Metallica, 13. juuni 2006, teisipäev.
Maailmas on olemas bände, kes võivad oma kontsertlava kasvõi Jakuutia oblasti igikeltsale püsti lüüa ning sealses -50 kraadises talvekülmas rahumeeli ühe vabaõhukontserti maha pidada. Pole hirmupoegagi, et sinna jäisesse põrgusse end täismaja publikut kohale ei veaks ning polaarkäpikutes hevinäppu viskama ei kukuks. Jutt käib ennekõike iga endast lugupidava metallisõbra lemmikkollektiivist Metallica, kes 2006. a suvel taas Eestimaa pinnale jõudis ning lauluväljakutäiele Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi kodanikele ühe korraliku mürgli maha pidas. Otse loomulikult ei saanud minagi end sellisest suursündmusest distantseeruda ning nii sai selle suve esimesel päikeselisel hommikul pealinna poole ajama pandud. Kaasas õige mitme auto jagu seltskonda, kus leidus ohtralt nii karvaseid mehepoegi kui ka sulelist naisperet.
Lauluväljakule jõudes oli aega „dohuijaa i bolše“. Isegi ükski soojendaja polnud veel alanud. Nii ostetigi natukene mõdu - daamid kihisevat siidrijooki, mehepojad kangemat õllelaket - ning istuti kõrge rohu sisse natukeseks jalgu puhkama ja hinge tõmbama. Päikene paistis ning kõlaritest lasti musooni. Elu oli kadestamisväärselt ilus ja värviline, justkui oleks maalitud see Agfacolor värvidega. Seda kõike aga ainult senikauaks, kui püsti tõustes tuli konstateerida julma fakti, et olin märkamatult istunud koerasita sisse. Ja vaadates seda laiakshõõrutud kremplit mu pükste peal ei pidanud üldsegi mitte eriline Sherlock Holmes olema, et hinnata selle koera kasvu oluliselt suuremaks pisikesese taksikoera või šnautseri omast. Elevant, raibe!
Nüüd tuli näidata üles leidlikust. Oluliselt suuremat kui näiteks kolhoosi mehaanik Voldemar Karu, kes Agu Sihvka raamatus leiutas karjakopli joogivee isepumpaja, kusjuures pumba käivitas lehm ise, kes ronis vastavale põrandal. Lisaks leidlikkusele pidi kaasnema ka teatud määral ohverdust. Kõige selle koosmõjul saigi kahe kannu õlle ja seljast võetud särgi abil püksid hoolikalt puhtaks pestud. Miinuspoolele võib kogu asja juures seega kanda siis 1 liiter raiskuläinud õlut ning T-särk, mis pärast pesunuustiku funktsiooni täitmist eemale minema visati. Pisiasi, et ma kella 17.00 õhtul kuni kella 4.00 öösel (st koju jõudmiseni) palja ülakeha väel ringi tuiskasin, polnud suures kontsertmöllus tegelikult arvestatavaks takistuseks. Parem ikka kui püksata ja kõlguti väel ringi jõlkuda.
Maailmas on olemas bände, kes võivad oma kontsertlava kasvõi Jakuutia oblasti igikeltsale püsti lüüa ning sealses -50 kraadises talvekülmas rahumeeli ühe vabaõhukontserti maha pidada. Pole hirmupoegagi, et sinna jäisesse põrgusse end täismaja publikut kohale ei veaks ning polaarkäpikutes hevinäppu viskama ei kukuks. Jutt käib ennekõike iga endast lugupidava metallisõbra lemmikkollektiivist Metallica, kes 2006. a suvel taas Eestimaa pinnale jõudis ning lauluväljakutäiele Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi kodanikele ühe korraliku mürgli maha pidas. Otse loomulikult ei saanud minagi end sellisest suursündmusest distantseeruda ning nii sai selle suve esimesel päikeselisel hommikul pealinna poole ajama pandud. Kaasas õige mitme auto jagu seltskonda, kus leidus ohtralt nii karvaseid mehepoegi kui ka sulelist naisperet.
Lauluväljakule jõudes oli aega „dohuijaa i bolše“. Isegi ükski soojendaja polnud veel alanud. Nii ostetigi natukene mõdu - daamid kihisevat siidrijooki, mehepojad kangemat õllelaket - ning istuti kõrge rohu sisse natukeseks jalgu puhkama ja hinge tõmbama. Päikene paistis ning kõlaritest lasti musooni. Elu oli kadestamisväärselt ilus ja värviline, justkui oleks maalitud see Agfacolor värvidega. Seda kõike aga ainult senikauaks, kui püsti tõustes tuli konstateerida julma fakti, et olin märkamatult istunud koerasita sisse. Ja vaadates seda laiakshõõrutud kremplit mu pükste peal ei pidanud üldsegi mitte eriline Sherlock Holmes olema, et hinnata selle koera kasvu oluliselt suuremaks pisikesese taksikoera või šnautseri omast. Elevant, raibe!
