2014. aasta aruanne

Et traditsioone mitte murda, tuleb ka seekord saata möödunud aasta väärikale puhkusele. Seda loomulikult igakuiste meenutuste ja kokkuvõtete saatel…

Näärikuu
Vastne liikumisaasta algab kärgatusliku dopinguskandaaliga, kus keegi kange keele ja Bernatski nime kandev doktorihärra oma diileriäri ühes aukartustäratava klientide nimekirjaga avalikustab. Ehkki elus kibestunud ja põhjakäinud farmatseudi sõnadesse võib suhtuda küll suure umbusu-pahameelega, on siiski pull jälgida, kuidas teemasse kistud sporditegelinskeid tabab ühtäkki järjestikused dementsuse- ja mälukaotushood ühes Vladimir Belõi kultusfraasi „Ei kommentaari“ grammofoniplaadiliku korrutamisega. Soe ja lumeta talv toob kaasa veel teisigi muresid alates porgandikarva „Hellroni“ rongide ülerahvastatusest ning lõpetades rüütliristiga pärjatud vabadusvõitleja Harald Nugiseksi parematele jahimaadele lahkumisega. Plusspoolena on siiski ette näidata isiklik triumf ajakirjanduse ja meedia vallas, kus minu poolt koostatud persooniintervjuu triatleet Kotšegaroviga enam kui poole päeva jagu Postimehe esiuudisena laiutab. 

Vastlakuu

"Leilihundid" võistlustules

Tartu Maratoni neliküritus teeb esimesi arglikke samme pookimaks enda võistluskalendrisse avavee massujumise etappi. No kuidas muidu seletada suusamaratoni korralduskomitee kosmiliste mõõtmetega mõttevälgatust lasta mitmetuhandepealisel inimkarjal 62 km maratonidistants tokkide ja pütilaudade toel keset lagedat Võrtsjärve läbi nühkida. Et aga tänu lumekristallide defitsiidile suusaüritus üldsegi ära jääb, koondub peatähelepanu hoopistükkis järjekordsele Nuustaku saunamaratonile. Kuna konkurenttiimide hulgast puudub varasematel aastatel kurikuulusust kogunud Rene poolt juhitav Puurmani kompanii, kaotab üritus loomulikult kõvasti oma huumorilist väärtust. Tõsi, templeid jäi ka meie tiimi orienteerumislehelt seekord ühe-kahe jagu puudu, kuid üleüldine võistkonna konsiilium otsustas üksmeelselt, et 100 parema tiimi hulka jõudmiseks kärab küll.

Kevadkuu
Relvade, rasketehnika ja tont teab mis humanitaarabi toel puhkusel viibivate vene sõdurite poolt rüüstatud Krimm ühes Kremlist pukki upitatud nukuvalitsusega palub Putinilt abi rahu taastamiseks. Paradoksaalselt sama debiilabsurdne olukord, kui põrgukatlas ligunedes omaenda initsiatiivil paja all praksuvat tuld suuremaks puhuda. Poliitkatla peakütja käsi muutub ka Eestis, kui edukalt kalanägu imiteerida oskav Ansip valitsuspajast välja ronib ning lapspoliitik Rõivasele peaministrikulbi üle annab. Iseenda poliitiliste ja töiste kohustuste ülekoormusele toob vaheldust kauaoodatud metal-puhkus, mille käigus jõuan viie päeva jooksul kolm korda Rock Cafed külastada. Heavymehe emotsionaal-matemaatiline kontsertvalem formuleeringus 2 x Manowar + Korpiklaani annab tulemuseks kordumatu ekstaasi ühes ajutise kõrvakuulmise kadumisega määramatuks ajaks.

Korpiklaanit sai viimati käidud kaemas nelja aasta eest Viru Folgil.
Manowari kontserdil sai heavy-näppu visatud aga esmakordselt

Jürikuu
Maad hakkavad võtma kõlakad, et jõuluaegne TV3 filmiheeros John McClane isiklikult on Eestisse tulemas. Kaheksakümnendate actionmuuvide austajaskonna suureks pettumuseks pole aga tegemist siiski mitte Bruce Willise poolt kehastatud sangari, vaid hoopis igavat poliitjuttu ajava USA senati John McCainiga. Ehkki soovitud ühemehearmeed seekord ei saabu, kingivad jänkid meile lohutuseks rügemendi sõdureid ühes tehnika ja soomukitega, mis kõik tasahilju ja lahinguvalmis Ämari külalennuväljale maha poetatakse. Ühtlasi on algamas ka iga-aastane kuulsusrikas lahing minu ja mu Pärnu sugulase-soomusronglase Mikiveri vahel, kus ookeanitaguse profikorvpalli virtuaalmängus läheb äärmiselt kõrge võidupanusena käiku kast õlut - kraam, mis ühes õiges majapidamises ikka ja alati marjaks ära kulub.

