Raudmehe päevik: III osa

Ujumine läbi, lõbu läbi! Sest teadsin, et kui ma seni olin suutnud kõikidele Michael Phelpsilikult (tagasihoidlikumalt väljendudes Indrek Seilikult) konkurentsi pakkuda, siis nüüd hakkab toimuma vähikäik. Vees sulistamine oli minu ainus trump, kuid jalgrattas ja jooksus pole ma kindlasti piisavalt treenitud, et teistele sealsetele tõelistele triatleetidele võrdväärseks osutuda. „Aga tühja sest!“ mõtlesin ma vahetusalas endale rattapükse jalga sikutades. Mis puutub vahetusalasse, siis nagu ma juba varasemalt mainisin, sattusime sinna üheaegselt suure seltskonnaga. Ja nagu sellistel puhkudel arvata oligi, läks laadaks kätte ära. Lobiseti, visati nalja, arutati kahel järvetiirul juhtunut jne. Ei lähtunud keegi kapitalistlikust põhimõttest „aeg on raha“. Rattasõidu varustust sätiti sama rahulikult ja põhjalikult nagu John Rambo oma relvaarsenali enne Vietnami džunglisse minekut. Ebaviisakas või mitte, kuid lahkusin peagi esimesena sellest meeldivast jutuseltskonnast, haarasin oma rattalogu (konkurentsitult kõige logum, logumast logum kõikide teiste seast) ning kappasin vahetusala lõppjoone poole ajama. Seal kargasin nagu noor hirv sadulasse, suskasin kingad pedaalide külge ning kõik eeldused 180km läbimise alustamiseks olidki täidetud.

Rattasõit algas ilusasti. Hoog oli hea, tee suurepärane ja ilmselgelt asi edenes. Siinkohal paari sõnaga ka natukene trassi omapärast. Sõita tuli põhiliselt Tallinn-Pärnu maanteel asuval kahe viadukti vahelisel 20km pikkusel ringil ja seda kaheksa korda. Lisaks veel alguses 10 kilti ringile ja pärast teine 10 Keilasse. Kõnealune ring ei ole kindlasti oma olemuselt võrreldav matemaatikas tuntud ringi definitsiooniga. Valemi pii-err-ruut järgi selle pindala kindlasti välja ei arvuta. Lihtsamalt öeldes oli tegemist klassikalise edasi-tagasi kulgemisega mööda kõige parempoolsemat sõidurada. „Ringi“ omapära oli osaliselt piinav. Nimelt iseloomustas Pärnu suunalist lõiku ideaalne ja hoogne minek, kuid tagasilõik koosnes jällegi kohatisest räigest vastutuulest, seda eriti just umbes kolm viimast kilomeetrit enne viadukti. Vahest oli lausa tunne nagu sõidaks avatud langevari seljas. Justkui Easy kompanii sõdur Normandia dessandi eelööl vaenlase tagalasse liueldes.

Tagalaks rattarajal oli aga toitlustuspunkt, vahetult enne Pärnu poolset liiklussõlme. Meeldivad ja lõbusad olid need hetked, mil sai sinna saabutud. Kuna ma aja ega inimestega võidu ei kimanud, astusin ma alati rahulikult sadulast maha, võtsin linnunokatäie süüa (ka pelikan on lind) ja lasin oma joogikanistrit täita. Ise samal ajal lõbusalt sealse toimkonnaga vestlust aretades. Toimkond oli tasemel. Abivalmid ja asjalikud. Ning koomuskit sai ka rohkem kui Benny Hilli shows. Tekkis täielikult tunne, et olin iga ring seal väga oodatud külaliseks. See võis kahtlemata ka tõsi olla, kuna paljud võistlustules olijad ei võtnud vaevaks sealt väga tihti läbi astuda, uhades aga rattaga muudkui täiel kiirusel mööda. Samamoodi ka minust rattarajal. Ei oska mina öelda kuhu neil kiiret oli. Küll aga mäletan, et kunagi paar aastat tagasi oli tollasel võidumehel Mart Kuusel kiire samal õhtul Tallinnas toimuvale Deep Purple´i kontserdile. Vaat see on küll juba motivatsioon ja elu küsimus, et rabeleda. Olin ju isegi tookord sealsel kontserdil, kus see legendaarne rockbänd andis tõeliselt meeldejääva etteaste. Aga tagasi tulles minu toitlustuspunkti peatuste juurde, siis loomulikult ei tähenda see seda, et ma seal ainult lobisemas käisin ja poleks üldsegi rattaga sõitnud. Lihtsalt paarkümmend minutit ees või taga polnud minu jaoks, nagu politseikroonikast tuntud siberi rahabossi jaoks 30 000 krooni kuus, mitte mingisugune näitaja.

Kiirvaade ja -emotsioonid siis ka läbitud kaheksale ringile. Ei välista siinkohal õigete ringide ja sündmuste kokkulangemise osas võimalikke eksimusi.

1. ring – Lust ja lillepidu. Omapäraks ehk see, et alguses tuli Tallinna ringil teha ristikheina kujuline lisatiir, et saaks lõppkokkuvõttes 180km täis. Aga võib-olla ka selleks, et toetada Boston Celticsi kossutiimi, kelle logol ilutseb samuti üks roheline ristikhein. Igatahes oli õige otsus see kohe esimese hooga ära teha, kuna viimase ringi ajal oleks see väsitavalt tüütuks osutunud. Toitlustuspunktis passis kokkuleppe kohaselt ka Priit, kellele ma aga halastasin ning andsin käskluse „rivitult“. Inimesel kasulikumatki oma ajaga teha, kui pool päeva kuskil parklas passida ja oma neidsamuseid laiaks istuda.

2. ring - Ei meenu ühtegi olulist vahejuhtumit. Ilmselged joodiku tunnused seega – esmalt meri (Tammemäe järv) põlvini ja siis mäluauk.

3. ring – Minule kui küllaltki emotsionaalsele inimesel hakkab asi läilaks muutuma. Mõtted, et võiks olla juba näiteks 6. ring, vallutavad mitmeid kordi minu tühja kuplialuse. Kasutan toitlustuspunktis ka wc teenuseid. Ühtlasi sätin seal ka natukene elektroonikat ehk käima pannakse MP3 pleier. Ühe kõrva jätan siiski klapist vabaks, et maanteel olev liiklus ja möödatuhisevad kaasvõistlejad üllatusena ei tuleks.

4. ring – Tagataskus olevast kahest energiageelist kulutan ühe ära. Just enne seda vastutuulega pikitud lõiku Tallinna ringi eel. Aitas küll. Enne seda oli aga mingisugune sõiduriist ühele väljasõidule suutnud puistada korraliku koguse killustikku. Kuradi rotipealik, ma ütlen. Õnneks kumbki rattakumm „lahkumisavaldust“ ei esitanud.

5. ring – Toitlustuspunkti sisenedes oleksin peaaegu kärna käinud, kuna ei saanud koheselt ühte jalga pedaali küljest lahti. 100 kilomeetrit saab vokiga juba uhatud. Pole kunagi nii palju järjest pedaalinud. Hakkan selgusele jõudma, et need igasugused pool-ironmanid on ikka elu lõdvad võistlused.

6. ring – Kõige tüütum ajavahemik rattaetapi ajal. No on ikka nüri nühkimine. Kuna enam pole ka ühtegi operaator Kõpsu filmitiimi kaameratega näha (jooksuetapile ära kolinud ilmselt), siis võib vähemasti oma tüdimust poolel häälel erinevate „fraaside“ abil väljendada. Viimases olen ma kahtlemata andekas. Enne viadukti kasutan ka teise energiageeli ära. Efekt oluliselt väiksem kui esimese puhul.

7. ring – Tunnen uut elu ja lõvi jõudu enesesse sisse tulevat, mille toel sõidan lõppude lõpuks ka mina võimsalt pedaalides ühest ratturist mööda. Asjaolu, et tegemist oli igapühapäevaselt poekäigult tuleva vanamemmega, ei lähe siinkohal arvesse. Möödasõit on möödasõit.

8. ring – Konkurents mittevõistlejatest võõrkehade näol tiheneb. Viimasele ringile minnes keerab keegi harrastaja oma uhke maanteerattaga mulle otse ette ja hakkab tempot tegema. Aga just parasjagu nõmeda kiirusega, et mööda minna oleks raske, kuid maha jääda liiga kerge. Tuulessõit on aga teatavasti karistatav (hr. Paejärv oli selleks lausa tooli valmis pannud). Ajan ikkagi tempo ülesse ning rühin sellest tülikast Alberto Contadorist mööda. Toitlustuspunktis soovin tublidele ja lahedatele toimkondlastele veel kõike head ning tulistan oma kaheksanda ringi lõpuni.

Jäänud ongi veel kõigest 10 kilomeetrit. Seda öeldakse ka mulle viaduktil, kus käis ametlik ringide lugemine. Ei saanud neile siirast südamest mainimata jätta, et juba tükk aega pole keegi mulle nii head uudist teatanud. Kohad, mis tavaliselt häda ei tee, on hakanud juba ammu valutama. Ennekõike just kael ja tagumik. Ja taas see kuramuse mälu. Nimelt võimsa lõpuhooga läbi Keila uhades tekkis mul järsku iseendaga lahkheli, et kuskohast tuleb ära pöörata. Minu topograafilised teadmised sattusid löögi alla. Kõhklus muutus peagi selliseks, et koukisin oma sadulakotist mobiiliaparaadi välja ning valisin Priidu numbri. Viimane käskis edasi sõita – kui varem miski ei peata, siis Paldiskisse jõudes meri ikka. Kuid peagi silmasin hoogsalt kätega vehkivaid liiklusreguleerijaid, kes mu Keila tervisekeskuse ette juhatasid. Juba kakuti mult ratas alt ära ning nii nautisingi taas maapinnal kõndimise võlusid.  Ilmselt sama palju nagu Juri Gagarin pärast kaaluta olekus orbiidil tiirlemist.

Rattasõit kulutas mu päevast natukene üle 7 tunni. Plaanitud oli 7,5 – 8 tundi. Seega võis rahule jääda kah.Kell näitas peale aja muudki. Näiteks rattaetapi energiakulu - kokku üle 6000 kilokalori. Tõusumeetreid kogunes tagasihoidlikult 310. Seega üks lihtlabane Suure Munamäe vaatetorni kõmpimine.

Jätkub...