Nüüd tuli näidata üles leidlikust. Oluliselt suuremat kui näiteks kolhoosi mehaanik Voldemar Karu, kes Agu Sihvka raamatus leiutas karjakopli joogivee isepumpaja, kusjuures pumba käivitas lehm ise, kes ronis vastavale põrandal. Lisaks leidlikkusele pidi kaasnema ka teatud määral ohverdust. Kõige selle koosmõjul saigi kahe kannu õlle ja seljast võetud särgi abil püksid hoolikalt puhtaks pestud. Miinuspoolele võib kogu asja juures seega kanda siis 1 liiter raiskuläinud õlut ning T-särk, mis pärast pesunuustiku funktsiooni täitmist eemale minema visati. Pisiasi, et ma kella 17.00 õhtul kuni kella 4.00 öösel (st koju jõudmiseni) palja ülakeha väel ringi tuiskasin, polnud suures kontsertmöllus tegelikult arvestatavaks takistuseks. Parem ikka kui püksata ja kõlguti väel ringi jõlkuda.
Kuid minemavisatud särk ei kadunud veel sellega lõplikult areenilt. Peagi ilmusid nagu maa alt kusagilt välja härrased Savi ja Rautsik. Viimane oli ääretult hüperenergiline ja parimas hoos. Ühe järjekordse aktiivsushetke puhangul juhtus ta kaugel rohus vedelevat särki silmama, mida noorhärra suure õhinaga koheselt pea kohale pilduma hakkas. Justkui väike laps tuulelohet lennutades, kuid ise samaaegselt hõisates, et kelle sitane särk see siin vedeleb. Läks tubli minut mööda, enne kui naerust väänlev ja obeste moodi hirnuv seltskond suutis talle selgeks teha, kui täppi ta oma postulaadiga tegelikult pannud oli.
Kella 19.00 paiku tegime härra Luigaga katset trügida lavale lähemale. Mingisugusesse aiaga piiratud suurde lavaesisesse sektorisse meid igatahes turvameeste poolt sisse lasti. Alles hiljem kuulsime, et sinna olevat tegelikult saanud vaid need persoonid, kellel varasemalt miski eraldi käepael oli värava juurest soetatud. Ja tõepoolest, kõikidel aedikus viibijatel ehtis see pael uhkelt käsivart nagu mustalt turult ostetud nahkrihmaga Rolexi käekell. Olimegi vist ainsad, kellel see dekoratiivne lisavidin puudus. Nii et „Lucky you“, ütles meie kohta kindlasti keegi väljajääjatest, täpselt nagu klassikalises komöödiafilmis Porky´s (film ajast, kui ikka osati veel häid filme teha).
Kella 19.00 paiku tegime härra Luigaga katset trügida lavale lähemale. Mingisugusesse aiaga piiratud suurde lavaesisesse sektorisse meid igatahes turvameeste poolt sisse lasti. Alles hiljem kuulsime, et sinna olevat tegelikult saanud vaid need persoonid, kellel varasemalt miski eraldi käepael oli värava juurest soetatud. Ja tõepoolest, kõikidel aedikus viibijatel ehtis see pael uhkelt käsivart nagu mustalt turult ostetud nahkrihmaga Rolexi käekell. Olimegi vist ainsad, kellel see dekoratiivne lisavidin puudus. Nii et „Lucky you“, ütles meie kohta kindlasti keegi väljajääjatest, täpselt nagu klassikalises komöödiafilmis Porky´s (film ajast, kui ikka osati veel häid filme teha).
See oli üks kirev elu, mis seal fännisektoris keset inimmerd toimus. Sündmusrikkaid juhtumeid sadas igast ilmakaarest. Näiteks valati ühele nihelejast ja kõiki veega pritsinud soomepõdrale kellegi koomuskist tüdineja poolt terve kannutäis õlut püksi. Poro sarved langesid koheselt longu ning peagi oli nirisevate pükstega põhjanaaber kadunud nagu vits vette. Rahvamass oli aga niivõrd kokku tuubitud, et nööpnõel poleks ka mahtunud enam maha kukkuma. Lihtsam oleks ilmselt ka Hiina müürist olnud läbi astuda. Seda enam sai pikka aega lõbustatud end vaatepildiga, kus üks jorss üritas, nelja ääreni täis õlletoopi käte vahel hoides, ennast esimestesse ridadesse välja murda. Vaeseke kargles oma väärtusliku saaki hoides ikka mehe moodi, kuid kasu mitte tuhkagi. Ehk ainult Üle Linna Vintski oleks saanud sealt betoontugevast inimseinast läbi, tõmmates esmalt apteekrilt saadud nähtamatut pulbrit keele alla ja siis kannapöörde ja võlusõnadega „läbi seinte“.
Metallica kahe esimese loo ajal tuli tegeleda sõna otseses mõttes elu eest võitlemise ja positsiooni hoidmisega. Rahvas lainetas nagu 7-palline meretorm ning iga indiviid tundis ennast seal abitult edasi tagasi loksuva armetu purjekana. Ime, et sellise märuli keskel leidsin veel võimalust heavynäppu visata ning Creeping Deathi sõnu kaasa röökida. Väiksemaid näitsikuid kukkus aga suurest nügimisest ja klaustrofoobiast tingituna minestusse nagu küpsi ladvaõunu. Piibli-Moosese võluväega suudeti siis ei-tea-kuidas tekitada märatsevasse inimmerre pisikene kanalike, kust kaudu nõrgemad indiviidid välja transporditi. Massi- ja heavyhoos kukkus ühtäkki ühe võimsa tsunamilainena maha ka minu kõrval viibivad ligikaudu 20 inimest. 21. oleks olnud härra Luiga, kuid sain talt imekombel ühe käega kraest kinni haaratud ning päästsin oma sugulase enne põhjatusse sügavikku vajumist.
Metallica kahe esimese loo ajal tuli tegeleda sõna otseses mõttes elu eest võitlemise ja positsiooni hoidmisega. Rahvas lainetas nagu 7-palline meretorm ning iga indiviid tundis ennast seal abitult edasi tagasi loksuva armetu purjekana. Ime, et sellise märuli keskel leidsin veel võimalust heavynäppu visata ning Creeping Deathi sõnu kaasa röökida. Väiksemaid näitsikuid kukkus aga suurest nügimisest ja klaustrofoobiast tingituna minestusse nagu küpsi ladvaõunu. Piibli-Moosese võluväega suudeti siis ei-tea-kuidas tekitada märatsevasse inimmerre pisikene kanalike, kust kaudu nõrgemad indiviidid välja transporditi. Massi- ja heavyhoos kukkus ühtäkki ühe võimsa tsunamilainena maha ka minu kõrval viibivad ligikaudu 20 inimest. 21. oleks olnud härra Luiga, kuid sain talt imekombel ühe käega kraest kinni haaratud ning päästsin oma sugulase enne põhjatusse sügavikku vajumist.
Edasi hakkas piisonijõuk rahunema ning kontserdile kaasa röökimine ja kargamine võis toimuda kadudeta. Mis sest, et ruumi liigutamiseks oli siiski jätkuvalt sama palju kui ühel telliskivil vastlaotud kiviseinas. Tõeliste metallisõprade rõõmuks oli Metallica seekord kõik kommertskama koju jätnud ning mängis suuremalt osalt ainult oma esimeste albumite lugusid – ikka ajast, mil oli see õige Metallica. Ja lootusekübe, et otsast lõpuni esitatakse terve Master of Puppetsi album, võis enne kontserdit eksisteerida vaid mõne hullusärgis viskleva tegelinski märgades unenägudes.
Kella ühe paiku öösel oli asi lõppenud ning rahvahordid hakkasid lauluväljakult teed linna poole rajama. Lava ees leidus ka ämbritäite viisi värsket vett, mida muusikasõpradele joogiks pakuti. Sai isegi seal hirmsast janust ajendatuna kaameli kombel oma 3-4 topsi sisse imetud. Et siis rampväsinuna 4 kilomeetrisele jalgsirännakule asuda. Nõnda kaugel oli see härra Tammeoru ihaldatud mersu, kus juba Onu Bellalikult tahaks tagaistmel istuda ja kuulda vaikselt laulukest. Kuigi väsimus oli suur, siis keegi magama ei jäänud ning siit kontserdist alates saigi ametlikult juurutatud see ilus komme, et keegi ei tohi tagasiteel magama jääda. Vastasel korral on ta nõrk ja saamatu. Evolutsiooniline praak.
Selliseid me enda hulka ei saa aga lubada.
Selliseid me enda hulka ei saa aga lubada.
No comments:
Post a Comment