Euroopa Saunamaraton (2. osa)

Jätkame siis 12. veebruari saunamaratoni teekonda...

Külm Tootsi saun

7. Cantervilla Loss
Enne lossisauna külastamist tuli läbi käia ka nn Tootsi saunast. Erinevalt tavasaunast, oli see kütmata ning sedavõrd jäine ja külm, et tagumik kohe naks-naks lava külge kinni jäi. Latatarast peremees, kes end personaalselt Tootsiks riietanud, oli eesruumis välja valanud pitside kaupa Lati Patsu, lauale asetanud rosinaga saia (sellist, kus ei pea noa otsaga rosinaid taga ajama nigu narr) ning taustaks telekast mängima pannud klassikalise „Kevade“ saunastseeni. Ise valvas ta katkematu loba saatel kõiki saunalisi leiliruumi ukselävel, jahvatades muudkui tähetark Igor Mangist, kes ennist samuti õues ringi patseeris. Peagi avastasime härra Luigaga, et külmasaunast saab lisaks uksele ka aknavõlvist läbi pugedes teisele poole seina ronida ning pikemalt mõtlemata panimegi sealt kaudu eesruumi leekima. Paar pitsi Lati Patsu, tükk saia ja seejärel juba lossihoonesse seiklema. Läbi pikkade ja libedate keldrikoridoride jõudsime lõpuks välja basseiniga varustatud saunakompleksini. Saabusid ka eelpool kirjeldatud sead, kes oma maskides otsekohe basseini kargasid. Laval käis samal ajal aga kõva leilitamine. Üks nokastunud tegelinski lootis aja kokkuhoiu mõttes leilivee jaoks mõeldud kibu täita otse kloorisest basseinist, kuid matsakas lossisauna perenaine jõudis õigel ajal jaole ning kupatas leidliku noorhärra kraanivee otsingutele.

8. Hotell KarupesaNimetaks seda kiireks vahepeatuseks. Umbes nagu F1-s boksipeatus. Rahvast siin praktiliselt polnud, sündmustik igavalt hõre ja saun ise samuti selline tagasihoidlik harju keskmine. Lava peal konutas vaid ükainus pikakasvuline sell, kes osutus jällegi juba eelpool kohatud Sepa Melliks. Tema oli jõudnud nüüd oma ringiga alles teise sauna ning viskas seal rahu ja vaikust nautides leili. Õige kah, kuhu ikka kiiret. Natuke muljetanud ja kerisekive kastnud, võtsime taas oma lipu, pagasiruumis asuvast kohvrist järjekordsed õlled ning jätkasime edasiliikumist Sihva suunas. Sepa Mell jäi rahulikult edasi higistama. Õige sepa nahk on kõigega harjunud

Sokka suitsusaun

Ühine päästeoperatsioon.

9. Sokka Puhkekeskus
Ees ootas kahe eelmise aasta parimaks saunaks tunnistatud Sokka suitsusaun. Viimane asus aga kusagil kaugel metsade ja põldude rüpes, kuhu kitsast teed pidi ukerdamine oli üpris vaevaline. Eriti kui veel rohkelt sõidukeid juhtus vastu tulema. Pimeda ja nõgise leiliruumi olulisemaks kaadervärgiks oli suurtest maakividest koosnev 2-3 ruutmeetri suurune keris, mille ümber saunamees siis hoolega vett loopides ringi võimles. Nii mõnedki saunalised olid enesele nõega hirmuäratavad tšerokiide sõjamaalingud peale maalinud ning üks suisa terve oma näo ühtlase pigikorraga üle võõbanud. Iga Sudaanist pärit mustanahaline oleks teda nähes kadedusest lõhki läinud. Kuid nii tehisneegrite kui ka kahvanägude suured seiklused said siiski alguse alles tagasi maantee poole sõites, kus kinnijäänud sõidukite lumevallidest ja mäenõlvadelt lahti päästmiseks tuli kõikide konkurentide jõud otsustavalt ühendada. Ühine ja heatujuline kollektiivpäästeoperatsioon vältas kokku kõva pool tundi. Muuhulgas võtsid maratonist osa ka Hummeri mehed, kes vajadusel otse üle lumiste põldude edasi rühkisid. Kuid ega loodust lõputult ikka üle ei kavalda, olla lõpuks ka nemad kinni jäänud.

