Raudmehe päevik: V osa

Niisiis läksingi viimasele 3,014 kilomeetrisele ringile. Koos oma truu kaaskonnaga. Tundsin end nagu Donald part, kellel Hups, Tups ja Lups sabas tiirlesid ning samaaegselt muudkui kommenteerisid. Loomulikult oli see lõbus (ilma igasuguse hetkeirooniata). Eks ole ka tore tunne ju, kui iga ringiga saadikute arv kolmekordistub. Kahju, et selline tendents ei toimunud kohe esimesest ringist peale. Siis oleks 14. ringil mind saatnud 1 594 323 inimese suurune ihukaitsevägi. Kuid hetkel piisas ka kolmest isikust. Esmalt Liilian, kes oli peaasjalikult hõivatud nelja tegevusega:
• tiirutas rattaga ümber minu nagu kosmoselaev Vostok-1 planeet Maa orbiidil;
• sundis mind ähvardustega jooksma; 
• tegi pargilõigul alkoholijoobes integratsiooninoortele selgitustööd, miks ma siin juba üle viie tunni neid ringe tampinud olen;
• üritas tõrjuda rms Põllu lõputuid ja aasivaid kommentaare. 
Teiseks siis rms Põllu, kes oleks suutnud ilmselt ka kõik need eelarvutatud 1 594 323 inimest surnuks rääkida ja norida. Kahjuks pidi ta leppima siiski vaid minu ja Liiliani kallal nokkimisega. Ja lõpuks Priit, kes põhiliselt kiitis rms Põllu jutule takka ning tegeles jätkuvalt suures osas irvitamisega. Seega üpris kirju ja hoogne seltskond. Justkui mutionu sünnipäevaelukad (heas mõttes loomulikult).

Nii ma seal liikusingi seda lõpuringi mind tiivustava „kolmesilindrilise mootori“ ja omaenda nigela kondiauru jõul. Rms Põllu oli väsimatu, leides minu hetkeliikumises küll plusse ja miinuseid. Nii sain ma näiteks teada, et mitte ühelgi lapsel tema kehalise kasvatuse tundides pole nii kehva jooksusammu kui seda minul siin viimasel ringil. Teisest küljest tuletas ta jällegi vanu häid sõjaväerännakuid meelde, kus tuli tihtipeale nii mõnegi hädise lohvi seljakotti veel lisaks enda omale jooksu ajal ühes tirida. Tõepoolest, siin ju sellist lisakoormat pole. Elu nagu hernes (mitte see Salvesti purgihernes). Ka Liiliani kohalolek oli selgelt tuntav. Hakkas andma ühtäkki korraldusi jooksmiseks. Pidin teda korduvalt korrale kutsuma ja tema indu vaigistama. Kuid samas lubasin viimase kilomeetri siiski oma krampjalgadega joosta. Tõele au andes sai enne sedagi juba üks lõik kangutatud. Teisalt kaitses Liilian mind kohati aga lausa emalõvi otsustavuse ning advokaadi sõnaosavusega. Jutt käib just sellest pargilõigust, kus oma isikkoosseisu kasvatanud jõuk alkoholilembelisi noorukeid uuris kogu selle tänase võistluse jms värgi kohta meie käest usaldusväärset informatsiooni. Teadmishimulistele noorsandidele maalis Liilian minust välja peaaegu eeposekangelase mõõtmetega tegelase ning fraasid a`la „tehke järgi“ kordusid minu pressiesindaja suust pidevalt. Eks kahtlemata see ironman ju raske asi on, kuid anname ikka au – ega pool ööpäeva koolimaja taguses pargis vägijooke pruukida pole ka meelakkumine. See pole kerge töö. Väga koeraamet! 

Viimane kilomeeter ringist ma jooksin. Nimetagem seda tinglikult jooksuks. Häirivaks faktoriks osutus jätkuv tõsiasi, et kogu see sirgjooneline tänav oli kottpime. Nii tuli enda kuuenda meele ja vaistu abil hoiduda kõiksugustest aukudest teekattes ning üksikutest vastutulevatest autodest. Siinkohal oli ka asjakohane rms Põllu järjekordne märkus meie naissoost juhtratturile, et tema sõiduriistal puudub igasugune helkur. Karm liikluseeskirjade rikkumine! Tuletagem meelde, et isegi salaagent James Bondil oli luba küll tappa, kuid mitte rikkuda liikluseeskirju. Sellise loosungi all jõudsime peagi tervisekeskuse juurde, kus oli vaja joosta veel vaid ümber maja. Põllu ja Priit eraldusid ning läkisid otsemat teed pidi finišijoone juurde. Liilian aga ei usaldanud mind nii palju ja saatis oma karmi ja kõikenägeva kullipilguga mind kuni võiduka lõpuni. Enne lõpusirgele jõudmist sooviti minult ka kiiret finišispurti. Kusjuures sooviti, mitte ei nõutud. Andsingi oma sprinterlikele võimetel vaba voli ning kimasin Usain Bolti nobedusega kauaoodatud finišilindi suunas. Juba lõpetanud kaaskannatajate, toimkondlaste, korraldajate ja teiste kaasaelajate valjuhäälse rõkkamise ja plaksutamise saatel. Ja Põllu ja Kiiskmani respekteeriva irvitamise saatel. Sööstsin võimsa hüppega läbi finišilindi ja paiskasin taeva poole ühe korraliku džungliahvi röögatuse, mida kuuldes iga suvaline gorilla oleks ennast kadedusest liaaniga üles poonud. Minust oli saanud täieõiguslik raudmees. 

