Esmalt väike rajaprofiili iseloomustus. Tegemist peaasjalikult asfaltkattega kõnniteega, mis siirdus läbi parkmetsa väikese tõusuga koolimaja juurde, sealt tagant läbi võsa mingisugusele pargisisesele väljakule. Edasi väikene kottpime võpsikulõik, kuhu omal ajal suur hulk isamaalisi metsavendi oleks redutama sobinud. Põõsaste vahelt välja sööstes jäi vasakule käele haigla (ilmselt ei läinud rada juhuslikult sealt mööda), kuid paremat kätt jooksutrassi järgides sai peagi jõutud välja ühele sirgele tänavale, mida mööda tuli pikalt joosta uulitsa lõppu ning sama teed pidi tagasi – õudselt nüri on selline edasi tagasi maantee mõõtmine ning lõputult sirge joonlaua järgi jooksmine. 3014m pikkune ring lõppes efektse ümberhaaramismanöövriga, mille käigus tervisekeskuse tagant taaskord selle ette jõuti, et sealt järjekordset ringi alustada. Ja nõnda nii kaua, kuni kõik eelkirjeldatu on 14 korda läbi tehtud. Kokku siis olümpiamaratoni jagu distantsi.
Võtaks rattaetapi eeskujul nüüd sellest minu olümpiamaratonist kõneleva raamatu kõik 14 peatükki kiiruga läbi. Ringide järjekorranumbrid ning seal toimunud sündmused võivad jällegi natukene nihkes olla.
1. ring – Hea ja hoogne tutvumisring. Selline eelluure. Oma üllatuseks näen rajajulgestajatena tuttavaid nägusid rattaetapi toitlustuspunktist. Seekord aga lõhverdamiseks seisma ei jää ning huumoriga vürtsitatud suhtlemine toimub sörkimise pealt. Üldplaanis on kõige juures väga positiivne ka see, et ükski võistleja pole seni veel lõpetanud. Jõudes esimese ringiga ühele poole, on stardi/finišipaika ka Priit välja ilmunud. Teeb pilti ja irvitab. Traditsioonide kohaselt külastan iga ring ka toidu- ja joogiletti. Kaubandusliku tootevalikuga peab ju end kursis hoidma.
2. ring – Jooksen nii mõnestki kaaskannatajast mööda. Kuid jumal ise teab mitmenda ringi peal nemad juba on. Kindlasti oluliselt kaugemal kui mina. Ka härra Lepik jookseb mulle pikal sirgel vastu. Ergutan teda (õige mees muidugi ergutama ja targutama), et anna minna. Vastuseks tuleb kustunud häälel „Ok!“ Teise ringi lõpu eel saan üllatuse osaliseks. Mingisugune tuttava ja irvitava näoga tegelane tuleb vastu. Tegemist oli maratonispetsi ja kehakultuuri-uluki rms Põlluga. Lahingpaariline sõjaväe päevilt. Tuli ka pealinnast ekstra kaema minu püüdlusi raudmeheks saada. Lootis vist peagi mu finišeerumist näha. Oi kuidas ta ajaliselt eksis. Rängalt eksis.
3. ring – Viimane ring, mis läheb lustiga. Rahvas ergutab hoolega, kuna näevad, et veel suhteliselt värske mees on rajal ning ülejäänud näod on juba tüütavalt tuttavaks muutunud. Mind tuleb veel kaua taluda. Väge moodne komme on küsida ja anda vastust päringule „mitmes ring läheb?“ Keegi vastab joogitopsi kummutades, et kuues. Kuradi kadedaks teeb.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad nüüd juba koos.
4. ring - Võhma jagub, süda ja kops lubavad lipata. Selle tõestuseks pole mitte üksnes enesetunne, vaid ka pulsikell, mida harjumusest ning uudishimust ikka vahest piilun. Küll aga hakkab keha vaikselt streikima. Nagu prantsuse õpetajad või Lufthansa piloodid. Säärelihased tõmbuvad kuradi kangeks. Haigla juures asuvale platsile on tekkinud autoga keegi kena tütarlaps, kes cheerleaderlikult ergutab ja hõiskab. Kingin talle mööda sörkides paar kommentaari ja käelehvituse.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad jätkuvalt.
