Kontsertmälestused: Status Quo 2006

Status Quo, 6. august 2006, pühapäev
Muusikamaailmas on käibel ütlus „You´ve never seen a live band until you see the Status Quo!" Väide, mis minu alljärgnevale kogemusele tuginedes ka raudpolt paika peab. Status Quo laivis on tõepoolest midagi müstiliselt erakordset. Aegumatult klassikaline rock´n´roll, mille blues-rock´ilikud ning boogie-woogie´likud kitarrirütmid sind nii vaimselt kui ka füüsiliselt kargama sunnivad. Ja sind ennast siiralt õnnelikuna tundma panevad. Seetõttu ongi mul sügavalt kahju neist vaestest õnnetutest, kes 2006. aasta augustikuus ei osanud/teadnud/tahtnud võtta vaevaks ennast Haapsalu lossimüüride vahele kohale vedada. Tõsi, mingil määral võib ka asjast aru saada, kuna klassikalise rock´n´rolli maagiline efekt ei avaldu mitte stuudiolindistusi kuulates, vaid justnimelt otse live soundi ja kontserti kogedes. Inimesed, kel aga vastavad kogemused selles valdkonnas puuduvad, ei pruugi seda paraku ka teada. Eriti veel sellised, kes igapäevaelus rockmuusikat väga ei kuula. Ja nii jäidki paljud eestlased ilma ühest kõige hoogsamast, rõõmsamast ja ka südamlikumast muusikaelamusest, mida elu on üldse suuteline ette tooma.

Nii mina kui ka härra Tammeorg olime muusika osas iseenesest mõista väga kogenud persoonid ning endale sellist mitteminemise viga ei lubanud. Keskpäeval oligi härra Tammeorg oma löriseva Mersuga, mida me suursuguselt ka „Kuningaks“ kutsusime, minu maja ees ning valmis alustama pikka teekonda kaugele Haapsalu linnakesse. Astusin hoogsal sammul sõiduki poole, õllekast nagu Kalevipoja lauakoorem õlal. Eks karastav humalajook kulub ikka kuumal suvepäeval ära, mistõttu ma selle manustamise osas Minju Popilikku ihnsust ülesse ei näidanud. Muuseas, kes ei tea, kes on Minju Pop, siis tegemist on anekdootidest tuntud kõige ihnsama gabrovlasest vanahärraga, kes hoidis isegi kõik kasutatud tuletikud alles - almis hööveldatud kepikesed, küll nad ikka millekski ära kuluvad.

Sõit kulges rahulikult omasoodu, pakkudes vahelduseks siiski ka mitmeid vahejuhtumeid. Alates näiteks naissoost hääletajatest, kelle ebaatraktiivne kaubanduslik välimus meis väga huvi ei äratanud, ning lõpetades metsulukite tormamisega sõiduteele. Aus olla, siis hetkeks pani seik, kus näed päise päeva ajal põtra tee peal kappamas, tõsiselt hindama oma ärajoodud õllekoguse suurust ning selle mõju meelteorganitele. Pagan, justkui oleks Elvist näinud. Nägemusele järgnes aga koheselt autopidurite krigin, mille peale suur emapõder, kes välimuselt ei erinenud sugugi palju eelnevatest hääletajatest, ehmus ning tee pealt varvast viskas. Kurivaim ise vaid teab, mida see metsuluk valgel ajal keset teed otsis. Ilmselt olid metsad lihtsalt niivõrd põtru täis, et äärmised pidid puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Ju viimane siis ikkagi kukkus.

Haapsallu jõudes parkisime Kuninga talle sobilikku kohta ära ning hakkasime linna peal töllates aega parajaks lööma. Olen nii mõneski varasemas postituses juba jahvatanud Haapsalu kui minu arvates Eesti kõige kaunima linna erilisusest ja ilust, mistõttu ma Vene sajuzmultikast tuntud papagoi ja kirjakandja Petškini duetti siin enam kordama ei hakkaks. Nautisimegi siis seda erakordset ilu ja ajaloolist hõngu ning ühtlasi kaardistasime ka enda kohalolekuga mitmeid kohalikke pubisid ja restorane. Et kõiksuguseid produkte tarbida - nii tahkel kui ka vedelal kujul. Eriti just viimatimainitu tõstis meie niigi lustlikku tuju juba uutesse sfääridesse. Peatänaval, kuhu oli ka korralik laat püsti pandud, sai tükk aega lõbustatud ennast õhupallist heeliumi sissehingamise ning kohe seejärel mingisuguse pakilise küsimusega võõraste kaaskodanike poole pöördumisega. Uskumatult vaimukad ikka olime! Selle peale sai taaskord lonks mõdu rüübatud ning hoogsat ja peenikest heeliuminaeru lagistatud.