Tunne oli loomulikult ülev. See lasi hetkeks unustada ka kehalise valu, mis ennekõike jalalihaste kaudu avaldusid. Küll aga hakkas see täiel määral ja topelthooga võimutsema 10 minutit hiljem, kui ma tervisekeskusesse sisse kakerdasin, et pesema minna. Seal muutusin ma lõplikult jalutuks ja vedasin end mööda trepi käsipuid ülesse-alla nagu invaliid, kes on ratastooli maha unustanud. Enne seda sai aga õues jagatud oma abilistele korraldusi, et nad kõik mu kola autosse topiksid ja muude asjade eest hoolt kannaksid. Selgitasin Priidule täiendavalt, et mõiste „hoolt kandma“ ei tähenda seda, et ta peab suruma mulle pudeli kõige kangemat õlut, mis poest leida on, minu kurnatud käte vahele (sest seda ta ju tegigi). Ei selline mõdu küll sisse lähe praegu, ega ilmselt ka terve järgnev nädal. Keegi abivalmis toimkondlane viskas mulle ka sooja teki õlgadele, et ma oma traditsioone ei murraks ning üle 10 aasta möödudes jälle haigeks ei jääks. Patseerisin seal siis oma uhke toogaga mööda finišiala ringi nagu Pompeius vana-rooma ülikute seas. Seda nii kaua kuni ma sinna sauna poole oma õlitamata robotkõnnakuga liikuma hakkasin. Endal uhkusest rind ees kummis nagu oleks kurika alla neelanud. Suur eesmärk oli täidetud, võimas asi ära tehtud!

Epiloog
Hea, et härra Kiiskman sai kaasa võetud, sest 200 kilomeetri jagu autoroolis kojusõitjat minust olnud ei oleks. Mitte, et ma ära oleksin kustunud, kuid jalgade tõstmine toimus kahe käe abil. Praktiseerisin siiski seda „tõstemehhanismi“ viimased 2 kilomeetrit ka rooli taga, kui Priidu maja juurest enda eluasemeni sõitsin. Mis seal siis ikka. Üks jalg kogu aeg siduri kohal ja teist tõsta vajadusel käega gaasilt pidurile. Siiski käis suurem pidurdamine ikkagi käigu ja käsipiduri abil. Jõudsin sedasi kombineerides ilusti ja ühes tükis ka lõppjaama. Taastumine terve järgmise nädala jooksul oli kohati karm ja vaevaline, kuid pikitud läbi ikkagi teatava uhkustundega. Ja selle magusa uhkustundega lõpevadki need vahva sõdur švejki imelised juhtumised oma 1. ironmani päevilt.

Raudmehe päevik: IV osa

Nüüd tuli leida ka keegi, kes jooksma hakkab. Kuna musketäride üllas diviis „üks kõigi ja kõik ühe eest" ei paistnud siin enam toimivat (järeldasin seda kõikide rajalviibijate kangestunud nägudest), siis tuli ikka ise kangelaslikult lahingusse tormata. Vahetusala hõivasin seekord uhkes üksinduses, kuna lõviosa kaaskannatajatest olid selle verstaposti juba ammu läbinud. Pusserdasin rahulikult oma jalgrattapükse jalast, ilma et oleksin võistlusnumbrit keha ümbert lahti haakinud. Ettevõtmine oli võrreldav umbes samaga kui vibuga püüda enesetappu sooritada. See aeg kui ma kondiväänajalikult käsi läbi särgikäiste ajasin, tabasin end mõttelt: „Kus pagana päralt see Priit tolkneb?“ Jäi ju jutt, et on jooksuetapiks kohal. Hiljem selgus, et oli teine alahinnanud mind. Arvas, et olen nõrk ja sõidan vähemalt 8 tundi. No kurat! Enne rajale minekut sättisin ka oma pleieri uuesti töökorda. Seekord mõlema klapi osavõtul. Kuid siiski sellisel volüümil, et hard-rockilikud elektrikitarri riffid üldist võistlusmelu ja tausta ei summutaks. See tehtud, võis rajale söösta.

Esmalt väike rajaprofiili iseloomustus. Tegemist peaasjalikult asfaltkattega kõnniteega, mis siirdus läbi parkmetsa väikese tõusuga koolimaja juurde, sealt tagant läbi võsa mingisugusele pargisisesele väljakule. Edasi väikene kottpime võpsikulõik, kuhu omal ajal suur hulk isamaalisi metsavendi oleks redutama sobinud. Põõsaste vahelt välja sööstes jäi vasakule käele haigla (ilmselt ei läinud rada juhuslikult sealt mööda), kuid paremat kätt jooksutrassi järgides sai peagi jõutud välja ühele sirgele tänavale, mida mööda tuli pikalt joosta uulitsa lõppu ning sama teed pidi tagasi – õudselt nüri on selline edasi tagasi maantee mõõtmine ning lõputult sirge joonlaua järgi jooksmine. 3014m pikkune ring lõppes efektse ümberhaaramismanöövriga, mille käigus tervisekeskuse tagant taaskord selle ette jõuti, et sealt järjekordset ringi alustada. Ja nõnda nii kaua, kuni kõik eelkirjeldatu on 14 korda läbi tehtud. Kokku siis olümpiamaratoni jagu distantsi.

Võtaks rattaetapi eeskujul nüüd sellest minu olümpiamaratonist kõneleva raamatu kõik 14 peatükki kiiruga läbi. Ringide järjekorranumbrid ning seal toimunud sündmused võivad jällegi natukene nihkes olla.

1. ring – Hea ja hoogne tutvumisring. Selline eelluure. Oma üllatuseks näen rajajulgestajatena tuttavaid nägusid rattaetapi toitlustuspunktist. Seekord aga lõhverdamiseks seisma ei jää ning huumoriga vürtsitatud suhtlemine toimub sörkimise pealt. Üldplaanis on kõige juures väga positiivne ka see, et ükski võistleja pole seni veel lõpetanud. Jõudes esimese ringiga ühele poole, on stardi/finišipaika ka Priit välja ilmunud. Teeb pilti ja irvitab. Traditsioonide kohaselt külastan iga ring ka toidu- ja joogiletti. Kaubandusliku tootevalikuga peab ju end kursis hoidma.

2. ring – Jooksen nii mõnestki kaaskannatajast mööda. Kuid jumal ise teab mitmenda ringi peal nemad juba on. Kindlasti oluliselt kaugemal kui mina. Ka härra Lepik jookseb mulle pikal sirgel vastu. Ergutan teda (õige mees muidugi ergutama ja targutama), et anna minna. Vastuseks tuleb kustunud häälel „Ok!“ Teise ringi lõpu eel saan üllatuse osaliseks. Mingisugune tuttava ja irvitava näoga tegelane tuleb vastu. Tegemist oli maratonispetsi ja kehakultuuri-uluki rms Põlluga. Lahingpaariline sõjaväe päevilt. Tuli ka pealinnast ekstra kaema minu püüdlusi raudmeheks saada. Lootis vist peagi mu finišeerumist näha. Oi kuidas ta ajaliselt eksis. Rängalt eksis.