Lehekuu
Ilmataadi vaimunõtrus võtab uusi ja perverssevõitu vorme, lajatades kevade nautijatele kaela +35 kraadise põrguleitsaku. Ehkki rannamassohistid rõõmust kilkavad, on tegemist ilmselge meteoroloogilise anomaaliga, mida isegi Kuuse-Taat ei mõistnud surnuks pussitatud sea põrna lahates ette ennustada. Ühtjagu palavaks kisub ka Tartu bluusipäevadel, kus muusikalistest erimeelsustest tingitud konfliktsituatsioone püüab rahvaga üles kiskuda keegi puhkpillipäevi organiseeriv Briti punakuube riietunud orkestrijuht. Samuti lisab oma käitumisega koloriiti helesinises ülikonnas kakerdav purujommis, ent intellektuaalset vestlust ihkav noorsand, kes lubab kõik ettejuhtuvad enda tulirelvast „Walter“ 100 meetri pealt maha lasta. Kiidukukest snaipri kaasakiskuvad seiklused ei kesta paraku aga pikalt. Ürituse korralda poolt kohale kutsutud mundrimehed laekuvad peagi kohale ning isehakanud Clint Eastwoodi toimetatakse platele kainenema.

Jaanikuu

Planti ja Led Zeppelini suurust tõestab ainuüksi
300 miljoni albumi müümise fakt

Tulikuum mai vahetub jääkülma suvekuuga, kus jaanilaupäeva temperatuurid jäävad allapoole jõulupühadest ning Elva kõik kuus järve auravad nagu „Tuhande suitsu org“ Vladimir Obrutševi fantaasiaromaanist „Sannikovi maa“. Haigestumislainet selline kliimamuutus endaga siiski kaasa ei too, kui mitte arvesse võtta üleilmset jalgpallipalavikku, mis MM-i vastu vaktsineerimata vuti-idioote hordide kaupa telepurgi ette maha niidab. Ühepäevast vaheldust nahkkera tagaajamisele toob siiski Led Zeppelini hõbekõri Robert Planti kontsert, mis legendi esituses jättis oodatult hea mulje, ehkki show keskfaasis ühe Aafrika pigi poolt taotud käsitrummisoolo tikkus kohati pikalevenivalt tüütuks muutuma. Kuu lõpp toob kaasa ka uute jooksususside soetamise, mille eest tuleb olla tänu võlgu Grand Cherokee marki džiibile, kes minu autol pagasiluugi sisse sõidab ning sellega enam kui kaheks nädalaks poole mu spordivarustusest kättesaamatult pakiruumi lukustab.

Heinakuu
Lootusetu ja ravimatu jalgpallihaigus jätkub kõigi oma sümptomitega ning lõpeb sakslate triumfiga. Minule kui igipõlisele fritsude poolehoidjale on see teretulnud nähtuseks, seda enam, et paljukõneldud teoreem „22 meest ajavad palli taga ning sakslased võidavad“ leiab hiilgavalt kinnitust. Edasiste sportlike tegevuste osas paiskan nüüdsest kogu püssirohu triatlonitreeningute lõkkesse, mis lõpptulemina peaks taaskord kulmineeruma täispika triatloni läbimisega, tõestades sellega ammutuntud fakti, et ega inimene ei õpi oma varasematest lollustest ikka mitte tuhkagi. Ujumis-, ratta-, jooksu- ja sidusustreeningutest hullununa näitan trääsa koguni kõikidele sünnipäevaõnnitlejatele, põgenedes hällipäeva tähistamiseks teisele poole Eestit Haapsalusse. Klassikaliste ameerika autode show ühes lemmikbänd Uriah Heepi kontserdiga õigustab sellist deserteerumist aga 110 protsenti, eriti veel kui korraldajad sul piletiraha nõudmata sisse lasevad kõndida. 

Uriah Heep - July Morning

Lõikuskuu
Õnn on kollaste sopaleheneegrite õnnele saabunud. Häguseid fotosid artiklitega sellest, kuidas presidendimutt õhtuhämaruses kedagi musutama kukub, vorbitakse järgnevate nädalate jooksul rohkem kui uudiseid Džomolungma vallutamisest või Armstrongi kuule astumisest. Skandaalist ei pääse ka mõnus igasuvine Augustibluusi üritus, kes ühe peaesinejana on välja hõisanud kivinäost märulistaari Steven Seagali nime. Viimane küll kellelegi käsi ega huuli külge ei aja, ent flirdib siiski ebaterve ja armunud huviga Putini Kremlimeelse poliitikaga. Et endal on aga piisavalt tegemist päev otsa raudmeheks saamisega ning sellele järgnevad kaks nädalat haavade lakkumisega, siis erilist huvi ma kummagi teema vastu väga ei ilmuta. Pseudoprobleemid, ühman vaid üle õla ning kooberdan Pinocchio puujalgade ja äravenitatud kõhuga teleka ette korvpalli MM-i kaema.

