Raudmehe päevik: I osa

28. august 2010

Viimane aeg on nüüd kirja panna üks korralik, seiklusjutte maalt ja merelt sarja taoline kokkuvõte oma peaeesmärgi täitmisest. Niisiis, 29. augustil 2010. aastal läbisin ma Keilas täispika triatloni. Raudmehe distantsi – nagu täispikka triatloni ka teisiti nimetatakse - koosneb 3,8km ujumisest, 180km rattasõidust ja 42km jooksust. Tegemist on tõenäoliselt ühe raskeima vastupidavusala distantsiga maailma spordis (jätame igasugused ebatraditsioonilised ja Forrest Gumpilikud USA rannikutevahelised ultrajooksud välja). Kõik see selgitab käesoleva blogi lugejale ka minu treeningute kummalist rõhuasetust, mis see suvi olid suunatud just eelnevatele aladele. Tavaliselt on minu treeningalad ja –meetodid teistsugused. Aga nüüd siis eesmärgi täitmisest.

Tsiteerides vana raamatuklassikut Agu Sihvkat, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 28. augusti hommikust, mil tegin algust oma varustuse lõpliku pakkimise ja autole laadimisega. Träni oli paganama palju. Palka või kolimisfirma. Ujumisvarustus, rattakola, jooksuriided + n.ö. tsiviilriided koos saunatarvetega. Tunne on justkui läheks kolmeks kuuks kuhugi ellujäämislaagrisse või Himaalajale matkama. Ah jaa! Jalgratast ei maksaks ka maha unustada. Olgugi, et teine üks paras logu on, kuid 180km rattaetappi ilma selleta läbida on siiski omajagu keeruline ettevõtmine. Nii upitasingi oma voki samuti auto peale, kontrollides enne veel mõningad tehnilised osad üle. Ütleb ju vanarahvatarkuski, et hooletus ees, õnnetus taga. Ja õige ta on! Nii lisasingi igaks elujuhtumiks veel pagasiruumi kõiksuguste võtmete komplektid, pumbad ja tehnoriistad, külvates nendega vaba ruumi üle nagu talumees oma põllulapid nisuga.

Enne Tallinna suunas ajama panekut, oli lisaks kõigele eelnevale vaja siiski ka veel härra Kiiskman peale korjata. Härra Kiiskmani kohalolek minu assistendi, abilise ja treenerina sel nädalavahetusel oli vajalik mitmel põhjusel.

Näiteks:
* organiseeris ta 20 minuti tee kaugusele stardipaigast öömaja, et nn. sportlane saaks puhanult otse starti astuda;
* sai teda rakendada edukalt rooli keeramiseks, ennekõike just see aeg, kui ma teisi autoväliseid liikumisviise harrastasin;
* aitas ta vajadusel träni kokku panna ning osutas rajaväliselt igakülgset muud abi;
* täitis spordifotograaf Lembit Peegli ülesandeid jne.

Sõites aga viimase maja ette, oli seal kurjakuulutav vaikus. Siiski siiski voolas peagi ukse vahelt välja ennastohverdava hoiakuga, kuid äärmiselt kustunud pilguga abimees ning vajus rammetuna kõrvalistmele. See oligi härra Kiiskman ehk lihtsamalt väljendudes Priit. Väga loppis olekuga. Olevat teine nimelt sõbra Reimoga eelmine õhtu hõõgveini joonud ning nüüd pea hirmsasti lõhkuma kukkunud nagu koorelahutaja. Paras palk patu eest (ise elab veel kiriku kõrval), et igat kahtlast solki sisse lürpida. Oleks võinud eelistada pigem mõnda kanget bock-tüüpi õlut. Siis oleks terve kui purikas. Aga nüüd tuligi Tartu linnas teha meditsiiniline peatus ja põigata apteekri juurest läbi. Peagi krõmpsutas tõbine tegelane kahe suupoolega vastsaadud tablette ning oli tunni aja pärast jällegi parimas hoos. Et mitte riskida uute hõõgveinidega, kupatasin poisi ruttu rooli. Las keerab ka barankat natukene. Nii saigi sõidetud siis Tallinna suunas ärapöördega Keila peale, taustaks käimas Vikerraadio igalaupäevane õnnesoovide saade. Puhas kuld, mida raadio ikka pakub.

Keerutas see Priit seda rooli mis ta keerutas, vahelduseks hoogsaid ja vulgaarseid väljendeid kaasliiklejate aadressil pildudes, kuid üks hetk olimegi välja jõudnud oma majutuskoha hoovi. Hotelli mõõtmetega maja koos golfiväljaku mastaapi hektarite jagu niidetud muruaiaga. Ei kuulunud see „tervisekeskus“ aga mitte mitte Tiger Woodsile, vaid hoopis Priidu onule ja tema abikaasale. Ja seda parem ka, sest tegemist oli ütlemata meeldivate ja lahedate inimestega, kes hoolitsesid kõige selle eest, et ma järgmine hommik täis tahtmist ja värskust oleksin oma raskele katsumusele võimeline vastu sööstma. Omapärane oli sealne naabruskond - täis mafioosnikuid ning tuletõrjujaid (viimased küll ilmselt aegadest, mil pritsumehed kutsuti telefonitsi välja numbriga 01).

Et mitte päris läbi stratosfääri kosmosest maapinnale langenud marslastega sarnaneda, kes ei tea sedagi, mis riigikord maarjamaal valitseb, siirdusime sama päeva õhtul veel stardipaika Tammemäe karjääri juurde. Instrueerimisele. Seal toimus nimelt võistluseelne koosolek, kus võistluse organiseerija tutvustas kohale tulnud osavõtjatele võistlustrasside eripärasid, võimalikke ohte ja muud nipet-näpet tarvilikku. Töllates nii auto kaasabil kui ka jalgsi neid võistlustrassi ringe läbi, tundusid need küll hirmutavalt pikad olevat. Samas teadsin ma jätkuvalt, et katkestama ma siia ei tulnud. Ja selline enesekindel teadmine rahustas ka kohe maha. Küll ära teeb! Nii saigi loll tahtejõud taaskord seljavõidu kaine mõistuse üle.

Nii üks kui teine tahab aga süüa. Keila kohalik selver päästis selle tühja kõhu probleemi sama efektiivselt nagu James Bond oma filmides maailma. Varusime endale proviante nii õhtuseks õgimiseks kui ka hommikuseks, pingutuse-eelseks eineks. Ka mitmed teisedki homsed võistlejad, kes äsja koosolekul osalesid, olid tulnud hämariku varjus toidujahile. Sai leti ääres paar sõna vesteldud lätlasest kaaskannataja Uldisega. Igati normaalne ja toetav tegelane. Ei löönud kuskilt välja seda tavalätlasele omast kiluvarga mentaliteeti ega ajaloolist ordurüütlite kintsukaapimist. Kuuldes, et mul on homme tulekul esimene ironman (ja tegelikult üleüldse esimene triatlonivõistlus), andis ta kohe elavalt mõista, et see on suur asi, kui suudan juba lõpuni ära teha, ning elas mulle selle mõttega väga siiralt kaasa.

Aga samas, lõpuni ma lähengi tegema. Keegi ei hakka ometigi katkestama. Nii, et hoia alt homne päev.

Jätkub...