudmehe päevik: II osa

29. august 2010

Teen silmad lahti. Kell näitab aega 5:55 varahommikul. Sisse kodeeritud harjumus ärgata enne kella helisemist. Justkui kohalikud pohmaõlle näljas parmud, kes alati 5-10 minutit enne poe avamist ennast kollektiivselt kaupluse ukse ette sätivad, et uste avanedes ühtse vetevoona lettide vahele söösta ning pudel Presidendi 10t või Saaremaa X-i ostukorvi asetada. Öö ise möödus aga rahulikult ning uneküllaselt. Tundsin üles karates end hästi värske ja puhanuna. Ei ütleks, et oleksin eriliselt närveerinud eelseisva katsumuse ees. Mõtted, ega ma korraldusliku poole pealt midagi kahe silma vahele pole jätnud, okupeerisid loomulikult mitmedki korrad mu ajusopi nagu juudid ja palestiinlased okupeerivad vaheldumisi Gaza sektorit. Priit tegi küll hommikusöögilauas märkuse mu käte kohatise värisemise kohta, kuid ju need tudisesid millestki muust – liigsest varahommikust, raugalikkusest, tahtmisest klaverit mängida vms. Kohati varemgi juhtunud seda. Kuid üldiselt tundsin ennast sama rahulikult nagu Karlsson Katuselt propellerit käivitades ja Majasokult kukleid virutades.

Jõudes kell 7:15 stardipaika, Tammemäe järve kaldale, kihas seal elu nagu sipelgapesas. Kõiksugust rahvast vooris tihedalt kokku pakitult nagu loomi Noa laevas. Inimesi oli sama palju kui vanade jahimeeste meenutustes metsas põtru omadel aegadel, kus äärmised pidid puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Lapikest vaba maad, mida autoga hõivata, oli sama keeruline leida kui sotsialistliku riigikorra ajal poest suitsuvorsti. Pressisime oma pilli siiski ühte võpsikusse ning hakkasime kiiruga oma rattalogu kokku kruvima, kumme täis pumpama, ja varustust sättima. Õhkkond oli sõbralik. Paljud võistlejad, kes mind iseenesest üleüldse ei tundnudki, kuid nähes, et olen samuti üks neist vapratest kaaskannatajatest, tervitasid mind respekteerivalt vastu trehvamise hetkedel. Tore, et ka minusugune ebatraditsiooniline ja kollanokast „triatleet“ oli omaks võetud. Ainsana olin varasemast tuttav riigimehe härra Margus Lepikuga, kellega sai kiiruga mõned sõnad juttu aetud, nalja visatud ning ka tema kui vana olija käest abi küsitud. Tänu härra Lepiku poolt kätte näidatud suunale lippasin peagi oma võistlusnumbri ja vahetusala kottide järele. Registratuuritelgis jagati lisaks numbrile veel nänni nagu teleturu reklaamides. Rinnanumber koos kinnitustega, numbrikleepsud rattale ja kiivrile, vahetusala kotid, igasugused reklaamvidinad jms. Veel tuli anda ka oma allkiri. Ilmselt paberile, kus on kirjas, et „olen igati terve ja täie mõistuse juures“. No seda viimast ükski muidugi olla ei saa täielikult, kui vabatahtlikult lähed ironmani tegema. Aga tühja sest. Allkiri sai antud, nüüd veel kolm tilka verd otsa ja olengi oma patuse hinge vanakuradile maha müünud. Vastutasuks saan jõu läbida ironmani.

Jaotades oma pagasiruumi sisu vahetuskottide vahel, tõstis keegi korralduskomiteest uljalt ruupori huultele ning tuututas kõlavalt, et viie minuti pärast peavad kõik võistlejad koos rataste ja muu träniga olema vahetusalas. Kalipsod seljas. „Mida perset?“ mõtlesin ma. Stardini on aega veel kõva 20 minutit. Kühveldasin siiski ahvikiirusel kõik kola kokku ning sprintisin vahetusala poole leekima. Kalipso selga ajamine käis mul nüüdseks libedalt. Eks ole juba ära harjunud end selle sisse pressimisega. Õnneks vahetusalas ka keegi enam tagant ei kiirustanud. Rattaasjad laotasin ilusasti rätiku peale laiali nagu egiptuse turukaupmees, et oleks veest väljudes hea uue ala rõivad selga tõmmata. Jooksuasjade vahetusala koti aga lennutasin elegantse Abeljanovi haagiga nende jaoks määratud pisikesele platsile. Edasi siirdusin koheselt „tätoveerimissaali“. Nimelt maaliti igale võistlejale veekindla markeriga picassolicult põskede peale tema võistlusnumber. Peagi olin justkui kolhoosikarja nummerdatud lehm, kel kere peal laiutamas suurelt arv 26. Puudus veel vaid tempel „vperjöd k kommunismu!“ Kui aega oleks rohkem olnud, oleksin lisaks põsenumbritele lasknud endale markeriga kritseldada ka stiilsed bakenbardid, Adolf Hitleri vuntsid ning Leonid Iljits Brežnevi kulmud. Selle asemel virutasin aga hoopis ujumismütsi lärtsti pähe ning lippasin vette kergeid soojendustõmbeid tegema.


Vee soojus oli 18 kraadi. Kummiülikonnas ei oma see muidugi mingisugust tähtsust. Ulbi kasvõi südatalvel jäälõhkuja Tarmo kiiluvees. Veekogu sügavus oli muljetavaldav. Õigemini põhja kaldenurk. Juba nelja meetri kaugusel kaldast enam jalad põhja ei ulatunud. Ujumisetapp vastkirjeldatud Tammemäe järves, mille keskel ka üks suurem saar paiknes, koosnes kahest 1900 meetrisest ringist. Suuremalt jaolt kulges ujumistrass kalda äärt pidi. Vaid ümber saare ujumisel ja sealt eemaldudes sattusid keset järve. Kuid vaatamata sellele, et vette astudes kukkusid mõne sammuga juba põhjatusse sügavikku, teab iga merekarust laevakapten karta võimalikke madalikke, mis tema naftatankeri endale sülle võtab ning selle trümmidest musta kulda välja hakkab loksutama. Nii leidus ka siingi paar sellist kohta, kus sõna otseses mõttes võisid oma õllekõhu või sixpackiga kinni joosta ning ennast vastu põhja ära kriipida. Huvitav ja salakaval veekogu see Tammemäe järv. Kuid heietustelt tagasi tulles, siis oli kell iga hetk saamas kaheksa hommikul ning kõik me võistlejad ootasime vees stardipauku. „Trahhh!“ ...ja kamp uljaid raudmehi tormas võidurõõmsate röögatuste saatel laineid murdma. Kolgata tee oli alanud.


