17. august, Keilas
On kaks põhilist suhtumist. Üks. Käisid Ironmanil? Oi-oi, ja tegidki läbi? Ja jäid hinge? Hull vend oled ikka, Täiega kõva poiss! Selle suhtumisega inimestele (jah, neid on veel palju, ent jääb siiski üha vähemaks, mida aeg edasi ja rahva sporditegemine maratoniradadel jõuliselt paisub) kõlavad kilomeetrinumbrid 3,8 ja 180 ja 42,2 kuidagi ebaloomulikult ja mõistusevastaselt. Tahtmatult läheb kops õhku täis ja selg sirgeks, kui niisugustega vestled. Teine suhtumine. Mis ajaga lõpetasid? Aaa... vaat, möödunud aastal, kui ma täispikal osalesin (või mu sõber osales, mu töökaaslane, kõige hullem veel kui mõni tuttav daam osales...), õnnestus alla 11 tunni paugutada. Kerge šokk!
Ja nii hiilibki pühapäevases stardihommikus, Tammemäe karjääris, kahtlus hinge. Mida minusugune väntjalg siit otsib? Kogu ülejäänud kaader ju puha triatleedid. No olgu, Piiroja ka, näe, jalgpallurina värvi lisamas, kuid see mees on ennastsalgava usinusega juba terve hooaja triatloniga lähedast flirti ajanud. Mina aga tavaline kontorirott, kes harjunud üksnes mööda väljakuid erinevas suuruses palle togima, vahest kangi sikutamas ja ujumas-jooksmas käia, kuid keda pole eales isegi kummitusena Pühajärve Trismile´i protokollidest leitud. Oot-oot, paljukest seda treeningkoormust tänavu triatloniks nüüd tuligi? Mõnes alas 1000 km ka täis sai või? …häbilugu!
On kaks põhilist suhtumist. Üks. Käisid Ironmanil? Oi-oi, ja tegidki läbi? Ja jäid hinge? Hull vend oled ikka, Täiega kõva poiss! Selle suhtumisega inimestele (jah, neid on veel palju, ent jääb siiski üha vähemaks, mida aeg edasi ja rahva sporditegemine maratoniradadel jõuliselt paisub) kõlavad kilomeetrinumbrid 3,8 ja 180 ja 42,2 kuidagi ebaloomulikult ja mõistusevastaselt. Tahtmatult läheb kops õhku täis ja selg sirgeks, kui niisugustega vestled. Teine suhtumine. Mis ajaga lõpetasid? Aaa... vaat, möödunud aastal, kui ma täispikal osalesin (või mu sõber osales, mu töökaaslane, kõige hullem veel kui mõni tuttav daam osales...), õnnestus alla 11 tunni paugutada. Kerge šokk!
Ja nii hiilibki pühapäevases stardihommikus, Tammemäe karjääris, kahtlus hinge. Mida minusugune väntjalg siit otsib? Kogu ülejäänud kaader ju puha triatleedid. No olgu, Piiroja ka, näe, jalgpallurina värvi lisamas, kuid see mees on ennastsalgava usinusega juba terve hooaja triatloniga lähedast flirti ajanud. Mina aga tavaline kontorirott, kes harjunud üksnes mööda väljakuid erinevas suuruses palle togima, vahest kangi sikutamas ja ujumas-jooksmas käia, kuid keda pole eales isegi kummitusena Pühajärve Trismile´i protokollidest leitud. Oot-oot, paljukest seda treeningkoormust tänavu triatloniks nüüd tuligi? Mõnes alas 1000 km ka täis sai või? …häbilugu!
![]() |
Viimased külamehejutud enne starti. Vähem kui 9 tunni pärast on üks meist juba finišis |
Kalipso seljas ja
viimased soojendustõmbed. „No kuidas on, vorm hea?“ pärib mees alt vasakust
nurgast. Mis mul kosta, muigega naeratada vaid. Uurin ka seltsiva kaasvõi(s)tleja
enda plaane. „Eks isikliku tahaks ära teha. 9:20-st allapoole, siis jääks
rahule küll,“ kostub kõige loomulikumal häälel vastuseks. Alla 9:20! Korda,
palun, veelkord seda numbrit. Kuulsin vist valesti. Kurat, mees, mine ära. Oled
ju hoopis teiselt planeedilt. Soovime üksteisele edu. Ole tugev!