Lossihoovis oli rahvast nagu murdu. Nii nagu Status Quo kontserdi jaoks võiski eeldada. Esimese soojendusartisti etteaste ajal lasime natukene muru peal silma looja (leidsime paar vaba lapikest), kuid teise soojendaja lavaletuleku ajaks kobisime juba lava ette. Et ei peaks pärast ettenügimise peale asjatult aega ja energiat kulutama. Ükski taevane vägi siin ja sealpool ilmas ei oska aga ilmselt tänaseni öelda, miks korraldajad panid vana kooli rock´n´roll kontserti soojendama just Tatjana Mihhailova ja tema timbu-limbu bändi. Vastuolu on siin umbes sama suur kui südatalvel laande metsmaasikaid minna korjama. Ilma ilustamata võib väita, et rahvas nurises, oli pahane ning viskas sarkastilist huumorit laval toimuva/kuuldava üle. Ainukene suur ovatsioon tekkis siis, kui kange keelega neiu alustas oma järjekordset lauset sõnadega: „Meie tänane viimane lugu on…“ No mis iganes ta ka siis polnud. Igat jauramit tõepoolest ei mäleta.

Status Quo´l ei võtnud publiku üleskütmine kaua aega. Juba avaloo "Caroline" esimeste sekunditega oli kogu rahvas neil peos. Hüppasid ja kargasid kõik, alates pampersiga pliksidest-põnnidest kuni kepiga eitede-taatideni välja. Ja ei mingisugust ülbust, kõvatamist ega staaritsemist bändi poolt. Ainult puhas siirus, rõõm, südamlikkus ja sümpaatia, mis sealt lavalt eestlastele osaks sai. Ning muidugi kuradima hoogne rock´n´roll. Lisaks kaasakiskuvatele lugudele tehti lava peal ka suisa trikimehelikke vigureid, mis ei näidanud loomulikult ei midagi muud kui vaid nende pillimeeste andekust. Huvitavaim vahepala oli nn. paaris-puntrakitarr, mille sisu võiks lühidalt kirjeldada sedasi, et üks mängis vasaku käega oma kitarri kaela ning tõmbas teise käega oma bändikaaslase kitarri keeli. Viimane tegi sedasama, ainult vastupidi. Kui erakordne ja leidlik! Kontsert ise lõppes võimsa ja austust avaldava ilutulestikuga, mille järel ennast higiseks hüpelnud ja õnnelik rahvamass lossiõuest välja tungima asus.

Et anda lõpetuseks rockivõhikutele ja kõikidele teistele ilmakodanikele edasi käesoleva kontserti emotsiooni või siis üritada selgeks teha Status Quo fenomeni, kõlbaks ehk ühe toonase internetikommenteerija varasem meenutus:

„Puhas, lihtne, rütmikas, stiilne ja geniaalne rock. Nende muusika paneb iseenesest kaasa elama. Seda oli selgelt näha ka nende eelmisel ülesastumisel Rock Summeril, kus nad jätsid kustumatu elamuse. Seal oli tõemeeli selline asi, et punkar ja kolhoositar käsi-käes elasid mõlemad bändile kaasa. Eriti hulluks läksid "karvased", kes eelnevalt kasutasid B-laval esinenud Napalm Deathi soojendusbändina ja pidid Status Quo ajal puhta ära keerama. Natuke maad nendest eemal seisid pinkide peal püsti ülesmukitud tibid ja elasid samuti täiega kaasa. Lõpuks oli üldse terve lauluväljakutäis rahvast (isegi tagumise mäe otsas olevad laisad "vedelejad") püsti ja elas kaasa. Sellist vaatepilti ei ole enne ega ka pärast enam näinud.“
Ja nõnda oligi! Nüüdseks on sellest kontserdist möödunud on juba 5 aastat, kuid ei lähe päevagi mööda, mil ma ei ootaks ja ei loodaks uut võimalust näha Status Quo´t Eestimaa pinnal. Loodame, et nii ka juhtub. Et saaks veelkord rahulolevalt tõdeda: "The Party Ain´t Over Yet!

