Nõnda. On taas siin aeg avada vana hea kontserdirubriik. Rõõmustavalt ilus tõsiasi, et pealinnas asetsev Rock Cafe toidab jätkuvalt kõikide rocki- ja heavysõprade muusikanälga ning serveerib meile praegusel lumisel talvekuul igat masti legendaarseid muusikakollektiive ette. Ürgvana tõde ju, et ei saa kala elada ilma veeta, võti ilma lukuta ning Keskerakond ilma Savisaareta. Samamoodi ei saa ka minusugune muusikaguru elada ilma korraliku hard rockita. Olgu siinkohal ajaloohõnguliseks täpsustuseks, et kunagi leidus Eesti kaupluselettidel ka sellenimelist õlut. Hard Rock. Vana hea Saku Õlletehase toodang. Õlletehas, mille nime mainimine käivitab minu sõbra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi kurgus automaatselt okserefleksi. Vaatamata sellele, et ise ta ei tee absoluutselt vahet, kas talle tuuakse neutraalses klaasis ette A Le Coqi talveporterit või Saku Taurust. Aga eks inimene peab ju vahest millegi üle hädaldama. Las Ivo hädaldab siis õlle üle. Peaasi., et ei hädalda Rock Cafe üle, kus täna õhtul pakub head hard rocki hoopis selline kurikuulus keevitamisbänd nagu W.A.S.P.
Ajalooarhiivi väljavõtted
Ei ole esimene kord, kui on Waspi vaatamas käidud. Oli aasta 2007 ja 25. november, kui mina, härra Tammeorg ja eelpool mainitud härra Kivi ennast Waspi kontsertile vedasid. Kiire lühimeenutus sellest siinkohal:
Jah, 25. november, aasta 2007. Härra Tammeoru sünnipäev. Kolm vahvat rockiselli olid autoga teel Tallinna poole. Autoga, mille ruumi tuli meil jagada kasti produktidega (maakeeli õlledega), lolli jutu ning mingisuguse auto detailiga, mida hr Tammeorg üritas kellelegi maha ärida. Või oli see ka vastupidi - võttis hoopis Tallinnast selle endale peale. Kurat sa mäletad neid lammariärikate asju. Igatahes, olles oma plekikolakaga ühele poole saanud, oli vaja veel natukene aega parajaks teha. Härra Tammeorg, olles ilmselt mõjutatud arvestatavast kogusest lahjast alkoholist, hakkas traati tõmbama kohalikele lõbuliinidele. See aitas humoorikalt kontserdi alguseni tekkinud ajalist tühimikku täita. Hiljem oleks see osutunud ilmselt võimatuks ettevõtmiseks, kuna igasugune kuulmisvõime oli vähemalt minul küll kadunud. Ja seda järgnevaks paariks päevaks, mil kõrvus kumises sedasi justkui oleks pea Paunvere kirikukella sisse pistnud, mida viinauimas Lible jõuluõhtul kolistab. Jah, kontsert oli äge ja jõuline, kuid sound oli meeletult üle keeratud. Ka setlist oleks võinud parem olla, kuid tühja sest. Tagasiteel hakkas mind järsku hirmsasti luksumine vaevama. Kõõksusin nagu seinakella sekundiosuti. Klassikaline ravimeetod säärase probleemi vastu on teada-tuntud „joo järjest suur kogus vett ning hoia siis hinge kinni“. Mnjaa, aga kus sa võtad seal autos seda vett. Pole sellist defitsiitset kraami. Ainult õlut leidus. Kummutasin siis korraga ühe purgitäie hinge alla, seiskasin pooleks minutiks hingamise ning virutasin võidukalt rusikaga veel vastu rinda kah. Meditsiinialased teadmised olid ikka igati tasemel.