Stardipasun tõrgub, kuid start saab antud. Kuus-seitsekümmend meest ja üks sitke neiu lasevad vees tuuleveskid käiku. Mina nende hulgas. Nügimist nii eest kui tagant. Mõtted-emotsioonid lenduvad järjepanu... Kus sa põrguline ees nüüd tüürid, lõikad ju diagonaalis päris metsa? Kurat, küll on hää, et vähemalt lainet pole. Ai, tõbras, ära kõdita kätega mu jalgu. Ahah, kas tõesti tagumine poi juba paistab? Mis pagan see veel on, vetikatest peab ka läbi pressima? Heh, pole hullu! Mullu üle Võrtsu ujudes oli neid ju rohkemgi… Jah, nii ta on - virisemine ja parandamatu optimism käivad siin alguserüsinas ikka käsikäes.
Stardipasun tõrgub, kuid start saab antud. Kuus-seitsekümmend meest ja üks sitke neiu lasevad vees tuuleveskid käiku. Mina nende hulgas. Nügimist nii eest kui tagant. Mõtted-emotsioonid lenduvad järjepanu... Kus sa põrguline ees nüüd tüürid, lõikad ju diagonaalis päris metsa? Kurat, küll on hää, et vähemalt lainet pole. Ai, tõbras, ära kõdita kätega mu jalgu. Ahah, kas tõesti tagumine poi juba paistab? Mis pagan see veel on, vetikatest peab ka läbi pressima? Heh, pole hullu! Mullu üle Võrtsu ujudes oli neid ju rohkemgi… Jah, nii ta on - virisemine ja parandamatu optimism käivad siin alguserüsinas ikka käsikäes.
![]() |
Päeva kõige kergem osa |
![]() |
Periscope up! |
Planeetidevaheline riistapuu on sõiduvalmis. Kahju, et puudub vääriline mees |
Käsil kuues
rattaring. Tuhisen viaduktilt alla, pingutan kangestunud kaelalülisid ülesse
kuis jaksan. Kurat, pilt kipub hetkeks ees virvendama. Astun korra sadulast
kindla maa peale, pole mõtet ennast ära tappa, kaela otsast murda. Tark ei
torma, nagu öeldakse… Tohohh, kes see jälle mööda tuiskab siin minust? Näe, ja
veel üks, ja veel üks. Aa õige, need ju 9-10 tunni ässad. Las paugutavad! Edu
mehed, jätkugu ka jooksuks teile jaksu.
Rattasõit ikka ei lõpe veel. Keegi kuri inimkäsi on vist julma nalja teinud ja kilomeetriposte pikemaks venitanud. „No davai, davai!“ ergutab minust mõned verstad enne teist vahetusala mööda kulgev Läti võistleja. Pole hullu! „Normalna!“ viipan talle meie ühise idanaabri keeles. Peagi see velopiin selja taga ning saab jooksusammul meetreid õõtsuma hakata. Juba ongi vahetusala. Kõik sujub tõrgeteta, rahulikult. Keila lauluväljakule kohale kutsutud bänd teeb head rock-muusikat. Kidrahelid. Häälekad ergutajad. Melu. Svammiga vett pähe, võib-olla ehk tükike banaanigi. Tunnen taas, et olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada. Niisiis, maratoni sörkima, seltsimehed!
Rattasõit ikka ei lõpe veel. Keegi kuri inimkäsi on vist julma nalja teinud ja kilomeetriposte pikemaks venitanud. „No davai, davai!“ ergutab minust mõned verstad enne teist vahetusala mööda kulgev Läti võistleja. Pole hullu! „Normalna!“ viipan talle meie ühise idanaabri keeles. Peagi see velopiin selja taga ning saab jooksusammul meetreid õõtsuma hakata. Juba ongi vahetusala. Kõik sujub tõrgeteta, rahulikult. Keila lauluväljakule kohale kutsutud bänd teeb head rock-muusikat. Kidrahelid. Häälekad ergutajad. Melu. Svammiga vett pähe, võib-olla ehk tükike banaanigi. Tunnen taas, et olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada. Niisiis, maratoni sörkima, seltsimehed!
![]() |
Normalna... niivõrd kuivõrd |
Huvitav, siin on midagi
korrast ära. Miks nad paljud mul selg ees vastu tulevad? He hee, läksite
rattarajal liiale jah. Pole mõtet, pole mõtet…. Aa, või juba kuues ring jooksu
läheb. Ah siis sellepärast hoopis. Pardon,
arusaadav. Näe, seal passib Pärnust ekstra kohale laekunud tädipoeg. Teeb
fotosid ja ergutab. Kuskilt kostus justkui veel minu nime. See ju Tiina
triatloni alaliidust. Alati hea ja lahe Tiina. Ei teadnudki, et Tiinal nii
palju häält jagub. Ka teadustaja kuulutab mind mikrofoni vahendusel justkui
ilmaimet, surnust ülestõusnut! Rõhutab veel minu kuuluvust Elva Spordiliitu.
