Spordilegendid Kim ja Enn

Niisiis, Kim pani pillid kotti. Lahkus siit ilmast parematele jahimaadele. Loomulikult pole siin mitte tegemist kunagise koduliigas pallinud paksuvõitu kossuässa Kim-Erik Küttisega, vaid ikka Kim Jong il´iga – Põhja-Korea isakese, jumala, püha vaimu ja „chuck norrisega“. Võib ju küsida, et miks ma sellisest sündmusest siia nn spordiblogisse üleüldse sissekande teen? Või teisisõnu väljendudes, mis on Korea Rahvademokraatliku (ha ha haa) Vabariigi imperaatori mõõtu kultusikoonil pistmist spordimaailmaga? Aga vägagi on ja seda põhjusel, et Põhja-Korea ajalookäsitluse ja meedia kohaselt on Kim Jong il kahtlemata maailma kõige andekam, osavam ja võimekam sportlane, keda maamuna kunagi näinud on. Seetõttu peaks olema suures leinas mitte üksnes sealsed hüsteeriliselt röökivad ja nägu kriipivad kohalikud pilukad, vaid lisaks ka kogu spordimaailm tervikuna.

Võtame näiteks kasvõi golfi. Erinevatel maailma muruväljakutel metallkaigaste abil kuulsust ja rikkust kokku ajanud Tiger Woods ja Greg Norman võivad vaid õnne tänada, et Kim´ist elukutselist golfarit ei saanud. Nimelt osales Põhja-Korea meedia andmetel Kim Jong il 1994. aastal esmakordselt golfivõistlusel ning saavutas ka koheselt ülekaaluka esikoha. Ta sai 18 rajaga võistlusel tulemuseks 38 lööki alla par`i, lüües seejuures koguni 11 hole in one`i! Ükski teine golfimängija maailmas pole sellist hiilgavat tulemust veel saavutanud. Ala põnevuse säilitamise huvides otsustas aga kõikide poolt palavalt armastatud Põhja-Korea liider pärast edukat debüüti golfimängust loobuda. Ja samamoodi ka suuremeelselt teistest spordialadest. Kui juba nii pisikese palli ajamine nii kaugel asuvasse imeväikesesse auku oli Kim´i jaoks käkitegu, siis kujutlege vaid ette, mida see üliinimene, kes Põhja-Korea meedia andmetel juba 3 nädalaselt käima ja 8 nädalaselt rääkima õppis, veel korviväljakul korda oleks suutnud saata. Nii, et täna jumalat, mr Jordan. Pääsesid napilt.

Muidugi peaks sülelapski taipama, et vähemalt kommunistlikus Koreas mingisugust hädist jumalat, keda tänada, ei eksisteeri. Ja milleks sulle üldse jumal, kui saad tänada Kim Jong il´i ennast. Elada tema poolt juhitud põhimõtete ja läkituste järgi. Mees, kelle ülimuslikkust saab esitada „jumal < Chuck Norris < Kim Jong il“ formuleeringus. Ja ei maksa arvata, et uue Kim´i (King Jong Un) puhul kogu rahvas samamoodi kummardades ja ülistades kraapsjalga vedama ei hakka. Kindlasti hakkab. Ning kui uus valitseja peaks juhtumisi ka kõva spordifänn olema, mida ta kuuldavasti vähemalt korvpalli osas ka on, siis poleks just suur üllatus, kui uus nelja kindralitärniga juht valitakse järgmised 20 aastat ühehäälselt veel ka riigi parimaks sportlaseks. Ja kes ei vali, maitseb tääki.

Vaatamata kõigele on siin maamunal siiski üks mees, kes on spordis võimeline konkureerima Kim Jong il´i endaga. Selleks on loomulikult ei keegi muu kui legendaarne Kangur Enn, kellest ma ka oma blogis varajasemalt mitmed korrad juttu teinud. Mees, kes on teadupärast visanud kivi 186 meetrit ja hüpanud karu eest üle bussi. Viimased on muidugi sellised olude sunnil või pulli-palli pärast tehtud vägiteod, kuid seda milliseid sportlike tipptulemusi Enn oma nooruspõlve aegu N-Liidu lugematutel spartakiaadidel püstitanud on, ei kujuta ilmselt keegi meist lihtsurelikest endale ettegi. Seda enam, et ükski spordiala pole Ennule kunagi võõras olnud. Olgu siis kuulitõuge või kiiruisutamine, mäesuusatamine või poks. Ja otse loomulikult võrkpall. Täiuslik sportmäng, mis Ennu enda sõnul on ühes pinksiga maailma kõige reaktsioonikiirem ala ning mis annab edukad eeldused saada hakkama ka igas muus eluvaldkonnas. Kasvõi karjakasvatuses või masinaehituses.

Kui Kim´i puhul on tema naisaustajatest rääkimine koreakate silmis ülim solvang, siis Enn on jällegi enda populaarsusest naiste hulgas ka ise nii mõnegi huvitava loo pajatanud. Lõpetuseks sobikski siia üks värvikas juhtum, kuidas Enn ühes oma hea sõbra Saare Urmasega takso abil Valga linna sõitsid ning kohalikus peopaigas ootamatult naiste piiramisrõngasse sattusid. Enn oli küll Urmast juba varasemalt manitsenud, et ära mine sinna välja, kuna sellest võib jama tulla, aga ega Urmas, va tuulepea, ei teinud tarka juttu kuulmagi. Nii tekkiski situatsioon, et naised hakanud Urmasele jubedalt ligi tikkuma ning näinud peagi ka takso juures targu varjus püsinud Ennu ära. No siis läinud suisa rahutuseks kätte ära. Massilise kiljumise saatel „Oi, Enn ka siin“ hakkas naistehord mõlemale nii hirmsal kombel ligi pressima, et lõpuks ei jäänud enam muud üle, kui Saare Urmas pidi hakkama naisi suisa jalaga taksost välja peksma. Kes seda teab, millega see lugu veel muidu oleks lõppenud.

Vaat millised jumalike võimete ja sarmiga spordikangelased on meie planeeti valitsenud nii siin kui sealpool Põhja-Koread.

Kontsertmälestused: Uriah Heep 2006

Uriah Heep, 15. november 2006, kolmapäev
Elus on vahest hetki, antud juhul just kontserthetki, millest väga kirjutada nagu ei tahakski. Pean silmas ennekõike neid kordi, kus kullisside tagune seiklusrikas pummelung ja lustielu on taltsutamatult ja kontrollimatult tormiliseks läinud. Säärased juhtumid peidaks pigem vaikselt kalevi alla ära ning jätaks ainult kitsa siseringi ähmastesse meenutustesse. Kuid ega minu kontsertmälestused pole mingisugune värsiraamat, mida lappad kord siit ja siis sealt. Kõik tuleb kirja panna. Ja seda võimalikult kiiresti, sest mina olen juba vana mees ning surm passib esikus. Ootab raibe! Tahtis juba mulle turjagi karata, kuid ma virutasin talle vana sandaletiga pähe ja ütlesin: „Kus sa sinder ronid? Mul veel kontsertmälestused pooleli.“ Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta pole Eesti mees. Käib ringi vikat õlal. Aga vikat, see on ju peaaegu sama mis sirp. Ja kus on sirp, ega sealt vasargi kaugel ole. Ning teadagi, mida sirp ja vasar tähendavad – seda jälkust pole vaja lapselegi seletada.

Kõik algas kolmapäeva lõuna paiku, mil uljas kontsertnelik koosseisus mina ja härrased Mart, Jaanus ja Margus, alustasid teekonda pealinnas asuva Rock Cafe poole, et nautida rockilegendi Uriah Heep akustilist muusikakava. Kuna Heep jättis 2 aastat tagasi Haapsalu lossivaremete vahel uskumatule hea mulje, siis polnud väga karta, et tänane õhtu muusikalise poole pealt pettumust valmistaks. Seetõttu muretsesime pigem maisemate probleemide pärast, näiteks kuskohast leida kütust sõiduvahendile ja ühtlasi ka reisijatele. Et mitte konveiermeetodil toota asjatus koguses plekk- või klaastaarat, otsustasime Jaanusega 5-liitrise õlletünni kasuks, milles loksus lahja odravedelik nimega Zipfer. Muuhulgas ostsid sigudikud salamahti ka paar kanget bock tüüpi õlut, mida Eestis juba aastasadu pruulitud ja mis pidavat olema kõikide jaoks nn kangete meeste test. Nagu iga lugejagi taipab, ei loonud see lähituleviku perspektiivis häid eeldusi sirge sammu ja kaine meele hoidmiseks.

Tallinnasse jõudes lõime kõigepealt endale staabi püsti. Hotell Jingelisse. Plaan oli nimelt alles järgmisel päeval tagasi liikuma hakata, mistõttu mõistlik majutus rännuseltskonnale kulus sama marjaks ära nagu sääsemürk suveõhtul lepavõsas. Lisaks produktide manustamisele vedeldatud kujul sai aja surnuks löömise eesmärgil käidud hotelli saunas. Viimane oli varustatud ka basseiniga, kus tehti kõiksuguseid veespordiga seonduvaid trikke ja sooritusi. Ületamatult elegantseks osutus läbi eesruumi aknaava sooritatud vettehüppe, mille eest vähemalt originaalsuse poolest oleks olümpial kindlasti maksimumpunktid antud. Edasi suundusime oma neljasesse lukssviiti, oodates hetke, mil on paras aeg kontsertpaiga poole liikuma hakata. Ootamine oli karm ja tegudeküllane, mille käigus mu tervis hakkas karusselli kombel sedavõrd halvenema, et minu osavõtust Rock Cafe üritusest sattus juba löögi alla. Lähtudes aga igihaljast nõuka-aegsest põhimõttest „loo iseendale raskusi, et neid siis kangelaslikult ületada“, sai ennast siiski kokku võetud ning taksosse ronitud.

Ootamatult halvenenud tervisliku seisundi turgutamine jätkus ka Rock Cafes. See aeg kui kõik see rahvas hoolega laua taga või ringi tuiates kõiksuguseid jooke kulistas, lärmi lõi ning Heepi lavale ootas, sai ise laua najal natukeseks suigatatud. Teadagi ju, et korralik uni on alati parim vahend taastumise. Küll aga ei tahtnd sellist vääramatut meditsiinilist ja kehakultuurilist tõde üldsegi arvesse võtta üks punase särgiga turvatöötaja, kes hoolega olukorral silma peal hoidis. Nõnda tuli tukkuda legendaarsete ninjade kombel - keha magab, kuid meeled on ärkvel. Viimase osas aitasid ka tublid kaasvõitlejad ning nii saigi üliagar turvamees ära petetud nagu juhm õppejõud eksamil spikerdamise ajal. Kõik see mässamine tasus end igatahes aga ära ning selleks ajaks kui Heep lavale tuli, olin mina juba sirge ja eeskujuliku rockifännina esimestes ridades valmis bändi loomingut kuulama. Ja see, mis lavalt tuli oli kuradima hea. Emotsionaalselt ei oskagi midagi esile tõsta, kuna kogu kontsert oli tervikuna täielik meistriteos. Mis sest, et akustiline, seda rohkem läkski hinge.

Taevalikud muusikahelid lõppenud, leidsime end vastamisi pimeda pealinna öö- ja tänavaeluga. Pärast mitmeid pubilisi ja klubilisi vahepeatusi sai võetud taas takso ning hakatud kolmekesi hotelli poole naasma. Jah, kolmekesi. Herr Mart oli nimelt deserteerinud kuhugi teise seltskonda, millest mul ausalt öeldes pikka aega õrna aimugi polnud. Ja ausalt öeldes ka ei huvitanud. Hundinäljast ajendatuna ajas jutukas taksojuht oma pilli mingusuguse burgeriputka kõrvale, kus müüdi kõrgeima kategooria lägaburgereid, kuhu vist suisa tuletõrje voolikust lasti seda ketsupkoore segust kastet peale. Jõhker möks! Taksojuhi üleskutse “ärme midagi maha ajame„ peale Jaanus vaid noogutas ning lõi oma kihvad nätskeks ligunenud burgeriolluse sisse. Jah, vaene taksojuht! Loodetavasti oli tal oma garaažiriiulile ohtralt puhastuskeemiat ja šampooni varutud.

Lägaburgeritest ligastena hotelli jõudes sai kohe asemele vajutud, kuid mitte veel unne suigutud. Nagu Karlssongi ütles, on enne võõras kohas öörahule jäädes vaja teha mitmeid asju – näiteks vorstivõileibu süüa ja padjasõda pidada. Ning alla administraatorile helistada ja küsida, kas vastassugupoole esindajaid ka võimalik saada on. Administraator polnud üldsegi mitte mingisugune eile sündinud juhm tölplane, vaid esitas kohe asjaliku küsimuse kõige lühemas formuleeringus: „Kas kohe või?“ No neh, eks ikka kohe. Olgugi, et asi oli alguses rohkem purjus inimeste naljana mõeldud. Nalja hind võib olla aga karm, mida näitas asjaolu, et kolmveerand tunni pärast olid kolm idanaabri keelt valdavat krõhvat ukse taga. Sihverplaadid rohkem üle võõbatud kui laudauksed pinotexiga. Ütlen ausalt, loodus oli siin julma nalja teinud, sest olen mina oma noore elu jooksul naisterahvaid näinud, kuid nii jubedaid veel mitte kunagi. Zooloogidelgi oleks siin tükk tegu olnud, millisesse elusorganismide klassi või rühma eelmainitud isendeid liigitada. Mõistsime, et siin oli juhtunud mingisugune eksitus, sest reaalselt tellitakse selliseid ebaproportsionaalse kehakujuga hernehirmutisi vaid põllumeeste poolt vilja- ja marjapõllule pasknääride kaitseks. Ja teiste tehishernehirmutiste hirmutamiseks. Igatahes lõppes olukord sellega, et pärast esimese (ja viimase) pilgu heitmist teesklesin ennast sügavalt magama, Jaanus hõõrus „unes või ilmsi“ stiilis oma silmi ning Margus kui kõige vapram, kogus selle kolmiku kokku, kupatas nad uksest nelja tuule poole ning läks seejärel vetsu öökima.

Hommikul ärkasime uksele kloppimise peale. Mõeldes, et öised õudusunenäod on uuesti ukse taga, keegi lahti teha ei usaldanud. Ettenägelikkuse või pagan teab mis ajendil oli Margus öö jooksul suutnud tekitada ka läbipääsmatu vargatõkke, mis seisnes ühe kummuti ettelohistamises ukse ette. Niikaua me siis hiirvaikselt seal konutasime, kuni helistas kadunud poeg Mart ja uuris miks kuradi päralt keegi teda sisse ei lase. Uljas kontsertnelik jälle koos, sai seiklusmuljeid vahetades hommikust pruukosti võtma asutud ning siis kodu poole sõitma hakatud.

Selle käigus loomulikult eesti muusika kullavaramu laulmisega ning neile uute sõnade loomisega. Eks piiritu andekus ja loovus käivad ikka meiesugustega käsikäes.

Kontsertmälestused: Status Quo 2006

Status Quo, 6. august 2006, pühapäev
Muusikamaailmas on käibel ütlus „You´ve never seen a live band until you see the Status Quo!" Väide, mis minu alljärgnevale kogemusele tuginedes ka raudpolt paika peab. Status Quo laivis on tõepoolest midagi müstiliselt erakordset. Aegumatult klassikaline rock´n´roll, mille blues-rock´ilikud ning boogie-woogie´likud kitarrirütmid sind nii vaimselt kui ka füüsiliselt kargama sunnivad. Ja sind ennast siiralt õnnelikuna tundma panevad. Seetõttu ongi mul sügavalt kahju neist vaestest õnnetutest, kes 2006. aasta augustikuus ei osanud/teadnud/tahtnud võtta vaevaks ennast Haapsalu lossimüüride vahele kohale vedada. Tõsi, mingil määral võib ka asjast aru saada, kuna klassikalise rock´n´rolli maagiline efekt ei avaldu mitte stuudiolindistusi kuulates, vaid justnimelt otse live soundi ja kontserti kogedes. Inimesed, kel aga vastavad kogemused selles valdkonnas puuduvad, ei pruugi seda paraku ka teada. Eriti veel sellised, kes igapäevaelus rockmuusikat väga ei kuula. Ja nii jäidki paljud eestlased ilma ühest kõige hoogsamast, rõõmsamast ja ka südamlikumast muusikaelamusest, mida elu on üldse suuteline ette tooma.

Nii mina kui ka härra Tammeorg olime muusika osas iseenesest mõista väga kogenud persoonid ning endale sellist mitteminemise viga ei lubanud. Keskpäeval oligi härra Tammeorg oma löriseva Mersuga, mida me suursuguselt ka „Kuningaks“ kutsusime, minu maja ees ning valmis alustama pikka teekonda kaugele Haapsalu linnakesse. Astusin hoogsal sammul sõiduki poole, õllekast nagu Kalevipoja lauakoorem õlal. Eks karastav humalajook kulub ikka kuumal suvepäeval ära, mistõttu ma selle manustamise osas Minju Popilikku ihnsust ülesse ei näidanud. Muuseas, kes ei tea, kes on Minju Pop, siis tegemist on anekdootidest tuntud kõige ihnsama gabrovlasest vanahärraga, kes hoidis isegi kõik kasutatud tuletikud alles - almis hööveldatud kepikesed, küll nad ikka millekski ära kuluvad.

Sõit kulges rahulikult omasoodu, pakkudes vahelduseks siiski ka mitmeid vahejuhtumeid. Alates näiteks naissoost hääletajatest, kelle ebaatraktiivne kaubanduslik välimus meis väga huvi ei äratanud, ning lõpetades metsulukite tormamisega sõiduteele. Aus olla, siis hetkeks pani seik, kus näed päise päeva ajal põtra tee peal kappamas, tõsiselt hindama oma ärajoodud õllekoguse suurust ning selle mõju meelteorganitele. Pagan, justkui oleks Elvist näinud. Nägemusele järgnes aga koheselt autopidurite krigin, mille peale suur emapõder, kes välimuselt ei erinenud sugugi palju eelnevatest hääletajatest, ehmus ning tee pealt varvast viskas. Kurivaim ise vaid teab, mida see metsuluk valgel ajal keset teed otsis. Ilmselt olid metsad lihtsalt niivõrd põtru täis, et äärmised pidid puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Ju viimane siis ikkagi kukkus.

Haapsallu jõudes parkisime Kuninga talle sobilikku kohta ära ning hakkasime linna peal töllates aega parajaks lööma. Olen nii mõneski varasemas postituses juba jahvatanud Haapsalu kui minu arvates Eesti kõige kaunima linna erilisusest ja ilust, mistõttu ma Vene sajuzmultikast tuntud papagoi ja kirjakandja Petškini duetti siin enam kordama ei hakkaks. Nautisimegi siis seda erakordset ilu ja ajaloolist hõngu ning ühtlasi kaardistasime ka enda kohalolekuga mitmeid kohalikke pubisid ja restorane. Et kõiksuguseid produkte tarbida - nii tahkel kui ka vedelal kujul. Eriti just viimatimainitu tõstis meie niigi lustlikku tuju juba uutesse sfääridesse. Peatänaval, kuhu oli ka korralik laat püsti pandud, sai tükk aega lõbustatud ennast õhupallist heeliumi sissehingamise ning kohe seejärel mingisuguse pakilise küsimusega võõraste kaaskodanike poole pöördumisega. Uskumatult vaimukad ikka olime! Selle peale sai taaskord lonks mõdu rüübatud ning hoogsat ja peenikest heeliuminaeru lagistatud.

Lossihoovis oli rahvast nagu murdu. Nii nagu Status Quo kontserdi jaoks võiski eeldada. Esimese soojendusartisti etteaste ajal lasime natukene muru peal silma looja (leidsime paar vaba lapikest), kuid teise soojendaja lavaletuleku ajaks kobisime juba lava ette. Et ei peaks pärast ettenügimise peale asjatult aega ja energiat kulutama. Ükski taevane vägi siin ja sealpool ilmas ei oska aga ilmselt tänaseni öelda, miks korraldajad panid vana kooli rock´n´roll kontserti soojendama just Tatjana Mihhailova ja tema timbu-limbu bändi. Vastuolu on siin umbes sama suur kui südatalvel laande metsmaasikaid minna korjama. Ilma ilustamata võib väita, et rahvas nurises, oli pahane ning viskas sarkastilist huumorit laval toimuva/kuuldava üle. Ainukene suur ovatsioon tekkis siis, kui kange keelega neiu alustas oma järjekordset lauset sõnadega: „Meie tänane viimane lugu on…“ No mis iganes ta ka siis polnud. Igat jauramit tõepoolest ei mäleta.

Status Quo´l ei võtnud publiku üleskütmine kaua aega. Juba avaloo "Caroline" esimeste sekunditega oli kogu rahvas neil peos. Hüppasid ja kargasid kõik, alates pampersiga pliksidest-põnnidest kuni kepiga eitede-taatideni välja. Ja ei mingisugust ülbust, kõvatamist ega staaritsemist bändi poolt. Ainult puhas siirus, rõõm, südamlikkus ja sümpaatia, mis sealt lavalt eestlastele osaks sai. Ning muidugi kuradima hoogne rock´n´roll. Lisaks kaasakiskuvatele lugudele tehti lava peal ka suisa trikimehelikke vigureid, mis ei näidanud loomulikult ei midagi muud kui vaid nende pillimeeste andekust. Huvitavaim vahepala oli nn. paaris-puntrakitarr, mille sisu võiks lühidalt kirjeldada sedasi, et üks mängis vasaku käega oma kitarri kaela ning tõmbas teise käega oma bändikaaslase kitarri keeli. Viimane tegi sedasama, ainult vastupidi. Kui erakordne ja leidlik! Kontsert ise lõppes võimsa ja austust avaldava ilutulestikuga, mille järel ennast higiseks hüpelnud ja õnnelik rahvamass lossiõuest välja tungima asus.

Et anda lõpetuseks rockivõhikutele ja kõikidele teistele ilmakodanikele edasi käesoleva kontserti emotsiooni või siis üritada selgeks teha Status Quo fenomeni, kõlbaks ehk ühe toonase internetikommenteerija varasem meenutus:

„Puhas, lihtne, rütmikas, stiilne ja geniaalne rock. Nende muusika paneb iseenesest kaasa elama. Seda oli selgelt näha ka nende eelmisel ülesastumisel Rock Summeril, kus nad jätsid kustumatu elamuse. Seal oli tõemeeli selline asi, et punkar ja kolhoositar käsi-käes elasid mõlemad bändile kaasa. Eriti hulluks läksid "karvased", kes eelnevalt kasutasid B-laval esinenud Napalm Deathi soojendusbändina ja pidid Status Quo ajal puhta ära keerama. Natuke maad nendest eemal seisid pinkide peal püsti ülesmukitud tibid ja elasid samuti täiega kaasa. Lõpuks oli üldse terve lauluväljakutäis rahvast (isegi tagumise mäe otsas olevad laisad "vedelejad") püsti ja elas kaasa. Sellist vaatepilti ei ole enne ega ka pärast enam näinud.“
Ja nõnda oligi! Nüüdseks on sellest kontserdist möödunud on juba 5 aastat, kuid ei lähe päevagi mööda, mil ma ei ootaks ja ei loodaks uut võimalust näha Status Quo´t Eestimaa pinnal. Loodame, et nii ka juhtub. Et saaks veelkord rahulolevalt tõdeda: "The Party Ain´t Over Yet!

Kontsertmälestused: Metallica 2006

Metallica, 13. juuni 2006, teisipäev.
Maailmas on olemas bände, kes võivad oma kontsertlava kasvõi Jakuutia oblasti igikeltsale püsti lüüa ning sealses -50 kraadises talvekülmas rahumeeli ühe vabaõhukontserti maha pidada. Pole hirmupoegagi, et sinna jäisesse põrgusse end täismaja publikut kohale ei veaks ning polaarkäpikutes hevinäppu viskama ei kukuks. Jutt käib ennekõike iga endast lugupidava metallisõbra lemmikkollektiivist Metallica, kes 2006. a suvel taas Eestimaa pinnale jõudis ning lauluväljakutäiele Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi kodanikele ühe korraliku mürgli maha pidas. Otse loomulikult ei saanud minagi end sellisest suursündmusest distantseeruda ning nii sai selle suve esimesel päikeselisel hommikul pealinna poole ajama pandud. Kaasas õige mitme auto jagu seltskonda, kus leidus ohtralt nii karvaseid mehepoegi kui ka sulelist naisperet.

Lauluväljakule jõudes oli aega „dohuijaa i bolše“. Isegi ükski soojendaja polnud veel alanud. Nii ostetigi natukene mõdu - daamid kihisevat siidrijooki, mehepojad kangemat õllelaket - ning istuti kõrge rohu sisse natukeseks jalgu puhkama ja hinge tõmbama. Päikene paistis ning kõlaritest lasti musooni. Elu oli kadestamisväärselt ilus ja värviline, justkui oleks maalitud see Agfacolor värvidega. Seda kõike aga ainult senikauaks, kui püsti tõustes tuli konstateerida julma fakti, et olin märkamatult istunud koerasita sisse. Ja vaadates seda laiakshõõrutud kremplit mu pükste peal ei pidanud üldsegi mitte eriline Sherlock Holmes olema, et hinnata selle koera kasvu oluliselt suuremaks pisikesese taksikoera või šnautseri omast. Elevant, raibe!

Nüüd tuli näidata üles leidlikust. Oluliselt suuremat kui näiteks kolhoosi mehaanik Voldemar Karu, kes Agu Sihvka raamatus leiutas karjakopli joogivee isepumpaja, kusjuures pumba käivitas lehm ise, kes ronis vastavale põrandal. Lisaks leidlikkusele pidi kaasnema ka teatud määral ohverdust. Kõige selle koosmõjul saigi kahe kannu õlle ja seljast võetud särgi abil püksid hoolikalt puhtaks pestud. Miinuspoolele võib kogu asja juures seega kanda siis 1 liiter raiskuläinud õlut ning T-särk, mis pärast pesunuustiku funktsiooni täitmist eemale minema visati. Pisiasi, et ma kella 17.00 õhtul kuni kella 4.00 öösel (st koju jõudmiseni) palja ülakeha väel ringi tuiskasin, polnud suures kontsertmöllus tegelikult arvestatavaks takistuseks. Parem ikka kui püksata ja kõlguti väel ringi jõlkuda.

Kuid minemavisatud särk ei kadunud veel sellega lõplikult areenilt. Peagi ilmusid nagu maa alt kusagilt välja härrased Savi ja Rautsik. Viimane oli ääretult hüperenergiline ja parimas hoos. Ühe järjekordse aktiivsushetke puhangul juhtus ta kaugel rohus vedelevat särki silmama, mida noorhärra suure õhinaga koheselt pea kohale pilduma hakkas. Justkui väike laps tuulelohet lennutades, kuid ise samaaegselt hõisates, et kelle sitane särk see siin vedeleb. Läks tubli minut mööda, enne kui naerust väänlev ja obeste moodi hirnuv seltskond suutis talle selgeks teha, kui täppi ta oma postulaadiga tegelikult pannud oli.

Kella 19.00 paiku tegime härra Luigaga katset trügida lavale lähemale. Mingisugusesse aiaga piiratud suurde lavaesisesse sektorisse meid igatahes turvameeste poolt sisse lasti. Alles hiljem kuulsime, et sinna olevat tegelikult saanud vaid need persoonid, kellel varasemalt miski eraldi käepael oli värava juurest soetatud. Ja tõepoolest, kõikidel aedikus viibijatel ehtis see pael uhkelt käsivart nagu mustalt turult ostetud nahkrihmaga Rolexi käekell. Olimegi vist ainsad, kellel see dekoratiivne lisavidin puudus. Nii et „Lucky you“, ütles meie kohta kindlasti keegi väljajääjatest, täpselt nagu klassikalises komöödiafilmis Porky´s (film ajast, kui ikka osati veel häid filme teha).