Juba ammu olin endale sisestanud sundmõtte, et võtan igat ala hästi rahulikult. Eesmärk on ikkagi võistlus läbida ja seda ka kuskilt otsast nautida. Seetõttu ei hakanud ma ujumises koheselt etteotsa trügima. Hiilisin rahulikult pundi keskel. Alguses liikus see ühine rong niigi aeglaselt - umbes nagu Tartu-Elva vaheline tunnibuss -, kuna pidi vahtima, et eesolijate jalgadega mööda larhvi ei saa. Chuck Norrise tüüpi löökidest õnnestus mul siiski õnneks hoiduda. Peagi oli amfiibinimeste parv piisavalt hargnenud, et igaühel oli oma kanal, kus auriku kombel sai segamatult edasi puhkida. Peab mainima, et ujuda oli äärmiselt mõnus ning väsimust ei tekkinud mul kordagi. Ujusin ka rahulikult, jättes kõvasti varu. Vaatamata sellele tõdesin ma peagi oma rõõmsaks üllatuseks, et olen ujumises võrreldes oma kaaskannatajatega päris heal tasemel. See aeg, kui teised muudkui rabelesid ja rabelesid, liuglesin mina rahulike tõmmetega ilma suurema vaevata nende tempos. Okei, mingi 6-7 võistlejat olid küll eest juba kaugele kaugele läinud, kuid nemad olid ka oma ala profid väga kõrgete eesmärkidega. Kohatine tugev lainetus sundis küll tihtipeale viljapõllule sattunud hirve kombel kaela õieli ülesse sirutama, et allveelaeva periskoobina suunda kontrollida, kuid probleemiks seda nimetada oleks võlts. Ainukene märkimisväärsem kursilt kõrvalekaldumine toimus teise ringi keskel. Aga ka seda probleemiks nimetada oleks taaskord võlts.

Teisel ringil aga hakkasin ma ükshaaval ja järjest konkurente alla neelama. Skalpe võtma, nii nagu seda tegid indiaanlased James Cooperi nahksuka juttudes. Kuid täiesti ootamatult tuli järsku üle elada ärevaid hetki. Kramp va raibe tabas sääremarja. Ilmselt oli põhjuseks sealt kohast pigistav kalipso. Igatahes oli valus kui kurat, kui jalgu püüdsin liigutada. Kuramus küll kui vihale ma läksin sellest. Mõtlesin, et kas tõepoolest pean nüüd katkestama. Ja juba nii algusfaasis. Oma trumpalal. Keerasin ennast selili ja liikusin puhtalt käte jõul nagu Jaansoni sõudepaat tasakesi edasi, kuid valu ei andnud järgi. Pidin jääma kohapeale ulpima ja ootama, et see üle läheks. Kahetsustundega vaatasin, kuidas 4-5 ujujat taas minust möödusid. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Ühtäkki sattusin just sinna eelpool nimetatud madalikule. Nii sain vaikselt jala põhja toetada ning teha mõningaid harjutusi, mille tagajärjel kadus kramp ära nagu sitt lehma ihust. Lülitasin uue käigu sisse ja kimasin nagu skuuter (mitte see sakslaste bänd) minu ebaedust kasu lõiganud möödujatele järele. Nagu klassikaline action-film, kus kangelane saab enne kolki ning siis tõuseb fööniksina tuhast (erand kehtib kõikide Steven Seagali filmide kohta, kuna tema ei saa kunagi üheski faasis kolakat). Saingi jooksikud kalda ääres uuesti kätte ning nii jõudsin kohe nende sabas veest välja miski 10ndana. Aeg 1 tund ja 13 minutit. Ei plaaninudki nii head aega. Aga kurat, vähemalt 5 minutit läks selle jama peale seal madalikul. Ja arvestades oma rahulikku tempot, siis leian, et ujumisetapil oleksin konkureerinud tahtmise korral esikolmiku kohale.

Jätkub...

Thursday, September 9, 2010

Raudmehe päevik: I osa

28. august 2010
Viimane aeg on nüüd kirja panna üks korralik, seiklusjutte maalt ja merelt sarja taoline kokkuvõte oma peaeesmärgi täitmisest. Niisiis, 29. augustil 2010. aastal läbisin ma Keilas täispika triatloni. Raudmehe distantsi – nagu täispikka triatloni ka teisiti nimetatakse - koosneb 3,8km ujumisest, 180km rattasõidust ja 42km jooksust. Tegemist on tõenäoliselt ühe raskeima vastupidavusala distantsiga maailma spordis (jätame igasugused ebatraditsioonilised ja Forrest Gumpilikud USA rannikutevahelised ultrajooksud välja). Kõik see selgitab käesoleva blogi lugejale ka minu treeningute kummalist rõhuasetust, mis see suvi olid suunatud just eelnevatele aladele. Tavaliselt on minu treeningalad ja –meetodid teistsugused. Aga nüüd siis eesmärgi täitmisest.