Tore, et väike koht ka väikeses Keilas pildile mahub.
![]() |
Maratonijooksja elutarkus: iga algus on kerge! |
Juba kolm ringi
olen tammunud soovitud tempos, ca 6 minutit kilomeeter. Seni on klaar, ehkki
laibastumise efekt hakkab ühes krambihoiatusega vägisi peale tükkima. Huvitav,
kus on Piiroja? Sugulane Pärnust, sama kandi mees, hoiab asjadel vargsi silma
peal, raporteerib vahest toomas-ubalikult. „Sul läheb hästi, oled edukalt
graafikus,“ valetab ta üha jultunumalt pärast tuntavalt langenud ringiaega.
„Piirojaga on aamen. Mees on otsi andmas,“ neeldub järelkajast veel kõrvu...
Tänu taevale, nii see loomulikult pole. Raio võitleb mehiselt edasi, nii nagu
ka kõik teised rajal viibijad, minusugune raudmehehakatis sealhulgas.
Aga ikkagi - pääsu pole. Ja lõpuks see tuleb. Kõmaki! Nagu välk selgest taevast. Kramp sääremarja. Jooksuga on nüüd vist finito, nagu ka eesmärgiga teha lõppaeg alla 12 ja poole tunni. Tuleb paratamatult kõndimisele üle minna. Milline masendus! Viha ja pettumus! Jaksu oleks lipata ju muidu küll. Rahvas ergutab siiski jätkuvalt, kuid on mõistev. Keegi väevõimuga jooksma ei sunni. Teadjad ja intelligentsed inimesed ikkagi. Seda enam, et käijaid vihub võistlusrajal hoolega teisigi. Pane või vastav olümpiakoondis kokku.
Kuues ring mõjutab vaimset erksust. Positiivselt. Ühes heatujulise kaasvõistleja Ivoga moodustatud kiirkõndimise tandem, kuhu lisame üha tihemini 40-50 meetrised jooksulõike (üle kanna kangutamine), tõstab mu vahepealsest pettumusesüvikust jällegi pinnale. Liikumise peal jutustamine, nalja viskamine, sotsiaalne suhtlemine – see on just see, milles avaldub nii ehe ja puhas massimaratonide hingejõud. Maratonivaim. Tore, et seda ka nii üli-inimlikul ponnistusel nagu täispikk triatlon kohtab.
Ivo on muhe vend. Liialdamata selle võistluse täht, populaarseim kuju, kellele kõik viipavad ja hõikavad. Soovivad ja kilkavad. Ja tema neilegi vastu. Positiivsus lihtsalt on nakkav. Pärast järjekordseid krambipisteid püüan Ivo oma kaheksandal ringil veelkord kinni. Võitjad ja muidu paremad on karmi päevaga juba finišisse jõudnud. Rajale on jäänud veel spordivaimu edasikandjad, kes üksteisest möödudes sohvrite kombel teineteisele semulikult viipavad. Jõudu soovivad, allesjäänud ringide arvu pärivad ja siis edasi, ihaldatud raudmehe tiitlini pingutavad. Õnn, et meiesuguseid on rajal veel omajagu.
Aga ikkagi - pääsu pole. Ja lõpuks see tuleb. Kõmaki! Nagu välk selgest taevast. Kramp sääremarja. Jooksuga on nüüd vist finito, nagu ka eesmärgiga teha lõppaeg alla 12 ja poole tunni. Tuleb paratamatult kõndimisele üle minna. Milline masendus! Viha ja pettumus! Jaksu oleks lipata ju muidu küll. Rahvas ergutab siiski jätkuvalt, kuid on mõistev. Keegi väevõimuga jooksma ei sunni. Teadjad ja intelligentsed inimesed ikkagi. Seda enam, et käijaid vihub võistlusrajal hoolega teisigi. Pane või vastav olümpiakoondis kokku.
Kuues ring mõjutab vaimset erksust. Positiivselt. Ühes heatujulise kaasvõistleja Ivoga moodustatud kiirkõndimise tandem, kuhu lisame üha tihemini 40-50 meetrised jooksulõike (üle kanna kangutamine), tõstab mu vahepealsest pettumusesüvikust jällegi pinnale. Liikumise peal jutustamine, nalja viskamine, sotsiaalne suhtlemine – see on just see, milles avaldub nii ehe ja puhas massimaratonide hingejõud. Maratonivaim. Tore, et seda ka nii üli-inimlikul ponnistusel nagu täispikk triatlon kohtab.