Kontsertmälestused: Metallica 2006

Metallica, 13. juuni 2006, teisipäev.
Maailmas on olemas bände, kes võivad oma kontsertlava kasvõi Jakuutia oblasti igikeltsale püsti lüüa ning sealses -50 kraadises talvekülmas rahumeeli ühe vabaõhukontserti maha pidada. Pole hirmupoegagi, et sinna jäisesse põrgusse end täismaja publikut kohale ei veaks ning polaarkäpikutes hevinäppu viskama ei kukuks. Jutt käib ennekõike iga endast lugupidava metallisõbra lemmikkollektiivist Metallica, kes 2006. a suvel taas Eestimaa pinnale jõudis ning lauluväljakutäiele Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi kodanikele ühe korraliku mürgli maha pidas. Otse loomulikult ei saanud minagi end sellisest suursündmusest distantseeruda ning nii sai selle suve esimesel päikeselisel hommikul pealinna poole ajama pandud. Kaasas õige mitme auto jagu seltskonda, kus leidus ohtralt nii karvaseid mehepoegi kui ka sulelist naisperet.

Lauluväljakule jõudes oli aega „dohuijaa i bolše“. Isegi ükski soojendaja polnud veel alanud. Nii ostetigi natukene mõdu - daamid kihisevat siidrijooki, mehepojad kangemat õllelaket - ning istuti kõrge rohu sisse natukeseks jalgu puhkama ja hinge tõmbama. Päikene paistis ning kõlaritest lasti musooni. Elu oli kadestamisväärselt ilus ja värviline, justkui oleks maalitud see Agfacolor värvidega. Seda kõike aga ainult senikauaks, kui püsti tõustes tuli konstateerida julma fakti, et olin märkamatult istunud koerasita sisse. Ja vaadates seda laiakshõõrutud kremplit mu pükste peal ei pidanud üldsegi mitte eriline Sherlock Holmes olema, et hinnata selle koera kasvu oluliselt suuremaks pisikesese taksikoera või šnautseri omast. Elevant, raibe!

Nüüd tuli näidata üles leidlikust. Oluliselt suuremat kui näiteks kolhoosi mehaanik Voldemar Karu, kes Agu Sihvka raamatus leiutas karjakopli joogivee isepumpaja, kusjuures pumba käivitas lehm ise, kes ronis vastavale põrandal. Lisaks leidlikkusele pidi kaasnema ka teatud määral ohverdust. Kõige selle koosmõjul saigi kahe kannu õlle ja seljast võetud särgi abil püksid hoolikalt puhtaks pestud. Miinuspoolele võib kogu asja juures seega kanda siis 1 liiter raiskuläinud õlut ning T-särk, mis pärast pesunuustiku funktsiooni täitmist eemale minema visati. Pisiasi, et ma kella 17.00 õhtul kuni kella 4.00 öösel (st koju jõudmiseni) palja ülakeha väel ringi tuiskasin, polnud suures kontsertmöllus tegelikult arvestatavaks takistuseks. Parem ikka kui püksata ja kõlguti väel ringi jõlkuda.

Kuid minemavisatud särk ei kadunud veel sellega lõplikult areenilt. Peagi ilmusid nagu maa alt kusagilt välja härrased Savi ja Rautsik. Viimane oli ääretult hüperenergiline ja parimas hoos. Ühe järjekordse aktiivsushetke puhangul juhtus ta kaugel rohus vedelevat särki silmama, mida noorhärra suure õhinaga koheselt pea kohale pilduma hakkas. Justkui väike laps tuulelohet lennutades, kuid ise samaaegselt hõisates, et kelle sitane särk see siin vedeleb. Läks tubli minut mööda, enne kui naerust väänlev ja obeste moodi hirnuv seltskond suutis talle selgeks teha, kui täppi ta oma postulaadiga tegelikult pannud oli.

Kella 19.00 paiku tegime härra Luigaga katset trügida lavale lähemale. Mingisugusesse aiaga piiratud suurde lavaesisesse sektorisse meid igatahes turvameeste poolt sisse lasti. Alles hiljem kuulsime, et sinna olevat tegelikult saanud vaid need persoonid, kellel varasemalt miski eraldi käepael oli värava juurest soetatud. Ja tõepoolest, kõikidel aedikus viibijatel ehtis see pael uhkelt käsivart nagu mustalt turult ostetud nahkrihmaga Rolexi käekell. Olimegi vist ainsad, kellel see dekoratiivne lisavidin puudus. Nii et „Lucky you“, ütles meie kohta kindlasti keegi väljajääjatest, täpselt nagu klassikalises komöödiafilmis Porky´s (film ajast, kui ikka osati veel häid filme teha).