Mehed saunast on ühendand jõud!

Orienteerumisraskused

10. Sangaste Rukkimaja saun
Sokka lumemülgastest minema pääsenud, tekkisid suured raskused kaardi lugemisega. Uuritakse ja puuritakse navigatsioonipaberit nii üht kui teistpidi, kuid õiget sotti järgneva sauna asukohast ei saada. Tagatipuks on kadunud ka orienteerumisleht, ilma milleta muutuks nii senine kui ka edasine võistlemine asjatuks komejandiks. Varasemate sündmuste taastamise ja süü üksteise kaela veeretamise järel leitakse see lõpuks üles härra Kiiskmani märja tagumiku alt. Kaardi dešifreerimisele löödi ajutiselt käega ning otsustati esmalt käia ära Sangastes tee ääres asuvas Rukkimaja saunas. Taaskord oli tegemist üpris kummist leiliruumiga, kuhu rahvast aina juurde trügis. Kohal oli ka sportkellaga tütarlaps, kes tõsi küll nii pingeliselt etteantud ajalimiiti enam ei järginud. Ju olid võidumõtted maha jäetud ja keskenduti teiste eeskujul ürituse lõbusamale poolele.

11. Metsavana puhkemajaJärjekordses saunamajas, mis pika otsimise peale üles leiti, võttis meid vastu pilkane pimedus. Majaperemehel oli nimelt probleeme vooluga, õigemini seda polnudki. Kobasime mööda pimedaid koridore leiliruumi poole nigu karuperses, mitte tilligi polnud näha. Tõotatud maale ehk lavale jõudes, oli see inimeseloomi paksult täis ning nende nägu ja sugu andis kindlaks teha vaid kahe küünla abil, mis ahjuservale põlema olid süüdatud. Pimedus lõbusat seltskond aga ei heidutanud ning kõik võistlejad vennastusid ja õestusid kiiresti. Rebiti hoolega kildu ning jagati varasemat infot ja muljeid. Lõpetuseks tuli ka arvult seitsmendasse jääauku karata – protseduur, mida suure augu keskele asetatud prussile toetades sai läbi viia kahekesi korraga. Aja kokkuhoid missugune.

12. Kunstimäe puhkemajaTopeltsaunaga vahepunkt. Esmalt peamajas elektrikerise aurutamine ning hiljem all jõe ääres korralik maasaun. Ülemises saunas konutasime suisa üksinda. Selgus, et suurem rahvahulk oli juba maasauna tikkunud. Ja nagu me peagi aru saime, oli see ka paganama õige otsus, kuna tegemist oli tänase võistluspäeva konkurentsitult parima saunaga. Korraliku vene kerisega, kus pärast kapatäite pildumist tuli sedavõrd hea ja kõva leil, et ükski saunasolija ei teinud sellel ajal piiksu ega puuksu ka mitte. Ei mingit killu rebimist, lõhverdamist ega muljetamist. Kõik nautisid vaid vaikselt ähkides leili. Boonuspunkte käidi seekord külmavee tünnisaunas hankimas. Ju siis polnud keegi viitsinud tuld alla teha. Ometigi tundus aga ka 10 kraadine kütmata tünnivesi niivõrd soojana, et välja nagu väga ei kippunudki. Kui siis vaid üheks korraks veel päeva parimat leili nautima.