5. ring – Seekord pikalt oma assistentidega ei konsulteerinud ning uhasin uuele ringile. Põhjuseks ennekõike väga hea lugu, mis just kõrvaklappidest kõlama hakkas (Lynyrd Skynyrd – Free Bird). Võsa vahele on ilmunud fotograafid, kes minu kurnatud ja ebakaubanduslikku välimust oma päevapiltide huvides täiel raual ära kasutavad. Raske on olla kuulus ning paparazzode rünnakuid tõrjuda. Suhtlen siiski nendega lõbuga. Vaadates, kuidas väga paljud kaaskannatajad vahelduseks kõnnivad, võtan isegi üks 150 meetriks jalutusasendi sisse. Hea natukene lõdvestuda, sest sääred on üha enam vastuvõtlikumad krampidele.
6. ring – Põllu, vana maratoniuluk, soovitab joosta rohkem üle kanna. Siis ei lähe nii palju survet säärelihastele. Võtan tema nõuannet kuulda. Ise soovib Põllu mulle head lõpetamist ning paneb taas Tallinna poole ajama. Autoga raisk. Koolimaja tagant mööda joostes soovivad mulle jõudu ka paar nurga taha pläru tõmbama läinud noorukit. Ilmselt suitsetatakse see koht enne peagi algava kooliaasta algust juba sisse ära. Vastu jookseb taaskord härra Lepik. Erinevalt koolijütsidest tal suitsu hambus ei olnud. Küll aga ergutas seekord tema mind. Raske on raisk. Aga mingisugust katkestamise mõtet pole küll pähe tulnud. Ja loomulikult ka ei tule. Olen selleks liiga põikpäine ja põhimõttekindel tegelane.
7. ring – Taas otsin natukene abi kõndimisest. Kuid niipea, kui ma seda teen, on kohe üks särasilmne paparazzost tütarlaps võsa vahelt kohal ning kukub pildistama. Tekib kindel veendumus, et ta spetsiaalselt jälitab mind ja passib hetki, mil viilida üritan. Teise poole ringist haagib keegi kaaskannatajatest mulle sappa. Jookseme päris heas rütmis ning tunnen, et vaatamata oma vedaja rollile, on läinud natukene kergemaks. Lippangi sellest tiivustatuna ilusasti ja luuslanki löömata käesoleva ringi lõpuni olgugi, et krambid ja kangestus hakkavad ka reielihastesse hiilima.
8. ring – „Kurat, nüüd vist tuleb suuremalt jaolt kõndima hakata“, ütlen ma Priidule enne järjekordsele sõõrile minekut. Jalad ei luba enam jooksutehnikat kasutada. Siiski klobistan oma puujalgadega osake ringist sörkida. Justkui Silver Üksjalg aarete saarest kapten Flinti aaret otsides. Ometigi on kõndimise osakaal juba jooksmisest suurem. Tegelikult liigub palju teisigi jalutajaid. Silma on hakanud keegi kaaskannataja, kes väga usinalt koguaeg mobiiliga kõneleb. Otsereportaažid Eesti Rahvusringhäälingule ehk. Igatahes oli temal käsil eelviimane ring.
9. ring – Jalad on üks suur hunnik krampe, kuid meel on vaatamata sellele positiivne. Kõike tuleb võtta rõõmsa sarkasmi ja huumoriga. Lähtuda põhimõttest „ise luua raskusi, et need siis kangelaslikult ületada.“ Vahest kostub kõrvaklappidest ka mõni hoogne lugu, mis kohe sunnib jooksusammul taas kakerdama (näiteks Korpiklaani esituses Juodaan Viinaa, millest ma oma blogis olen ka varasemalt kirjutanud - vt. Käsmus käiku). Annab hea laksu sisse, nagu kulturist mr. Mesi tavatseb öelda. Õues hakkas ka hämarduma ning ilm oli muutunud tuntavalt jahedamaks. Mõistsin seda ennekõike oma küünarvartest, mis olid küllaltki jäisteks muutunud. Häiriv see aga polnud, kuna olen talviti tihti särgiväel ringi traavinud, mistõttu mingisugune suvelõpu jahedus nüüd küll konti ei murra.