3. ring – Viimane ring, mis läheb lustiga. Rahvas ergutab hoolega, kuna näevad, et veel suhteliselt värske mees on rajal ning ülejäänud näod on juba tüütavalt tuttavaks muutunud. Mind tuleb veel kaua taluda. Väge moodne komme on küsida ja anda vastust päringule „mitmes ring läheb?“ Keegi vastab joogitopsi kummutades, et kuues. Kuradi kadedaks teeb.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad nüüd juba koos.

4. ring - Võhma jagub, süda ja kops lubavad lipata. Selle tõestuseks pole mitte üksnes enesetunne, vaid ka pulsikell, mida harjumusest ning uudishimust ikka vahest piilun. Küll aga hakkab keha vaikselt streikima. Nagu prantsuse õpetajad või Lufthansa piloodid. Säärelihased tõmbuvad kuradi kangeks. Haigla juures asuvale platsile on tekkinud autoga keegi kena tütarlaps, kes cheerleaderlikult ergutab ja hõiskab. Kingin talle mööda sörkides paar kommentaari ja käelehvituse.
P.S. Põllu ja Kiiskman irvitavad jätkuvalt.

5. ring – Seekord pikalt oma assistentidega ei konsulteerinud ning uhasin uuele ringile. Põhjuseks ennekõike väga hea lugu, mis just kõrvaklappidest kõlama hakkas (Lynyrd Skynyrd – Free Bird). Võsa vahele on ilmunud fotograafid, kes minu kurnatud ja ebakaubanduslikku välimust oma päevapiltide huvides täiel raual ära kasutavad. Raske on olla kuulus ning paparazzode rünnakuid tõrjuda. Suhtlen siiski nendega lõbuga. Vaadates, kuidas väga paljud kaaskannatajad vahelduseks kõnnivad, võtan isegi üks 150 meetriks jalutusasendi sisse. Hea natukene lõdvestuda, sest sääred on üha enam vastuvõtlikumad krampidele.

6. ring – Põllu, vana maratoniuluk, soovitab joosta rohkem üle kanna. Siis ei lähe nii palju survet säärelihastele. Võtan tema nõuannet kuulda. Ise soovib Põllu mulle head lõpetamist ning paneb taas Tallinna poole ajama. Autoga raisk. Koolimaja tagant mööda joostes soovivad mulle jõudu ka paar nurga taha pläru tõmbama läinud noorukit. Ilmselt suitsetatakse see koht enne peagi algava kooliaasta algust juba sisse ära. Vastu jookseb taaskord härra Lepik. Erinevalt koolijütsidest tal suitsu hambus ei olnud. Küll aga ergutas seekord tema mind. Raske on raisk. Aga mingisugust katkestamise mõtet pole küll pähe tulnud. Ja loomulikult ka ei tule. Olen selleks liiga põikpäine ja põhimõttekindel tegelane.

7. ring – Taas otsin natukene abi kõndimisest. Kuid niipea, kui ma seda teen, on kohe üks särasilmne paparazzost tütarlaps võsa vahelt kohal ning kukub pildistama. Tekib kindel veendumus, et ta spetsiaalselt jälitab mind ja passib hetki, mil viilida üritan. Teise poole ringist haagib keegi kaaskannatajatest mulle sappa. Jookseme päris heas rütmis ning tunnen, et vaatamata oma vedaja rollile, on läinud natukene kergemaks. Lippangi sellest tiivustatuna ilusasti ja luuslanki löömata käesoleva ringi lõpuni olgugi, et krambid ja kangestus hakkavad ka reielihastesse hiilima.

8. ring – „Kurat, nüüd vist tuleb suuremalt jaolt kõndima hakata“, ütlen ma Priidule enne järjekordsele sõõrile minekut. Jalad ei luba enam jooksutehnikat kasutada. Siiski klobistan oma puujalgadega osake ringist sörkida. Justkui Silver Üksjalg aarete saarest kapten Flinti aaret otsides. Ometigi on kõndimise osakaal juba jooksmisest suurem. Tegelikult liigub palju teisigi jalutajaid. Silma on hakanud keegi kaaskannataja, kes väga usinalt koguaeg mobiiliga kõneleb. Otsereportaažid Eesti Rahvusringhäälingule ehk. Igatahes oli temal käsil eelviimane ring.

9. ring – Jalad on üks suur hunnik krampe, kuid meel on vaatamata sellele positiivne. Kõike tuleb võtta rõõmsa sarkasmi ja huumoriga. Lähtuda põhimõttest „ise luua raskusi, et need siis kangelaslikult ületada.“ Vahest kostub kõrvaklappidest ka mõni hoogne lugu, mis kohe sunnib jooksusammul taas kakerdama (näiteks Korpiklaani esituses Juodaan Viinaa, millest ma oma blogis olen ka varasemalt kirjutanud - vt. Käsmus käiku). Annab hea laksu sisse, nagu kulturist mr. Mesi tavatseb öelda. Õues hakkas ka hämarduma ning ilm oli muutunud tuntavalt jahedamaks. Mõistsin seda ennekõike oma küünarvartest, mis olid küllaltki jäisteks muutunud. Häiriv see aga polnud, kuna olen talviti tihti särgiväel ringi traavinud, mistõttu mingisugune suvelõpu jahedus nüüd küll konti ei murra.

10. ring – Läksin üle uuele taktikale - pikkade sammudega kiirkõnnile. Kuna minu koivad pole sugugi lühikesed, siis saigi paraja seitsme-penikoorma-kõnnakuga edasi rühitud. Ega ma jooksuliigutustega vist kiiremat tempot polekski suutnud aretada. Pimeduskatte varjus oli võpsikute vahelisele pargipingile kogunenud suur hulk idanaabri keelt valdavaid noori, kes seal alkohoolseid jooke manustasid. Sekka kostus ka eestikeelseid fraase. Integratsioon missugune. Muuseas avastasin ka seda, et ma polegi kõige viimane. Minust kaks ringi maas oli härra Mart Haruoja. Väga sõbralik ja heatujuline kaaskannataja. Üksteisele vastu trehvates sai pea alati paar sõna vahetatud. Kaaskannatajaid kokku oli rajal vast veel 5-6 ringis.

