Euroopa Saunamaraton 2014 (2.osa)

Jätkame saunamaratoni teekonda…

Cantervilla
Kimanud esimese hooga Veski sauna teeotsast mööda, otsustasime ära käia Cantervilla lossihäärberis. Esmalt toimus liikumine aga loomulikult külma Tootsi sauna, kus Jorh Adniel Kiir meid pikema jututa lavale higistama ja vihtlema kupatas. Pääsu polnud ka napsiklaasitäiest Lati Patsust, mille kõik võistkonnaliikmed ühises üksmeeles ja tõrkumata edukalt konsumeerisid. Lossisaunas võtsid meid vastu aga tugevad leiliprobleemid, mis avaldusid selle saunale omase nähtuse igasuguses puudumises. Lisaks eelnevale oli taaskord puudu ka Sander, kes jällegi nagu vits oli vette kaduma läinud. Ulatuslike otsingute käigus püüab Priit kõrvalukse kaudu lossist väljapääsu leida, kuid rohkemat kui kättemurdunud ukselink tema ettevõtmist edu ei krooni.

Nagu hommikuse bussi peale trügimine.

Priidu jõudemonstratsioon.

Sandri vanniprotseduurid läks võistkonnale ajaliselt kalliks maksma.

Veski saun
Esimesed puudulikust ettevalmistusest tingitud probleemid hakkavad välja lööma. Mart, kes oma otsatus maailmatarkuses otsustas maratoni läbida paljajalu, kaebleb külmunud alajäsemete üle. Fakt, et rohkes koguses õlujooki pole suutnud tema tähelepanu selliselt tühiselt pisiasjalt kõrvale juhtida, paneb kohati isegi imestama. Mehikese lällamine nii vulgaarses kui ebavulgaarses kõnepruugis teeb silmad ette ka juba Rene juhitavale Puurmani kompaniile, keda kahetsusväärselt tänavusel maratonil võistlustules pole. Saun ise oli Veskis aga rahvast sedavõrd täis, et leilile ja soojale seal ruumi ei jätkunud. Algselt püüdsime maha jahtunud kerist küll kliinilisest surmast elule turgutada, kuid hiljem lähtusime kive üleujutades juba kuningas Louis XV deviisist: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“

Suitsupaus jääaugus.

Marguse puhkekeskus
Pärast mitmeid nalja- ja röstersaunu oleme lõpuks tunnistajad ka ühele tõeliselt jõulisele võistluspaigale. Kuuma õhu ja kerisega täidetud saunakamber osutub siin äärmiselt popiks kohaks, kus tihedalt kokkupressitud inimhulka ei loendata enam mitte peade vaid tihumeetrite järgi. Et leiliruumi uks avanes muuhulgas sissepoole, oli ruumist väljaumine hirmkõva leili eest oluliselt raskendatud ning ainus väljapääs rahval oli kannatada. Liikudes läbi puhkeruumi õues asuvasse tünnisauna, rõõmustas ukselävel kõiki oma stiilipuhta käbarassekäiguga Priit. Tünn ise sisaldas endas üpris internatsionaalset koosseisu, kes läbisegi vatrasid mingisugust eesti-, inglise-, skandinaavia- ja indo-hiina segamurrakut. Erinevalt filoloogiast seisnes minu tugevus aga füüsikas, mille tõestuseks demonstreerisin rahvale hõõrdetakistuse mõju vähendamist, kui jääauku laskudes püüdsin libedatest käsipuudest tulutult kinni hoida.

Tark ei torma!

Huvitav jutt, kui keelest ka aru saaks.

Sihva torusaun
Kui eraldi kategooriana selgitataks välja päeva parim torusaun, siis Sihva omal olnuks kindlasti head sanšid auhinnalisele kohale jõuda. Igatahes suutis pealtnäha pisike ahi genereerida kiiduväärselt head soojust ning lõppkokkuvõttes jääbki mõistatuseks, kas meiega esialgu saunakambrit jaganud tüdrukute tiim põgenes kiljudes minema hirmkõva leili või hoopis Mardi robustse lällamismaneeri tulemusena. Lahkudes üllatas meid kõiki aga Sander, kes vana tuntud püromaanina koukis hommikumantli taskust välja terve karupersetäie pauguteid, mida ta teel sõiduki poole vastu taevast hakkas kõmmutama. Saluuti tegema -  nagu ütles Karlsson, kui ta mängupistoli kärgatusega onu Juliust vastu võttis.

Zili saun
Voka jõe kõrval asuvasse autosauna saabusime nagu Kurski kaare alla. Paugutite püssirohuaroomist hullunud Sander loopis oma lõhkelaenguid vasemale ja paremale, tekitades võrdlusmomente teises ilmasõjas tuntud „Stalini oreli“ kogupauguga. Iseenesest oli muidugi selline bravuurikas saabumine lugupidamine siinsete saunaomanike vastu, sest kui üldse leidubki mingi saun, kus kuuma leili peale võib alati kindel olla, siis on selleks ilmtingimata Zili saun. Erandiks polnud ka tänavune saunamaraton. Kindla kella, korra ja saksa täpsuse järgi kooskõlastatud leilivõtt käis justkui Fordi autotehase konveiermeetodil, kus iga 3 minuti tagant uus tiim sisse tiksus ning varasema kaadri välja vahetas. Vokalt lahkudes tekkisid esimesed lahkhelid ka kaardilugemisel, kuid tee ääres hääletanud punapäine, äärmiselt maskuliinse hääletooniga tütarlaps juhatas meid õigele võistlustrassile kiirelt tagasi.

Sokka saun
Hingepõhjas hiiliv eelaimdus ütles, et Sokka käik ei saa mööduda ilma kadudeta. Ja kadusid tekkiski omajagu, nii võistlusaja, varustuse kui ka isikkooseisu osas. Põhjuseid pole muidugi kaugelt vaja otsida – Sander, va kurivaim, oli jälle mööda ilma rändama läinud. Viimased tõendid tema eksistentsist tuvastati veel hetkest, mil Mart möödaminnes üht saunanaist käperdada üritas. Sealtmaalt edasi haihtus Sander aga irvitades suitsusauna pimedasse nurka ning läinud ta oligi. Jõudnud ülejäänud kambaga vahepeal ära käia jääaugus, mekkida õuekatlast sinki, leiba ja kõiksugu muid proviante, tuli sõiduki juures veel tublid viis minutit passida enne, kui kadumaläinud mehike orbiidilt omade hulka potsatas. Lisaks katastroofilisele ajakaotusele tuli maha kanda ka veerandi pudeliperä jagu Jägerit, mille Priit hajameelsusest auto kõrvale lumehange unustas.

Sangaste puhkemaja
Võistlustrassi kaugemasse punkti jõudes oli selge, et ühe kontrollpunkti peame ilmselt vahele jätma. Raske südamega langes ohvrikirves ürdisauna peale, mis orienteerumislehe marsruudilt halastamatult maha kriipsutati. Sangaste puhkemaja külastust saatis aga tagantjärele müstika, kuna keegi ei suutnud päris täpselt leida rahuldavat seletust, kuidas ja miks oli saunast lahkudes sattunud Mardi peakatteks sealne leiliviskamise kibu. Et selle suhteliselt tarviliku saunainstrumendi tagastamine oleks oluliselt võistkonna ajakulu suurendanud, otsustasime selle tahtmatult omandatud võõra vara, vastavate juhtnööridega, järgmisesse sauna hoiule jätta. Seni tuias Mart aga oma uue plekkkiivriga ringi nagu ristisõtta kippuv rüütlisoo esindaja, kelle ainsaks eesmärgiks on leida müstiline püha graal, mille seest viimast järelejäänud õlulonksu ammutada.

Ristisõdijate armee juhtfiguur.

Kunstimäe puhkemaja
Kolmas aasta järjest kirjutasime oma orienteerumislehe parima sauna lahtrisse Kunstimäe maasauna nime. Eks ole juba mööda laugjat nõlva saunamaja poole silgates kaugelt tunda selle saunade kuninga suurepärast aurat ja leilihõngu. Et heast asjast kunagi küll ei saa, konutasime nii leili- kui ka eesruumis suhteliselt kaua, kiitsime aga saunameest ning ajasime kaasvõistlejatega ka kübekese spordijuttu. Hetkeline seisak tekkis vaid olukorras, kus keegi leidis leilivee viskerelva kadunud olevat. Kuid juba saabus õigeaegselt kohale rüütlilugudest tuntud sir Mart Lancelot, kes oma kibukiivri peast võttis ning selle abil sauna- ja rahulolunormidele vastava temperatuuri ja õhuniiskuse taastas.

Kääriku saun
Et tegemist enamus tiimide jaoks viimase kontrollpunktiga, oli rahvast nii saunas kui ka selle kõikvõimalikes abiruumides rohkem kui vanade jahimeeste lugudes põtru metsas – no kus äärmised pidi puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Saunalisi muudkui lisandus ja lisandus leiliruumi kitsikusse, pressides üheskoos ägiseva inimmassi sama tihkelt kokku nagu „valge kääbuse“ (kosmoloogiast teada-tuntud ülitihe aine, mille teelusikatäis pidavat kaaluma mitmeid tonne). Nügimisest küll saanud, hiilisin lae alt välja õue ning sättisin vahelduse mõttes ennast sisse õues asuvasse kemmergusse, kus sedavõrd protseduurilisi 3-minuti võistlusreegleid ei eksisteerinud. Edasi jäi üle vaid sammud seada finiši. Tõsi, templeid oli orienteerumislehel küll ühe-kahe jagu puudu, kuid üleüldine võistkonna konsiilium otsustas üksmeelselt, et 100 parema tiimi hulka jõudmiseks kärab küll.

See on kõik, mis mõnest võistkonnast alles jäi.

Lõppkokkuvõttes oli koht mis ta oli. Mingisuguseid vabandusi me siinkohal oodatust tagasihoidlikuma tulemuse osas eraldi välja tooma ei hakka. Lugege meie olümpiakoondislaste vabandusi ning valige ise endale mõni meelepärane välja.

Vihjeks niipalju, et suusakeppi keegi endale rindkeresse ei kukkunud.