Alice Cooper, Uriah Heep, 7. august 2005, pühapäev
Eks iga vähegi männilinn Elvat väisanud ja seal mõneks ajaks peatunud persoon on ilmselt kordki oma elus kuulnud purjus Toome Pika reibast, kuid samas õllerögast hüüdu „Alice Cooper“. No lisaks kõikidele muudele stampütlustele/küsimustele nagu „Ole tugev, šeff“, „Kuhu lähed?“ ja „Kuule, anna 2 krooni.“ Kahtlemata on Toome Pikk legend, kelle nokastunud olekus tehtud imelistest seiklustest saaks ilma suurema vaevata ühe korraliku bestselleri kokku kirjutada. Ja ei jääks sealt ka Alice Cooperi nimi välja. Seda aga, kas Toome Pikk ise Alice Cooperi kontserdil kunagi käinud on, teab küll ilmselt vaid vanakurat ise. Endal sai selline au osaks 2005. aasta suvises Haapsalus.
Kontsertseltskonnaks oli seekord kokku aetud igas mõttes vastav mansaft. Peale minu taaskord vennad Tammeorud, samuti veel noor rockipeer härra Rautsik ning lisaks ka keegi Siimu nimeline tegelinski Big Ben pubist, kes tundis muuhulgas kõiki kõige otsemaid Lääne-Eesti jäneseradu, mille kaudu oli võimalik võimalikult vähese ajakuluga Haapsalusse välja jõuda. Sellise geograafilise inimatlase teadmisi ei saanud kohe mitte ära põlata. Eriti veel siis, kui viimase juhendamisel sai mööda heinaseid ja auklike põlluteid loksutud Kasari jõe äärde, kus oli võimalik kõrge kalda peal asuva puu otsast end köie abil võimsa õhulennuga jõkke lennutada. Nüüd oli reisiseltskonnal lõbu laialt ning adrenaliinil lasti karu kombel möllata. Tarzanlik seiklusärevus lõi hr Rautsiku meeled koguni nii laiali, et mees unustas peaaegu ära sellise olulise faasi nagu „köis lahti lasta“. Kui ta lõpuks seda ikkagi teha taipas, lendas uljas nooruk lennuvõimetut lindu imiteerides sedavõrd kalda lähedale maha, kus vett ei loksunud enam sugugi rohkem kui joodiku kõhus. Viga õnneks keegi ei saanud, aga see eest kopsude lõhkemine eelnimetatud situatsioonile järgnenud naerupahvakute tõttu, oli kahtlemata väga lähedal.
Haapsalu lossihoovis lava ette trügides ja seal bände oodates olime kõik kokku pressitud nagu silgud pütis. Rahvast rohkem kui Rwanda sõjapõgenikke. Kahjuks kujunes Cooperi etteaste minu jaoks üheks kõige nõrgemaks, kus ma oma senise elu jooksul käinud olen. Ei, Cooper laulis hästi, ka sound oli hea, samuti lavašõu, mis silmipimestavalt kirju nagu vanamemme lapitekk. Aga see setlist. Kõik puha uus jamps, millest polnud kellegi sooja ega külma. Ime, et hittlugu Poison üldse ära tuli, mis ilmselt oli seekord ka ainus vana kooli rockiklassika, mida Cooperil ju tegelikult nii ohtralt pidanuks jaguma. Oli fänne, kes ei suutnud sellist asjade käiku uskuda ega säärase mõttega leppida. Nii juhtuski, et hiljem, kui lavatiim juba võime ja kõlareid pärast kontserti lõppu kokku sättis, lõugas üks lootusekiirtes põlev juhm vandersell ikka veel lava ees üksi näppu pildudes „House of Fire, House of Fire“. Kuid seda väärt lugu ei tulnud. Õnneks aga päästis kontsertpäeva soojendusesineja, kes kokkuvõttes need sajad kilomeetrid sõitu ära tasus. Legendaarne Uriah Heep oma Easy Livin´i ja July Morning´uga ei vedanud alt. Ja nii meenutatakse tänase päevani seda Haapsalu kontsertõhtut sõnadega, kus Heep pani pika puuga peaesinejale ära.