See oli üks kirev elu, mis seal fännisektoris keset inimmerd toimus. Sündmusrikkaid juhtumeid sadas igast ilmakaarest. Näiteks valati ühele nihelejast ja kõiki veega pritsinud soomepõdrale kellegi koomuskist tüdineja poolt terve kannutäis õlut püksi. Poro sarved langesid koheselt longu ning peagi oli nirisevate pükstega põhjanaaber kadunud nagu vits vette. Rahvamass oli aga niivõrd kokku tuubitud, et nööpnõel poleks ka mahtunud enam maha kukkuma. Lihtsam oleks ilmselt ka Hiina müürist olnud läbi astuda. Seda enam sai pikka aega lõbustatud end vaatepildiga, kus üks jorss üritas, nelja ääreni täis õlletoopi käte vahel hoides, ennast esimestesse ridadesse välja murda. Vaeseke kargles oma väärtusliku saaki hoides ikka mehe moodi, kuid kasu mitte tuhkagi. Ehk ainult Üle Linna Vintski oleks saanud sealt betoontugevast inimseinast läbi, tõmmates esmalt apteekrilt saadud nähtamatut pulbrit keele alla ja siis kannapöörde ja võlusõnadega „läbi seinte“.

Metallica kahe esimese loo ajal tuli tegeleda sõna otseses mõttes elu eest võitlemise ja positsiooni hoidmisega. Rahvas lainetas nagu 7-palline meretorm ning iga indiviid tundis ennast seal abitult edasi tagasi loksuva armetu purjekana. Ime, et sellise märuli keskel leidsin veel võimalust heavynäppu visata ning Creeping Deathi sõnu kaasa röökida. Väiksemaid näitsikuid kukkus aga suurest nügimisest ja klaustrofoobiast tingituna minestusse nagu küpsi ladvaõunu. Piibli-Moosese võluväega suudeti siis ei-tea-kuidas tekitada märatsevasse inimmerre pisikene kanalike, kust kaudu nõrgemad indiviidid välja transporditi. Massi- ja heavyhoos kukkus ühtäkki ühe võimsa tsunamilainena maha ka minu kõrval viibivad ligikaudu 20 inimest. 21. oleks olnud härra Luiga, kuid sain talt imekombel ühe käega kraest kinni haaratud ning päästsin oma sugulase enne põhjatusse sügavikku vajumist.

Edasi hakkas piisonijõuk rahunema ning kontserdile kaasa röökimine ja kargamine võis toimuda kadudeta. Mis sest, et ruumi liigutamiseks oli siiski jätkuvalt sama palju kui ühel telliskivil vastlaotud kiviseinas. Tõeliste metallisõprade rõõmuks oli Metallica seekord kõik kommertskama koju jätnud ning mängis suuremalt osalt ainult oma esimeste albumite lugusid – ikka ajast, mil oli see õige Metallica. Ja lootusekübe, et otsast lõpuni esitatakse terve Master of Puppetsi album, võis enne kontserdit eksisteerida vaid mõne hullusärgis viskleva tegelinski märgades unenägudes.

Kella ühe paiku öösel oli asi lõppenud ning rahvahordid hakkasid lauluväljakult teed linna poole rajama. Lava ees leidus ka ämbritäite viisi värsket vett, mida muusikasõpradele joogiks pakuti. Sai isegi seal hirmsast janust ajendatuna kaameli kombel oma 3-4 topsi sisse imetud. Et siis rampväsinuna 4 kilomeetrisele jalgsirännakule asuda. Nõnda kaugel oli see härra Tammeoru ihaldatud mersu, kus juba Onu Bellalikult tahaks tagaistmel istuda ja kuulda vaikselt laulukest. Kuigi väsimus oli suur, siis keegi magama ei jäänud ning siit kontserdist alates saigi ametlikult juurutatud see ilus komme, et keegi ei tohi tagasiteel magama jääda. Vastasel korral on ta nõrk ja saamatu. Evolutsiooniline praak.

Selliseid me enda hulka ei saa aga lubada.