Tsiteerides vana raamatuklassikut Agu Sihvkat, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 28. augusti hommikust, mil tegin algust oma varustuse lõpliku pakkimise ja autole laadimisega. Träni oli paganama palju. Palka või kolimisfirma. Ujumisvarustus, rattakola, jooksuriided + n.ö. tsiviilriided koos saunatarvetega. Tunne on justkui läheks kolmeks kuuks kuhugi ellujäämislaagrisse või Himaalajale matkama. Ah jaa! Jalgratast ei maksaks ka maha unustada. Olgugi, et teine üks paras logu on, kuid 180km rattaetappi ilma selleta läbida on siiski omajagu keeruline ettevõtmine. Nii upitasingi oma voki samuti auto peale, kontrollides enne veel mõningad tehnilised osad üle. Ütleb ju vanarahvatarkuski, et hooletus ees, õnnetus taga. Ja õige ta on! Nii lisasingi igaks elujuhtumiks veel pagasiruumi kõiksuguste võtmete komplektid, pumbad ja tehnoriistad, külvates nendega vaba ruumi üle nagu talumees oma põllulapid nisuga.

Enne Tallinna suunas ajama panekut, oli lisaks kõigele eelnevale vaja siiski ka veel härra Kiiskman peale korjata. Härra Kiiskmani kohalolek minu assistendi, abilise ja treenerina sel nädalavahetusel oli vajalik mitmel põhjusel.
Näiteks:
* organiseeris ta 20 minuti tee kaugusele stardipaigast öömaja, et nn. sportlane saaks puhanult otse starti astuda;
* sai teda rakendada edukalt rooli keeramiseks, ennekõike just see aeg, kui ma teisi autoväliseid liikumisviise harrastasin;
* aitas ta vajadusel träni kokku panna ning osutas rajaväliselt igakülgset muud abi;
* täitis spordifotograaf Lembit Peegli ülesandeid jne.

Sõites aga viimase maja ette, oli seal kurjakuulutav vaikus. Siiski siiski voolas peagi ukse vahelt välja ennastohverdava hoiakuga, kuid äärmiselt kustunud pilguga abimees ning vajus rammetuna kõrvalistmele. See oligi härra Kiiskman ehk lihtsamalt väljendudes Priit. Väga loppis olekuga. Olevat teine nimelt sõbra Reimoga eelmine õhtu hõõgveini joonud ning nüüd pea hirmsasti lõhkuma kukkunud nagu koorelahutaja. Paras palk patu eest (ise elab veel kiriku kõrval), et igat kahtlast solki sisse lürpida. Oleks võinud eelistada pigem mõnda kanget bock-tüüpi õlut. Siis oleks terve kui purikas. Aga nüüd tuligi Tartu linnas teha meditsiiniline peatus ja põigata apteekri juurest läbi. Peagi krõmpsutas tõbine tegelane kahe suupoolega vastsaadud tablette ning oli tunni aja pärast jällegi parimas hoos. Et mitte riskida uute hõõgveinidega, kupatasin poisi ruttu rooli. Las keerab ka barankat natukene. Nii saigi sõidetud siis Tallinna suunas ärapöördega Keila peale, taustaks käimas Vikerraadio igalaupäevane õnnesoovide saade. Puhas kuld, mida raadio ikka pakub.

Keerutas see Priit seda rooli mis ta keerutas, vahelduseks hoogsaid ja vulgaarseid väljendeid kaasliiklejate aadressil pildudes, kuid üks hetk olimegi välja jõudnud oma majutuskoha hoovi. Hotelli mõõtmetega maja koos golfiväljaku mastaapi hektarite jagu niidetud muruaiaga. Ei kuulunud see „tervisekeskus“ aga mitte mitte Tiger Woodsile, vaid hoopis Priidu onule ja tema abikaasale. Ja seda parem ka, sest tegemist oli ütlemata meeldivate ja lahedate inimestega, kes hoolitsesid kõige selle eest, et ma järgmine hommik täis tahtmist ja värskust oleksin oma raskele katsumusele võimeline vastu sööstma. Omapärane oli sealne naabruskond - täis mafioosnikuid ning tuletõrjujaid (viimased küll ilmselt aegadest, mil pritsumehed kutsuti telefonitsi välja numbriga 01).



Et mitte päris läbi stratosfääri kosmosest maapinnale langenud marslastega sarnaneda, kes ei tea sedagi, mis riigikord maarjamaal valitseb, siirdusime sama päeva õhtul veel stardipaika Tammemäe karjääri juurde. Instrueerimisele. Seal toimus nimelt võistluseelne koosolek, kus võistluse organiseerija tutvustas kohale tulnud osavõtjatele võistlustrasside eripärasid, võimalikke ohte ja muud nipet-näpet tarvilikku. Töllates nii auto kaasabil kui ka jalgsi neid võistlustrassi ringe läbi, tundusid need küll hirmutavalt pikad olevat. Samas teadsin ma jätkuvalt, et katkestama ma siia ei tulnud. Ja selline enesekindel teadmine rahustas ka kohe maha. Küll ära teeb! Nii saigi loll tahtejõud taaskord seljavõidu kaine mõistuse üle.

Nii üks kui teine tahab aga süüa. Keila kohalik selver päästis selle tühja kõhu probleemi sama efektiivselt nagu James Bond oma filmides maailma. Varusime endale proviante nii õhtuseks õgimiseks kui ka hommikuseks, pingutuse-eelseks eineks. Ka mitmed teisedki homsed võistlejad, kes äsja koosolekul osalesid, olid tulnud hämariku varjus toidujahile. Sai leti ääres paar sõna vesteldud lätlasest kaaskannataja Uldisega. Igati normaalne ja toetav tegelane. Ei löönud kuskilt välja seda tavalätlasele omast kiluvarga mentaliteeti ega ajaloolist ordurüütlite kintsukaapimist. Kuuldes, et mul on homme tulekul esimene ironman (ja tegelikult üleüldse esimene triatlonivõistlus), andis ta kohe elavalt mõista, et see on suur asi, kui suudan juba lõpuni ära teha, ning elas mulle selle mõttega väga siiralt kaasa.

Aga samas, lõpuni ma lähengi tegema. Keegi ei hakka ometigi katkestama. Nii, et hoia alt homne päev.

