Euroopa Saunamaraton 2014 (1. osa)

Taas on kätte jõudnud iga-aastane Eesti saunahooaja tippsündmus - Euroopa Saunamaraton, millest osa võtmas ka võistkond „Leilihundid“ koosseisus Kari, Sander, Priit ja Mart, täiendava abipersonalina lisaks ka veel autojuht-sekretär Maria. Alljärgneva võistlusreportaaži käigus jälgimegi saun saunalt Leilihuntide kuulsusrikka teekonna kulgu.

Pühajärve spa

Keskendumine stardiks.

Nagu ikka, algab saunamaraton pihta tervisekeskuse saunas aset leidva proloogiga, millest on lubatud osa võtta üksnes iga võistkonna ühel esindajal. Meie poolt langes liisk Priidule, kes vaatamata oma amatöörlikule saunatasemele, sai rohelise tule paljalt seetõttu, et ta varasemalt polnud avavahetuses tiimi au veel kaitsnud. Spordimaailmas on selline lüke tuntud kui wild-cardi andmine, kus igasugustele Togost või Tuvalvu saarestikust pärit suusatajatele võimaldatakse olümpial osaleda, et need siis oma suguharude seas seda püha sporti propageerida saaksid. Oodates pilootvõistleja naasmist päeva esimesest leiliruumist, kütab meesterahvaste pilke ja kirgi keegi Baywatchi supeltrikoosse maskeerunud kurvikate vormidega blondipäine Pämela, kes paraku aga haihtub oma ülejäänud rannavalvekambaga enne, kui Priit viimaste võistlejate seas loivates kohale laekub.

Nuustaku rantšo

Nu, Nuustaku rantšo - Pogodi!

Lõiganud piki käänulist kruusateed Rõngu maanteele, sai esmalt jõutud Nuustaku rantšosse – üks kiiduväärsemaid saunu möödunud aastasest maratonist. Korralik kapatäis H2O-d kerisele ning lava ülemisel astmel kükitanud näitsikud olid kadunud nagu õhk – siitpeale ruulime rantšo lavalaudadel juba meie. Õues ootas ees ka esimene jääauk, mis oli ümbritsetud kõiksorti fotograafide, ajakirjanike ja operaatoritega, kes üksteise võidu jäädvustasid sinu vees käiku kuue erineva objektiivinurga alt. Konstateerides fakti, et meie talisuplusest on tehtud rohkem pilte kui Eiffeli tornist, jätkasime kergel sörgil oma kuulsusrikast võistlusteekonda. Aga esmalt tuli teha ka väikesed tropid ning organismi veevarude tasakaal kerge saunaõllega taastada.

Andu puhkekeskus

Konkurents tünnisauna pääsule
on halastamatu.

Jõudnud Andusse, võttis silme ees hetkeks virvendama. Kus siin oli alles siginat-saginat, nagu oleks keegi põleva tuki sipelgapessa visanud. Saunarahvas kappas nagu peata lambakari leili-, säästu- ja diskosauna vahet ning ega selles virrvarris korraldajatelgi enam õiget sotti olnud, kes kusagil üldse käinud on ja millised templid paberile lüüa tuleb. Tagatipuks kõigele kadus otsatu inimmassi sekka ära ka meie võistkonna teenekaim liige Sander, keda kogu komplekti läbi käinud tiim juba õlut mekkides kannatamatult sõiduki juures ootas. Tuli välja nimelt, et mehike oli einelaua otsa komistanud ning seal näljase põrssa kombel rasvaseid pirukaid vohmima kukkunud. Katsed oma käitumist õigustada võib lühemas formuleeringus võtta kokku eht-Tõnissonliku fraasiga „hommikul alles sai süüa, nüüd juba õhta käes.“

Kadunud Sander, keda tiim ammuilma juba auto juures ootab.

Toomase torusaun

Andeks, on siin ruumi?

Koht, kuhu Leilihundid möödunud aastal teatavate taktikalis-tehniliste möödalaskmise tõttu ei jõudnudki. Seda suurem oli aga rõõm mööda libedat mäenõlva üles ronida ning mürtsuvate puhkpillihelide saatel leigesse torusauna kobida. Eks iseenesest tuleb võtta paratamatusena, et ega enamike saunade läbilaskevõime saagi küündida sinna 600-700, metsikult uksi paugutava inimhulgani. Meeldiv pererahvas ühes kohaliku  puhkpilliorkestriga püüdis eelmainitud röstersauna puudusi küll kõigest väest korvata ja tõtt öeldes, tuli see neil tegelikult ka küllaltki hästi välja. Oleks mõni pillimees törtsutanud ka veel omaaegset pataljon „Narwa“ porilaste marssi, liikunuks Leilihuntide väeüksus ilmselt rivikorras ja järsakust allakukkumata uutele lahinguväljadele(saunadele) vastu.

Politseiakadeemia lõpumuusika lööb ette.

Lipuväljaku saun

Pärast kergeid marsruudi kalkuleerimisi võtsime raadiost tuleva James Browni „Living In America“ saatel suuna Otepää südalinna, kus ootamas oli õige mitu sauna. Liikudes Lipuväljaku soojaveetünni, tantsis meie teele eikusagilt ette keegi välismaa preili, kes tundis huvi meie lipu ja selle ajaloo kohta. Igatahes tänud taevale, et ta ei nimetanud meie püha reliikviat lihtlabaselt rätikuks – see oleks võinud lõppeda äärmiselt kurvalt. Tünnis vedeledes tunti väljastpoolt huvi ka meie saunadokumentatsiooni vastu, mille olime juhtumisi unustanud autosse. Et sõiduk oli lukus ja autojuht kuhugile linna peale uitama läinud, tekkis klassikaline hajameelsuse standardsituatsioon, kus autovõtmed on toas luku taga ning toavõtmed autos luku taga. Maria tagasitulekuga läks peagi korda siiski nõiaringist välja murda ning väärt paberid vajalike templitega varustada.

Jägemeisteri saun

Sander, kas akordioni võtsid ühes?

Sadakond meetrit eemal asus Jägermeisteri näitsikutega kaunistatud torusaun, mis, tõsi küll, näis nii miniatuursete mõõtmetega, et isegi kuulus tünnielanik Diogenes poleks sinna ennast ära suutnud mahutada. Kuid meie ühes kaasvõistlejatega suutsime, ehkki kellegi väljahõigatud soov lõõtspilli mängida oleks ilmselt väheke vastunäidustatud olnud. Selle asemel nõudis hoopis Mart maamehelikult ja muhedalt räusates, et keegi võiks kividele leili ka visata, mille peale kangemad mehepojad kukkusid üksteise võidu kerise pealt kive pihku haarama, ise läbisegi küsides, et kas sellele või. Konstateerides fakti, et sooja saame ilmselt ka autos, soovisime edasiseks võistluseks kõikidele jaksu ja edu ning lahkusime sellest meeldivast karastussaunaliste seltskonnast.

Karupesa hotell

Pealtnäha väljapeetud ja rahulik Karupesa hotellisaun on tegelikult alati väärt kohaks olnud ning miskipärast ehk teenimatult vähe kiidusõnu saanud. Ka seekord oli saun täis nii head leili kui ka mõnusat rahvast, kelle seas üks aktiivne näitsik üritas enda kõrval istuvale sõbrantsikule kosjasobitajaks olla. Olles kultusfilmi „Suve“ kohaselt pakkunud esmalt iseennast, avasin juba suu, et kõrval istuvale Priidule midagi vahekommentaari korras mainida, kui ühtäkki varjutas saunavalgust kurjakuulutav pimedus. Põhjust polnud kaugelt vaja otsida – selleks oli äsja sisse astunud hiigelsuure Baruto mõõtmetega naisvõistleja, kes ühe hoobiga vangistas kõik lavale jäänud istujad läbimurdmatusse füüsilisse ja psühholoogilisse lõksu. Püüdsin kestvas šokiseisundis pingsalt päästvaid mõtteid koondada, kuid need kippusid kiirelt laiali jooksma. Ühtäkki haistsime Priiduga siiski elu võimalust, tegime end õhemaks kui paberilehed ning libisesime ukseprao vahelt tagasi igatsetud priiuse rüppe.

Bernard Spa

Põnevate keldribasseinide ja saunakambritega spa-kompleks jättis juba eelmisel aastal hea mulje, vaatamata sellele, et võistlejatele mõeldud saunast tegelikult väga palju leili saada ei õnnestunudki. Nagu arvata, ei suutnud ka seekord ükski tõke ega piirdenöör hoida meid eemale kiusatusest basseine pidi hulkuma minna. Avastanud tagasi leilisauna jõudes, et kõik  lavakohad on konkurentvõistlejate poolt hõivatud, näitas Priit üle terast taiplikkust ning maandus peagi lava kõrvale ühes kaasatiritud päevitustooliga. Paar kalipsosokitäit leilivett Sandri esituses ning üha rohkem kainust minetava Mardi initsiatiivil käima lükatud vestlusring teemal „Mida naised tahavad?“, muutsid meie tiimi kiirelt hinnatud seltskonnaks, kelle peale konkurentidel polnud kahju ka klähvi jagu Jägermeister´it raisata.

Järgneb...

- "Homme maalin kooli kohale suure punase rist, siis hea vaadata, kus oleme."
- "Maali köstri kartulikuhi kah."