Kontsertmälestused: Alice Cooper 2005

Alice Cooper, Uriah Heep, 7. august 2005, pühapäev
Eks iga vähegi männilinn Elvat väisanud ja seal mõneks ajaks peatunud persoon on ilmselt kordki oma elus kuulnud purjus Toome Pika reibast, kuid samas õllerögast hüüdu „Alice Cooper“. No lisaks kõikidele muudele stampütlustele/küsimustele nagu „Ole tugev, šeff“, „Kuhu lähed?“ ja „Kuule, anna 2 krooni.“ Kahtlemata on Toome Pikk legend, kelle nokastunud olekus tehtud imelistest seiklustest saaks ilma suurema vaevata ühe korraliku bestselleri kokku kirjutada. Ja ei jääks sealt ka Alice Cooperi nimi välja. Seda aga, kas Toome Pikk ise Alice Cooperi kontserdil kunagi käinud on, teab küll ilmselt vaid vanakurat ise. Endal sai selline au osaks 2005. aasta suvises Haapsalus.

Kontsertseltskonnaks oli seekord kokku aetud igas mõttes vastav mansaft. Peale minu taaskord vennad Tammeorud, samuti veel noor rockipeer härra Rautsik ning lisaks ka keegi Siimu nimeline tegelinski Big Ben pubist, kes tundis muuhulgas kõiki kõige otsemaid Lääne-Eesti jäneseradu, mille kaudu oli võimalik võimalikult vähese ajakuluga Haapsalusse välja jõuda. Sellise geograafilise inimatlase teadmisi ei saanud kohe mitte ära põlata. Eriti veel siis, kui viimase juhendamisel sai mööda heinaseid ja auklike põlluteid loksutud Kasari jõe äärde, kus oli võimalik kõrge kalda peal asuva puu otsast end köie abil võimsa õhulennuga jõkke lennutada. Nüüd oli reisiseltskonnal lõbu laialt ning adrenaliinil lasti karu kombel möllata. Tarzanlik seiklusärevus lõi hr Rautsiku meeled koguni nii laiali, et mees unustas peaaegu ära sellise olulise faasi nagu „köis lahti lasta“. Kui ta lõpuks seda ikkagi teha taipas, lendas uljas nooruk lennuvõimetut lindu imiteerides sedavõrd kalda lähedale maha, kus vett ei loksunud enam sugugi rohkem kui joodiku kõhus. Viga õnneks keegi ei saanud, aga see eest kopsude lõhkemine eelnimetatud situatsioonile järgnenud naerupahvakute tõttu, oli kahtlemata väga lähedal.

Haapsalu lossihoovis lava ette trügides ja seal bände oodates olime kõik kokku pressitud nagu silgud pütis. Rahvast rohkem kui Rwanda sõjapõgenikke. Kahjuks kujunes Cooperi etteaste minu jaoks üheks kõige nõrgemaks, kus ma oma senise elu jooksul käinud olen. Ei, Cooper laulis hästi, ka sound oli hea, samuti lavašõu, mis silmipimestavalt kirju nagu vanamemme lapitekk. Aga see setlist. Kõik puha uus jamps, millest polnud kellegi sooja ega külma. Ime, et hittlugu Poison üldse ära tuli, mis ilmselt oli seekord ka ainus vana kooli rockiklassika, mida Cooperil ju tegelikult nii ohtralt pidanuks jaguma. Oli fänne, kes ei suutnud sellist asjade käiku uskuda ega säärase mõttega leppida. Nii juhtuski, et hiljem, kui lavatiim juba võime ja kõlareid pärast kontserti lõppu kokku sättis, lõugas üks lootusekiirtes põlev juhm vandersell ikka veel lava ees üksi näppu pildudes „House of Fire, House of Fire“. Kuid seda väärt lugu ei tulnud. Õnneks aga päästis kontsertpäeva soojendusesineja, kes kokkuvõttes need sajad kilomeetrid sõitu ära tasus. Legendaarne Uriah Heep oma Easy Livin´i ja July Morning´uga ei vedanud alt. Ja nii meenutatakse tänase päevani seda Haapsalu kontsertõhtut sõnadega, kus Heep pani pika puuga peaesinejale ära.

Kuna kõik viis kontserträndurit olid vähem või rohkem vintis kui viled, siis otsustasime nii kaua autoistmetel magusat und nurruda, kuniks kellelgi kainus hakkab võimust võtma ja ta rooli keerama tohib asuda. Suuremeelse abikäe osutasid siinkohal ka linnas patrullivad politseinikud, kes lahkesti lubasid meil oma alkomeetrit kasutada. Heas usus ja lootuses peagi Schumacheriks kehastuda, proovis joobeastme mõõtmisel õnne ka härra Rautsik, kellele pika pilguga näitu vaadates öeldi, et enne järgmise päeva lõunat pole mõtet väga üritada. Tõsi küll, noorhärra Tammeoruga olid lood oluliselt paremad ning kella 3 paiku öösel saigi tagasi Lõuna-Eesti poole vurama hakatud. Enne seda üritati aga siiski pikast päevast natukene puhata, mis tipnes sellega, et Mart, tüdinenud auto klaustrofoobilistest ja kitsastest tingimustest, võttis ühe istme peatoe padjaks kaasa ning keris auto kõrvale kõnniteele magama. Arusaadavalt hoogsale irvitamisele reageeris ta võidurõõmsa hüüdega: „Igatahes on nii mugavam!“ Ok, mugavam või mitte, kuid peagi ajasid küljealused kivikülmad kõnniteeplaadid poisi vupsti autosse sooja tagasi.

Tagasisõit oli väsimusastme tõttu jaotatud kolme etappi. Jaan pidi sõitma Haapsalust Pärnusse, Kristjan, kes alkomeetri järgi hakkas siiski ootamatult kainenemise märke näitama, Pärnust Tõrvasse ning mina sealt lõpp-punktini. Milline ilus, suisa muinasjutuline plaan. Karm ja reaalne elu aga näitas, et tegelikult sõitis Jaan kogu tee üksinda. Taustaks tüütavalt purjus Siimu veelgi tüütum seosetu jörin (umbes nagu kunagise Pimp TV “staari“ Raul Velbaumi joig) ning kolme ülejäänud kaaslase asjalikud ja mõtestatud sõnavõtud. Muuhulgas sai iga 10 minuti tagant tõmmatud traati dr Haanile. Ajavahemikus kella 3-5 öösel. No lihtsalt, lõbu pärast. Et järjekordselt küsida, kas ta kodus magab ning seejärel iga kord hurjutades noomida, et magamine on nõrkadele. Jumal ise pilve veerekese peal teab, miks härra Haan seda kino nii pikalt talus ja unesegase peaga katkematu järjekindlusega toru vastu võttis.

Ja nii see kojusõit kulgeski. Dr Haan kodus voodis, Jaan autos roolis, kolm ülejäänut salongis ning härra Tammeorg uute mugavuste otsingutel taga pagasiruumis. Jalg ülbelt üle tagumise istme salongi kõõlumas, rockmuusika saatel takti löömas.

Kontsertmälestused: Whitesnake 2004

On viimasel ajal tehtud minu aadressil väikeseid etteheiteid, et käesoleva blogi üks nn. „populaarseim“ rubriik, see va kontsertikajastus, on lubamatult unarusse jäänud. Suisa kliinilisse surma vajunud, kuna autor va laiskvorst pole juba ammu-ammu ühtegi vahvat rockiseiklust viitsinud enam ülesse riputada. Pagan võtaks, justkui ma ise ei teaks seda. Aga viitsimisega pole siin tilligi pistmist. No mida sa teed lihtsalt, kui häid bände enam kodukamarale pole sattunud. Virele siis siin rockkontsertide näljas nagu nõukogude tsiviilelanikud Leningradi blokaadi ajal. Tegelikult hullemgi veel. Sest oli ju sealsetel linnatibladel toona vähemasti kinnikülmunud Laadoga järv, mille kaudu mõnikord harva üht-teist hambaaugu täiteks sisse tiksus. Siin kontserte aga mitte ühtegi. Üksnes suur timbu-limbu, eurotümps ja hunnik laserdatud klubikõntsa ongi ainukesed asjad, mis hetkel veel ringi liiguvad ja Družba saena sinu ajusid piinaval kombel lõhuvad.