Jätkub...

Wednesday, August 18, 2010

Käsmu ja Korpiklaani

06. august 2010 

No kui juba sai üks kord ette võetud ning käesolevas blogis ka seda rock-kontserti jämmi kajastatud, siis oleks minu poolt ülim nahaalsus hävitada seda ilusat traditsiooni. Hävitada kõlbas ehk ekskavaatoritega Berliini müüri või USA Dream Teamil Barcelonas Angola kossupoisse. Aga kindlasti ei kõlba hävitada unikaalset rockipäevikut. Mäletatavasti tõin ma siinsete lugejateni meie tagasihoidlikud seiklused eelmisel kuul toimunud Megadethi kontsertilt sellisest kaugest ja ilusast väikelinnast nagu Haapsalu. Ei ole ka nüüdne sihtkoht vähem eriline ja ilus. Olgugi, et tegemist pole mitte linna vaid kõigest pisikese asulaga. Väike mereäärne Käsmu on selle asula nimeks ja ürituseks ei miskit muud kui Viru folk. Kui aus olla, siis ei toimu meie sõit sinna üldsegi mitte Viru folki silmas pidades, vaid ainuüksi just sealse peaesineja pärast. Soomest pärit hoogne ja lustakas folk-metal kollektiiv nimega Korpiklaani.  Olgu ta siinkohal lugejale taustaks ja seltsiks: http://www.youtube.com/watch?v=JP3Qacgn66E

Musketäride invasioon üksikule saarele koodnimega “Vennaskond”
Algne invasiooniplaan Käsmusse pidi osavõtjate poolest tulema meil väga suurearvuline. Umbes nagu liitlaste operatsioon “Overlord” 1944. aasta 6. juunil Normandias. Idee oli seatud ülesse selliselt, et tähistada ühtlasi ka minu hiljaaegu toimunud sünnipäeva. Paraku tekkis aga meie võimsasse löögiüksusesse mitmeid olulisi ja suuri kaotusi, mistõttu muutsime taktikat ja formeerimisime oma üksuse ümber hoopis pisemaks, kuid samas jällegi jõulisemaks, mobiilsemaks ja märkamatumaks. Ehk kui normaalses inimkeeles väljenduda – sitta kah, käime parem pisikese Yarisega ära! Kes ei ole mingisugusel põhjusel kursis meie 16. juulil toimunud Haapsalu rännakuga, siis Toyota Yaris on nimelt härra Tammeoru miniatuursete mõõtmetega punasekarva sõiduauto. Niisiis pressisimegi ennast lõuna paiku lahedasti oma tutavasse sõiduriista. Kuna ka härra Tammeoru vend Jaan (iseenesest tegelikult ka härra Tammeorg) loobus viimasel hetkel meie ristiretkest põhjarannikule, siis oligi meid kokku kõigest sama palju kui Alexander Dumas kultusromaanis musketäre. Ilma d´Artagnanita. Nii olid selles raamatuversioonis peategelasteks mina kui Athos, kes loodab iga kontserti eel, et seiklused jätkuvad jälle. Siis härra Rautsik (või siis Rauakoll) kui Porthos, kes võitleb lihtsalt selle pärast, et ta võitleb (tõe huvides asendame sõna “võitlemine” sõnaga “joomine”). Ja lõpuks härra Tammeorg kui Aramis, kes pärast napsutamise mahajätmist on kohati tõepoolest nii tagasihoidlikuks ja vagaks jäänud, et sobiks hästi vaimulikuks (aga hoidke end siis tema eest kõik vaesed patused, ennekõike just need patused näitsikud). Lühidalt ja tänapäevasemalt kutsume aga Porthost ja Aramist siinkohal Kristjaniks ja Mardiks. 

Olles varunud kütust nii masinale kui ka reisijatele, võtsime sihi Tallinna suunas. Taustaks hea rock-muusika ja lakkamatu möla. Plaani esimene faas nägi ette, et tuleb otsida peagi üks ujumiskoht, kus ennast värskendada. Paraku Tallinn-Tartu maantee ääres sellised puuduvad. Küll aga võtsime oma põhjatust seljakotist välja kõikvõimsa Eesti teede atlase ning leidsime, et väike kõrvalepõige läbi Põltsamaa viib meid kuhugi Kamari paisjärve äärde. Nii ka juhtus. Tegemist oli kena väikese järvega, kus ka üksik saar keskel. Tundus olevat täiesti asustamata maalapike  keset neid lainetavaid vetevoogusid. Loomulikult ei saa ka 100-protsendiliselt välistada, et seal Robinson Crusoe koos Reedega ennast kuradima hästi ära peitnud polnud. Aga ega me neid otsima ka ei hakanud. Olles natukene sulistatud ja värskendatud, sai peagi tagasi suure tee peale liigutud. Olgugi, et keset Põltsamaad jäi meie kõrgelt kogenud piloot kõnniteel liikuvaid seksikaid blonde projekte vahtima ning oleks selle tegevuse käigus peaaegu ühele suurele rekkale tagant sisse põrutanud. Vaevalt, et tal just selline põrutamine parasjagu mõttes oli. Kuid kaasreisijate ülikiire ja kohati vulgaarses kõnepruugis reaktsioon ning juhi nobe jalavajutus piduripedaalile likvideerisid siiski selle potentsiaalse ohusituatsiooni. Edasine sõit kuni Tallinnani toimus peasjalikult Vennaskonna plaati kuulates ja nende lugudele uute ja lõbusate sõnade formeerimises ja muusikasse sobitamises. Nii said uued kuued kõik sellised Vennaskonna hitid nagu Riia mu arm, Oi te poised, Täna jälle me joome bensiini, 10203 jne. Krt kui andekad me ikka olime! 