Isikkoosseisu kohaloleku kontroll
Tulles linnulennul tagasi tänapäeva, oleks õige sättida kellaosutid 16:00 peale, mil ma Aleksandri kuuspakk näpu otsas astusin reipal sammul oma kontorist otse härra Tammeoru väikebussi. Kiire toitlustuspeatus Ristiisa pubis ning pärast kerekinnitamist algas meie tänaste päevakangelaste bussi peale korjamine. Esmalt teenekas bussijuht härra Tammeorg (Mart) isiklikult. Jätkuvalt täiskarsklane, mistõttu plaan leida kaine roolikeeraja realiseerus taaskord hiilgavate tulemustega. Sõit Kvissentali rajooni täiendab reisijate ridu härra Liivamäega (Erki). Tõeline rokkar, kelle õlal ilutseb Võrtsjärve suurune tätoveering, kes teab peast kõiki Iron Maideni lugude sõnasid ning kellele tuli juba enne bussi sisenemist õllepurk akna kaudu näppude vahele suruda. No, et asjatult aega raisku ei läheks. Ok, Erki peal, kimatakse teise linna otsa. On ju härra Remmel (Margus) ja proua Utsal (Liina) samuti tulijad. Margus on ametlikel andmetel küll kogu aeg kuulanud Koit Toomet, Arnold Oksmaad ning Nexust, kuid teeskleb nüüd edukalt rockimehe imagot. Kui areng sarnaselt edasi toimub, siis on poisil ilmselt juba järgmise nädala Helloweeni kontserdil lõhkised teksad jalas, nahkjakk seljas, needid kõrvas ning poolemeetrine juuksebänd peas. Ühesõnaga üks tõsine karvane, kes Tulnuka filmi järjes Valdisel teist korda kuplialuse labidaga minema pühib. Naisreisija Liina on tegelikult võimetelt väga tubli kergeraksu treener, kuid tänase päeva seisuga siiski täielik rongaema oma trennihimulistele mudilastele. Teha 20 minutilise treeningu asemel kõigest närused 10 minti ning öelda kiiruga: „Aidaa, ma nüüd rokkima“ – no kuhu see kõlbab. Häbi, häbi! Häbi ei tunne aga viimane reisija, härra Ilisson (Jaanus). Kui vaja, sügab raudrehaga tagumikku, kui vaja ronib kummikutega voodisse. Ja seda ilma, et ise sellest mingit numbrit teeks. Tema on häbi vastu immuunne. Ja õige kah!
Üks lõputu tormamine ja põgenemine
Reisijad peal, piletid kontrollitud, Mupo kohale kutsud ning jänesed välja visatud, läks sõit sihtkoha suunas. Juttu, lolli möla ja laulmist rohkem kui korporatsioonikogunemistel. Vahejuhtumeid kui selliseid mainimisväärseid bussis erilisi ei esinenud. Küll aga läksid noored hirved hoogu taktikalistel peatustel, mida Mardil tuli kaasreisijate tungival „nuga kõri“ palvetel teha umbes iga 40 kilomeetri tagant. Ja nii juhtuski, et bussiukse vallapäästmisel valgus jõuk mehepoegi, pikad tillid ees, lumisele teepervele laiali nagu vesi lahtinustatud voolikust. Kaasaarvatud Liina, kellel polnud küll seda „midagit“ ees, aga kellel väljamineku tekkepõhjused siiski meessoost isenditega samad. Aga jah. Igatahes, kui see kappav metshobeste jõuk tagasi bussi galopeeris, jooksis Margus mulle, kes ma veel rahulikult „hobust jootsin“, sellise hooga otsa, et olin ühtäkki koos oma palja instrumendiga pikali lumes maas. Kuradi rotipealik! Siililegi selge, et nii ei saanud seda asja jätta. Kühveldasin endale sülle sellise koguse lund, millest saaks pool lumememme valmis teha, avasin ukse ning saatsin kogu selle kupatuse lontrusele silmnäkku. Poisi nägu oli hetkega valges habemes, nägi välja nagu Titanicu kapten või siis Leslie Nielseni poolt mängitud jõuluvana. Igatahes paras juudasele.
Arvestatavaid takistusi sai kohatud ka järgmisel sundpeatusel. Nimelt tõkestas meie tee tagasi bussi üks matsakas tädi. Tädi oli kuri ja õiendas. No jah. Tõtt öelda ei pannudki tähele, et Mart oli sõiduki kinni pidanud praktiliselt tema väravasuu ees. Tädi blokeeris bussi tee, ähvardas meid Võsapetsi ning muu tuhande Egiptuse ja Kanal 2 surmapiinaga. Olles tema lugematud ähvardused teadmiseks võtnud, jätkasime sõitu, ise samal ajal Twisted Sistersi surematut I Wanna Rock kaasa üürates. Tallinnas, kuskil Ülemiste keskuse kandis, tahtsid Liina, Margus ja Erki veel ühte ülivajalikku peatust. Kurat, see ei saa küll heaga lõppeda. Juskui nende sõnade kinnituseks, lippasidki nad peagi suure hooga tagasi, mingisugune kuri tehasevalvur kannul. Jah, raske ja eluohtlik on see põiepidamatus. Aga nii kui meie vapper dessantrühm bussiga kontakti saavutas, raius Mart lapatsi põhja ning kihutasime kummide vilinal kurja valvuri eest minema nagu A-rühm kolonel Deckeri ja sõjaväepolitsei eest. Otse Rock Cafesse.
We Are Sexual Perverts!
Soojendusbändiks oli mingisugune Brasiilia keevitamiskollektiiv. Aus olla, siis täiesti nitševoo kraam. Varasemalt sai arvatud, et ega need rohe-kollased Lõuna-Aafriklased sealt suurest riigist midagi erilist peale sambatamise ning jalgpallimängu ei oskagi. Ah jaa, üks legendi hõngu noormees valitses kahekümne aasta eest ka vormelimaailma. Tõsi ta ju on. Aga võta siiski näpust, võivad ka metalli teha. Kuigi samas, oleme ausad – eks sellise kaliibriga bände on üle maailma rohkem kui Soome alkoturiste nädalavahetuse Tallinnas. See aeg, mil Lõuna-Ameeriklased pärast oma suht õnnestunud etteastet enda kola kokku panid, toimus tihedalt
pakitud publiku hulgas kõva seltsielu. Kuulati taustaks kõlavat Alice Cooperit, rüübati mõdu ning sõlmiti uusi tutvusi. Eriti usinalt tegeles viimasega Jaanus, kes oli parajalt vintis ning püüdis kõiksugustele daamidele nii mind kui Marti pähe määrida. Reklaamdeviisiks kujunes mõjuv: „Teate tüdrukud, et see poiss on täna vaba. Aga homme ei pruugi ta seda enam olla.“ Kuigi Jaanus sahmis hoolega, oli ta meile kokkuvõttes siiski üpris nigel müügiagent. Kuigi jah, vaadakem tõele näkku. Ega need reklaamkampaania ohvrid ka just mingisugused esimese sordi kaunitarid polnud.
W.A.S.P. ise oli loomulikult taaskord hea. Olgugi, et sound keerati taas liiga üle – paistab ikka, et mida Juku varasemast ei õpi, seda Juhan hiljem ka ei tea. Setlist oli küll lühike, kuid see eest hittiderohke. Bändi hing Blackie oli hoos nagu alati. Selgituseks nii palju, et loomulikult ei ole siin
tegemist meie kodumaise Blackyga, kes ennast samuti maru kõvaks rockmuusikuks peab. No ok, las muidugi peab, kui see teda õnnelikumaks teeb. Ei saa ju inimesele kätt ette panna. Teatavasti leidub ju igasuguseid inimesi (eriti just nendes raviasutustes), kes ennast küll Napoleoniks või Jeesus Kristuseks peavad. Tervitusi neile sinna palatitesse. Waspis musitseeriv Blackie Lawless on siiski natukene erinev tegelane, kelle tunneb ära tema väga omapärase hääletämbri poolest. Ah jaa. Mida tähendab üldse W.A.S.P.? See on siiamaani jäänud saladuseks. Kuna lõviosa bändi lauludest jutustab üldjuhul nn „panemisest“, siis on hüpoteesina välja käidud variant We Are Sexual Perverts. Blackie ise on sellele küsimusel vastanud aga: „ We Ain`t Sure, Pal!“ Kuid ega nimi ei riku meest. Veel enam bändi. Ja kogu see muusika keevitamine oleks olnud sama lahe ka siis, kui bändi nimeks oleks olnud Jänku-Juta Tribute Band või Leemekulbi Keerutajad. Rahvas oli aga tänasel kontserdil sillas. Toimus kõvasti nügimist, kargamist, heavy näpu viskamist, kaasa röökimist ja kõike muud, mida üks kontsert sisaldama peab. Antud kontserdist jättis mulle kõige sügavama mulje lugu The Idol, mis pole neil küll täiesti esimese suurusjärgu hitt, kuid mida live`s mängiti täna väga hästi välja. Eriti just see lõpukidra keevitamine. Kokkuvõttes igati tasemel kontsert. Ideaalne soojendus esmaspäevaseks Helloweeniks.