11. ring – Asi läks karmiks. Ennekõike jubedalt tüütavaks - no kaua võib seda maad veel nühkida. Mingi hetk liikusin oma spagaatkõnnakuga koguni turvafirma G4S eskordil läbi pargi. Ju nad tulid integratsioonipoliitika kulgu kontrollima. Igatahes oli tegemist kindlasti konkurentsitult kõige nürima ringiga. Samas teadsin hästi, et lähen lõpuni kasvõi madalroomates. Kasvõi hammastega asfalti kakkudes. Siiski sundisin moe pärast end tegema ka paarsada meetrit jooksusammu. Keset parki paiknevatel küngastel lõbustasid paar naakmanni ennast mäe otsast allaveeretamisega. Kaif missugune!

12. ring – Väljas on läinud kottpimedaks. Pimedus ruulib ümbruse üle. Tungin läbi pargivahelise võsase lõigu nigu karuperses, mitte tilligi ei näe. Ka ringi kõige kaugemas punktis, kus jooksjate üle arvestust peetakse, on toimkond endale laterna pea kohale orgunninud. Ometigi oli 12. ring aga oluliselt huvitavam varasematest. Nimelt hakkas üks tütarlaps, kes võistkondade arvestuses oli ujumisetapil osalenud, mind ratta seljas jälitama. Tuli välja, et tema nimi oli Liilian. Uus kaaslane laskus minuga hoogsasse vestlusesse, ise vahetevahel mind füürellikult ähvardades jooksma sundides. Elu muutus kahtlemata põnevamaks.

13. ring – Liilian jätkas kõiki korralduslikke reegleid eirates minu poolsalajast eskortimist. Samas eks oleks sellele ka läbi sõrmede vaadatud. Kasvõi juba seetõttu, et inimesed tahavad õhtule ära saada. Kadunud polnud siiski kuhugi ka härra Haruoja, kes liikus samuti kaaskonnaga ning oli lisaks enesele kaevurilambi otsaette kinnitanud. Nii sammus ta valgustatult nagu Kõpu tuletorni majakas. Üks hetk oli kuulda pimeduse rüpest irvitavaid hääli ja reibast lonkimist. Need olid Priit ja taas naasnud rms Põllu. No kus mul nüüd oli alles turvatiim lähedal. Kohati küll peletasin neid isegi soliidsesse kaugusesse, et ei peaks toolikaristust kandma. Peagi liikusin tervisekeskuse ees oleva rahva rõkkamisel viimasele ringile.

Oli tõepoolest jäänud veel see viimane, 14. ring.

Jätkub...

Raudmehe päevik: III osa

Ujumine läbi, lõbu läbi! Sest teadsin, et kui ma seni olin suutnud kõikidele Michael Phelpsilikult (tagasihoidlikumalt väljendudes Indrek Seilikult) konkurentsi pakkuda, siis nüüd hakkab toimuma vähikäik. Vees sulistamine oli minu ainus trump, kuid jalgrattas ja jooksus pole ma kindlasti piisavalt treenitud, et teistele sealsetele tõelistele triatleetidele võrdväärseks osutuda. „Aga tühja sest!“ mõtlesin ma vahetusalas endale rattapükse jalga sikutades. Mis puutub vahetusalasse, siis nagu ma juba varasemalt mainisin, sattusime sinna üheaegselt suure seltskonnaga. Ja nagu sellistel puhkudel arvata oligi, läks laadaks kätte ära. Lobiseti, visati nalja, arutati kahel järvetiirul juhtunut jne. Ei lähtunud keegi kapitalistlikust põhimõttest „aeg on raha“. Rattasõidu varustust sätiti sama rahulikult ja põhjalikult nagu John Rambo oma relvaarsenali enne Vietnami džunglisse minekut. Ebaviisakas või mitte, kuid lahkusin peagi esimesena sellest meeldivast jutuseltskonnast, haarasin oma rattalogu (konkurentsitult kõige logum, logumast logum kõikide teiste seast) ning kappasin vahetusala lõppjoone poole ajama. Seal kargasin nagu noor hirv sadulasse, suskasin kingad pedaalide külge ning kõik eeldused 180km läbimise alustamiseks olidki täidetud.

Rattasõit algas ilusasti. Hoog oli hea, tee suurepärane ja ilmselgelt asi edenes. Siinkohal paari sõnaga ka natukene trassi omapärast. Sõita tuli põhiliselt Tallinn-Pärnu maanteel asuval kahe viadukti vahelisel 20km pikkusel ringil ja seda kaheksa korda. Lisaks veel alguses 10 kilti ringile ja pärast teine 10 Keilasse. Kõnealune ring ei ole kindlasti oma olemuselt võrreldav matemaatikas tuntud ringi definitsiooniga. Valemi pii-err-ruut järgi selle pindala kindlasti välja ei arvuta. Lihtsamalt öeldes oli tegemist klassikalise edasi-tagasi kulgemisega mööda kõige parempoolsemat sõidurada. „Ringi“ omapära oli osaliselt piinav. Nimelt iseloomustas Pärnu suunalist lõiku ideaalne ja hoogne minek, kuid tagasilõik koosnes jällegi kohatisest räigest vastutuulest, seda eriti just umbes kolm viimast kilomeetrit enne viadukti. Vahest oli lausa tunne nagu sõidaks avatud langevari seljas. Justkui Easy kompanii sõdur Normandia dessandi eelööl vaenlase tagalasse liueldes.

Tagalaks rattarajal oli aga toitlustuspunkt, vahetult enne Pärnu poolset liiklussõlme. Meeldivad ja lõbusad olid need hetked, mil sai sinna saabutud. Kuna ma aja ega inimestega võidu ei kimanud, astusin ma alati rahulikult sadulast maha, võtsin linnunokatäie süüa (ka pelikan on lind) ja lasin oma joogikanistrit täita. Ise samal ajal lõbusalt sealse toimkonnaga vestlust aretades. Toimkond oli tasemel. Abivalmid ja asjalikud. Ning koomuskit sai ka rohkem kui Benny Hilli shows. Tekkis täielikult tunne, et olin iga ring seal väga oodatud külaliseks. See võis kahtlemata ka tõsi olla, kuna paljud võistlustules olijad ei võtnud vaevaks sealt väga tihti läbi astuda, uhades aga rattaga muudkui täiel kiirusel mööda. Samamoodi ka minust rattarajal. Ei oska mina öelda kuhu neil kiiret oli. Küll aga mäletan, et kunagi paar aastat tagasi oli tollasel võidumehel Mart Kuusel kiire samal õhtul Tallinnas toimuvale Deep Purple´i kontserdile. Vaat see on küll juba motivatsioon ja elu küsimus, et rabeleda. Olin ju isegi tookord sealsel kontserdil, kus see legendaarne rockbänd andis tõeliselt meeldejääva etteaste. Aga tagasi tulles minu toitlustuspunkti peatuste juurde, siis loomulikult ei tähenda see seda, et ma seal ainult lobisemas käisin ja poleks üldsegi rattaga sõitnud. Lihtsalt paarkümmend minutit ees või taga polnud minu jaoks, nagu politseikroonikast tuntud siberi rahabossi jaoks 30 000 krooni kuus, mitte mingisugune näitaja.

Kiirvaade ja -emotsioonid siis ka läbitud kaheksale ringile. Ei välista siinkohal õigete ringide ja sündmuste kokkulangemise osas võimalikke eksimusi.

1. ring – Lust ja lillepidu. Omapäraks ehk see, et alguses tuli Tallinna ringil teha ristikheina kujuline lisatiir, et saaks lõppkokkuvõttes 180km täis. Aga võib-olla ka selleks, et toetada Boston Celticsi kossutiimi, kelle logol ilutseb samuti üks roheline ristikhein. Igatahes oli õige otsus see kohe esimese hooga ära teha, kuna viimase ringi ajal oleks see väsitavalt tüütuks osutunud. Toitlustuspunktis passis kokkuleppe kohaselt ka Priit, kellele ma aga halastasin ning andsin käskluse „rivitult“. Inimesel kasulikumatki oma ajaga teha, kui pool päeva kuskil parklas passida ja oma neidsamuseid laiaks istuda.

2. ring - Ei meenu ühtegi olulist vahejuhtumit. Ilmselged joodiku tunnused seega – esmalt meri (Tammemäe järv) põlvini ja siis mäluauk.

3. ring – Minule kui küllaltki emotsionaalsele inimesel hakkab asi läilaks muutuma. Mõtted, et võiks olla juba näiteks 6. ring, vallutavad mitmeid kordi minu tühja kuplialuse. Kasutan toitlustuspunktis ka wc teenuseid. Ühtlasi sätin seal ka natukene elektroonikat ehk käima pannakse MP3 pleier. Ühe kõrva jätan siiski klapist vabaks, et maanteel olev liiklus ja möödatuhisevad kaasvõistlejad üllatusena ei tuleks.

4. ring – Tagataskus olevast kahest energiageelist kulutan ühe ära. Just enne seda vastutuulega pikitud lõiku Tallinna ringi eel. Aitas küll. Enne seda oli aga mingisugune sõiduriist ühele väljasõidule suutnud puistada korraliku koguse killustikku. Kuradi rotipealik, ma ütlen. Õnneks kumbki rattakumm „lahkumisavaldust“ ei esitanud.

5. ring – Toitlustuspunkti sisenedes oleksin peaaegu kärna käinud, kuna ei saanud koheselt ühte jalga pedaali küljest lahti. 100 kilomeetrit saab vokiga juba uhatud. Pole kunagi nii palju järjest pedaalinud. Hakkan selgusele jõudma, et need igasugused pool-ironmanid on ikka elu lõdvad võistlused.

6. ring – Kõige tüütum ajavahemik rattaetapi ajal. No on ikka nüri nühkimine. Kuna enam pole ka ühtegi operaator Kõpsu filmitiimi kaameratega näha (jooksuetapile ära kolinud ilmselt), siis võib vähemasti oma tüdimust poolel häälel erinevate „fraaside“ abil väljendada. Viimases olen ma kahtlemata andekas. Enne viadukti kasutan ka teise energiageeli ära. Efekt oluliselt väiksem kui esimese puhul.

7. ring – Tunnen uut elu ja lõvi jõudu enesesse sisse tulevat, mille toel sõidan lõppude lõpuks ka mina võimsalt pedaalides ühest ratturist mööda. Asjaolu, et tegemist oli igapühapäevaselt poekäigult tuleva vanamemmega, ei lähe siinkohal arvesse. Möödasõit on möödasõit.

8. ring – Konkurents mittevõistlejatest võõrkehade näol tiheneb. Viimasele ringile minnes keerab keegi harrastaja oma uhke maanteerattaga mulle otse ette ja hakkab tempot tegema. Aga just parasjagu nõmeda kiirusega, et mööda minna oleks raske, kuid maha jääda liiga kerge. Tuulessõit on aga teatavasti karistatav (hr. Paejärv oli selleks lausa tooli valmis pannud). Ajan ikkagi tempo ülesse ning rühin sellest tülikast Alberto Contadorist mööda. Toitlustuspunktis soovin tublidele ja lahedatele toimkondlastele veel kõike head ning tulistan oma kaheksanda ringi lõpuni.

Jäänud ongi veel kõigest 10 kilomeetrit. Seda öeldakse ka mulle viaduktil, kus käis ametlik ringide lugemine. Ei saanud neile siirast südamest mainimata jätta, et juba tükk aega pole keegi mulle nii head uudist teatanud. Kohad, mis tavaliselt häda ei tee, on hakanud juba ammu valutama. Ennekõike just kael ja tagumik. Ja taas see kuramuse mälu. Nimelt võimsa lõpuhooga läbi Keila uhades tekkis mul järsku iseendaga lahkheli, et kuskohast tuleb ära pöörata. Minu topograafilised teadmised sattusid löögi alla. Kõhklus muutus peagi selliseks, et koukisin oma sadulakotist mobiiliaparaadi välja ning valisin Priidu numbri. Viimane käskis edasi sõita – kui varem miski ei peata, siis Paldiskisse jõudes meri ikka. Kuid peagi silmasin hoogsalt kätega vehkivaid liiklusreguleerijaid, kes mu Keila tervisekeskuse ette juhatasid. Juba kakuti mult ratas alt ära ning nii nautisingi taas maapinnal kõndimise võlusid.  Ilmselt sama palju nagu Juri Gagarin pärast kaaluta olekus orbiidil tiirlemist.

Rattasõit kulutas mu päevast natukene üle 7 tunni. Plaanitud oli 7,5 – 8 tundi. Seega võis rahule jääda kah.Kell näitas peale aja muudki. Näiteks rattaetapi energiakulu - kokku üle 6000 kilokalori. Tõusumeetreid kogunes tagasihoidlikult 310. Seega üks lihtlabane Suure Munamäe vaatetorni kõmpimine.

Jätkub...

Raudmehe päevik: II osa

29. august 2010

Teen silmad lahti. Kell näitab aega 5:55 varahommikul. Sisse kodeeritud harjumus ärgata enne kella helisemist. Justkui kohalikud pohmaõlle näljas parmud, kes alati 5-10 minutit enne poe avamist ennast kollektiivselt kaupluse ukse ette sätivad, et uste avanedes ühtse vetevoona lettide vahele söösta ning pudel Presidendi 10t või Saaremaa X-i ostukorvi asetada. Öö ise möödus aga rahulikult ning uneküllaselt. Tundsin üles karates end hästi värske ja puhanuna. Ei ütleks, et oleksin eriliselt närveerinud eelseisva katsumuse ees. Mõtted, ega ma korraldusliku poole pealt midagi kahe silma vahele pole jätnud, okupeerisid loomulikult mitmedki korrad mu ajusopi nagu juudid ja palestiinlased okupeerivad vaheldumisi Gaza sektorit. Priit tegi küll hommikusöögilauas märkuse mu käte kohatise värisemise kohta, kuid ju need tudisesid millestki muust – liigsest varahommikust, raugalikkusest, tahtmisest klaverit mängida vms. Kohati varemgi juhtunud seda. Kuid üldiselt tundsin ennast sama rahulikult nagu Karlsson Katuselt propellerit käivitades ja Majasokult kukleid virutades.

Jõudes kell 7:15 stardipaika, Tammemäe järve kaldale, kihas seal elu nagu sipelgapesas. Kõiksugust rahvast vooris tihedalt kokku pakitult nagu loomi Noa laevas. Inimesi oli sama palju kui vanade jahimeeste meenutustes metsas põtru omadel aegadel, kus äärmised pidid puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Lapikest vaba maad, mida autoga hõivata, oli sama keeruline leida kui sotsialistliku riigikorra ajal poest suitsuvorsti. Pressisime oma pilli siiski ühte võpsikusse ning hakkasime kiiruga oma rattalogu kokku kruvima, kumme täis pumpama, ja varustust sättima. Õhkkond oli sõbralik. Paljud võistlejad, kes mind iseenesest üleüldse ei tundnudki, kuid nähes, et olen samuti üks neist vapratest kaaskannatajatest, tervitasid mind respekteerivalt vastu trehvamise hetkedel. Tore, et ka minusugune ebatraditsiooniline ja kollanokast „triatleet“ oli omaks võetud. Ainsana olin varasemast tuttav riigimehe härra Margus Lepikuga, kellega sai kiiruga mõned sõnad juttu aetud, nalja visatud ning ka tema kui vana olija käest abi küsitud. Tänu härra Lepiku poolt kätte näidatud suunale lippasin peagi oma võistlusnumbri ja vahetusala kottide järele. Registratuuritelgis jagati lisaks numbrile veel nänni nagu teleturu reklaamides. Rinnanumber koos kinnitustega, numbrikleepsud rattale ja kiivrile, vahetusala kotid, igasugused reklaamvidinad jms. Veel tuli anda ka oma allkiri. Ilmselt paberile, kus on kirjas, et „olen igati terve ja täie mõistuse juures“. No seda viimast ükski muidugi olla ei saa täielikult, kui vabatahtlikult lähed ironmani tegema. Aga tühja sest. Allkiri sai antud, nüüd veel kolm tilka verd otsa ja olengi oma patuse hinge vanakuradile maha müünud. Vastutasuks saan jõu läbida ironmani.

Jaotades oma pagasiruumi sisu vahetuskottide vahel, tõstis keegi korralduskomiteest uljalt ruupori huultele ning tuututas kõlavalt, et viie minuti pärast peavad kõik võistlejad koos rataste ja muu träniga olema vahetusalas. Kalipsod seljas. „Mida perset?“ mõtlesin ma. Stardini on aega veel kõva 20 minutit. Kühveldasin siiski ahvikiirusel kõik kola kokku ning sprintisin vahetusala poole leekima. Kalipso selga ajamine käis mul nüüdseks libedalt. Eks ole juba ära harjunud end selle sisse pressimisega. Õnneks vahetusalas ka keegi enam tagant ei kiirustanud. Rattaasjad laotasin ilusasti rätiku peale laiali nagu egiptuse turukaupmees, et oleks veest väljudes hea uue ala rõivad selga tõmmata. Jooksuasjade vahetusala koti aga lennutasin elegantse Abeljanovi haagiga nende jaoks määratud pisikesele platsile. Edasi siirdusin koheselt „tätoveerimissaali“. Nimelt maaliti igale võistlejale veekindla markeriga picassolicult põskede peale tema võistlusnumber. Peagi olin justkui kolhoosikarja nummerdatud lehm, kel kere peal laiutamas suurelt arv 26. Puudus veel vaid tempel „vperjöd k kommunismu!“ Kui aega oleks rohkem olnud, oleksin lisaks põsenumbritele lasknud endale markeriga kritseldada ka stiilsed bakenbardid, Adolf Hitleri vuntsid ning Leonid Iljits Brežnevi kulmud. Selle asemel virutasin aga hoopis ujumismütsi lärtsti pähe ning lippasin vette kergeid soojendustõmbeid tegema.

Vee soojus oli 18 kraadi. Kummiülikonnas ei oma see muidugi mingisugust tähtsust. Ulbi kasvõi südatalvel jäälõhkuja Tarmo kiiluvees. Veekogu sügavus oli muljetavaldav. Õigemini põhja kaldenurk. Juba nelja meetri kaugusel kaldast enam jalad põhja ei ulatunud. Ujumisetapp vastkirjeldatud Tammemäe järves, mille keskel ka üks suurem saar paiknes, koosnes kahest 1900 meetrisest ringist. Suuremalt jaolt kulges ujumistrass kalda äärt pidi. Vaid ümber saare ujumisel ja sealt eemaldudes sattusid keset järve. Kuid vaatamata sellele, et vette astudes kukkusid mõne sammuga juba põhjatusse sügavikku, teab iga merekarust laevakapten karta võimalikke madalikke, mis tema naftatankeri endale sülle võtab ning selle trümmidest musta kulda välja hakkab loksutama. Nii leidus ka siingi paar sellist kohta, kus sõna otseses mõttes võisid oma õllekõhu või sixpackiga kinni joosta ning ennast vastu põhja ära kriipida. Huvitav ja salakaval veekogu see Tammemäe järv. Kuid heietustelt tagasi tulles, siis oli kell iga hetk saamas kaheksa hommikul ning kõik me võistlejad ootasime vees stardipauku. „Trahhh!“ ...ja kamp uljaid raudmehi tormas võidurõõmsate röögatuste saatel laineid murdma. Kolgata tee oli alanud.

Juba ammu olin endale sisestanud sundmõtte, et võtan igat ala hästi rahulikult. Eesmärk on ikkagi võistlus läbida ja seda ka kuskilt otsast nautida. Seetõttu ei hakanud ma ujumises koheselt etteotsa trügima. Hiilisin rahulikult pundi keskel. Alguses liikus see ühine rong niigi aeglaselt - umbes nagu Tartu-Elva vaheline tunnibuss -, kuna pidi vahtima, et eesolijate jalgadega mööda larhvi ei saa. Chuck Norrise tüüpi löökidest õnnestus mul siiski õnneks hoiduda. Peagi oli amfiibinimeste parv piisavalt hargnenud, et igaühel oli oma kanal, kus auriku kombel sai segamatult edasi puhkida. Peab mainima, et ujuda oli äärmiselt mõnus ning väsimust ei tekkinud mul kordagi. Ujusin ka rahulikult, jättes kõvasti varu. Vaatamata sellele tõdesin ma peagi oma rõõmsaks üllatuseks, et olen ujumises võrreldes oma kaaskannatajatega päris heal tasemel. See aeg, kui teised muudkui rabelesid ja rabelesid, liuglesin mina rahulike tõmmetega ilma suurema vaevata nende tempos. Okei, mingi 6-7 võistlejat olid küll eest juba kaugele kaugele läinud, kuid nemad olid ka oma ala profid väga kõrgete eesmärkidega. Kohatine tugev lainetus sundis küll tihtipeale viljapõllule sattunud hirve kombel kaela õieli ülesse sirutama, et allveelaeva periskoobina suunda kontrollida, kuid probleemiks seda nimetada oleks võlts. Ainukene märkimisväärsem kursilt kõrvalekaldumine toimus teise ringi keskel. Aga ka seda probleemiks nimetada oleks taaskord võlts.

Teisel ringil aga hakkasin ma ükshaaval ja järjest konkurente alla neelama. Skalpe võtma, nii nagu seda tegid indiaanlased James Cooperi nahksuka juttudes. Kuid täiesti ootamatult tuli järsku üle elada ärevaid hetki. Kramp va raibe tabas sääremarja. Ilmselt oli põhjuseks sealt kohast pigistav kalipso. Igatahes oli valus kui kurat, kui jalgu püüdsin liigutada. Kuramus küll kui vihale ma läksin sellest. Mõtlesin, et kas tõepoolest pean nüüd katkestama. Ja juba nii algusfaasis. Oma trumpalal. Keerasin ennast selili ja liikusin puhtalt käte jõul nagu Jaansoni sõudepaat tasakesi edasi, kuid valu ei andnud järgi. Pidin jääma kohapeale ulpima ja ootama, et see üle läheks. Kahetsustundega vaatasin, kuidas 4-5 ujujat taas minust möödusid. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Ühtäkki sattusin just sinna eelpool nimetatud madalikule. Nii sain vaikselt jala põhja toetada ning teha mõningaid harjutusi, mille tagajärjel kadus kramp ära nagu sitt lehma ihust. Lülitasin uue käigu sisse ja kimasin nagu skuuter (mitte see sakslaste bänd) minu ebaedust kasu lõiganud möödujatele järele. Nagu klassikaline action-film, kus kangelane saab enne kolki ning siis tõuseb fööniksina tuhast (erand kehtib kõikide Steven Seagali filmide kohta, kuna tema ei saa kunagi üheski faasis kolakat). Saingi jooksikud kalda ääres uuesti kätte ning nii jõudsin kohe nende sabas veest välja miski 10ndana. Aeg 1 tund ja 13 minutit. Ei plaaninudki nii head aega. Aga kurat, vähemalt 5 minutit läks selle jama peale seal madalikul. Ja arvestades oma rahulikku tempot, siis leian, et ujumisetapil oleksin konkureerinud tahtmise korral esikolmiku kohale.

Jätkub...

Raudmehe päevik: I osa

28. august 2010

Viimane aeg on nüüd kirja panna üks korralik, seiklusjutte maalt ja merelt sarja taoline kokkuvõte oma peaeesmärgi täitmisest. Niisiis, 29. augustil 2010. aastal läbisin ma Keilas täispika triatloni. Raudmehe distantsi – nagu täispikka triatloni ka teisiti nimetatakse - koosneb 3,8km ujumisest, 180km rattasõidust ja 42km jooksust. Tegemist on tõenäoliselt ühe raskeima vastupidavusala distantsiga maailma spordis (jätame igasugused ebatraditsioonilised ja Forrest Gumpilikud USA rannikutevahelised ultrajooksud välja). Kõik see selgitab käesoleva blogi lugejale ka minu treeningute kummalist rõhuasetust, mis see suvi olid suunatud just eelnevatele aladele. Tavaliselt on minu treeningalad ja –meetodid teistsugused. Aga nüüd siis eesmärgi täitmisest.