Ivo on muhe vend. Liialdamata selle võistluse täht, populaarseim kuju, kellele kõik viipavad ja hõikavad. Soovivad ja kilkavad. Ja tema neilegi vastu. Positiivsus lihtsalt on nakkav. Pärast järjekordseid krambipisteid püüan Ivo oma kaheksandal ringil veelkord kinni. Võitjad ja muidu paremad on karmi päevaga juba finišisse jõudnud. Rajale on jäänud veel spordivaimu edasikandjad, kes üksteisest möödudes sohvrite kombel teineteisele semulikult viipavad. Jõudu soovivad, allesjäänud ringide arvu pärivad ja siis edasi, ihaldatud raudmehe tiitlini pingutavad. Õnn, et meiesuguseid on rajal veel omajagu.
![]() |
Ivoga spordivaimu üleval hoidmas. Palju pole enam jäänud |
Siirdun minagi
viimasele ringile. Kes nad kõik küll raja äärest hõigates mul seda nautida
soovitavad. Kulla mees, mida sa mölised seal..., no kurat, eks tule ja naudi
seda värki siin päev otsa. Vaatame, mis lugulaulu sa viimasel ringil ise
tinistad. Ent vaatamata heatahtlikule irooniale, tundub see viimane kord, mil
Keila tänavateringi mõõdan, tõepoolest kuidagi erilisem. Ahjaa… mitte lihtsalt
mõõdan, vaid jooksusammul mõõdan. Ja-jah, ca 5-6 lõpukilomeetrit olen taas seda
vana head liikumisviisi saanud stabiilselt praktiseerima hakata.
Ülev on tunne, mil näed viimaks finišikangast silme ees. Tohutu vaev ja eneseületus on kohe-kohe lõppemas ja teoks saamas. Vot nüüd on nautimise koht. Kohe ei tahakski sellest lõpujoonest üle tuisata. Võta aega, et seda kordumatut hetke kaifida. Võta kerge chuck-berry´lik kidramehe hoiak ning mängi hääle ja miimikaga paar nooti. Alles siis haara lint kätte vahel. Tõsta see pea kohale ja lase taeva poole võiduröögatus, mille peale Tarzangi kadedusest kulmu kergitaks. Jah, ka see on nüüd tehtud! Ja nüüd see viimane samm… Jessss! Olengi raudmees!
Ülev on tunne, mil näed viimaks finišikangast silme ees. Tohutu vaev ja eneseületus on kohe-kohe lõppemas ja teoks saamas. Vot nüüd on nautimise koht. Kohe ei tahakski sellest lõpujoonest üle tuisata. Võta aega, et seda kordumatut hetke kaifida. Võta kerge chuck-berry´lik kidramehe hoiak ning mängi hääle ja miimikaga paar nooti. Alles siis haara lint kätte vahel. Tõsta see pea kohale ja lase taeva poole võiduröögatus, mille peale Tarzangi kadedusest kulmu kergitaks. Jah, ka see on nüüd tehtud! Ja nüüd see viimane samm… Jessss! Olengi raudmees!
![]() |
Mis sa, kurat, lõugad nagu pöörane |
Tunnustusi sajab
kaela siit sealt, sõbramehematsud vastu turja, kallistusi triatlonrahva
naispere poolt. Mis aga on aeg? Ei ütleks, et see päris tähtsusetu on, ehkki
sellisel võistlusel ja hetkel võiks see tegelikult ju mõtteist ununeda. Nojah,
läks ikka üle 13 tunni. Ah, tont temaga. Rõõm enese alistamise, elu raskeima
päeva alistamise üle on liialt suur, et sedavõrd mitteolulisel tõrvapiisal
lasta magusasse võidumeepotti kukkuda. Kui keegi siin maailmas täna võitja on,
siis olen see kahtlemata mina. Jah, mina! Nii peabki end iga täispika lõpetanud
tavainimene tundma.
![]() |
Auhinnad käes nii korraldajatelt kui ka fännklubilt |
Poolteist tundi
hiljem! Tagasi finišipaigas, kus patseerin taas rahulolevana ringi. Rind
uhkusest kummis nagu oleksin kurika alla neelanud. Vahepeal autol järel käinud,
ihu puhtaks rookinud, kaasinimestega muljetanud. Õues ongi juba pimenenud.
Hilisõhtu vältimatult kätte jõudnud, kuid miski hoiab mind ikka veel öömaja
suunas liikumast. Nagu paljusid teisigi. Muidugi! Ivo on viimasel ringil ja iga
hetk finišisse jõudmas.Lahkunuks enne
öösse, tunneksin end justkui reeturina. Nüüd võib elu ühe meeldejäävaima
spordipäeva aga rahuloleva südamega lõppenuks lugeda. Teadmisega, et võidurõõm
sellest päevast jääb mind saatma veel väga pikaks ajaks.
![]() |
Triumf! Aastal 2015 siis jälle? |
No comments:
Post a Comment