Ajalooarhiivi väljavõtted
Ei ole esimene kord, kui on Waspi vaatamas käidud. Oli aasta 2007 ja 25. november, kui mina, härra Tammeorg ja eelpool mainitud härra Kivi ennast Waspi kontsertile vedasid. Kiire lühimeenutus sellest siinkohal:
Jah, 25. november, aasta 2007. Härra Tammeoru sünnipäev. Kolm vahvat rockiselli olid autoga teel Tallinna poole. Autoga, mille ruumi tuli meil jagada kasti produktidega (maakeeli õlledega), lolli jutu ning mingisuguse auto detailiga, mida hr Tammeorg üritas kellelegi maha ärida. Või oli see ka vastupidi - võttis hoopis Tallinnast selle endale peale. Kurat sa mäletad neid lammariärikate asju. Igatahes, olles oma plekikolakaga ühele poole saanud, oli vaja veel natukene aega parajaks teha. Härra Tammeorg, olles ilmselt mõjutatud arvestatavast kogusest lahjast alkoholist, hakkas traati tõmbama kohalikele lõbuliinidele. See aitas humoorikalt kontserdi alguseni tekkinud ajalist tühimikku täita. Hiljem oleks see osutunud ilmselt võimatuks ettevõtmiseks, kuna igasugune kuulmisvõime oli vähemalt minul küll kadunud. Ja seda järgnevaks paariks päevaks, mil kõrvus kumises sedasi justkui oleks pea Paunvere kirikukella sisse pistnud, mida viinauimas Lible jõuluõhtul kolistab. Jah, kontsert oli äge ja jõuline, kuid sound oli meeletult üle keeratud. Ka setlist oleks võinud parem olla, kuid tühja sest. Tagasiteel hakkas mind järsku hirmsasti luksumine vaevama. Kõõksusin nagu seinakella sekundiosuti. Klassikaline ravimeetod säärase probleemi vastu on teada-tuntud „joo järjest suur kogus vett ning hoia siis hinge kinni“. Mnjaa, aga kus sa võtad seal autos seda vett. Pole sellist defitsiitset kraami. Ainult õlut leidus. Kummutasin siis korraga ühe purgitäie hinge alla, seiskasin pooleks minutiks hingamise ning virutasin võidukalt rusikaga veel vastu rinda kah. Meditsiinialased teadmised olid ikka igati tasemel.
Isikkoosseisu kohaloleku kontroll
Tulles linnulennul tagasi tänapäeva, oleks õige sättida kellaosutid 16:00 peale, mil ma Aleksandri kuuspakk näpu otsas astusin reipal sammul oma kontorist otse härra Tammeoru väikebussi. Kiire toitlustuspeatus Ristiisa pubis ning pärast kerekinnitamist algas meie tänaste päevakangelaste bussi peale korjamine. Esmalt teenekas bussijuht härra Tammeorg (Mart) isiklikult. Jätkuvalt täiskarsklane, mistõttu plaan leida kaine roolikeeraja realiseerus taaskord hiilgavate tulemustega. Sõit Kvissentali rajooni täiendab reisijate ridu härra Liivamäega (Erki). Tõeline rokkar, kelle õlal ilutseb Võrtsjärve suurune tätoveering, kes teab peast kõiki Iron Maideni lugude sõnasid ning kellele tuli juba enne bussi sisenemist õllepurk akna kaudu näppude vahele suruda. No, et asjatult aega raisku ei läheks. Ok, Erki peal, kimatakse teise linna otsa. On ju härra Remmel (Margus) ja proua Utsal (Liina) samuti tulijad. Margus on ametlikel andmetel küll kogu aeg kuulanud Koit Toomet, Arnold Oksmaad ning Nexust, kuid teeskleb nüüd edukalt rockimehe imagot. Kui areng sarnaselt edasi toimub, siis on poisil ilmselt juba järgmise nädala Helloweeni kontserdil lõhkised teksad jalas, nahkjakk seljas, needid kõrvas ning poolemeetrine juuksebänd peas. Ühesõnaga üks tõsine karvane, kes Tulnuka filmi järjes Valdisel teist korda kuplialuse labidaga minema pühib. Naisreisija Liina on tegelikult võimetelt väga tubli kergeraksu treener, kuid tänase päeva seisuga siiski täielik rongaema oma trennihimulistele mudilastele. Teha 20 minutilise treeningu asemel kõigest närused 10 minti ning öelda kiiruga: „Aidaa, ma nüüd rokkima“ – no kuhu see kõlbab. Häbi, häbi! Häbi ei tunne aga viimane reisija, härra Ilisson (Jaanus). Kui vaja, sügab raudrehaga tagumikku, kui vaja ronib kummikutega voodisse. Ja seda ilma, et ise sellest mingit numbrit teeks. Tema on häbi vastu immuunne. Ja õige kah!