Kuna kõik viis kontserträndurit olid vähem või rohkem vintis kui viled, siis otsustasime nii kaua autoistmetel magusat und nurruda, kuniks kellelgi kainus hakkab võimust võtma ja ta rooli keerama tohib asuda. Suuremeelse abikäe osutasid siinkohal ka linnas patrullivad politseinikud, kes lahkesti lubasid meil oma alkomeetrit kasutada. Heas usus ja lootuses peagi Schumacheriks kehastuda, proovis joobeastme mõõtmisel õnne ka härra Rautsik, kellele pika pilguga näitu vaadates öeldi, et enne järgmise päeva lõunat pole mõtet väga üritada. Tõsi küll, noorhärra Tammeoruga olid lood oluliselt paremad ning kella 3 paiku öösel saigi tagasi Lõuna-Eesti poole vurama hakatud. Enne seda üritati aga siiski pikast päevast natukene puhata, mis tipnes sellega, et Mart, tüdinenud auto klaustrofoobilistest ja kitsastest tingimustest, võttis ühe istme peatoe padjaks kaasa ning keris auto kõrvale kõnniteele magama. Arusaadavalt hoogsale irvitamisele reageeris ta võidurõõmsa hüüdega: „Igatahes on nii mugavam!“ Ok, mugavam või mitte, kuid peagi ajasid küljealused kivikülmad kõnniteeplaadid poisi vupsti autosse sooja tagasi.
Tagasisõit oli väsimusastme tõttu jaotatud kolme etappi. Jaan pidi sõitma Haapsalust Pärnusse, Kristjan, kes alkomeetri järgi hakkas siiski ootamatult kainenemise märke näitama, Pärnust Tõrvasse ning mina sealt lõpp-punktini. Milline ilus, suisa muinasjutuline plaan. Karm ja reaalne elu aga näitas, et tegelikult sõitis Jaan kogu tee üksinda. Taustaks tüütavalt purjus Siimu veelgi tüütum seosetu jörin (umbes nagu kunagise Pimp TV “staari“ Raul Velbaumi joig) ning kolme ülejäänud kaaslase asjalikud ja mõtestatud sõnavõtud. Muuhulgas sai iga 10 minuti tagant tõmmatud traati dr Haanile. Ajavahemikus kella 3-5 öösel. No lihtsalt, lõbu pärast. Et järjekordselt küsida, kas ta kodus magab ning seejärel iga kord hurjutades noomida, et magamine on nõrkadele. Jumal ise pilve veerekese peal teab, miks härra Haan seda kino nii pikalt talus ja unesegase peaga katkematu järjekindlusega toru vastu võttis.
Ja nii see kojusõit kulgeski. Dr Haan kodus voodis, Jaan autos roolis, kolm ülejäänut salongis ning härra Tammeorg uute mugavuste otsingutel taga pagasiruumis. Jalg ülbelt üle tagumise istme salongi kõõlumas, rockmuusika saatel takti löömas.
Eks iga vähegi männilinn Elvat väisanud ja seal mõneks ajaks peatunud persoon on ilmselt kordki oma elus kuulnud purjus Toome Pika reibast, kuid samas õllerögast hüüdu „Alice Cooper“. No lisaks kõikidele muudele stampütlustele/küsimustele nagu „Ole tugev, šeff“, „Kuhu lähed?“ ja „Kuule, anna 2 krooni.“ Kahtlemata on Toome Pikk legend, kelle nokastunud olekus tehtud imelistest seiklustest saaks ilma suurema vaevata ühe korraliku bestselleri kokku kirjutada. Ja ei jääks sealt ka Alice Cooperi nimi välja. Seda aga, kas Toome Pikk ise Alice Cooperi kontserdil kunagi käinud on, teab küll ilmselt vaid vanakurat ise. Endal sai selline au osaks 2005. aasta suvises Haapsalus.
Kontsertseltskonnaks oli seekord kokku aetud igas mõttes vastav mansaft. Peale minu taaskord vennad Tammeorud, samuti veel noor rockipeer härra Rautsik ning lisaks ka keegi Siimu nimeline tegelinski Big Ben pubist, kes tundis muuhulgas kõiki kõige otsemaid Lääne-Eesti jäneseradu, mille kaudu oli võimalik võimalikult vähese ajakuluga Haapsalusse välja jõuda. Sellise geograafilise inimatlase teadmisi ei saanud kohe mitte ära põlata. Eriti veel siis, kui viimase juhendamisel sai mööda heinaseid ja auklike põlluteid loksutud Kasari jõe äärde, kus oli võimalik kõrge kalda peal asuva puu otsast end köie abil võimsa õhulennuga jõkke lennutada. Nüüd oli reisiseltskonnal lõbu laialt ning adrenaliinil lasti karu kombel möllata. Tarzanlik seiklusärevus lõi hr Rautsiku meeled koguni nii laiali, et mees unustas peaaegu ära sellise olulise faasi nagu „köis lahti lasta“. Kui ta lõpuks seda ikkagi teha taipas, lendas uljas nooruk lennuvõimetut lindu imiteerides sedavõrd kalda lähedale maha, kus vett ei loksunud enam sugugi rohkem kui joodiku kõhus. Viga õnneks keegi ei saanud, aga see eest kopsude lõhkemine eelnimetatud situatsioonile järgnenud naerupahvakute tõttu, oli kahtlemata väga lähedal.
Haapsalu lossihoovis lava ette trügides ja seal bände oodates olime kõik kokku pressitud nagu silgud pütis. Rahvast rohkem kui Rwanda sõjapõgenikke. Kahjuks kujunes Cooperi etteaste minu jaoks üheks kõige nõrgemaks, kus ma oma senise elu jooksul käinud olen. Ei, Cooper laulis hästi, ka sound oli hea, samuti lavašõu, mis silmipimestavalt kirju nagu vanamemme lapitekk. Aga see setlist. Kõik puha uus jamps, millest polnud kellegi sooja ega külma. Ime, et hittlugu Poison üldse ära tuli, mis ilmselt oli seekord ka ainus vana kooli rockiklassika, mida Cooperil ju tegelikult nii ohtralt pidanuks jaguma. Oli fänne, kes ei suutnud sellist asjade käiku uskuda ega säärase mõttega leppida. Nii juhtuski, et hiljem, kui lavatiim juba võime ja kõlareid pärast kontserti lõppu kokku sättis, lõugas üks lootusekiirtes põlev juhm vandersell ikka veel lava ees üksi näppu pildudes „House of Fire, House of Fire“. Kuid seda väärt lugu ei tulnud. Õnneks aga päästis kontsertpäeva soojendusesineja, kes kokkuvõttes need sajad kilomeetrid sõitu ära tasus. Legendaarne Uriah Heep oma Easy Livin´i ja July Morning´uga ei vedanud alt. Ja nii meenutatakse tänase päevani seda Haapsalu kontsertõhtut sõnadega, kus Heep pani pika puuga peaesinejale ära.
Kuna kõik viis kontserträndurit olid vähem või rohkem vintis kui viled, siis otsustasime nii kaua autoistmetel magusat und nurruda, kuniks kellelgi kainus hakkab võimust võtma ja ta rooli keerama tohib asuda. Suuremeelse abikäe osutasid siinkohal ka linnas patrullivad politseinikud, kes lahkesti lubasid meil oma alkomeetrit kasutada. Heas usus ja lootuses peagi Schumacheriks kehastuda, proovis joobeastme mõõtmisel õnne ka härra Rautsik, kellele pika pilguga näitu vaadates öeldi, et enne järgmise päeva lõunat pole mõtet väga üritada. Tõsi küll, noorhärra Tammeoruga olid lood oluliselt paremad ning kella 3 paiku öösel saigi tagasi Lõuna-Eesti poole vurama hakatud. Enne seda üritati aga siiski pikast päevast natukene puhata, mis tipnes sellega, et Mart, tüdinenud auto klaustrofoobilistest ja kitsastest tingimustest, võttis ühe istme peatoe padjaks kaasa ning keris auto kõrvale kõnniteele magama. Arusaadavalt hoogsale irvitamisele reageeris ta võidurõõmsa hüüdega: „Igatahes on nii mugavam!“ Ok, mugavam või mitte, kuid peagi ajasid küljealused kivikülmad kõnniteeplaadid poisi vupsti autosse sooja tagasi.
Tagasisõit oli väsimusastme tõttu jaotatud kolme etappi. Jaan pidi sõitma Haapsalust Pärnusse, Kristjan, kes alkomeetri järgi hakkas siiski ootamatult kainenemise märke näitama, Pärnust Tõrvasse ning mina sealt lõpp-punktini. Milline ilus, suisa muinasjutuline plaan. Karm ja reaalne elu aga näitas, et tegelikult sõitis Jaan kogu tee üksinda. Taustaks tüütavalt purjus Siimu veelgi tüütum seosetu jörin (umbes nagu kunagise Pimp TV “staari“ Raul Velbaumi joig) ning kolme ülejäänud kaaslase asjalikud ja mõtestatud sõnavõtud. Muuhulgas sai iga 10 minuti tagant tõmmatud traati dr Haanile. Ajavahemikus kella 3-5 öösel. No lihtsalt, lõbu pärast. Et järjekordselt küsida, kas ta kodus magab ning seejärel iga kord hurjutades noomida, et magamine on nõrkadele. Jumal ise pilve veerekese peal teab, miks härra Haan seda kino nii pikalt talus ja unesegase peaga katkematu järjekindlusega toru vastu võttis.
Ja nii see kojusõit kulgeski. Dr Haan kodus voodis, Jaan autos roolis, kolm ülejäänut salongis ning härra Tammeorg uute mugavuste otsingutel taga pagasiruumis. Jalg ülbelt üle tagumise istme salongi kõõlumas, rockmuusika saatel takti löömas.
No comments:
Post a Comment