Euroopa Saunamaraton 2014 (2.osa)

Jätkame saunamaratoni teekonda…

Cantervilla
Kimanud esimese hooga Veski sauna teeotsast mööda, otsustasime ära käia Cantervilla lossihäärberis. Esmalt toimus liikumine aga loomulikult külma Tootsi sauna, kus Jorh Adniel Kiir meid pikema jututa lavale higistama ja vihtlema kupatas. Pääsu polnud ka napsiklaasitäiest Lati Patsust, mille kõik võistkonnaliikmed ühises üksmeeles ja tõrkumata edukalt konsumeerisid. Lossisaunas võtsid meid vastu aga tugevad leiliprobleemid, mis avaldusid selle saunale omase nähtuse igasuguses puudumises. Lisaks eelnevale oli taaskord puudu ka Sander, kes jällegi nagu vits oli vette kaduma läinud. Ulatuslike otsingute käigus püüab Priit kõrvalukse kaudu lossist väljapääsu leida, kuid rohkemat kui kättemurdunud ukselink tema ettevõtmist edu ei krooni.

Nagu hommikuse bussi peale trügimine.

Priidu jõudemonstratsioon.

Sandri vanniprotseduurid läks võistkonnale ajaliselt kalliks maksma.

Veski saun
Esimesed puudulikust ettevalmistusest tingitud probleemid hakkavad välja lööma. Mart, kes oma otsatus maailmatarkuses otsustas maratoni läbida paljajalu, kaebleb külmunud alajäsemete üle. Fakt, et rohkes koguses õlujooki pole suutnud tema tähelepanu selliselt tühiselt pisiasjalt kõrvale juhtida, paneb kohati isegi imestama. Mehikese lällamine nii vulgaarses kui ebavulgaarses kõnepruugis teeb silmad ette ka juba Rene juhitavale Puurmani kompaniile, keda kahetsusväärselt tänavusel maratonil võistlustules pole. Saun ise oli Veskis aga rahvast sedavõrd täis, et leilile ja soojale seal ruumi ei jätkunud. Algselt püüdsime maha jahtunud kerist küll kliinilisest surmast elule turgutada, kuid hiljem lähtusime kive üleujutades juba kuningas Louis XV deviisist: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“

Suitsupaus jääaugus.

Marguse puhkekeskus
Pärast mitmeid nalja- ja röstersaunu oleme lõpuks tunnistajad ka ühele tõeliselt jõulisele võistluspaigale. Kuuma õhu ja kerisega täidetud saunakamber osutub siin äärmiselt popiks kohaks, kus tihedalt kokkupressitud inimhulka ei loendata enam mitte peade vaid tihumeetrite järgi. Et leiliruumi uks avanes muuhulgas sissepoole, oli ruumist väljaumine hirmkõva leili eest oluliselt raskendatud ning ainus väljapääs rahval oli kannatada. Liikudes läbi puhkeruumi õues asuvasse tünnisauna, rõõmustas ukselävel kõiki oma stiilipuhta käbarassekäiguga Priit. Tünn ise sisaldas endas üpris internatsionaalset koosseisu, kes läbisegi vatrasid mingisugust eesti-, inglise-, skandinaavia- ja indo-hiina segamurrakut. Erinevalt filoloogiast seisnes minu tugevus aga füüsikas, mille tõestuseks demonstreerisin rahvale hõõrdetakistuse mõju vähendamist, kui jääauku laskudes püüdsin libedatest käsipuudest tulutult kinni hoida.

Tark ei torma!

Huvitav jutt, kui keelest ka aru saaks.

Sihva torusaun
Kui eraldi kategooriana selgitataks välja päeva parim torusaun, siis Sihva omal olnuks kindlasti head sanšid auhinnalisele kohale jõuda. Igatahes suutis pealtnäha pisike ahi genereerida kiiduväärselt head soojust ning lõppkokkuvõttes jääbki mõistatuseks, kas meiega esialgu saunakambrit jaganud tüdrukute tiim põgenes kiljudes minema hirmkõva leili või hoopis Mardi robustse lällamismaneeri tulemusena. Lahkudes üllatas meid kõiki aga Sander, kes vana tuntud püromaanina koukis hommikumantli taskust välja terve karupersetäie pauguteid, mida ta teel sõiduki poole vastu taevast hakkas kõmmutama. Saluuti tegema -  nagu ütles Karlsson, kui ta mängupistoli kärgatusega onu Juliust vastu võttis.

Zili saun
Voka jõe kõrval asuvasse autosauna saabusime nagu Kurski kaare alla. Paugutite püssirohuaroomist hullunud Sander loopis oma lõhkelaenguid vasemale ja paremale, tekitades võrdlusmomente teises ilmasõjas tuntud „Stalini oreli“ kogupauguga. Iseenesest oli muidugi selline bravuurikas saabumine lugupidamine siinsete saunaomanike vastu, sest kui üldse leidubki mingi saun, kus kuuma leili peale võib alati kindel olla, siis on selleks ilmtingimata Zili saun. Erandiks polnud ka tänavune saunamaraton. Kindla kella, korra ja saksa täpsuse järgi kooskõlastatud leilivõtt käis justkui Fordi autotehase konveiermeetodil, kus iga 3 minuti tagant uus tiim sisse tiksus ning varasema kaadri välja vahetas. Vokalt lahkudes tekkisid esimesed lahkhelid ka kaardilugemisel, kuid tee ääres hääletanud punapäine, äärmiselt maskuliinse hääletooniga tütarlaps juhatas meid õigele võistlustrassile kiirelt tagasi.

Sokka saun
Hingepõhjas hiiliv eelaimdus ütles, et Sokka käik ei saa mööduda ilma kadudeta. Ja kadusid tekkiski omajagu, nii võistlusaja, varustuse kui ka isikkooseisu osas. Põhjuseid pole muidugi kaugelt vaja otsida – Sander, va kurivaim, oli jälle mööda ilma rändama läinud. Viimased tõendid tema eksistentsist tuvastati veel hetkest, mil Mart möödaminnes üht saunanaist käperdada üritas. Sealtmaalt edasi haihtus Sander aga irvitades suitsusauna pimedasse nurka ning läinud ta oligi. Jõudnud ülejäänud kambaga vahepeal ära käia jääaugus, mekkida õuekatlast sinki, leiba ja kõiksugu muid proviante, tuli sõiduki juures veel tublid viis minutit passida enne, kui kadumaläinud mehike orbiidilt omade hulka potsatas. Lisaks katastroofilisele ajakaotusele tuli maha kanda ka veerandi pudeliperä jagu Jägerit, mille Priit hajameelsusest auto kõrvale lumehange unustas.

Sangaste puhkemaja
Võistlustrassi kaugemasse punkti jõudes oli selge, et ühe kontrollpunkti peame ilmselt vahele jätma. Raske südamega langes ohvrikirves ürdisauna peale, mis orienteerumislehe marsruudilt halastamatult maha kriipsutati. Sangaste puhkemaja külastust saatis aga tagantjärele müstika, kuna keegi ei suutnud päris täpselt leida rahuldavat seletust, kuidas ja miks oli saunast lahkudes sattunud Mardi peakatteks sealne leiliviskamise kibu. Et selle suhteliselt tarviliku saunainstrumendi tagastamine oleks oluliselt võistkonna ajakulu suurendanud, otsustasime selle tahtmatult omandatud võõra vara, vastavate juhtnööridega, järgmisesse sauna hoiule jätta. Seni tuias Mart aga oma uue plekkkiivriga ringi nagu ristisõtta kippuv rüütlisoo esindaja, kelle ainsaks eesmärgiks on leida müstiline püha graal, mille seest viimast järelejäänud õlulonksu ammutada.

Ristisõdijate armee juhtfiguur.

Kunstimäe puhkemaja
Kolmas aasta järjest kirjutasime oma orienteerumislehe parima sauna lahtrisse Kunstimäe maasauna nime. Eks ole juba mööda laugjat nõlva saunamaja poole silgates kaugelt tunda selle saunade kuninga suurepärast aurat ja leilihõngu. Et heast asjast kunagi küll ei saa, konutasime nii leili- kui ka eesruumis suhteliselt kaua, kiitsime aga saunameest ning ajasime kaasvõistlejatega ka kübekese spordijuttu. Hetkeline seisak tekkis vaid olukorras, kus keegi leidis leilivee viskerelva kadunud olevat. Kuid juba saabus õigeaegselt kohale rüütlilugudest tuntud sir Mart Lancelot, kes oma kibukiivri peast võttis ning selle abil sauna- ja rahulolunormidele vastava temperatuuri ja õhuniiskuse taastas.

Kääriku saun
Et tegemist enamus tiimide jaoks viimase kontrollpunktiga, oli rahvast nii saunas kui ka selle kõikvõimalikes abiruumides rohkem kui vanade jahimeeste lugudes põtru metsas – no kus äärmised pidi puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Saunalisi muudkui lisandus ja lisandus leiliruumi kitsikusse, pressides üheskoos ägiseva inimmassi sama tihkelt kokku nagu „valge kääbuse“ (kosmoloogiast teada-tuntud ülitihe aine, mille teelusikatäis pidavat kaaluma mitmeid tonne). Nügimisest küll saanud, hiilisin lae alt välja õue ning sättisin vahelduse mõttes ennast sisse õues asuvasse kemmergusse, kus sedavõrd protseduurilisi 3-minuti võistlusreegleid ei eksisteerinud. Edasi jäi üle vaid sammud seada finiši. Tõsi, templeid oli orienteerumislehel küll ühe-kahe jagu puudu, kuid üleüldine võistkonna konsiilium otsustas üksmeelselt, et 100 parema tiimi hulka jõudmiseks kärab küll.

See on kõik, mis mõnest võistkonnast alles jäi.

Lõppkokkuvõttes oli koht mis ta oli. Mingisuguseid vabandusi me siinkohal oodatust tagasihoidlikuma tulemuse osas eraldi välja tooma ei hakka. Lugege meie olümpiakoondislaste vabandusi ning valige ise endale mõni meelepärane välja.

Vihjeks niipalju, et suusakeppi keegi endale rindkeresse ei kukkunud.

Euroopa Saunamaraton 2014 (1. osa)

Taas on kätte jõudnud iga-aastane Eesti saunahooaja tippsündmus - Euroopa Saunamaraton, millest osa võtmas ka võistkond „Leilihundid“ koosseisus Kari, Sander, Priit ja Mart, täiendava abipersonalina lisaks ka veel autojuht-sekretär Maria. Alljärgneva võistlusreportaaži käigus jälgimegi saun saunalt Leilihuntide kuulsusrikka teekonna kulgu.

Pühajärve spa

Keskendumine stardiks.

Nagu ikka, algab saunamaraton pihta tervisekeskuse saunas aset leidva proloogiga, millest on lubatud osa võtta üksnes iga võistkonna ühel esindajal. Meie poolt langes liisk Priidule, kes vaatamata oma amatöörlikule saunatasemele, sai rohelise tule paljalt seetõttu, et ta varasemalt polnud avavahetuses tiimi au veel kaitsnud. Spordimaailmas on selline lüke tuntud kui wild-cardi andmine, kus igasugustele Togost või Tuvalvu saarestikust pärit suusatajatele võimaldatakse olümpial osaleda, et need siis oma suguharude seas seda püha sporti propageerida saaksid. Oodates pilootvõistleja naasmist päeva esimesest leiliruumist, kütab meesterahvaste pilke ja kirgi keegi Baywatchi supeltrikoosse maskeerunud kurvikate vormidega blondipäine Pämela, kes paraku aga haihtub oma ülejäänud rannavalvekambaga enne, kui Priit viimaste võistlejate seas loivates kohale laekub.

Nuustaku rantšo

Nu, Nuustaku rantšo - Pogodi!

Lõiganud piki käänulist kruusateed Rõngu maanteele, sai esmalt jõutud Nuustaku rantšosse – üks kiiduväärsemaid saunu möödunud aastasest maratonist. Korralik kapatäis H2O-d kerisele ning lava ülemisel astmel kükitanud näitsikud olid kadunud nagu õhk – siitpeale ruulime rantšo lavalaudadel juba meie. Õues ootas ees ka esimene jääauk, mis oli ümbritsetud kõiksorti fotograafide, ajakirjanike ja operaatoritega, kes üksteise võidu jäädvustasid sinu vees käiku kuue erineva objektiivinurga alt. Konstateerides fakti, et meie talisuplusest on tehtud rohkem pilte kui Eiffeli tornist, jätkasime kergel sörgil oma kuulsusrikast võistlusteekonda. Aga esmalt tuli teha ka väikesed tropid ning organismi veevarude tasakaal kerge saunaõllega taastada.

Andu puhkekeskus

Konkurents tünnisauna pääsule
on halastamatu.

Jõudnud Andusse, võttis silme ees hetkeks virvendama. Kus siin oli alles siginat-saginat, nagu oleks keegi põleva tuki sipelgapessa visanud. Saunarahvas kappas nagu peata lambakari leili-, säästu- ja diskosauna vahet ning ega selles virrvarris korraldajatelgi enam õiget sotti olnud, kes kusagil üldse käinud on ja millised templid paberile lüüa tuleb. Tagatipuks kõigele kadus otsatu inimmassi sekka ära ka meie võistkonna teenekaim liige Sander, keda kogu komplekti läbi käinud tiim juba õlut mekkides kannatamatult sõiduki juures ootas. Tuli välja nimelt, et mehike oli einelaua otsa komistanud ning seal näljase põrssa kombel rasvaseid pirukaid vohmima kukkunud. Katsed oma käitumist õigustada võib lühemas formuleeringus võtta kokku eht-Tõnissonliku fraasiga „hommikul alles sai süüa, nüüd juba õhta käes.“

Kadunud Sander, keda tiim ammuilma juba auto juures ootab.

Toomase torusaun

Andeks, on siin ruumi?

Koht, kuhu Leilihundid möödunud aastal teatavate taktikalis-tehniliste möödalaskmise tõttu ei jõudnudki. Seda suurem oli aga rõõm mööda libedat mäenõlva üles ronida ning mürtsuvate puhkpillihelide saatel leigesse torusauna kobida. Eks iseenesest tuleb võtta paratamatusena, et ega enamike saunade läbilaskevõime saagi küündida sinna 600-700, metsikult uksi paugutava inimhulgani. Meeldiv pererahvas ühes kohaliku  puhkpilliorkestriga püüdis eelmainitud röstersauna puudusi küll kõigest väest korvata ja tõtt öeldes, tuli see neil tegelikult ka küllaltki hästi välja. Oleks mõni pillimees törtsutanud ka veel omaaegset pataljon „Narwa“ porilaste marssi, liikunuks Leilihuntide väeüksus ilmselt rivikorras ja järsakust allakukkumata uutele lahinguväljadele(saunadele) vastu.

Politseiakadeemia lõpumuusika lööb ette.

Lipuväljaku saun

Pärast kergeid marsruudi kalkuleerimisi võtsime raadiost tuleva James Browni „Living In America“ saatel suuna Otepää südalinna, kus ootamas oli õige mitu sauna. Liikudes Lipuväljaku soojaveetünni, tantsis meie teele eikusagilt ette keegi välismaa preili, kes tundis huvi meie lipu ja selle ajaloo kohta. Igatahes tänud taevale, et ta ei nimetanud meie püha reliikviat lihtlabaselt rätikuks – see oleks võinud lõppeda äärmiselt kurvalt. Tünnis vedeledes tunti väljastpoolt huvi ka meie saunadokumentatsiooni vastu, mille olime juhtumisi unustanud autosse. Et sõiduk oli lukus ja autojuht kuhugile linna peale uitama läinud, tekkis klassikaline hajameelsuse standardsituatsioon, kus autovõtmed on toas luku taga ning toavõtmed autos luku taga. Maria tagasitulekuga läks peagi korda siiski nõiaringist välja murda ning väärt paberid vajalike templitega varustada.

Jägemeisteri saun

Sander, kas akordioni võtsid ühes?

Sadakond meetrit eemal asus Jägermeisteri näitsikutega kaunistatud torusaun, mis, tõsi küll, näis nii miniatuursete mõõtmetega, et isegi kuulus tünnielanik Diogenes poleks sinna ennast ära suutnud mahutada. Kuid meie ühes kaasvõistlejatega suutsime, ehkki kellegi väljahõigatud soov lõõtspilli mängida oleks ilmselt väheke vastunäidustatud olnud. Selle asemel nõudis hoopis Mart maamehelikult ja muhedalt räusates, et keegi võiks kividele leili ka visata, mille peale kangemad mehepojad kukkusid üksteise võidu kerise pealt kive pihku haarama, ise läbisegi küsides, et kas sellele või. Konstateerides fakti, et sooja saame ilmselt ka autos, soovisime edasiseks võistluseks kõikidele jaksu ja edu ning lahkusime sellest meeldivast karastussaunaliste seltskonnast.

Karupesa hotell

Pealtnäha väljapeetud ja rahulik Karupesa hotellisaun on tegelikult alati väärt kohaks olnud ning miskipärast ehk teenimatult vähe kiidusõnu saanud. Ka seekord oli saun täis nii head leili kui ka mõnusat rahvast, kelle seas üks aktiivne näitsik üritas enda kõrval istuvale sõbrantsikule kosjasobitajaks olla. Olles kultusfilmi „Suve“ kohaselt pakkunud esmalt iseennast, avasin juba suu, et kõrval istuvale Priidule midagi vahekommentaari korras mainida, kui ühtäkki varjutas saunavalgust kurjakuulutav pimedus. Põhjust polnud kaugelt vaja otsida – selleks oli äsja sisse astunud hiigelsuure Baruto mõõtmetega naisvõistleja, kes ühe hoobiga vangistas kõik lavale jäänud istujad läbimurdmatusse füüsilisse ja psühholoogilisse lõksu. Püüdsin kestvas šokiseisundis pingsalt päästvaid mõtteid koondada, kuid need kippusid kiirelt laiali jooksma. Ühtäkki haistsime Priiduga siiski elu võimalust, tegime end õhemaks kui paberilehed ning libisesime ukseprao vahelt tagasi igatsetud priiuse rüppe.

Bernard Spa

Põnevate keldribasseinide ja saunakambritega spa-kompleks jättis juba eelmisel aastal hea mulje, vaatamata sellele, et võistlejatele mõeldud saunast tegelikult väga palju leili saada ei õnnestunudki. Nagu arvata, ei suutnud ka seekord ükski tõke ega piirdenöör hoida meid eemale kiusatusest basseine pidi hulkuma minna. Avastanud tagasi leilisauna jõudes, et kõik  lavakohad on konkurentvõistlejate poolt hõivatud, näitas Priit üle terast taiplikkust ning maandus peagi lava kõrvale ühes kaasatiritud päevitustooliga. Paar kalipsosokitäit leilivett Sandri esituses ning üha rohkem kainust minetava Mardi initsiatiivil käima lükatud vestlusring teemal „Mida naised tahavad?“, muutsid meie tiimi kiirelt hinnatud seltskonnaks, kelle peale konkurentidel polnud kahju ka klähvi jagu Jägermeister´it raisata.

Järgneb...

- "Homme maalin kooli kohale suure punase rist, siis hea vaadata, kus oleme."
- "Maali köstri kartulikuhi kah."

2013. aasta aruanne.

Juba järjekorras neljandat korda on aeg teha traditsiooniline kiirülevaade möödunud aasta kõigist kaheteistkümnest kuust. Seda aga loomulikult omaenda vaatevinklist meenutades…

Näärikuu
Aasta algab suure sulaga, mis muudab kõik teed ja tänavad olümpianormidele vastavateks uisuväljakuteks. Kogu krempel, kes otsustab kesköötunnil ilutulestikku kaema minna, nihkub tagajäsemetega tollhaaval maad lihvides teosammul linnakuuse suunas. Aegluubis jääpurjetamise sekka toob lustakat näärimeeleolu Priit, kes kahte šampusepudelit käes hoides püüab eestlibisenud seltskonda jooksusammul kinni püüda. Et sellist iiri riverdance´i meenutavat ülioptimistlikku ettevõtmist saadavad kõikvõimalikult põnevad vehkimis- ja kukkumiselemendid, on rahval uue aasta hakul nalja nabani. Nalja ei mõista aga Eedik, kes edasiste kukkumiste vältimiseks võtab pealinnas kasutusele radikaalsemad meetodid, keelates sealsetel linnaelanikel käimise üldse ära. Kõik sissekirjutusega tallinlased topitakse jõuga reisisaatjatega autobussi ning sõidutatakse tasuta ühistranspordi egiidi all nõrkemiseni linna mööda ringi.

Vastlakuu

Kokku 18 sauna läbinud "Leilihundid" võistlustules

Nuustaku lumiste saunade vahel leiab aset järjekordne Euroopa Saunamaraton, mille koloriidseimaks seltskonnaks kujuneb taaskord Rene poolt juhitav Puurmani kompanii. Etteantud 20 saunast õnnestub konkurenttiimil läbi tillerdada viis ning selle aja jooksul ära kaotada mitu käterätti ühes  kahe paari plätudega. „Tegijal juhtub” tööõnnetuste hulka liigituvad ka kerge plekimõlkimine autoparklas ning lavalaudadelt allapudenemine tulikuuma kerise otsa. Saunamaratoni üha kasvav populaarsus toob päevakorda spordimaailma arutelu mitmete rudimentalade nagu maadlus väljaarvamisest olümpialt. Leitakse, et teise mehe ähkides matile panek on lootusetult iganenud ning tuleks millegi uudsemaga asendada. Emake Loodus aga seda meelt ei ole ning kukub suures vihahoos Venemaa traktorilinna meteoriitidega pilduma. Tulemuseks on tonnide viisi klaasipuru ühes maadluse jätkamisega olümpiakavas.

Kevadkuu
Veerpalu mitu aastat kestnud dopingusaaga jõuab viimaks lõppresultaadini. Ehkki miljonite eest koju toodud kohtuvõitu serveeritakse justkui universumispordi viimase 50 aasta tippsündmust, unustatakse suures eufoorias siiski pisiasi, et kogu vaidlus kestis juba ammuilma üksnes protseduurilisel teemal stiilis „kumma käega dopinguproov laboriukse vahelt sisse ulatati.” Kartes jääda vahele võimaliku ateismidopinguga, teatab ühtäkki oma tagasiastumisest Rooma paavst Benedictus. Kohe kogutakse aga Vatikanis kokku kamp hõlstides vanaätte, kes ühiselt Sixtuse kabelis prassides kuulutavad korstnast väljapuhutava valge sigaretisuitsu saatel uueks paavstiks kellegi Franciskuse Argentiinast. Argentiinlased ise peavad jumala saadikuks aga jätkuvalt vutilegend Maradonat, kellel, tõsi küll, maks on joomisest läbi nagu mädanenud baklažaan ning pupillid narkonuuskimisest suuremad kui praetaldrikud.

Jürikuu

Lunge õhukitarril ja Aivar Fenderil

Talv ruulib jätkuvalt kevade üle ning kostitab maarjamaad -10 kraadiste õhutemperatuuridega. Kõik spordisõbrad, kes ihkavad maikuu esimestel päevadel indleva põdrakarjana Tartu jooksumaratonil  tormelda, muutuvad järjest mornimaks. Ka järsku pealetükkiv soojalaine ei too sörkijaile leevendust, kuna sulatab kõik senikülmunud jooksurajad Noa laevalugu meenutavaks uputuseks. Amfiibtingimustes treeningute vahel otsustan hea sõbra, ortodokse rockimehe herr Lungega Püssirohukeldrisse Kolumbus Krisi kaema minna. See kuldaväärt plaan saab aga koomilise tagasilöögi, kui üllatuslikult selgub, et herr Lunge jaoks on juba poole aasta jagu kehtinud eluaegne Püssika keeld. Naljarohkele aprillikuule annavad kaaluka panuse ka Tallinna Lennujaamas lällavad purupurjus hokimehed, kelle vaevalised kainenemisprotseduurid leiavad oluliselt rohkem kõlapinda, kui nende sportlik-hädised etteasted MM-areenil.

Lehekuu
Lisaks kevadpäevade raames toimuvale tavapärasele paadirallile ja Kaarsillal koinimisele otsustavad  lakku täis tudengiraisad pulli teha ning ruubiku-kuubiku kujulise tuulelohe taevasse lennutada. Nimetatud kaadervärk tõuseb koheselt orbiidile, tekitades maal suure asteroidipaanika, mistõttu lendulastud taevakeha üritatakse võimalikult kiiresti kosmosest jälle tagasi tuua. Et kõik sedalaadi katsed võib aga lühimas formuleeringus kokku võtta fraasiga „Näksi muru“, ristitakse atmosfäärist väljunud agregaat ümber EstCube nimeliseks sputnikuks ning tarbetu paanika on selleks korraks lõppenud. Iga-aastase „Teeme ära” koristustalgude käigus avastan ühtäkki, et keegi kuri inimkäsi on kallutanud tagahoovi maha kaks koormatäit küttepuid. Prügikottide puuduses otsustan selle prahi stiilselt kokku koguda ning arhitektuurilist kunstimeelt rakendades väikese puumajakesena riita laduda. Vastvalminud kinnistu kogub kiiresti küll populaarsust, ent KV-s seda välja üürida siiski ei õnnestu.

The Animals - The House of the Rising Sun

Juuni
Peafänn Aivari lärmakal juhtimisel on taas hoo sisse saanud esiliigasatsi FC Elva mängudele kaasaelamine. Et kärtsu ja mürtsu rohkem oleks, klapib publikum taskupõhjast leitud veeringud kokku ning soetab endale uhiuue fännitrummi. Ansamblist „The Who” tuntud Keith „the Loon” Mooni austavat ülesannet asub täitma kohalik superstaar Woody, kes ühes oma rohmakavõitu hoiaku, äratuntavalt peenikese nasaalhääle ja Dortmundi Borussia nokatsiga mõjub trummipulka viibutades täiusliku multifilmikarakterina. Trummipõrinat on kosta aga mujaltki – vana pinginaaber Ken otsustab nimelt abielluda. Sündmuse elegantsemaks väljamängimiseks on korraldatud ka massiivne pulmapidu ühes otsatu pidulauaga, mille potid-pannid-kastrulid on täidetud kõikvõimalike floora- ja faunaliikide esindajatega. Ehkki üleüldisele kiiduavaldusele kostub söögilauast vahele ka kriitilisi hõikeid „kibe”, on minu arvates toit siiski väga maitsev ning sedasorti inetu nurinaga ma kaasa ei lähe.

Heinakuu

Harvad hetked kuival maal

Sarnaselt kapten Nemole, kes kultusromaanis „20 000 ljööd vee all” inimkonnale põlglikult trääsa näidates oma allveelaevaloksuga igaveseks ookeanipõhja suundus, hülgan ka mina patuse maismaaelu ning jätkan horisontaalasendis ujudes oma edaspidist eksistentsi järvevetel. Kõiksorti Arbid, Tamulad, Pühakad ja Rõuge Suurjärved saavad risti-põiki, üle ja ümber läbi solberdatud ning vaid vanajumal ise teab, miks ei ole ta minu nõnda sobimatus inimanatoomias teinud uimede ja lõpuste lisamise näol mõningasi muudatusi. Jõudnud avaveeseltskonnaga otsapidi Tartusse, tuleb teade kaugel Egiptimaal toimuvast verisest mässust. Kõik sinna logelema suundunud Eesti turistid kupatatakse pikema jututa koju tagasi. Võimalikku islaminakkust minnakse kollektiivselt maha pesema Anne kanalisse, mis paneb kanali ökosüsteemile aga räige põõna. Linnavõimud on sunnitud seepeale ranna sulgema ning kanali kinni ajama.

Lõikuskuu

Pulmamarss

Hetkelisest hullushoost tingituna asun ühel hommikul piki Emajõge Võrtsjärvest Tartusse ujuma. Spinningõnge, kaamera ja kahe kasti Giniga varustatud paadimeeskond püüab kõiki vahendeid appi võttes mind sellest nürimeelsest ettevõtmisest loobuma panna. Tulutoovaks nipiks osutub toidukarbi jõepõhja kukutamine, mille tulemusena leian oma kadunud mõistuse üles 22. kilomeetril ning otsustan paati ronida. Kuu teine pool toob kaasa ka normaalsema arengutasemega üritusi nagu treeninglaager Pärnus või õe pulmad, mis lisaks traditsioonilisele tantsule ja trallile koosneb ka pulmaliste pingelisest mõõduvõtmisest vibulaskmises ja kanade jalgpallis. Oma tülikast moorist on vahepeal siiber saanud aga Kim Jong Unil, kes laseb pilusilmsele tädikesele kaela määrida terve rida usu- ja pornograafiahõngulisi süüdistusi, millest piisab, et sohk eit tapalavale tirida ning igaveseks orbiidilt kustutada.

Pika arutelu tulemusena leidsime paaditiimiga, et Tartusse saab autoga kiiremini

Mihklikuu

"Iceman" valmistumas 20-kraadisesse vette minema

Laste koolimineku kõrvalt alustavad 1. septembril oma teist hooaega Elva karastussuplejad. Avaüritusel on kohal ka ühingu patroon ja teeneline kiidukukk „Iceman”, kes kõikide üllatuseks laekub järve äärde paksudesse kinnastesse, viltidesse, sallidesse ja tont teab veel mis polaarvarustusse mähitud kubujussina. Küsimuse peale, miks on vaja praeguste, Vahemere kliimat meenutavate temperatuuride taustal sellist arktilist komejanti teha, ei osanud „Iceman” midagi mõistliku kosta. Muidu tüüpilisse argiellu toob sportlikku vaheldust ka Eesti-Hollandi vutimäng, mille vaatamine räuskavas pubikeskkonnas võtab ootamatult emotsionaalsed pöörded. Emotsioonide hind kujuneb aga karmiks, kuna eestlaste õnnestumiste toetuseks konsumeeritud rohked kogused Kännu Kukke ühes muude kääritatud ja kääritamata vedelikega aeglustavad järgmisel päeval tuntavalt organismi elutahet. Hoogsamate asjadega, kui interneti vahendusel kummulivajunud kruiisiauriku ülesupitamist jälgida, järgmised 24h soovi tegeleda ei ole.

Rehekuu

Osake Eesti spordiajaloost

Nagu üle aastate oodatav olümpia või laulupidu, nii jõuab rahva ette taaskord suur valimisshow, mille kõrval igasugused Benny Hillid, Kreisiraadiod ja Tujurikkujad kvalifitseeruvad sisutühja huumorivaese pahnana. Et kodulinna tasandil piirdub valimiskräu üksnes mõne ajaleheartikli, jokk-plakati, võsatalgude ja pannkoogiküpsetamisega, tuleb pilgud suunata pealinna poole, kus mürglit tubli annuse jagu rohkem. Esiklouniks tõuseb keegi liiklushuligaanist Kross, kelle humoresk tipneb Vaasalinna väiketondina linna kohal lendlemisega. Eedikul saab akna taga põrisevast mehikesest peagi aga siiber ning pöördub abi saamiseks Interpoli poole. Need monteerivad isehakanud Karlssonil propelleri maha ning riputavad kesikute häältepõllu kaitseks ülesse peletisliku välimusega Ülemiste Vanakese. Ise juhtun vanatädi pööningul kolades otsa komistama 60ndatest pärit Pärnu Metsakombinaadi puusuuskadele, mis tähendab, et väljakutse veebruarikuiseks Tartu Maratoniks oleks nüüd justkui olemas.

Kooljakuu

Manowar - The Gods Made Heavy Metal

Heavysõbrad koonduvad stardijoonele. Algamas on halastamatu jaht märtsis üles astuva Manowari kontserdipääsmetele, mille hankimiseks on tuhandetel huvilistel aega vaid mõned nanosekundid. Paraku ei rõhu hädise teovõime ja kange keelega Piletilevi tibi just ülemäära kiirusele ning järjekorda kogunenud karvastel tuleb kurja needes tühjalt laiali minna. Surmahädast päästab õnneks peagi väljakuulutatud lisakontsert, mille piletid nüüdsest seitsme luku ja riivi taga mul kindlalt oma aega ootamas on. Laiemas üldsuses lööb lahvatama ajakirja „Sirp” fiasko, kus minister ühes uue peatoimetajaga kultuuripõllu koosseisus usinat lõikustööd algatavad. Endale nimetatud teema, ega ka ajakiri ise, suurt sümpaatiat ei paku. Sest seal, kus on sirp, ega sealt vasargi kaugel ole ning selle koosluse jälkust pole sülelapselegi vaja selgitada. Pigem liigun läbi pealinna ummikute Saku Suurhalli poole, et head saksa rockgrupeeringut Scorpionsi fännata.

Michael van Gerwen - tänavune
noolemängu maailmameister

Jõulukuu
Poristest sügisilmadest muserdatud rahvas ihkab jõulukingitusena näha lund. Nii defitsiitset kaupa aga Eestimaa poeletid paraku ei paku. Pealegi peaksid kingiahned inimesed teadvustama endale põhimõtet, et „andmine on alati suurem rõõm kui saamine“ (vana heteromeeste vanasõna). Kuulnud enneolematuid uudiseid Egiptimaal mahasadanud lumest, koguvad eestlased ahvikiirusel rahad kokku ning saadavad ärimehed Kilgi ja Seli lume importtehingut sooritama. Viimaste jäljed haihtuvad aga Londoni lennujaamas, kus nad väärismetalli ihaluses on kogu raha Salumäe kuldmedalite peale huugama pannud. Et töökohustused on aasta viimaste nädalate pühademökutamise tõttu sisuliselt nullilähedaseks langenud,  hakkan spordikanalilt eneselegi üllatuseks jälgima noolemängu MM-i, mis on ilmselt ainuke ala, lisaks sumole, kus kehtib reegel „mida paksem, seda tegija.” Tõeline tegija saabub aga taaskord TV3 vahendusel ning loomulikult ei ole tegemist mõne Näosaate tegelinski, vaid ikka vana hea John McClane´iga, kes ühes terroristide hävitamisega ka vanale aastale surmava „Yippee-ki-yay, motherfucker” hoobi annab.

Nii palju siis aastast 2013. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!