Üks lõputu tormamine ja põgenemine
Reisijad peal, piletid kontrollitud, Mupo kohale kutsud ning jänesed välja visatud, läks sõit sihtkoha suunas. Juttu, lolli möla ja laulmist rohkem kui korporatsioonikogunemistel. Vahejuhtumeid kui selliseid mainimisväärseid bussis erilisi ei esinenud. Küll aga läksid noored hirved hoogu taktikalistel peatustel, mida Mardil tuli kaasreisijate tungival „nuga kõri“ palvetel teha umbes iga 40 kilomeetri tagant. Ja nii juhtuski, et bussiukse vallapäästmisel valgus jõuk mehepoegi, pikad tillid ees, lumisele teepervele laiali nagu vesi lahtinustatud voolikust. Kaasaarvatud Liina, kellel polnud küll seda „midagit“ ees, aga kellel väljamineku tekkepõhjused siiski meessoost isenditega samad. Aga jah. Igatahes, kui see kappav metshobeste jõuk tagasi bussi galopeeris, jooksis Margus mulle, kes ma veel rahulikult „hobust jootsin“, sellise hooga otsa, et olin ühtäkki koos oma palja instrumendiga pikali lumes maas. Kuradi rotipealik! Siililegi selge, et nii ei saanud seda asja jätta. Kühveldasin endale sülle sellise koguse lund, millest saaks pool lumememme valmis teha, avasin ukse ning saatsin kogu selle kupatuse lontrusele silmnäkku. Poisi nägu oli hetkega valges habemes, nägi välja nagu Titanicu kapten või siis Leslie Nielseni poolt mängitud jõuluvana. Igatahes paras juudasele.
Arvestatavaid takistusi sai kohatud ka järgmisel sundpeatusel. Nimelt tõkestas meie tee tagasi bussi üks matsakas tädi. Tädi oli kuri ja õiendas. No jah. Tõtt öelda ei pannudki tähele, et Mart oli sõiduki kinni pidanud praktiliselt tema väravasuu ees. Tädi blokeeris bussi tee, ähvardas meid Võsapetsi ning muu tuhande Egiptuse ja Kanal 2 surmapiinaga. Olles tema lugematud ähvardused teadmiseks võtnud, jätkasime sõitu, ise samal ajal Twisted Sistersi surematut I Wanna Rock kaasa üürates. Tallinnas, kuskil Ülemiste keskuse kandis, tahtsid Liina, Margus ja Erki veel ühte ülivajalikku peatust. Kurat, see ei saa küll heaga lõppeda. Juskui nende sõnade kinnituseks, lippasidki nad peagi suure hooga tagasi, mingisugune kuri tehasevalvur kannul. Jah, raske ja eluohtlik on see põiepidamatus. Aga nii kui meie vapper dessantrühm bussiga kontakti saavutas, raius Mart lapatsi põhja ning kihutasime kummide vilinal kurja valvuri eest minema nagu A-rühm kolonel Deckeri ja sõjaväepolitsei eest. Otse Rock Cafesse.
We Are Sexual Perverts!