13. Zillisaun Sihval Voki oja ääresEriline saun kahes mõttes. Esiteks oli tegemist mobiilse ja liikuva saunaga. Nimelt oli kogu kaadervärk ehitatud veoauto ZIL peal asuvasse ahjuga majutuskuuti. Võõras selline sõiduriist mulle isiklikult ei olnud, sest sõjaväe aegu sai Tsirguliinas ühte soomusrongi valvates isegi selles kuudis ööbitud. Siin oli see aga saunaks kohandatud. Teiseks eripäraks oli saunaomaniku poolt sisse seatud kindel kord. Arvestades sauna pisiksust, oli igale tiimile ette nähtud 3 minutit leiliaega. Kui kell kukkus, siis toimus vahetus – vanad kupatati välja ja uued õnnelikud sisse. Kõik toimis nagu kellavärk ja ka leil oli hea ja asjalik. Jääaauku sai külastatud juba enne lavale minekut. Oli teine juba küll natukene kinni külmunud, kuid 85 kilosele rünnakule see õhuke jääkirme vastupanu osutada ei suutnud.

14. Sihva TorusaunTaaskord pisitillukene saun. No palju rahvast sa ikka ühe toru sisse mahutad? Tuleb aga välja, et kuradima palju. Pealegi tekkis jällegi mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui terve võistkonna jagu näitsikuid end sisse üritas pressida. Nii oli normaalsetes oludes umbes 4-6 inimest mahutavas saunas ühtäkki oma 12-14 inimest ning vaid kurat oskab öelda, kuidas keegi ennast seal vastu ahju ära ei kõrvetanud. Puudus aga leilivesi, mida keegi siis läkski väljast tooma. See kuidas ta peagi oma vett täis kibuga tagasi sisse üritas tungida, meenutas kunagist Metallica kontserti lauluväljakul, kus üks sihikindel tegelinski üritas kolme ääreni täis õlletoobiga esiritta trügida. Lõpuks saadi siiski leil sauna (väga hea leil kusjuures) ning kõik see mees ja naine ruigasid rõõmust ja rahulolust. Õues arenesid sündmused aga omasoodu. Peategelaseks kujunes taaskord areenile naasnud härra Rene, kelle olek oli teinud viimase kohtumisega võrreldes aga 180 kraadise kannapöörde. Vend oli vintis nagu pump. Lällas ja tuias nii suure innuga, et närvilise oleku ja ilmselt samuti purjakil saunaomaniku meelerahu hakkas katkema. Kuna ärritunud saunamehikesel polnud enam sündmuste tegelikust käigust mingisugust ülevaadet, lasime tal lisaks leilisaunale ka tünnisauna templi lehele ära lüüa, kuigi me reaalselt sinna sisse ei hakanudki ronima. Oli ju sealgi seda kaadrit niivõrd palju, et Archimedese seaduse kohaselt enam vee jaoks ruumi poleks tohtinud jätkuda.

15. Annemäe PuhkemajaViimane saun, mis seltskonna poolest üks paremaid. Kohvritäis õlut ja pudel Jägerit on teinud meist selle sauna tähed, eriti just jutukuse osas. Niisiis saab tehtud koguni kaks leilikorda olgugi, et taaskord röstrit meenutav ja üleujutatud elektrikeris mingisugust arvestatavat temperatuuri ei suutnud toota. Inimkehade poolt tekitatud soojus oli ilmselt võimsamaks kütteallikaks. Härra Tammeorg meenutas hoogsalt oma kaugeid nooruseaastaid, mil ta külla tulnud hollandlastele esimest korda sauna näitas. Meenutustes teeb aga mees ennast kohe niivõrd nooreks, et pidanuks juba 15 aastasena keskkooli lõpetama. Niisiis oli kõikidel olla au laval ühes noore Einsteiniga. Koomuskit püüdis pakkuda ka härra Kiiskman, kes sügavat treppi mööda jääauku laskudes suutis korraliku käbara maha panna. Selle eest kahjuks ajaboonust talle keegi ei anna, stiilipunktidest rääkimata.

Selline oligi siis meeskond „Leilihundid“ jaoks III Euroopa Saunamaraton. Arvestades boonuseid tuli lõppajaks 2 tundi ja 32 minutit ning 120 võistkonna seas 46. koht. Ja õues parklas ühe konkurendi küsimusele „kas pühajärve puhkekeskuses veel sauna ka saab minna?“, ei saanud kohe teisiti vastata, kui et „kulla mees, sa oled 15 sauna läbi käinud, kas siis puhtaks ei jõudnudki saada.“

Võistkond "Leilihundid"
Paremalt: Sander, Kari, Priit, Mart

Euroopa saunamaraton (1. osa)

12. veebruar, pühapäev.

Niisiis, teeme veelkord kõikidele puust ja punaselt ette, mida kujutab endast Euroopa Saunamaraton. Lihtlabaselt öeldes on tegemist ühe tavalise orienteerumisvõistlusega, kus tuleb aja peale läbida 15 kontrollpunkti (sauna). Tegelikkuses muidugi asi nii kuiv ja konkreetne pole, vaid ikka oluliselt lõbusam ja mitmekesisem. Et saada orienteerumislehele iga saunaomaniku poolt tiimi kohalolekut tõendav tempel, tuleb kõikides saunades ka vähemalt 3 minutit leili võtta ning soovi korral boonuse teenimise eesmärgil ka jääaukudest ja tünnisaunadest läbi põigata. Iga boonus väljendub 10 preemiaminutis, mis kõik hiljem tiimi lõppajalt maha arvutatakse. Kui aga juhtub, et mõnes saunas jääb käimata, tulevad mängu karistusminutid. Liikumine kontrollpunktide vahel toimub enamasti autodega, see-eest kohapealne silkamine aga plätude ja hommikumantlite väel ehk siis saunamaratoni mitteametlikus võistlusvormis.

Vot sellisest sportlik-meelelahutuslik-lustlikust ettevõtmisest asus osa võtma ka meeskond „Leilihundid“, mille koosseisus lisaks minule ka härrased Luiga, Tammeorg ja Kiiskman. Maratonipäeva hommik algas leilihuntidele esmalt lipu tegemisega. Kes siis ikka ilma liputa lahingusse tormab? Nõnda klammerdatigi Pirita purjeregatti aegne olümpia-Mišaga saunarätt pika ridva otsa, mille järel meenutas meie tiim nüüd igasse sauna saabudes Vana-Rooma leegioni kohorti. Meeskonna motoriseeritud sõjavankriks võeti aga pärast pisikest nõupidamist härra Tammeoru Avensis, mille plussiks oli ennekõike tema suur salong ning selle kiire soojenemine. Sooja saamiseks lastiti sõiduki peale ka veel tagasihoidlikus koguses kõri kaudu manustatavaid oktaanisisalduseta vedelkütuseid - kohver 0,33 Premiumit ning pudel Jägermeisterit.

Kuna kõik neli tiimiliiget pidid keskenduma ainuüksi võistlusele, võeti sõiduriista juhtima eraldi naissoost autojuht, kelle täiendavaks ülesandeks jäi ka sündmuste fotojäädvustamine. Enne kui viimane sai hakata aga oma tööülesandeid täitma, tekitas härra Tammeorg ennelõunases Tartu linnaliikluses veel paar avariiohtlikku situatsiooni. Meeskonna adrenaliinitase tõusis sellest oluliselt ning nii püsisime kõik kuni Pühajärve puhkekeskuseni suhteliselt erksatena. Peagi oli meil võistluse registratuurist saadud ka juba nii orienteerumisleht kui ka ümbruskonna kaart ning võisimegi minna auto juurde parklasse end ümber riietuma. Korduvate väljendite, nagu näiteks „tra kui külm on“, saatel ajasid kõik see mees endale selga võistlusvormi, mis koosnes ujumispükstest, hommikumantlist, plätadest ning saunamütsist. Kui kõik olid omadega valmis, jäi üle vaid stardipauku oodata.

Meie marsruut 15 kontrollpunkti läbimisel ühes kiire sündmuste kirjeldusega oli järgmine:

1. Pühajärve SPA ja Puhkekeskus
Stardipaik! Samas ka esimese sauna asukoht, kus tuli elektrikerisega varustatud pisikesse leiliruumi sisse trügida. Et mässavat loomakarja meenutav karvaste ja suleliste masshord tillukest sauna pilbasteks ei lõhuks, tuli siinne 3-minutiline leilitamine teostada vaid ühel võistkonnaliikmel. Erand tehti siiski vist ühele jorsile, kes koos kumminaisega lavale ronis. Meie au läks esimeses kontrollpunktis kaitsma härra Tammeorg, kelle äraoleku ajal ülejäänud mansaft hoolega järgnevat marsruuti ette kavandas. Härra Kiiskman võttis küll hommikumantli taskust välja oma hi-tech telefoni, väites, et see imeloom teeb korraga süüa, triigib pesu, lindistab vereringe kohinat ning hoolitseb ühtlasi ka GPS navigeerimise eest, kuid tegelikult polnud sitast abi mingisugust. Vana hea paberkaart, kompass ja taevatähed olid ikka need, mis meid saunast sauna edasi ja õigel teel suutsid hoida.

2. Andu Puhkekeskus
Esimeseks sihtkohaks valiti Rõngu maantee ääres asuv Andu puhkemaja saun, mis oli enam vähem soliidse leiliga ning kus jätkus enam vähem ruumi ka oma taguots lava peale maha poetada. Eriti pärast seda, kui härra Luiga oli kalpsanud lava taga asuvale laiale aknalauale. Olevat rohkem ruumi ja mugavam. Ja tõepoolest, rahvast kogunes hoolega ning nii mõnedki jorsid olid sunnitud juba püsti seisma. Välja minnes sai läbi hüpatud ka esimesest jääaugust, mida kogu võistluse peale oli kokku üheksa. Kuigi templi kirjasaamiseks orienteerumislehele piisanuks iga jääaugu peale vaid ühe tiimiliikme sissekargamisest, käisin omal initsiatiivil kõik need üheksa ka personaalselt läbi. Ükskõik, kas üksi või mõne teise tiimikaaslasega. No et huvitavama oleks.

3. SA Tartu Sport Veski saun
Äärmiselt niru elektrikerisega saun, kus leili tuli tikutulega taga otsida. Otsijaid kogunes leiliruumi aga ohtrasti. Kohe nii palju, et pani üllatusest juba sauna seinu katsuma, ega need juhtumisi venivad ja kummist ole. Vaatamata tõsiasjale, et kõik see rahvas oli surutud tihedalt üksteise vastu nagu silgud pütis, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi, kui mõni tütarlaps ennast leiliruumi üritas pressida. Ühel neist näitsikutest oli käe peal ka uhke sportkell, millega ta piinliku täpsusega enda võistkonna 3 minutit jälgis. Enamik nii punktuaalsed siiski ei olnud ning käisid ajaga vabamalt ümber. Tähtis oli ennekõike ikkagi hea jutt ja seltskond, mis pärast jääaugu külastust soojalt podisevas tünnisaunas jällegi kokku said. Liiklus tünnisaunas meenutas vastupäeva käivat konveiermeetodit, kus üha uued õhku täis torsodega asjaosalised tünni laekusid, seejärel tasahaaval täisringi ära tiksusid ning seejärel uute saunade poole minema leekisid.

4. Metsatu talu
Esimene suitsusauna laadne asi. Hämarasse leiliruumi astudes vaatab vastu üks pikakasvuline tuttav kõrend. Sepa Mell ise, vana klassivend algkoolipäevilt. Selline muhe ja rahulik pulli-, palli- ja pillimees. Võtame siis nõgiste seinte vahele istet, ajame sõnakese juttu ning vaatame, kuidas rahvaste paabel sisse voolama hakkab. Mõned sisenenud daamid on koguni terve oma Aadama küljeluust voolitud ihu paljaks koorinud. Kahjuks aga polnud tegemist mitte kõige kenamate ja saledamate tütarlastega. Õnnekombel aitas aga saunas valitsev hämarus ehmatavat šokiteraapiat mõnevõrra siiski vähendada. Ülesnäidatud vapruse eest premeeriti meid saunaomaniku poolt puust medalitega – tavalised puuhalust viilutatud seibid, millele nöör külge poogitud -, mis kohe ka kaela riputatud said. Ulpisid teised päris hästi vee peal, kui järjekordsesse jääauku taas oma kere kastetud sai. Ega see jäävees sulistamine külmavõitu väga tundugi, aga vaat need kuramuse jalad olid küll lume sees jooksmisest juba luuüdini läbi külmunud.

5. Villa Müllerbeck
Kuigi kohanimi on suursugune, polnud seda aga sealne leil. Ei saa mina aru, miks on vaja sellisest võistlusest osa võtta, kui sul on nn. leiliruumi seina külge kruvitud väikene kahe mulguga röster. Sest just röstrit see pisitilluke elektrikeris meenutaski. Härra Luiga küll meelitas ja ujutas teist, kuid enne võinuks ilmselt suvalist pudelit hõõrudes sealt džinni välja kargamas näha, kui sellelt mikroskoopiliselt keriselt leili saada. Teine kino oli seotud jääauguga, kuhu tuli pikalt mööda lumelibedat kallakut joosta. Oli teine vist viimasest sügisvihmast järele jäänud poriloiku tehtud. No nii madal teine, et isegi tünnisaun, kus me peagi ligunesime, jättis Mariaani sügaviku mulje. Kuid sellega seiklused ei lõppenud- Naljasaunast eemale sõites tuli ühel tõusul ka libeda mäenõlva tõttu kollektiivselt sõidukit lükata. Arvestades plättade libedust, otsustasin teha seda paljajalu, mis oli aga 100 protsenti vale otsus. Esiteks oli nii vaat et libedamgi ning lisaks kõigele muule jäätusid veel varbad ka kokku ning jalataldadel hakkas kuradima külm. Jägermeister ja varvaste soojendamine auto armatuurlaual taastasid aga peagi võitlusvõime.

6.Kullipesa Puhkemaja
Kullipesa puhkemajas sai nähtud igasugust huvitavat ja mitmekülgset seltskonda. Esmalt Rene nimeline tegelane, kes vahest käib meiega korvpalli siksimas. Mees oli meiega kõneledes ja oma esimest õllepurki lahti tehes äärmiselt väljapeetud ja vaoshoitud olemisega. Edasi tuli tegemist teha Reporteri võttegrupiga, kes jälitas siin mingisuguseid välisüliõpilastest hispaanlast ja nepaallast – ühesõnaga isikuid, kes kunagi oma elus varem polnud ühtegi sauna ega jääauku näinud, rääkimata seal käimisest. Viimase osas tegin neile kohe aga kiire demonstratsiooni. Saunauksest sisse astudes askeldas nagide juures veel üks habemega mees, kelles polnud raske ära tunda Matit. Mati on vana maratonihunt, kes üksiküritajana tõmbab oma muheda oleku ja hajameelsusega ohtralt tähelepanu. Olevat näiteks kunagi jooksumaratoni starti tunni jagu hiljaks jäänud. No eks kõigil võib juhtuda! Eriti aga Matil! Kõige tipuks astusid saunauksest sisse veel neli pesuehtsat siga. Koomikud olid nimelt endale suured vahtkummist seapead pähe tõmmanud ja nägid nüüd välja nagu Mõmmi aabitsa kabajantsikud. Saun ise oli aga jällegi kummist. Kurat teab, kuidas kõik see hord, nii inimesed kui ka loomad, sinna sisse parasjagu ära mahtusid.

Jätkub…

Leilihundid pakast trotsimas

Mäletatavasti sai suviti ikka vahest põrgukuumuse tõttu jooksutreeningutest luuslanki löödud ja kusagil viludas hingelõõtsa ähitud. No mis kuradi jooksmisest sa räägid, kui 33 kraadi kuumust ühes päikese ja lämmi õhuga sulle igast asendist pornograafiat teevad ning katkematult silma ja suhu panevad. Jõudsid vaid mõelda, et oh kui oleks praegu sügis või talv – küll siis alles oleks hea mässata. Ja eks ta nii üldjoontes olegi. Sügis ja talv on tõepoolest ühed mõistlikud treeningtingimuste pakkujad, kuid vahest tuleb ka siingi ette hetki, mil oled ilma vastu võimetu ning pead oma õhtused sportlikud õuetegevused k...ttide laiaksistumise ja tilliveeretamise peale kulutama.

Terve käesoleva nädala on õues paukunud 20-30 kraadine pakane, kusjuures ilmatargad lubavad lahkesti veel lisa. Nimelt pidavat pühapäeva ööseks seda va miinust kogunema juba 35-37 kanti. Mis jooksmisest sa sellises Siberis siis räägid? Puruloll oled, kui oma nina jooksuplaanidega õue topid. Tagajärjeks saavad siin olla vaid härma hingeldatud kopsud ning klimpjaks tökatiks hangunud veri, mis talvelisanditeta diiselkütust meenutab. Eks riietustki ole raske sellise ilmaga valida. Vanad head ja mugavad dressipüksid omandavad tänases temperatuuris ilmselt kiirelt 200-se läbimõõduga malmtoru kuju ja kõvaduse. Ja jooksmine nendes oleks tõenäoliselt sama mis puuhobusega ratsutamine.

Ei! Pole midagi teha. Peab sundpausi pidama. Kuid seda siiski vaid õues jooksmisest. Eks keldritrennid, kossu siksimised ja Nõo spordihoone külastused kõik jäävad. Kartused, et sport külmaga ära sureb, on tugevasti liialdatud. Eksisteerib teine rahulikult edasi, lihtsalt natukene kohitsetud varandis. Ainukene päev, mil mingisugust trenni ei toimu on siiski jätkuvalt neljapäev, mis taastumise eesmärgil nagunii täielikult vabaks jäetud. Tuled aga õhtul töölt koju, nurrud tunnikese und ja siis veel sauna kah. Logelemise tippklass!

Muuseas just saun on sellise pakasega väga aktuaalne ja positiivne teema. Eriti just seetõttu, et järgmiseks pühapäevaks sai ennast kirja pandud Otepääl toimuvale Euroopa Saunamaratonile. Loomulikult ei ole siin tegemist mingisuguse Heinola kestvusleili totrusega, kus paar pooletoobist ja hülgerasva sisse määrinud vanakest end põletushaavade taktis surnuks lasevad kõrvetada. Otepääl toimuv maraton meenutab pigem orienteerumist, kus aja peale käiakse läbi ümbruskonna 18 sauna, et igaühes 3 minutit leili visata ning muid atraktsioone (jääauk, kümblustünn jms) katsetada. Hea lõbus ja eestlaslik ajaviide, millest võistkond nimega „Leilihundid“ juba nädala pärast osa võtma hakkavad.

Niisiis, las külm möllab väljas. Kuluvadki vahest klimaatilised ekstreemsused ära, et inimorganismi karastada. Nii nagu sai seda oktoobri- ja novembrikuus veel kinnikaanetamata järvevees tehtud. Ja kaugel needki ajad enam on, mil taaskord vette sulpsatada saab. Kuu jagu veel miinust ning ongi kevad ühes soojaga käes. Ei ole ükski pakane kunagi võitluses pealetungiva kevadega võitjaks jäänud. Teab ju seda iga sülelapski. Ei pea selleks ilmtingimata omama Kuuse-Taadi kogemusi, kes surnuks pussitatud koera laipa lahates samale järeldusele on võimeline jõudma.