Eediku Tallinnast otse riksaga Käsmu pealavale
"Tere Tallinn! Tere Eesti! Siin ma nüüd olen oma mädanenud kartulite ja läbivettinud küttepuudega”, tervitab Edgar Elmarovitš Savisaar meid oma linna sisse sõites. Ei saa sa meie pealinnas küll üle ega umber meie kõikvõimsast Eedikust. Aga Tallinna mineku põhjus oli tegelikult ennekõike selles, et Mardil oli hirmus kihk ja vajadus käia ära vanalinnas. No ju ta siis varem seal käinud ei olnud ning huvi ilmselt ajaloo vastu nii suur. Meie huvi Kristjaniga piirdus aga palju elulisematel küsimustel – kuskohas saaks väljutada suurtes kogustes endale eelnevalt sisse manustatud õlujooki. Iga sekund oli juba kulla hinnaga. Seis oli täielikult SOS ehk morsena väljendudes “…---…”. Hiilides ühte hämarasse keldripubisse, saime siiski seal asjad korda. Iseenesest mõistetav, et selline vaevast vabanemine nõudis korralikku tähistamist ning uute karastusjoogivarude soetamist. Need kulusid ka marjaks ära, kuna sõit Tallinnast Narva poole toimus teeremontide tõttu umbes 50km/h. Mingi hetk läks asi siiski libedamalt, minutit möödusid minutite järel ning märkamatult olimegi järsku mere ääres väikeses Käsmu asulas.

Kuna aega oli roppu moodi veel kella 22.00ni (hetk, mil peaesineja siis lavale tuleb) töllasime edasi-tagasi ja risti-põiki kogu selle asula läbi ning kaardistasime ta oma juhmi mällu. Huvitav oli vaadata esinemislavade asukohti. Üks neist oli paigutatud täielikult keset metsa lagendikule, teine – pealava – aga hoopistükkis mere äärde tavaliste elumajade vahele. Krt umbes sama kui mul kodus maja tagusel muruplatsil lükatakse kaadervärk püsti ning ACDC tuleks sinna saagima. Omaette koomiliseks kujunesid seiklused riksajuhtidega. Kes ei ole kursis, siis riksa on see kolmerattaline n.ö tugitooliga jalgratas, kus reisja lösutab Al Bundylikult käsi püksivöö vahel oma mugavas toolis ning ees lenkstangi taga olev piloot hoolitseb kondimootori töötamise eest. Iseenesest Fred Flinstone´i auto odav koopia, kuhu vändad juurde lisatud. Väga populaarne vahend ennekõike igalpool Hiina, Taimaa ja teiste pilukate maade suurlinnades. Igatahes õnnestus Kristjanil välja kaubelda endale tasuta sõit. Ja järgmine hetk ta uhkelt nagu Julius Caesar kimaski täie hooga pealava poole, rahulikult turvameeste valvepostide vahelt läbi. Ei julgenud ükski piletimüüa ega muu asjamees teda tülitada. Täiesti geniaalne ja klassikaline Trooja hobune. Nii olekski Kristjan saanud tänaõhtuse kontserti puhta tasuta, kui ainult poleks enne eraldi piletit valmis ostnud. Kuradi ebaõnn!

Juodaan Viinaa!
Korpiklaani tuli lavale paar minutit pärast kella kümmet. Mida see Korpiklaani siis kujutab endast? Lihtsalt öeldes Soome folk-metal bänd, kus tavapärased soolo-, rütmi-, basskitarrid ja trummid on assisteeritud viiuli, akordioni ja vilespilliga. Täpsustades eelnevat, siis enamus lugusid on hoogsate ja tempokate Soome rahvaviiside töötlused rokilikumas võtmes. Väga kaasakiskuv värk. Keeleliselt on lood ise pooleks - nii soome kui ka inglise keelsed, aga olenemata keelest räägivad lõviosa neist joomisest. Bänd ise on maailmas juba üsna kuulus, olles tuuritanud peaesinejana igal maailmajaol. Seekord tuldi siis vahelduseks ka oma lõunanaabritele külla. Sibasime kolmekesi täiesti lava ette, mis oli pisikese künka peal. Huvitav oligi asjaolu, et lava ees sai olla umbes 4-5 rida inimesi, siis maapind langes üks meetri pooleteise võrra ning alles sealt algas suur ja lage plats kuhu ülejaanud rahvahordid ennast ära paigutasid. 

Olles lühikese ajaga juba teiste eestrügijatega vennastunud, hakkasime skandeerima kooris “Vodka, Vodka, Vodka”, mis on selle loo nimi, millega Korpiklaani alati algust teeb. Ja tegid ka seekord. Möll hakkas pihta kohe esimestest nootidest ja kestis kuni võiduka lõpuni. Erilises hoos oli üks suur kamp palja ülakehaga noorsande, kes ilmselt ka tänu suurtele manustatud alkoholikogustele pidevalt lendasid sealt järsakust alla. Mõni lausa Matti Nykaneni stiilis. See tegi loomulikult kõikidele nalja, ennekõike asjaosalistele endile. Hoogu läks ka allpool olev rahvamass. Möirgasid ja kargasid seal Happy Little Boozeri refräänis ning lõid ringtantsu instrumentaalloo Pellonpekko taktis. Konkurentsitult ajas aga kõige rohkem rahva elama lugu Juodaan Viinaa. 

Tule eläväna tagasi!
Suhtlemine bändi ja eesliini vahel oli vahetu. Tavapärasteks kujunesid vastastikused sõbralikud käepigistused, kitarriga sedasi ettekallutamised, et võisid ise ka paari keelt tinistada. Ei siin olnud tegemist mingite porodest mühakatega. Näiteks juues laval natukene õlut, pakuti vennalikult seda ka publikule. Olgugi, et üksainus pudel, aga kuna tegemist oli klaaspudelitega, siis ega sa neid rahva sekka pilduda ju saagi. Kohalik ambulants muidu vigaseid ja veriseid otsast otsani täis. Niisiis ulatatigi lihtsalt pärast paari sõõmu rüüpamist eesolijatele üks pudel kesvamärjukest. Kätte sai selle ikka see, kel kõige pikem kämmal ehk siis loomulikult mina. Priviligeeritud seisund või mitte, aga igatahes sai minust ainuke inimene, kes valdas, kasutas ja käsutas sellel üritusel klaastaarat.  

Kui asi lõppes, vooris suurem jagu rahvast mööda Käsmut ringi - kes parklasse, kes telklasse - lauldes täiel häälel fraasi Juodaan Viinaa. Mitte, et keegi otseselt oleks seda juua tahtnud või seda propageerida vms. Lihtsalt hea lugu oli. Ja hea üritus. Koguni nii hea, et Kristjan otsustas jääda ka järgmiseks päevaks sinna. Lubas, et küll ta kord ikka jõuab mingil moel koju tagasi. Nii ta suruski veel ühe mehise käepigistuse, lõugas vastu merelaineid Juodaan Viinaa ja läinud ta oligi sinna Käsmu käänulistele ja rahvarohketele tänavatele. Mis muud Kristjan kui “Tule eläväna tagasi!” Et saaks taas peagi minna ühiselt vastu uutele rockseiklustele. Ja kui mitte juba  varem, siis 8. ja 13. detsembril taaskord lahinguväljal näeme, RAISK!

Ja lõpetuseks siis see kõikse parem lugu Juodaan Viinaa: http://www.youtube.com/watch?v=6z4DRPG7rbc


Monday, July 19, 2010

Haapsalu ja Megadeth

16. juuli 2010

Võtaks õige kätte ja kirjutaks natukene kaasaegses ja kõikidele teada-tuntud eesti keeles. Muidu ununeb veel teine ära ja siis veerid sõnu kokku nagu 65-aastane vene rahvusest pensionäriproua, kes vaatamata kogu Eestis elatud elueale ei taha ega kavatsegi teada midagi ühestki neljateistkümmnest eesti keele käändest – saab ju Ansipi sõimamisel ilma nendetagi hakkama. Aga täna ei räägi ma ei Ansipist, ei nõukaaegsest umbkeelsest pensionäriprouast ega ka oma tavapärastest treeningjuhtumitest, mille tarvis käesolev blogi üldse loodud saigi. Täna oli see huvitav ja kauaoodatud päev, kus ees ootas Haapsalu linn, hea seltskond ja rock-kontsert. Õigemini isegi metal-kontsert, sest just seda viimast stiili see maailmakuulus metallisaurus Megadeth viljelebki.

Alustuseks piisab ka teibirullist ja paarist õllest.
Ja nii oligi siis kell 11 ennelõunat härra Tammeorg oma pisikese punase muruniidukiga (Toyota Yarise kohta on raske tabavamat võrdlust leida) mul maja ees ning litsusin ennast läbi esiukse otse tahaistmele, endal seljakott ja 2 külmkapist kiiruga haaratud õllepurki näpus. Sõiduriista barankat keeras härra Tammeorg, kes juba üle poole aasta karskusseltsi auliige on olnud (respect ja kerge kaabu kergitus noormehe ees), ning kaardilugejana ja õlle kaasdegusteerijana oli ametis härra Sults. Nimetagem ametlikku vormi kaotades neid edaspidi Mardiks ja Jaanuseks. Enne aga kui gaasipedaal põrandamatti nagu kärbselapats tüütu piniseja luid ja sisikonda survestama hakkas ning külm karastusjook oma teekonda läbi kaasreisijate sisemuse alustas, oli vaja lahendada veel väikene insener-tehniline probleem. Pagana GPS tuli kuhugi kinnitada. Ammustest aegadest on teada, et geniaalseim lahendus igale probleemile on alati lihtne, kiire ja odav. Paar riba MacGyveri teipi, kuldsed käed ja asjalikud kommentaarid (segatud moe pärast paari kergekaalulise roppusega) ning pisike kaarti näitav ekraanike oligi hetkega kinnitatud tahavaate peegli külge, seistes seal sama kindlalt kui üksik-vahipataljoni tunnimees presidendilossi ukse kõrval. Minu lõõpivale küsimusele, kas midagi on vaja veel siin autologus kinni teipida, vastas autojuht resoluutselt irvitades „Sinu suu!“ Fucking comedian, raisk!

Vurasimegi siis järsku rõõmsalt mööda maanteed, üksteise üle irvitades ja lõõpides, elulistel teemadel arutledes, õllepurki kummutades ja muusikat kuulates. No kus sa ilma muusikata ikka rock-kontserdile sõidad. Õige rock-kontsert peab algama juba autos ning nii sealt plärakastist tuligi kõiksugust Ozzyt, ACDC-t, Kissi, Vennaskonda jms. Nii kestis see kuni Tõrvani, kus kiikasime Jaanusega sisse kohalikku poodi ja vaatasime, ega seal õlletoodanguga kitsid ei olla. Pood osutus meeldivalt külalislahkeks ning kinkis meile 4 pudelit seda uut A Le Coq Premiumit (mis iseenesest üks lahja lurr küll on, kuid kuuma ilmaga jällegi väga sobiv ja hea larpida teist). Loomulikult ei lubanud meie uhkus seda kingitust niisama vastu võtta ja kassast läbi astudes kergendasime siiski natukene oma kukrut. Vaja ju sinna eurode jaoks juba ruumi tegema hakata. Tõrvas olles tekkis plaan uudistada ka seda Vanamõisa järve. Minu algatus ja entusiasm olid selle plaani koostamisel tihedalt seotud seal asuva 12 meetri kõrguse hüppetorniga, mille tipust ma soovisin kontrollida Newtoni gravitatsiooniseaduse paikapidavust. Kuid kuna autoga järve ligi ei saanud, ei viitsinud me sinna ekstra vantsima ka hakata ja jätkasime Mardi pisikese punase vankriga justkui kolm vanderselli sealt kunagisest ETV lastesaatest oma rännakut.