10. ring – Läksin üle uuele taktikale - pikkade sammudega kiirkõnnile. Kuna minu koivad pole sugugi lühikesed, siis saigi paraja seitsme-penikoorma-kõnnakuga edasi rühitud. Ega ma jooksuliigutustega vist kiiremat tempot polekski suutnud aretada. Pimeduskatte varjus oli võpsikute vahelisele pargipingile kogunenud suur hulk idanaabri keelt valdavaid noori, kes seal alkohoolseid jooke manustasid. Sekka kostus ka eestikeelseid fraase. Integratsioon missugune. Muuseas avastasin ka seda, et ma polegi kõige viimane. Minust kaks ringi maas oli härra Mart Haruoja. Väga sõbralik ja heatujuline kaaskannataja. Üksteisele vastu trehvates sai pea alati paar sõna vahetatud. Kaaskannatajaid kokku oli rajal vast veel 5-6 ringis.
11. ring – Asi läks karmiks. Ennekõike jubedalt tüütavaks - no kaua võib seda maad veel nühkida. Mingi hetk liikusin oma spagaatkõnnakuga koguni turvafirma G4S eskordil läbi pargi. Ju nad tulid integratsioonipoliitika kulgu kontrollima. Igatahes oli tegemist kindlasti konkurentsitult kõige nürima ringiga. Samas teadsin hästi, et lähen lõpuni kasvõi madalroomates. Kasvõi hammastega asfalti kakkudes. Siiski sundisin moe pärast end tegema ka paarsada meetrit jooksusammu. Keset parki paiknevatel küngastel lõbustasid paar naakmanni ennast mäe otsast allaveeretamisega. Kaif missugune!
12. ring – Väljas on läinud kottpimedaks. Pimedus ruulib ümbruse üle. Tungin läbi pargivahelise võsase lõigu nigu karuperses, mitte tilligi ei näe. Ka ringi kõige kaugemas punktis, kus jooksjate üle arvestust peetakse, on toimkond endale laterna pea kohale orgunninud. Ometigi oli 12. ring aga oluliselt huvitavam varasematest. Nimelt hakkas üks tütarlaps, kes võistkondade arvestuses oli ujumisetapil osalenud, mind ratta seljas jälitama. Tuli välja, et tema nimi oli Liilian. Uus kaaslane laskus minuga hoogsasse vestlusesse, ise vahetevahel mind füürellikult ähvardades jooksma sundides. Elu muutus kahtlemata põnevamaks.
13. ring – Liilian jätkas kõiki korralduslikke reegleid eirates minu poolsalajast eskortimist. Samas eks oleks sellele ka läbi sõrmede vaadatud. Kasvõi juba seetõttu, et inimesed tahavad õhtule ära saada. Kadunud polnud siiski kuhugi ka härra Haruoja, kes liikus samuti kaaskonnaga ning oli lisaks enesele kaevurilambi otsaette kinnitanud. Nii sammus ta valgustatult nagu Kõpu tuletorni majakas. Üks hetk oli kuulda pimeduse rüpest irvitavaid hääli ja reibast lonkimist. Need olid Priit ja taas naasnud rms Põllu. No kus mul nüüd oli alles turvatiim lähedal. Kohati küll peletasin neid isegi soliidsesse kaugusesse, et ei peaks toolikaristust kandma. Peagi liikusin tervisekeskuse ees oleva rahva rõkkamisel viimasele ringile.
Oli tõepoolest jäänud veel see viimane, 14. ring.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment