Jõudes kell 7:15 stardipaika, Tammemäe järve kaldale, kihas seal elu nagu sipelgapesas. Kõiksugust rahvast vooris tihedalt kokku pakitult nagu loomi Noa laevas. Inimesi oli sama palju kui vanade jahimeeste meenutustes metsas põtru omadel aegadel, kus äärmised pidid puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Lapikest vaba maad, mida autoga hõivata, oli sama keeruline leida kui sotsialistliku riigikorra ajal poest suitsuvorsti. Pressisime oma pilli siiski ühte võpsikusse ning hakkasime kiiruga oma rat
talogu kokku kruvima, kumme täis pumpama, ja varustust sättima. Õhkkond oli sõbralik. Paljud võistlejad, kes mind iseenesest üleüldse ei tundnudki, kuid nähes, et olen samuti üks neist vapratest kaaskannatajatest, tervitasid mind respekteerivalt vastu trehvamise hetkedel. Tore, et ka minusugune ebatraditsiooniline ja kollanokast „triatleet“ oli omaks võetud. Ainsana olin varasemast tuttav riigimehe härra Margus Lepikuga, kellega sai kiiruga mõned sõnad juttu aetud, nalja visatud ning ka tema kui vana olija käest abi küsitud. Tänu härra Lepiku poolt kätte näidatud suunale lippasin peagi oma võistlusnumbri ja vahetusala kottide järele. Registratuuritelgis jagati lisaks numbrile veel nänni nagu teleturu reklaamides. Rinnanumber koos kinnitustega, numbrikleepsud rattale ja kiivrile, vahetusala kotid, igasugused reklaamvidinad jms. Veel tuli anda ka oma allkiri. Ilmselt paberile, kus on kirjas, et „olen igati terve ja täie mõistuse juures“. No seda viimast ükski muidugi olla ei saa täielikult, kui vabatahtlikult lähed ironmani tegema. Aga tühja sest. Allkiri sai antud, nüüd veel kolm tilka verd otsa ja olengi oma patuse hinge vanakuradile maha müünud. Vastutasuks saan jõu läbida ironmani.Jaotades oma pagasiruumi sisu vahetuskottide vahel, tõstis keegi korralduskomiteest uljalt ruupori huultele ning tuututas kõlavalt, et viie minuti pärast peavad kõik võistlejad koos rataste ja muu träniga olema vahetusalas. Kalipsod seljas. „Mida perset?“ mõtlesin ma. Stardini on aega veel kõva 20 minutit. Kühveldasin siiski ahvikiirusel kõik kola kokku ning sprintisin vahetusala poole leekima. Kalipso selga ajamine käis mul nüüdseks libedalt. Eks ole juba ära harjunud end selle sisse pressimisega. Õnneks vahetusalas ka keegi enam tagant ei kiirustanud. Rattaasjad laotasin ilusasti rätiku peale laiali nagu egiptuse turukaupmees, et oleks veest väljudes hea uue ala rõivad selga tõmmata. Jooksuasjade vahetusala koti aga lennutasin elegantse Abeljanovi haagiga nende jaoks määratud pisikesele platsile. Edasi siirdusin koheselt „tätoveerimissaali“. Nimelt maaliti igale võistlejale veekindla markeriga picassolicult põskede peale tema võistlusnumber. Peagi olin justkui kolhoosikarja nummerdatud lehm, kel kere peal laiutamas suurelt arv 26. Puudus veel vaid tempel „vperjöd k kommunismu!“ Kui aega oleks rohkem olnud, oleksin lisaks põsenumbritele lasknud endale markeriga kritseldada ka stiilsed bakenbardid, Adolf Hitleri vuntsid ning Leonid Iljits Brežnevi kulmud. Selle asemel virutasin aga hoopis ujumismütsi lärtsti pähe ning lippasin vette kergeid soojendustõmbeid tegema.
Vee soojus oli 18 kraadi. Kummiülikonnas ei oma see muidugi mingisugust tähtsust. Ulbi kasvõi südatalvel jäälõhkuja Tarmo kiiluvees. Veekogu sügavus oli muljetavaldav. Õigemini põhja kaldenurk. Juba nelja meetri kaugusel kaldast enam jalad põhja ei ulatunud. Ujumisetapp vastkirjeldatud Tammemäe järves, mille keskel ka üks suurem saar paiknes, koosnes kahest 1900 meetrisest ringist. Suuremalt jaolt kulges ujumistrass kalda äärt pidi. Vaid ümber saare ujumisel ja sealt eemaldudes sattusid keset järve. Kuid vaatamata sellele, et vette astudes kukkusid mõne sammuga juba põhjatusse sügavikku, teab iga merekarust laevakapten karta võimalikke madalikke, mis tema naftatankeri endale sülle võtab ning selle trümmidest musta kulda välja hakkab loksutama. Nii leidus ka siingi paar sellist kohta, kus sõna otseses mõttes võisid oma õllekõhu või sixpackiga kinni joosta ning ennast vastu põhja ära kriipida. Huvitav ja salakaval veekogu see Tammemäe järv. Kuid heietustelt tagasi tulles, siis oli kell iga hetk saamas kaheksa hommikul ning kõik me võistlejad ootasime vees stardipauku. „Trahhh!“ ...ja kamp uljaid raudmehi tormas võidurõõmsate röögatuste saatel laineid murdma. Kolgata tee oli alanud.
Juba ammu olin endale sisestanud sundmõtte, et võtan igat ala hästi rahulikult. Eesmärk on ikkagi võistlus läbida ja seda ka kuskilt otsast nautida. Seetõttu ei hakanud ma ujumises koheselt etteotsa trügima. Hiilisin rahulikult pundi keskel. Alguses liikus see ühine 
rong niigi aeglaselt - umbes nagu Tartu-Elva vaheline tunnibuss -, kuna pidi vahtima, et eesolijate jalgadega mööda larhvi ei saa. Chuck Norrise tüüpi löökidest õnnestus mul siiski õnneks hoiduda. Peagi oli amfiibinimeste parv piisavalt hargnenud, et igaühel oli oma kanal, kus auriku kombel sai segamatult edasi puhkida. Peab mainima, et ujuda oli äärmiselt mõnus ning väsimust ei tekkinud mul kordagi. Ujusin ka rahulikult, jättes kõvasti varu. Vaatamata sellele tõdesin ma peagi oma rõõmsaks üllatuseks, et olen ujumises võrreldes oma kaaskannatajatega päris heal tasemel. See aeg, kui teised muudkui rabelesid ja rabelesid, liuglesin mina rahulike tõmmetega ilma suurema vaevata nende tempos. Okei, mingi 6-7 võistlejat olid küll eest juba kaugele kaugele läinud, kuid nemad olid ka oma ala profid väga kõrgete eesmärkidega. Kohatine tugev lainetus sundis küll tihtipeale viljapõllule sattunud hirve kombel kaela õieli ülesse sirutama, et allveelaeva periskoobina suunda kontrollida, kuid probleemiks seda nimetada oleks võlts. Ainukene märkimisväärsem kursilt kõrvalekaldumine toimus teise ringi keskel. Aga ka seda probleemiks nimetada oleks taaskord võlts.
Teisel ringil aga hakkasin ma ükshaaval ja järjest konkurente alla neelama. Skalpe võtma, nii nagu seda tegid indiaanlased James Cooperi nahksuka juttudes. Kuid täiesti ootamatult tuli järsku üle
elada ärevaid hetki. Kramp va raibe tabas sääremarja. Ilmselt oli põhjuseks sealt kohast pigistav kalipso. Igatahes oli valus kui kurat, kui jalgu püüdsin liigutada. Kuramus küll kui vihale ma läksin sellest. Mõtlesin, et kas tõepoolest pean nüüd katkestama. Ja juba nii algusfaasis. Oma trumpalal. Keerasin ennast selili ja liikusin puhtalt käte jõul nagu Jaansoni sõudepaat tasakesi edasi, kuid valu ei andnud järgi. Pidin jääma kohapeale ulpima ja ootama, et see üle läheks. Kahetsustundega vaatasin, kuidas 4-5 ujujat taas minust möödusid. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Ühtäkki sattusin just sinna eelpool nimetatud madalikule. Nii sain vaikselt jala põhja toetada ning teha mõningaid harjutusi, mille tagajärjel kadus kramp ära nagu sitt lehma ihust. Lülitasin uue käigu sisse ja kimasin nagu skuuter (mitte see sakslaste bänd) minu ebaedust kasu lõiganud möödujatele järele. Nagu klassikaline action-film, kus kangelane saab enne kolki ning siis tõuseb fööniksina tuhast (erand kehtib kõikide Steven Seagali filmide kohta, kuna tema ei saa kunagi üheski faasis kolakat). Saingi jooksikud kalda ääres uuesti kätte ning nii jõudsin kohe nende sabas veest välja miski 10ndana. Aeg 1 tund ja 13 minutit. Ei plaaninudki nii head aega. Aga kurat, vähemalt 5 minutit läks selle jama peale seal madalikul. Ja arvestades oma rahulikku tempot, siis leian, et ujumisetapil oleksin konkureerinud tahtmise korral esikolmiku kohale.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment