Kontsertmälestused: Whitesnake 2004

On viimasel ajal tehtud minu aadressil väikeseid etteheiteid, et käesoleva blogi üks nn. „populaarseim“ rubriik, see va kontsertikajastus, on lubamatult unarusse jäänud. Suisa kliinilisse surma vajunud, kuna autor va laiskvorst pole juba ammu-ammu ühtegi vahvat rockiseiklust viitsinud enam ülesse riputada. Pagan võtaks, justkui ma ise ei teaks seda. Aga viitsimisega pole siin tilligi pistmist. No mida sa teed lihtsalt, kui häid bände enam kodukamarale pole sattunud. Virele siis siin rockkontsertide näljas nagu nõukogude tsiviilelanikud Leningradi blokaadi ajal. Tegelikult hullemgi veel. Sest oli ju sealsetel linnatibladel toona vähemasti kinnikülmunud Laadoga järv, mille kaudu mõnikord harva üht-teist hambaaugu täiteks sisse tiksus. Siin kontserte aga mitte ühtegi. Üksnes suur timbu-limbu, eurotümps ja hunnik laserdatud klubikõntsa ongi ainukesed asjad, mis hetkel veel ringi liiguvad ja Družba saena sinu ajusid piinaval kombel lõhuvad.

Ok, olen kuradima õel selle viimase lausega. Eks ole ju inimesi erisuguseid ja maitseid ka. Aga põrgu päralt, ega igasuguse tränaga, mis kõlalt meenutab nürida kreissaega oksalise palgi läbilaskmist, ikka legendistaatusesse ei tõuse. Ei ole lihtsalt sellist elujõudu ja sisu, mis päästaks neid aastakese pärast muusikaajaloo prügikasti vajumast. Erinevalt tõelistest bändidest ja muusikutest, kelle loomingut kuulatakse katkematu huvi ja hooga ka veel 40 aastat hiljem. Olgu hittlugudeks siis Chuck Berry Johnny B Goode, Alice Cooperi Poison või kasvõi ABBA Happy New Year. Need olid ajad, kui luges ikka pillimäng ja oskused, mitte arvutiprogrammide tundmine ja paljaks koorimise kirev ja pillav show. Kuid ärgem muutugem siinkohal siiski radikaalseks. Püüame ikka ühiselt oma erinevate stiilidega sõbralikult hakkama saada. Talebani stiilis jihaadi kellegi ega millegi suhtes rakendada pole tarvis. Aga eks tuleb ju mõista ka, et kui nii kaua oled ilma kontserdita piinelnud, siis ajab ju natukene turtsuma küll.

Õnneks jäävad meenutused ja mälestused. Sest on ju käidud paljusid legende vaatamas/kuulamas, kes vanasti maailma vallutanud ning muusikat tänaseni mõjutanud. Ja kõikide nende käikude juures on ohtralt juhtunud igasuguseid seiklusi. Et need ilusad ja seiklusrikkad elamused aegade hämarustesse kaotsi ei läheks, võikski sellel kontsertpõuasel ajal neid ka vahelduseks lühidalt meenutama hakata. Saagu siit alguse blogirubriik „kontsertmälestused“ ning alaku see 2004. aasta sügisel Saku Suurhallis toimunud Whitesnake´i kontsertiga

Whitesnake, 6. november 2004, laupäev
Olin kõigest väike, alla 10-aastane pägalik, kui Whitesnake´i lood minu kõrvus juba kumisema hakkasid. Isal oli soetatud suurde tuppa korraliku võimendi ja massiivsete kõlaritega spets muusikakeskus, mis tollal oli vene aja üks kõvemaid sõnu. Seal me ühes isaga siis muudkui kuulasime - nii mina kui ka mu õde. Muusikat käis isa hankimas ja lindistamas hea perekonnatuttava juures. Whitesnake, samuti ka Ozzy, Skid Row, Bryan Adams, Alice Cooper ja mida kõike me veel seal ei kuulanud. Ime siis, et Whitesnake´i tulek kihelema ei ajanud ning nostalgiahetkedest tiivustatuna viivitamatut kohaleminekut ei nõudnud.

Olles endid eelneval õhtul Ristiisa pubis Iffi ansambli Rock Hoteliga kuumaks kütnud, panime järgmisel päeval Tallinna poole ajama. Kolmekesi, minuga ühes veel härrad-vennad Tammeorud. Tuju oli hea ning ootusärevus suur. Miski ei ennustanud lähenevat kollapsi, isegi mitte herr Jaaniga kahe peale ostetud kaks pudelit Viru õlut nimega „Vahva sõdur“. Pigem oleks võinud selle tökatmärjukese nimeks sobida küll „Agoonias sõdur“, sest uskuge mind, vahvat polnud seal midagi. Veel vähem vahvam oli aga Saku suurhalli treppidest üles astumine, mil megafonidest hakkas tulema pröökavat pressiteadet, et solist Coverdale on endal ilmselt hääle ära joonud ning kontsert lükkub järgmisele päevale edasi. Põrgu päralt! Oleks selline teade edasi antud Nõukogude armee seerudele, oleks ehk järgmise 40 minuti jooksul ainukene tsensuuri kannatav sõna olnud „võjebu“. Aga ka selletagi on ütlematagi selge, et uljas kontserdikolmik oli juuksekarvadest varbaluudeni üdini löödud.

Nüüd tuli käiku last plaan B, mis nägi tagasi Taaralinna kihutamist ning Ristiisa pubi sünnipäevast osa võtmist. Tiivustavaks jõuks olid härraste Tammeorgude isa sõnad telefonis, kes poegade muret ärajäänud kontserdi kohta kuulates ütles rahulikult järgmist „Tulge Ristiisasse, siin on palju kõvem pidu“! Egas midagi, põhjagaas ning suund lõuna poole. Ja imekähku, nagu ütles kunagi Politseikroonikas 65-aastane Uno, kes üritas panka röövida. Et vältida igasugust asjatut ajaraiskamist, toimusid kõik vajalikud ettevalmistused ja toimingud sõidu pealt. Eredamaks eeskujuks ehk Mardi tegutsemine, kes 100km/h kiiruse pealt oma ropult haisvad sokid uute vastu välja vahetas. Eluohtlikult lehkavad nailonist nartsud lendasid aga autoaknast otse kellegi põllulappi reostama. Hiigelkasvu kõrvitsad ning mutanteerunud kartulimardikad olid selliste radioaktiivsete tuumajäätmete lisandumisega põllu ökosüsteemi ilmselt reaalseteks tagajärgedeks. Igatahes tasus aga kogu kiirustamine end ära, sest pubis oli tegu tõesti meeldejääva üritusega, kus olid peategelasteks ka sellised maffiabossid nagu Indrek Taalma ja kadunud Dan Põldroos.

Hommikul olime aga taas, olgugi, et veidi kumisevate-sumisevate peadega, valmis uuele katsele minema. Juhtdiviisi all, et sihikindlus on võidule viiv jõud. Sedakorda oli erinevus vaid selles, et noorema Tammeoru oli välja vahetanud härra Haan, keda rahva hulgas tuntakse ka doktori nime all. Lisaks oli ka auto maha jäetud, plaan nägi ette ekspressbussiga minekut. No et saaks natukene bussis rohelisekarva Gini lürpida. Eks ta üks solgilurr ole, mida kinnitas ka meile enne väljasõitu bussijuht ise, kutsudes meid usaldusliku näoga enese juurde ja soovitas mingi muu alkohoolne jook valida, kuna „seda sitta juues lõppete te poisid küll maha.“ Kogenud ja elunäinud mees ilmselt.

Viimasel hetkel enne ärasõitu tuli aga Ristiisa pubist kõne, kus üks Tallinna bossidest plaanis oma masinaga kodulinna tagasi sõitma hakata, olles ühtlasi nõus meidki lahkesti peale võtma. Müüsime siis oma bussipiletid ulmelisel ahvikiirusel sealsamas jaamas maha ning tõttasime mugavama ja privaatsema sõiduki hüvesid nautima. See oli iseenesest huvitav sõit, kuna auto omanik rääkis väga põnevaid mälestusi oma noorusest, samuti arutlesime rockiklassika üle ning dr Haan jõudis vähemalt oma 2 korda ennast purju juua ja jälle kaineks saada. Poiss on ilmselge meditsiiniline fenomen olgugi, et üldsegi mitte selle tõttu ei ole härra Haan oma doktori nimetuse endale külge pookinud.

Dr Haan andis värvi ka kontserdi ajal, mis tõepoolest nüüd ka toimus. Nügimine kõiksuguste karvaste ja sulelistega parema lavaesise positsiooni pärast tekitasid doktoril vastastikuseid pingeid ja macho-fraaside vahetamisi mingisuguse noorhärraga. Verbaalsest vägikaikaveost ilmselt peagi tüdinuna tegi Haan tekkinud tülile lõpu sõnadega: „Ei tahaks sind käblikut ära tappa!“ Pisiasi, et nende sõnade adressaat oli „kõigest“ oma 2 meetrit pikk. Kuid härra Haani 1.75 kasvu juures mõjusid doktori sõnad kahtlemata väga koomiliselt. Aga tähtis oli ikkagi lõppresultaat ehk siis pingekolde edukas likvideerimine. Oleks vaid palestiinlastel ja juutidel nii võimekad diplomaadid.

Kontsert oli hittiderohke ja tuletas vägisi meelde neid toredaid aegu, mil väikese kääbikuna sai ühes isaga kassettmakki käiatud. Sisuliselt mängiti kontserdil ära kogu Whitesnake´i greatest hits ja enamgi veel, sest kontsert ise hakkas Coverdale´i Deep Purple´i aegadest tuntud looga Burn. Mida siis hing oleks veel ihaldanud? Ehk vaid paremat soundi, mis juhtus kahjuks olema üsna nadi. Aga kurta siiski ei maksaks. Ainuüksi juba seetõttu, et ka soojendusesineja oli väärt ja muuhulgas väga tuttav kraam. Nimelt ansambel Kolumbus Kris ise. Tuttavad mehed, kellega ühes on tihti laval sellist laulu nagu „Kaabakas“ esitatud.

Ja kaabakad on teadupärast alati parimas hoos!