Soojendusbändiks oli mingisugune Brasiilia keevitamiskollektiiv. Aus olla, siis täiesti nitševoo kraam. Varasemalt sai arvatud, et ega need rohe-kollased Lõuna-Aafriklased sealt suurest riigist midagi erilist peale sambatamise ning jalgpallimängu ei oskagi. Ah jaa, üks legendi hõngu noormees valitses kahekümne aasta eest ka vormelimaailma. Tõsi ta ju on. Aga võta siiski näpust, võivad ka metalli teha. Kuigi samas, oleme ausad – eks sellise kaliibriga bände on üle maailma rohkem kui Soome alkoturiste nädalavahetuse Tallinnas. See aeg, mil Lõuna-Ameeriklased pärast oma suht õnnestunud etteastet enda kola kokku panid, toimus tihedalt
pakitud publiku hulgas kõva seltsielu. Kuulati taustaks kõlavat Alice Cooperit, rüübati mõdu ning sõlmiti uusi tutvusi. Eriti usinalt tegeles viimasega Jaanus, kes oli parajalt vintis ning püüdis kõiksugustele daamidele nii mind kui Marti pähe määrida. Reklaamdeviisiks kujunes mõjuv: „Teate tüdrukud, et see poiss on täna vaba. Aga homme ei pruugi ta seda enam olla.“ Kuigi Jaanus sahmis hoolega, oli ta meile kokkuvõttes siiski üpris nigel müügiagent. Kuigi jah, vaadakem tõele näkku. Ega need reklaamkampaania ohvrid ka just mingisugused esimese sordi kaunitarid polnud.W.A.S.P. ise oli loomulikult taaskord hea. Olgugi, et sound keerati taas liiga üle – paistab ikka, et mida Juku varasemast ei õpi, seda Juhan hiljem ka ei tea. Setlist oli küll lühike, kuid see eest hittiderohke. Bändi hing Blackie oli hoos nagu alati. Selgituseks nii palju, et loomulikult ei ole siin
tegemist meie kodumaise Blackyga, kes ennast samuti maru kõvaks rockmuusikuks peab. No ok, las muidugi peab, kui see teda õnnelikumaks teeb. Ei saa ju inimesele kätt ette panna. Teatavasti leidub ju igasuguseid inimesi (eriti just nendes raviasutustes), kes ennast küll Napoleoniks või Jeesus Kristuseks peavad. Tervitusi neile sinna palatitesse. Waspis musitseeriv Blackie Lawless on siiski natukene erinev tegelane, kelle tunneb ära tema väga omapärase hääletämbri poolest. Ah jaa. Mida tähendab üldse W.A.S.P.? See on siiamaani jäänud saladuseks. Kuna lõviosa bändi lauludest jutustab üldjuhul nn „panemisest“, siis on hüpoteesina välja käidud variant We Are Sexual Perverts. Blackie ise on sellele küsimusel vastanud aga: „ We Ain`t Sure, Pal!“ Kuid ega nimi ei riku meest. Veel enam bändi. Ja kogu see muusika keevitamine oleks olnud sama lahe ka siis, kui bändi nimeks oleks olnud Jänku-Juta Tribute Band või Leemekulbi Keerutajad. Rahvas oli aga tänasel kontserdil sillas. Toimus kõvasti nügimist, kargamist, heavy näpu viskamist, kaasa röökimist ja kõike muud, mida üks kontsert sisaldama peab. Antud kontserdist jättis mulle kõige sügavama mulje lugu The Idol, mis pole neil küll täiesti esimese suurusjärgu hitt, kuid mida live`s mängiti täna väga hästi välja. Eriti just see lõpukidra keevitamine. Kokkuvõttes igati tasemel kontsert. Ideaalne soojendus esmaspäevaseks Helloweeniks. 
Laululahingu uue hooaja avalöök
Tagasisõit polnud sugugi mingisugune südatalve karukoopaelu, kus kõik isendid magusa vilina saatel und lasknuks. Üleüldise erksuse, vaimupuhangu ning meeleolu ülalhoidmise eest hoolitsesid lisaks minule ka Erki ja Jaanus. Ka juhiametit pidav Mart ütles vahest paar fraasi sekka. Arutati hoogsalt kõiksuguste elu erinevate tahkude ja metafooride üle, tsiteeriti filmiklassikat ning lõpuks löödi ka lauluhääl valla. Repertuaari kuulus vana pilaklassika, ennekõike TomK surematud briljanthitid nagu Klassijuhata proua Mets, Kange šotlane ja Mind ei koti. Ammusest ajast teada, et eestlane on suur laulrahvas ning paganama kahju, et bussi ei juhtunud astuma Tarmo Leinatamm, kes kahtlemata oleks meie loomepuhangu tõttu hoobilt uue laululahingu hooaja käima lükanud.
Teenekas Ellerheina laulukoor oma kolme tenoriga ei pidanud ühiselt siiski päris lõpuni vastu. 15 kilti enne Tartut vajus Erki rammetult istmele magama. Eks aeg ka hiline juba. Koduski oleks iga mees selleks ajaks juba põhku pugenud. Iseasi, kas ta kodus oleks seda teinud lahtine õllepurk näpus, mis nii unise vägilase enda kui ka bussiistme üle ujutab. Tööõnnetus, mis muud. Reisijad hakkasid tasapisi lahkuma. Iga minut jäi bussis hingi vähemaks. Ning kui Jaanus ka vulgaarse väljenduse „check it out, sitaauk“ saatel öösse kadus, oligi buss tühi nagu Läti riigikassa masu ajal. Kuniks järgmise kontserdini!
…ehk teisisõnu: „Esmaspäeval Helloweenil näeme, raisk!“
No comments:
Post a Comment