Ok, olen kuradima õel selle viimase lausega. Eks ole ju inimesi erisuguseid ja maitseid ka. Aga põrgu päralt, ega igasuguse tränaga, mis kõlalt meenutab nürida kreissaega oksalise palgi läbilaskmist, ikka legendistaatusesse ei tõuse. Ei ole lihtsalt sellist elujõudu ja sisu, mis päästaks neid aastakese pärast muusikaajaloo prügikasti vajumast. Erinevalt tõelistest bändidest ja muusikutest, kelle loomingut kuulatakse katkematu huvi ja hooga ka veel 40 aastat hiljem. Olgu hittlugudeks siis Chuck Berry Johnny B Goode, Alice Cooperi Poison või kasvõi ABBA Happy New Year. Need olid ajad, kui luges ikka pillimäng ja oskused, mitte arvutiprogrammide tundmine ja paljaks koorimise kirev ja pillav show. Kuid ärgem muutugem siinkohal siiski radikaalseks. Püüame ikka ühiselt oma erinevate stiilidega sõbralikult hakkama saada. Talebani stiilis jihaadi kellegi ega millegi suhtes rakendada pole tarvis. Aga eks tuleb ju mõista ka, et kui nii kaua oled ilma kontserdita piinelnud, siis ajab ju natukene turtsuma küll.

Õnneks jäävad meenutused ja mälestused. Sest on ju käidud paljusid legende vaatamas/kuulamas, kes vanasti maailma vallutanud ning muusikat tänaseni mõjutanud. Ja kõikide nende käikude juures on ohtralt juhtunud igasuguseid seiklusi. Et need ilusad ja seiklusrikkad elamused aegade hämarustesse kaotsi ei läheks, võikski sellel kontsertpõuasel ajal neid ka vahelduseks lühidalt meenutama hakata. Saagu siit alguse blogirubriik „kontsertmälestused“ ning alaku see 2004. aasta sügisel Saku Suurhallis toimunud Whitesnake´i kontsertiga

Whitesnake, 6. november 2004, laupäev
Olin kõigest väike, alla 10-aastane pägalik, kui Whitesnake´i lood minu kõrvus juba kumisema hakkasid. Isal oli soetatud suurde tuppa korraliku võimendi ja massiivsete kõlaritega spets muusikakeskus, mis tollal oli vene aja üks kõvemaid sõnu. Seal me ühes isaga siis muudkui kuulasime - nii mina kui ka mu õde. Muusikat käis isa hankimas ja lindistamas hea perekonnatuttava juures. Whitesnake, samuti ka Ozzy, Skid Row, Bryan Adams, Alice Cooper ja mida kõike me veel seal ei kuulanud. Ime siis, et Whitesnake´i tulek kihelema ei ajanud ning nostalgiahetkedest tiivustatuna viivitamatut kohaleminekut ei nõudnud.

Olles endid eelneval õhtul Ristiisa pubis Iffi ansambli Rock Hoteliga kuumaks kütnud, panime järgmisel päeval Tallinna poole ajama. Kolmekesi, minuga ühes veel härrad-vennad Tammeorud. Tuju oli hea ning ootusärevus suur. Miski ei ennustanud lähenevat kollapsi, isegi mitte herr Jaaniga kahe peale ostetud kaks pudelit Viru õlut nimega „Vahva sõdur“. Pigem oleks võinud selle tökatmärjukese nimeks sobida küll „Agoonias sõdur“, sest uskuge mind, vahvat polnud seal midagi. Veel vähem vahvam oli aga Saku suurhalli treppidest üles astumine, mil megafonidest hakkas tulema pröökavat pressiteadet, et solist Coverdale on endal ilmselt hääle ära joonud ning kontsert lükkub järgmisele päevale edasi. Põrgu päralt! Oleks selline teade edasi antud Nõukogude armee seerudele, oleks ehk järgmise 40 minuti jooksul ainukene tsensuuri kannatav sõna olnud „võjebu“. Aga ka selletagi on ütlematagi selge, et uljas kontserdikolmik oli juuksekarvadest varbaluudeni üdini löödud.