Lõikuskuu 17. päev
Aasta mainimisväärsem hetk, kui läbin teistkordselt oma elus hulluse nimega ironman. Täispikk triatlon, mis koosneb 3,8 km ujumisest, 180 km rattasõidust ja 42 km maratonijooksust. Aega kulub selleks üle 13 tunni. Mõistus (ja ka tilli pikkus) polevat teadupärast kunagi enese teha olnud.

Tunne olla taas raudmees on midagi ületamatut

Mihklikuu

Väärt piibel ja teejuht noorele käkikeerajale

Ärklitoa koristamine maatalus toob kaasa viimaste aastate väärtuslikuma leiu. Muidu üllatavate dokustaatide, NL-i soldatimundrite ning Onu Remuse ja Rock Hoteli vinüülplaatide vahelt potsatab lagedale 20 aastat kadunud taskuraamat „Sada sigadust sõbrale“ - Margus Lepa kordumatu rariteet-üllitis, mille abil iga väike tõpranahk ja käkikeeraja saab tudeerida, kuidas koolnud kassi abil sašlõkkiärika päevakasumit kärpida või lihtsa hanesulega korstnas tõmmet vähendada. Eestis visiidil kondavale Obamale, keda paluks mitte segi ajada naabertalu lambakarjas figureeriva samanimelise mustavilla oinaga, sedavõrd vahvaid ja hilinenud aprillinalju muidugi ei korraldata. Küll aga unustab Walesi poole tõttava jänkistani presidendihärra maha oma kohvri, millele uudishimulikud FSB-venkud koheselt käpa peale vajutavad ning selle Moskva võimude kätte revideerimisele toimetavad.

Rehekuu

Igipõline heitlus spordi ja muusika vahel lõpeb oktoobri teisel nädalavahetusel viimase kaotusega. Sest kuidas teisiti formuleerida Tartu Linnamaratoni eelistamist päälinnas toimunud Pink Floydi tribuutbändi kontserdile. Aasta üks kahetsusväärsemaid möödalaskmisi katalüseerub sellegi poolest Pink Floydilise vasikavaimustusega, mis tipneb stuudioklappide hankimisega kontoriruumi, et seal vähemalt korra päevas maksimaalse voluumi ja ühiskonnast irdumise saatel Comfortable Numb´i või Wish You Were Here live-versiooni kuulata. Kaotusi tuleb muidugi vastu võtta ka kehakultuuri rindel, kui soov 2015. aastal esimese eestlasena Euroopast Aafrikasse kroolida saab Gibraltari pärdikute poolt halastamatu tagasilöögi. Õnneks tasakaalustab riigi liikumisaasta hoogu ministrite vaheline poliitsportlik vehklemine, kust mitteametliku võitjana väljub keegi roosast erakonnast pärit haridustegelane, kes nii enda FB-postitusi kui ka ministriportfelli kaitsta suudab.  

Kooljakuu

Austusest langenute vastu jääb see kuu tänavu puutumata.

Jõulukuu

Uue aasta sünnipäeva on raske üle lüüa

Rohketest talisuplustest kõrva sattunud vesi ühes muu sodiga toob nädalateks kaasa Onu Remuse juttudest tuntud rebaseonu sündroomi „Hüppa pähe varblaseonu, ma olen täitsa kurt“. Et kahenädalase pühademolutamise aegu erilist elu aga ühiskonnas ei toimu, siis suurt kadu see väike puue endaga kaasa just ei too, seda enam, et ka raadio- ja telekavad on juba viimased 15 aastat muutumatuna püsinud. Väljakutsuvat üllatust pakub ehk siiski 11 ja pool tundi kestev Politseiakadeemia „ironman“, mille võrdlemine lihtlabase maratoniga oleks siinkohal õigustatult naeruväärne. Ise otsustan vahelduva eduga jälgida hoopis nooleviskamise MM-i, kus lisaks haaravale põnevusele ja atmosfäärile saab näha ka üht üüratult paksu briti võistlejat, kelle massiivsete käte võrdluses oleks isegi multikakangelane Popeye justkui Buchenwaldist tulnud. Kuna praktilise meelelaadi ja reaalklassi lõpetanud inimesena minu usk jõuluvanasse puudub, siis premeerin ennast sel aastal kingitustega ise ning soetan endale järgnevaks suveks AC/DC kontserdi piletid. Et ikka uuele aastale juba ette ja ootustega, loodetavasti ka kõrvakuulmisega, rockivaimus vastu minna.
 
Nii palju siis aastast 2014. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!