Tsiteerides vana raamatuklassikut Agu Sihvkat, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 28. augusti hommikust, mil tegin algust oma varustuse lõpliku pakkimise ja autole laadimisega. Träni oli paganama palju. Palka või kolimisfirma. Ujumisvarustus, rattakola, jooksuriided + n.ö. tsiviilriided koos saunatarvetega. Tunne on justkui läheks kolmeks kuuks kuhugi ellujäämislaagrisse või Himaalajale matkama. Ah jaa! Jalgratast ei maksaks ka maha unustada. Olgugi, et teine üks paras logu on, kuid 180km rattaetappi ilma selleta läbida on siiski omajagu keeruline ettevõtmine. Nii upitasingi oma voki samuti auto peale, kontrollides enne veel mõningad tehnilised osad üle. Ütleb ju vanarahvatarkuski, et hooletus ees, õnnetus taga. Ja õige ta on! Nii lisasingi igaks elujuhtumiks veel pagasiruumi kõiksuguste võtmete komplektid, pumbad ja tehnoriistad, külvates nendega vaba ruumi üle nagu talumees oma põllulapid nisuga.

Enne Tallinna suunas ajama panekut, oli lisaks kõigele eelnevale vaja siiski ka veel härra Kiiskman peale korjata. Härra Kiiskmani kohalolek minu assistendi, abilise ja treenerina sel nädalavahetusel oli vajalik mitmel põhjusel.

Näiteks:
* organiseeris ta 20 minuti tee kaugusele stardipaigast öömaja, et nn. sportlane saaks puhanult otse starti astuda;
* sai teda rakendada edukalt rooli keeramiseks, ennekõike just see aeg, kui ma teisi autoväliseid liikumisviise harrastasin;
* aitas ta vajadusel träni kokku panna ning osutas rajaväliselt igakülgset muud abi;
* täitis spordifotograaf Lembit Peegli ülesandeid jne.

Sõites aga viimase maja ette, oli seal kurjakuulutav vaikus. Siiski siiski voolas peagi ukse vahelt välja ennastohverdava hoiakuga, kuid äärmiselt kustunud pilguga abimees ning vajus rammetuna kõrvalistmele. See oligi härra Kiiskman ehk lihtsamalt väljendudes Priit. Väga loppis olekuga. Olevat teine nimelt sõbra Reimoga eelmine õhtu hõõgveini joonud ning nüüd pea hirmsasti lõhkuma kukkunud nagu koorelahutaja. Paras palk patu eest (ise elab veel kiriku kõrval), et igat kahtlast solki sisse lürpida. Oleks võinud eelistada pigem mõnda kanget bock-tüüpi õlut. Siis oleks terve kui purikas. Aga nüüd tuligi Tartu linnas teha meditsiiniline peatus ja põigata apteekri juurest läbi. Peagi krõmpsutas tõbine tegelane kahe suupoolega vastsaadud tablette ning oli tunni aja pärast jällegi parimas hoos. Et mitte riskida uute hõõgveinidega, kupatasin poisi ruttu rooli. Las keerab ka barankat natukene. Nii saigi sõidetud siis Tallinna suunas ärapöördega Keila peale, taustaks käimas Vikerraadio igalaupäevane õnnesoovide saade. Puhas kuld, mida raadio ikka pakub.

Keerutas see Priit seda rooli mis ta keerutas, vahelduseks hoogsaid ja vulgaarseid väljendeid kaasliiklejate aadressil pildudes, kuid üks hetk olimegi välja jõudnud oma majutuskoha hoovi. Hotelli mõõtmetega maja koos golfiväljaku mastaapi hektarite jagu niidetud muruaiaga. Ei kuulunud see „tervisekeskus“ aga mitte mitte Tiger Woodsile, vaid hoopis Priidu onule ja tema abikaasale. Ja seda parem ka, sest tegemist oli ütlemata meeldivate ja lahedate inimestega, kes hoolitsesid kõige selle eest, et ma järgmine hommik täis tahtmist ja värskust oleksin oma raskele katsumusele võimeline vastu sööstma. Omapärane oli sealne naabruskond - täis mafioosnikuid ning tuletõrjujaid (viimased küll ilmselt aegadest, mil pritsumehed kutsuti telefonitsi välja numbriga 01).

Et mitte päris läbi stratosfääri kosmosest maapinnale langenud marslastega sarnaneda, kes ei tea sedagi, mis riigikord maarjamaal valitseb, siirdusime sama päeva õhtul veel stardipaika Tammemäe karjääri juurde. Instrueerimisele. Seal toimus nimelt võistluseelne koosolek, kus võistluse organiseerija tutvustas kohale tulnud osavõtjatele võistlustrasside eripärasid, võimalikke ohte ja muud nipet-näpet tarvilikku. Töllates nii auto kaasabil kui ka jalgsi neid võistlustrassi ringe läbi, tundusid need küll hirmutavalt pikad olevat. Samas teadsin ma jätkuvalt, et katkestama ma siia ei tulnud. Ja selline enesekindel teadmine rahustas ka kohe maha. Küll ära teeb! Nii saigi loll tahtejõud taaskord seljavõidu kaine mõistuse üle.

Nii üks kui teine tahab aga süüa. Keila kohalik selver päästis selle tühja kõhu probleemi sama efektiivselt nagu James Bond oma filmides maailma. Varusime endale proviante nii õhtuseks õgimiseks kui ka hommikuseks, pingutuse-eelseks eineks. Ka mitmed teisedki homsed võistlejad, kes äsja koosolekul osalesid, olid tulnud hämariku varjus toidujahile. Sai leti ääres paar sõna vesteldud lätlasest kaaskannataja Uldisega. Igati normaalne ja toetav tegelane. Ei löönud kuskilt välja seda tavalätlasele omast kiluvarga mentaliteeti ega ajaloolist ordurüütlite kintsukaapimist. Kuuldes, et mul on homme tulekul esimene ironman (ja tegelikult üleüldse esimene triatlonivõistlus), andis ta kohe elavalt mõista, et see on suur asi, kui suudan juba lõpuni ära teha, ning elas mulle selle mõttega väga siiralt kaasa.

Aga samas, lõpuni ma lähengi tegema. Keegi ei hakka ometigi katkestama. Nii, et hoia alt homne päev.

Jätkub...