Nüüd tuli käiku last plaan B, mis nägi tagasi Taaralinna kihutamist ning Ristiisa pubi sünnipäevast osa võtmist. Tiivustavaks jõuks olid härraste Tammeorgude isa sõnad telefonis, kes poegade muret ärajäänud kontserdi kohta kuulates ütles rahulikult järgmist „Tulge Ristiisasse, siin on palju kõvem pidu“! Egas midagi, põhjagaas ning suund lõuna poole. Ja imekähku, nagu ütles kunagi Politseikroonikas 65-aastane Uno, kes üritas panka röövida. Et vältida igasugust asjatut ajaraiskamist, toimusid kõik vajalikud ettevalmistused ja toimingud sõidu pealt. Eredamaks eeskujuks ehk Mardi tegutsemine, kes 100km/h kiiruse pealt oma ropult haisvad sokid uute vastu välja vahetas. Eluohtlikult lehkavad nailonist nartsud lendasid aga autoaknast otse kellegi põllulappi reostama. Hiigelkasvu kõrvitsad ning mutanteerunud kartulimardikad olid selliste radioaktiivsete tuumajäätmete lisandumisega põllu ökosüsteemi ilmselt reaalseteks tagajärgedeks. Igatahes tasus aga kogu kiirustamine end ära, sest pubis oli tegu tõesti meeldejääva üritusega, kus olid peategelasteks ka sellised maffiabossid nagu Indrek Taalma ja kadunud Dan Põldroos.

Hommikul olime aga taas, olgugi, et veidi kumisevate-sumisevate peadega, valmis uuele katsele minema. Juhtdiviisi all, et sihikindlus on võidule viiv jõud. Sedakorda oli erinevus vaid selles, et noorema Tammeoru oli välja vahetanud härra Haan, keda rahva hulgas tuntakse ka doktori nime all. Lisaks oli ka auto maha jäetud, plaan nägi ette ekspressbussiga minekut. No et saaks natukene bussis rohelisekarva Gini lürpida. Eks ta üks solgilurr ole, mida kinnitas ka meile enne väljasõitu bussijuht ise, kutsudes meid usaldusliku näoga enese juurde ja soovitas mingi muu alkohoolne jook valida, kuna „seda sitta juues lõppete te poisid küll maha.“ Kogenud ja elunäinud mees ilmselt.

Viimasel hetkel enne ärasõitu tuli aga Ristiisa pubist kõne, kus üks Tallinna bossidest plaanis oma masinaga kodulinna tagasi sõitma hakata, olles ühtlasi nõus meidki lahkesti peale võtma. Müüsime siis oma bussipiletid ulmelisel ahvikiirusel sealsamas jaamas maha ning tõttasime mugavama ja privaatsema sõiduki hüvesid nautima. See oli iseenesest huvitav sõit, kuna auto omanik rääkis väga põnevaid mälestusi oma noorusest, samuti arutlesime rockiklassika üle ning dr Haan jõudis vähemalt oma 2 korda ennast purju juua ja jälle kaineks saada. Poiss on ilmselge meditsiiniline fenomen olgugi, et üldsegi mitte selle tõttu ei ole härra Haan oma doktori nimetuse endale külge pookinud.

Dr Haan andis värvi ka kontserdi ajal, mis tõepoolest nüüd ka toimus. Nügimine kõiksuguste karvaste ja sulelistega parema lavaesise positsiooni pärast tekitasid doktoril vastastikuseid pingeid ja macho-fraaside vahetamisi mingisuguse noorhärraga. Verbaalsest vägikaikaveost ilmselt peagi tüdinuna tegi Haan tekkinud tülile lõpu sõnadega: „Ei tahaks sind käblikut ära tappa!“ Pisiasi, et nende sõnade adressaat oli „kõigest“ oma 2 meetrit pikk. Kuid härra Haani 1.75 kasvu juures mõjusid doktori sõnad kahtlemata väga koomiliselt. Aga tähtis oli ikkagi lõppresultaat ehk siis pingekolde edukas likvideerimine. Oleks vaid palestiinlastel ja juutidel nii võimekad diplomaadid.

Kontsert oli hittiderohke ja tuletas vägisi meelde neid toredaid aegu, mil väikese kääbikuna sai ühes isaga kassettmakki käiatud. Sisuliselt mängiti kontserdil ära kogu Whitesnake´i greatest hits ja enamgi veel, sest kontsert ise hakkas Coverdale´i Deep Purple´i aegadest tuntud looga Burn. Mida siis hing oleks veel ihaldanud? Ehk vaid paremat soundi, mis juhtus kahjuks olema üsna nadi. Aga kurta siiski ei maksaks. Ainuüksi juba seetõttu, et ka soojendusesineja oli väärt ja muuhulgas väga tuttav kraam. Nimelt ansambel Kolumbus Kris ise. Tuttavad mehed, kellega ühes on tihti laval sellist laulu nagu „Kaabakas“ esitatud.

Ja kaabakad on teadupärast alati parimas hoos!