Killukesi kontserdifilosoofiast
Napp nädalake kõigest möödunud Waspi kontserdist, kui taas tuleb kodukoha tolm jalgelt pühkida ning Rock Cafe suunas rännuteed alustada. Eks ikka jälle seda saagimist ja keevitamist kaifima minna. Heavynäppu viskama. On see inimeseloom juba kord selline kiiksuga tegelane, et laristab oma raha tihtipeale igasugustele kummalistele elamustele. Osad hulguvad reisides ümber maailma ringi justkui omaaegsed Marco Polod või Magalhaesid, pildudes oma karmanist suure kaarega kuldveeringuid kas siis viltuse Pisa torni külastamiseks, Egiptuse püramiidide vahtimiseks või hoopis Taimaa transvestiidihõngu litsidega hullamiseks. Ise sellise laristamismoevoolu esindajate hulka ei kuulu. Mina nimelt kulutan oma seibi hoopistükkis kontsertelamuste peale. Rockkontsertelamuste! Ja paganama õige lähenemine kah. Sest ega kõiksugused Pisa tornid, Egiptuse püramiidid ja Hiina müürid, samamoodi ka Tai litsid, ei kao ju kuhugi. On nad enne olnud, on praegu ja on ilmselt ka paarikümne aasta pärast. Eeldusel, et Kim Jong Il tuumasõda ei aktiviseeri või usklike taevataat uut veeuputust ei orgunni. Aga vaat need vanad rockisaurused – nemad on paraku nii või naa paarikümne aasta pärast vanadussurma surnud. Ja ei siis neid enam mingi väega lavale saa meelitada. Olgugi, et nende muusika elab küll edasi ja igavesti, kuid kontsertelamusest võib oma ahned mokad siiski igaveseks puhtaks pühkida.
Juhindudes eelkäsitletud filosoofiast, tõttasimegi nüüd suure õhinaga seda Saksamaalt pärit powermetal kollektiivi Helloweeni vaatama. Olgugi, et aastal 2008 sai Rabarockil neile juba kärarikkalt kaasa elatud. Lisaindu tänaseks kontserdiks andis kõvasti juurde ka nn. soojendusbänd, kelleks ei keegi muu kui põhjanaabrite soomlaste metalligrupp Stratovarius. Just nimelt „niinimetatud“, kuna Stratovarius pole Helloweenist teps mitte kehvem kraam ning kontsertõhtu võib seetõttu vabalt kujuneda kompromissituks, kuid siiski sõbralikuks heitluseks stiilis „kes on ikka kelle soojendusbänd?“. Juhtumid, kus soojendusbänd seljatab peaesineja, ei ole ajaloost tundmatute killast. Meenub koheselt aasta 2005, Haapsalu ja Alice Cooperi kontsert, kus nn. soojendusbändiks oli erikülalisena vana rockiklassika Uriah Heep, kes tegi lõdva randmega peaesinejale silmad ette. Nii, et kõike võib siin ilmas juhtuda. Et meres sukelduv akvalangist tõmmatakse metsatulekahjusid kustutava helikopteri veekotti - ka see võib juhtuda. Et mees kasutab välgumihklit valgustamaks kütusepaagi sisu, et veenduda, et seal pole midagi tuleohtlikku – ka see või juhtuda. Asi siis Stratovariusel üks fritsude bänd lavalaudadel üle mängida.
30 minutit tühja
Aga juhtuda võib ka hoopis muid asju. Näiteks see, et kui lähed koos härra Tammeoruga kolmandat reisikaaslast härra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi peale võtma, pole eelnimetatud tegelasest ei kippu ega kõppu. Vabanduseks pobiseti telefonis miskit stiilis „mul läheb veel aega“. Läkski, kõva pool tundi. Alles siis Ivo saabus. Kuid militaarkeeli öeldes olime 30 minutit lihtsalt tühja pannud. „Aeg tuleb nüüd igas mõttes tagasi teha“, ütlesin ma Ivole ning surusin samaaegselt talle Double Bocki pudeli pihku. Spetsiaalselt tema jaoks ostetud. Aitab kiiremini järje peale saada. Tegelikult oleks ootamise eest pidanud Ivole muidugi mingisuguse kange 9-kraadise ja tökatimaitselise importõlle muretsema. Ja seda mitme pudeli jagu, mille manustamise tulemusena oleks poisile hommikuks tekkinud selgelt äratuntav meditsiinilise diagnoos „Hiina mesiniku hommik“ – silmad pilukil ja peas sumiseb. See kuldaväärt plaan jäi ära aga kahel põhjusel. Esiteks polnud sellist importkraami kuskilt võtta ning teiseks oleks eksisteerinud ka reaalne oht ise eelnimetatud haigusesse nakatuda. Kuna sõber ei taha kellelegi halba, ulatasin Ivole järgmise purgi juba kontrollitud, vaktsineeritud ja kristalliseeritud Saku Originaali. Ole meheks, Ivo!
Maanteelahingud
Teekond tõotatud rockimaale sündis taaskord vana tuttava punase Yarise abil. Masin, mille võib Bauhoffi ehituspoodi panna murutraktoritega ühte ritta ning seejärel kindel olla, et mõni meeleheitel koduperenaine ta muruniitmisaparatuuri pähe ka ära ostab. Aga kui nimetatud sõiduriist viib meid samamoodi pealinna nagu viiks meid sinna ka uhiuus Lincoln Town Car, siis pole ühtegi põhjust nurisemiseks. Hubane õhkkond, purkidesse villitud kesvamärjuke, cd-makist tulev hea muusika, regulaarsed „tühjenduspeatused“ – mida sa hing veel ihaldad. Teekond oli ühtlasi ka hariv, kuna saime teada, et liikluseeskirju on võimalik tõlgendada õige mitmeti. Nii arvas näiteks üks meie ees kulgev sõidukijuht, et temast kui aeglasemast autost möödaminek on reeglite järgi raudkindlalt keelatud ning igat sedasorti katset tuleb kõikvõimalikul moel takistada. Iga hetk, mil meie lülitasime suunatule sisse, et tema 80km/h veerevast käulast mööda kulgeda, tegi tema täpselt sedasama. Nii toimus selline kassi-hiire mäng mitu korda. Olles lõpuks jõudnud siiski tema kõrvale, lisas isehakanud Texase korravalvur viimases hädas gaasi, et meid mitte vahele lasta. Imestushüüete ja vandesõnade saatel see meie autojuhil Mardil siiski tema kiuste õnnestus, mille peale kostitati meid veel kilomeetri jagu tagant tulede vilgutamisega. Puudujäägid ajutegevuses on sellisel tüübil kahtlemata tuvastatavad. Või oli tegemist siis tõepoolest nii suure vormelifanaatikuga, et kujutles end Schumacherina, kes parasjagu Häkkineniga MM-tiitli eest otsustavat lahingut lööb. 15-20 km hiljem tanklas peatust tehes, ootas Mart tee ääres seistes kannatlikult vormeliguru möödumist, et talle kõikide reeglite kohaselt väljateenitud finišilippu lehvitada. Ah jaa. Kas ma mainisin, et finišilipp oli rusikasse aetud ülestõstetud käsi, millest Viru hotelli siluetina keskmine sõrm välja oli sirutatud?
Tanklapeatuse põhjus oli lisaks näpu ja ka õlle jääkprodukte väljutava tilli vehkimisele veel teinegi. Nimelt sai meie punane sõiduruun automaatpesulast läbi lastud. Seda mitte niivõrd edevuse ja puhtusemaania tõttu, vaid hulga praktilisemal kaalutlusel. Need va rattakoopad olid jäist ja kivikõva lund nii täis, et auto värises sõidu ajal nagu Cramost laenutatud 500-ne pinnasetihendaja. Katsu sa sellise koorelahutaja seljas istudes normaalselt õlut rüübata. Ilma, et hambad suust välja ei põrise ning rinnaesine täis ei loksuks. Ivo, vana õgard, ostis endale pesu ajal tanklapoest ka kotitäie lihakonte, mida ta siis ahnelt koera kombel järas ja ragistas. Tõsi küll, viisaka noormehena pakkus Ivo meilegi osakest oma saagist. Nii me lasime kõik oma kihvadel välkuda ning püüdsime kontidest luuüdi välja imeda. Ega tühi kott siis püsti seisa.
Raskerocki kuldajastu
Jõudnud Rock Cafesse, polnud aega seal lõhverdama hakata. Tuli kohe lava ette liikuda ja positsioon sisse võtta. Iga jumala hetk võis Stratovarius peale lennata. Ja katsu sa siis juba ette trügida, kui sul tuhat punanahk ühtse Hiina müürina tee on ära blokeerinud. Aga mis kontsertelamus see on, kui pead kuskil saali tagumises nurgas või baarileti juures kõõritama. Umbes sama nagu lähed jalkat mängima, aga kogu mängu istud varumeeste pingil. Seetõttu on hea positsioon õige kontsertelamuse jaoks ütlemata tähtis. Oodatud Soome metalbänd lõigi peagi pillid üürgama ja ajas rahva kiirelt röökima. Ja põhjust kaasaelamiseks oli, sest nii bänd ise kui ka nende etteaste olid väärt kõrget tunnustust. Positiivne siinjuures oli ka sound, mis selliste metallibändide puhul kipub tihtipeale üle keeratud olema (näiteks eelmise nädala Wasp). Siin olid aga kõik kitarrid, bass ja trummid hästi eraldatavad ning mõjusid ühtse tervikuna vägevalt. Täpselt nagu ka klahvpillid. Jah need klahvpillid – sünteka soolod ja vahekäigud - on üks Stratovariuse firmamärke. Eriti esines see nende kava viimases ja ühes kuulsamas loos Black Diamond. Antud lugu oli ka minu jaoks nende etteaste kõige eredam elamus.
Stratovarius oli oma sõna öelnud, nüüd jäi Helloweeni kord. On vist ülearune lisada, et ka Helloween sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Juba ainuüksi setlist oli ütlemata minu meele järgi, sisaldades palju suurepärast kraami vanadelt albumitelt. Ikka sealt headest 80ndatest, kus kõike osati teha – nii muusikat, filme, seriaale jms. Tõeline klassikalise raskerocki kuldajastu. Ega ei saagi paugu pealt öelda, mis lugu tänasel etteastel kõige suurema mulje jättis. Eufooriapuhangus kaasa röökida väärisid õige mitmed – March of Time, I´m Alive, Future World, Ride the Sky, I Want Out jne. Ja loomulikult Dr. Stein. Mitmeti tuli nende lugude ajal mängida bändiga ka igasuguseid mänge, mis koosnesid küll käte plaksutamisest ja dueti laulmisest bändi ja publiku vahel. Mitte ehk küll nii kuulsa dueti nagu Queeni kontserditel oli Freddy ja staadionitäie rahva vahel, kuid omaette huvitav lõõritamine oli seegi.

Enne viimast lugu läks lava ees ka löömaks. Juba kogu kontserdi ajal oli mingisugune kamp idanaabri keelt kõnelevaid sibulaid ennast elavasse meeleollu viinud, mis päädis üksteise meelega tõukamise ja teiste inimeste peal, seljas, jalgadel, ja krt teab kus veel, elamise ja tallamisega. Ühesõ

Topelt-kontsert läbi, jäi veel üle vaid koju sõita. Laiskvorst Ivo hakkas aga praktiliselt koheselt rikkuma tagasisõidu kuldreeglit – „keegi ei jää magama, sest magamine on nõrkadele!“ Sellise suhtumisega minu mässumeelne ja õiglane hing kuidagi leppida ei tahtnud, mistõttu koostöös Mardiga muutsime unise mehe elukese võimalikult raskeks. Lisaks tavapärasele tögamisele ja irvitamisele, tegime minu eestvedamisel Ivost nii mõnedki laulusõnad, mida sai valjul häälel ka koheselt eteldud. Üleüldiselt püüdis Ivo küll igasugust jutulist ja visuaalset kontakti vältida, surudes oma pea tugevasti vastu autoklaasi ning püüdis uinuda. Paraku on uinumine üpris keeruline ettevõtmine, kui Mart elektriakna alla laseb ja jäine tuuleiil väsinud kangelase peakolus tuhisema hakkab. Kuna selline aknaklaasi ründav sihverplaat oli ilmselt vaatepilt omaette ja jäädvustamist väärt, sähvis üks hetk maantee ääres ka punane fotolamp. Kiiruskaamera, va nuhk. Mart oli 70-alasse natukene liigse hooga sisse lennanud. Raske juhus, aga ilmselt oli kiiruseületus siiski üpris minimaalne.
Jõudes kodukanti, ajati kõigepealt aknaklaasi vastu liibunud Schenkenberg üles. Külm klaas ühes pea alla pandud kindaga moodustasid tema ühele näopoolele korraliku punase laigu. Justkui oleks Ivo oma näoga isiklikult penalti tõrjunud. Loppis ja uimase sihverplaadiga rockimehe vastu saime me aga oma autosse ühe näitsiku, kes oli Ivo proua sõbranna ning vajas öist kojuviimist. Üritasime neiule ühiselt selgeks teha, et kojuminek, vaatamata kella poole kolmele öösel, on siiski sügavalt nõrkadele. Sellise asjaliku ja faktipõhise seisukohaga ta siiski vähemalt täna lõplikult nõustuda ei tahtnud, mille peale me tal ka üpris kergel käel minna lasksime. Sest mida ikka on äsja rockmuusikaga karastatud kontserdivägilastel ühe nõrga naisterahvaga peale hakata. Ilmselge, et mitte midagi!
Järgmistel rocki- ja heavy lahinguväljadel näeme, RAISK!