Karksi-Nuiast tiibhaardega Lihula suunas
Esimene ujumine ei lasknud end siiski kaua oodata. Karksi-Nuia paisjärv oli just see koht, kuhu kolm uljast rännumeest hundinuiade keskele oma paljaste nuiadega sisse kargasid. Selline tore vahva järveke mõnusa veega. Olgugi, et oli ka hordide kaupa lihahimuraid absoluutkaalus pikeerivaid parme ning palju nobedasti silkavaid väikesi kalu. Olles kõik kahtlused hajutanud, et nimetatud vee-elukad ei ole mõni senitundmatu ablas piraajade liik, kel hambad nagu ordurüütlite mõõgaterad, püüdsime neid kätega kinni krahmata. Söödaks kasutasime mahalöödud parme, mida need aplad uimelised šaakalitena noolima tulid. Igatahes oleks samahästi võinud proovida liiva tuusti keerata või redeliga kuu peale ronida, kui neid Looney Tunesi multikast tuntud teeltormaja (mi-mi!) taolisi kalu kätte saada. Seega pidime Jaanusega lõunasöögiks õlledega leppima.

Pärnu oli see koht, kuhu järgmisena sai sisse vuratud. Samal ajal, kui tuhanded inimesed sel hiigelsuurel liivasel praepannil oma tagumikku põhja kõrvetavad, juukseid pleegitavad ja viimast arunatukest välja higistavad, piirdusime meie ainult läbisõiduga. Tõsi küll, sai siiski tehtud kiire tiibhaardega pealetung Port Arturi toidupoe osakonda varude täiendamise eesmärgil. Ja edasi kohe padavai Lihula suunas ajama. Lihulast me põikasime siiski kõrvalt mööda, sest kunagi ei tea, mida ühest punast värvi masinast seal arvatakse. Kauake see tagasi oli, kui üks punane kraana käis seal koos pisargaasi ja kumminuiadega ühte mälestussammast vallutamas. Ei või kunagi kindel olla, kui pikaajaline inimeste mälu olla võib. Niisiis hiilisimegi hoopistükis eemalt mööda ja ei hakanud kohalikku rahvast traumeerima ning vanu haavu lahti kiskuma.

Ivo Schenkenberg ja 3 Tarzanit: 5 aastat hiljem Haapsalus
Vahel on siiski ütlemata hea meel, kui saad tunnistada neid harvu hetki, mil su mälu on pikaajaline ja väga hea olnud. Jõudes Kasari jõge ületava ajaloolise munakivisilla juurde, meenus kohe 5-aasta tagune Haapsalu kontsertretk (toona esinesid Uriah Heep ja Alice Cooper), kus sai eelnimetatud jões ühes väga salajases ja erilises kohas ujumas käidud. On ilmselge, et enne eelnevalt teadmata seda kohta ehku peale leida pole võimalik. Tuleb sõita oma paarsada meetrit mööda kitsast ja auklikku võsavahelist teed paralleelselt jõe kaldaga sisemaa poole, et leida selline huvitav supluskoht koos Tivoli väärilise atraktsiooniga. Nimelt kasvab jõe kaldal üks suur puu, kuhu on üles riputatud pikk köis. Ja oh seda rõõmu siis, kui sellega nagu Tarzan keset jõge vihised ja fotoaparaatide sähvides ennast karastavasse vette kukutad, justkui küps ladvaõun vanaema põlle sisse. Nii et, kes oma sõitudega sinna Kasari jõe ajaloolise silla juurde satub, soovitaks soojalt mulle helistada ja siis minu juhiste abil see koht üles otsida. Kuigi jah, esmakäijale see kerge ülesanne pole, sest lisaks seikluslikule autosõidule, tuleb liikuda ka paarkümmend meetrit jalgsi läbi tiheda võsa, enne kui ilus ja avar lagendik ja kallas koos oma puuga välja ilmub. Igatahes tegime otsuse maha, et öösel tagasi tulles külastame seda atraktsiooni veelkord.


Jõudes Haapsallu, ei hakanud me pikalt mökutama ning seadsime oma sammud lossihoovi suunas. Kes varem pole Haapsalus käinud, siis soovitaks seda tungivalt teha. Julgen väita, et tegemist on Eesti ehk kõige ilusama ja omapärasema linnaga. Kõikjalt õhkab ajalugu ja head aurat, linn on hoolitsetud ja puhas, samuti turvaline. Ja ega ka mere juuresolek just plusspunkte maha ei võta. Või kui siis ehk vaid talvel, kui kõle meretuul sind nagu orkestrimees oma pasunat läbi ei puhu, või kui just merelt tsunamit ei tule ja vesi sulle 2. korruse aknast sisse trügima ei hakka. Niisiis, hea lugeja, ära roni kuhugi väljamaale või Pärnusse puhkama – mine Haapsallu. Ei pea alati piiri taha tükkima. Ka Eestis on liiga palju avastamisväärset ja erilist. Ja nii sättisime meiegi seal erilises linnakeses oma sammud sealsesse, veel erilisemasse lossihoovi.

Tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et meie seltskond oli märkamatult kasvanud juba neljapealiseks – ka härra Kivi Ivo alias Ivo Schenkenberg liitus meiega. Oli teine juba hommikust saati siin ringi kaaberdanud, jumal ise teab millega tegelenud. Ehk Gabrieliga kakelnud, kloostri taga metsas Siimuga sõrmkooku tõmmanud või hoopis mõnele kohalikule lõdva püksikummiga Agnesele oma „reliikviat“ näidanud. Oli mis oli, kuid nüüdsest asus mees tihkelt õlut manustama ja tegi seda eeskujulikult hindele 5+. Saigi siis oleskletud muru peal ning oodatud hetke, mil esimesed võimud sisse lülitatakse ja pillid kärisema tõmmatakse. Ja meie vaist ja ootused ei petnud meid.

Metsatöll vs Megadeth
Esimene soojendaja oli kollektiiv Oort – Eesti pärimusmuusika ansambel, kes on oma lood üles ehitanud regivärssidel. Ega ta nüüd mingi imeasi ei olnud, kuigi mõni lugu oli iseenesest küllaltki huvitav ja tempokas. Aga eks nad on ajanud juba aastaid oma joont ning müts maha nende ees. Teine soojendusartist on juba Euroopas aga tuntust koguma hakanud ning kahtlemata hetkel Eesti visiitkaart üleilmses muusikamaailmas. Nii, et unustage igasugused Tanel Padarid ja muu jamps, kui Metsatöll lavale astub. Küsimus pole ainult nende omapäras, muhedas olekus, isamaalisuses ja lugudes. Aga need mehed oskavad tõepoolest pillidega muusikat teha, erilisi kompositsioone ja käike genereerida. Bändiliige nimega Lauri suudab vist igast pillist, mil augud sees või keeled peal, neid meloodiaid välja võluda. Küll ükshetk oli tal käes torupill, siis jällegi kannel, vile, kitarr jne. Uskumatu anne! Ka trummar Atso on üks väljapaistev tegelane, kelle trummikäsitlust ja tehnikat on väga huvitav kuulata ja jälgida. Edu neile maailma vallutamisel, mis kuuldavasti pidavat juba päris hästi edenema. Ka tänane etteaste oli tase omaette ja väärinuks peaesineja rolli. Eriti hea mulje jättis mulle see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=czP7AIwnIbk

Ja lõpuks siis see kauaoodatud punkt – Megadeth. Kunagi 80ndatel sai nende lauljast kitarrist ning bändi hing Dave ansamblist Metallica kinga ja nii tegi mees oma grupeeringu, mis samuti sai maailmakuulsaks. Pole midagi öelda sellisel juhul – andekas vend. Ega ma muidu mingi eriline Megadethi fänn ei ole ja pole nende lauludegagi kursis. Kuid kui aus olla, siis nende tänane kontsert pakkus rohkem kui ma oodata oskasin ja julgesin. Oli head keevitamist ja huvitavaid mängukäike. Bänd suhtus publikusse hästi ja erilises vaimustuses oldi kontserdipaigast. Kordas ju Dave pidevalt, et „Vau, we´re in a fucking castle.“ Ka sound oli väga hea, mis on üldjuhul alati õuekontserdite pluss, kuna puudub n.ö. kaja-efekt ning seadistamine on seega oluliselt lihtsam. Või õigemine öeldes on väiksem võimalus asja perse keerata. Muuseas on kontserditel seal lava ees huvitav ka publikut ja kaasaelamist jälgida. Ja on raudne reegel, et alati on seal nii mõnigi naljakas või silmapaistev kuju. Täna sai selle eriauhinna endale üks tõeline rocki-vana, kes kaifis kontserti iga oma keharakuga, vaatamata sellele, et see keha oli peenike kui piitsavars. Arvan, et pole kunagi elus ühtegi nii kõhna ja kidurat inimest näinud. Vana võiks vabalt harfi keelte vahelt läbi kõndida ilma neid puutumata. Tema käsivarred ei ületanud oma mõõtmetelt kindlasti harjavart ning ka jala ümbermõõdu jaoks pole rätsep veel kunagi püksisääre jaoks nii vähe riiet pidanud kulutama. Kindlasti esimene inimene, keda on võimalik ühest linnast teise faksida. Täielik fenomen!

Aatomipomm Nagasakile
Kui kontsert umbes kella 11 paiku õhtul läbi sai, siis voolasime kõik linnusest välja nagu tanguterad põrandale kukkunud lahtisest pakist. Eesootav kojusõit polnud mingi naljaasi ning kujunes raskeks katsumuseks meie punasele ratastega kohvimikserile. Sest ka härra Kivi okupeeris nimelt ühe osa masinast tagasisõidu eesmärgil. Kuna härra Kivi on ikkagi hea sõber, siis keegi teda minema ajama ka ei hakanud. Ja nõnda siis vurasime 260 kildisele tagasiteele nii, et auto tagumised rattad ainult sahisesid vastu rattakoopaid ja oigasid meile nutulaulu oma piinavast valust.

„Mees sõnast, härga sarvist“, ütleb Eesti vanarahvatarkus. Aeg oli täita päevane lubadus uuesti Kasari jõe äärde Tarzanit mängima minna. Kuradima külm on ikka see öine ujumine – täpsemalt öeldes on veest välja tulla külm, samas kui vees liguneda aga igati meelepärane. Nii ma siis pärast esimest lendu passisingi kaelani jões ning vaatasin, kuidas ülejäänud palja tagumikuga džungliahvid ennast köit mööda möirates vette libistasid. Sellist mõnusat vee-elu tuli aga kibedalt kahetseda hetkel, kui härra Kivi suure hooga keset jõge tuhises ning enda massiivse kere jõkke kukutas justkui aatomipommi Nagasaki linnale. Lainetus ja lööklaine olid nii võimsad, et jõgi voolab ilmselt veel 3 päeva vastupidises suunas. Suurem loodusime kui Tuhala nõiakaev. Küll aga leidsime, et oleme siin oma töö lõpetanud ja pressisime end taas oma pisikesse sõiduriista, et jätkata teed lõppfiniši poole.

Grand Finale!
Kuigi sai kokku lepitud, et keegi magama ei jää ning Jaanus lubas härra Kivile veel vajadusel karistuseks põlvega allapoole vööd noomituse teha, hakkasid kuradi oinad (Jaanus kusjuures eesotsas) peagi norskama nagu auruvedurid. Mardil muidugi rooli taga seda luksust polnud ning ka mina ei lubanud endale sellist kahetsusväärset nõrkusehetke. Õnneks olid abiks ja headeks kaaslasteks üks six-pack Lapin Kulta õlut ning hea rock-muusika, mida sai siis ühildatud harmooniana kaifitud.

Igatahes, kui lõpuks öösel kell pool 4 sai koduuksest sisse astutud, võisin küll uhkusega olnule tagasi vaadata ja Hannibal Smithi moodi rahulolevalt kogu selle kupatuse kokku võtta sõnadega „I love it when a plan comes together!“

Järgmisel lahinguväljal (6. augustil) näeme, RAISK!