See oli üks kirev elu, mis seal fännisektoris keset inimmerd toimus. Sündmusrikkaid juhtumeid sadas igast ilmakaarest. Näiteks valati ühele nihelejast ja kõiki veega pritsinud soomepõdrale kellegi koomuskist tüdineja poolt terve kannutäis õlut püksi. Poro sarved langesid koheselt longu ning peagi oli nirisevate pükstega põhjanaaber kadunud nagu vits vette. Rahvamass oli aga niivõrd kokku tuubitud, et nööpnõel poleks ka mahtunud enam maha kukkuma. Lihtsam oleks ilmselt ka Hiina müürist olnud läbi astuda. Seda enam sai pikka aega lõbustatud end vaatepildiga, kus üks jorss üritas, nelja ääreni täis õlletoopi käte vahel hoides, ennast esimestesse ridadesse välja murda. Vaeseke kargles oma väärtusliku saaki hoides ikka mehe moodi, kuid kasu mitte tuhkagi. Ehk ainult Üle Linna Vintski oleks saanud sealt betoontugevast inimseinast läbi, tõmmates esmalt apteekrilt saadud nähtamatut pulbrit keele alla ja siis kannapöörde ja võlusõnadega „läbi seinte“.

Metallica kahe esimese loo ajal tuli tegeleda sõna otseses mõttes elu eest võitlemise ja positsiooni hoidmisega. Rahvas lainetas nagu 7-palline meretorm ning iga indiviid tundis ennast seal abitult edasi tagasi loksuva armetu purjekana. Ime, et sellise märuli keskel leidsin veel võimalust heavynäppu visata ning Creeping Deathi sõnu kaasa röökida. Väiksemaid näitsikuid kukkus aga suurest nügimisest ja klaustrofoobiast tingituna minestusse nagu küpsi ladvaõunu. Piibli-Moosese võluväega suudeti siis ei-tea-kuidas tekitada märatsevasse inimmerre pisikene kanalike, kust kaudu nõrgemad indiviidid välja transporditi. Massi- ja heavyhoos kukkus ühtäkki ühe võimsa tsunamilainena maha ka minu kõrval viibivad ligikaudu 20 inimest. 21. oleks olnud härra Luiga, kuid sain talt imekombel ühe käega kraest kinni haaratud ning päästsin oma sugulase enne põhjatusse sügavikku vajumist.

Edasi hakkas piisonijõuk rahunema ning kontserdile kaasa röökimine ja kargamine võis toimuda kadudeta. Mis sest, et ruumi liigutamiseks oli siiski jätkuvalt sama palju kui ühel telliskivil vastlaotud kiviseinas. Tõeliste metallisõprade rõõmuks oli Metallica seekord kõik kommertskama koju jätnud ning mängis suuremalt osalt ainult oma esimeste albumite lugusid – ikka ajast, mil oli see õige Metallica. Ja lootusekübe, et otsast lõpuni esitatakse terve Master of Puppetsi album, võis enne kontserdit eksisteerida vaid mõne hullusärgis viskleva tegelinski märgades unenägudes.

Kella ühe paiku öösel oli asi lõppenud ning rahvahordid hakkasid lauluväljakult teed linna poole rajama. Lava ees leidus ka ämbritäite viisi värsket vett, mida muusikasõpradele joogiks pakuti. Sai isegi seal hirmsast janust ajendatuna kaameli kombel oma 3-4 topsi sisse imetud. Et siis rampväsinuna 4 kilomeetrisele jalgsirännakule asuda. Nõnda kaugel oli see härra Tammeoru ihaldatud mersu, kus juba Onu Bellalikult tahaks tagaistmel istuda ja kuulda vaikselt laulukest. Kuigi väsimus oli suur, siis keegi magama ei jäänud ning siit kontserdist alates saigi ametlikult juurutatud see ilus komme, et keegi ei tohi tagasiteel magama jääda. Vastasel korral on ta nõrk ja saamatu. Evolutsiooniline praak.

Selliseid me enda hulka ei saa aga lubada.

Kontsertmälestused: Alice Cooper 2005

Alice Cooper, Uriah Heep, 7. august 2005, pühapäev
Eks iga vähegi männilinn Elvat väisanud ja seal mõneks ajaks peatunud persoon on ilmselt kordki oma elus kuulnud purjus Toome Pika reibast, kuid samas õllerögast hüüdu „Alice Cooper“. No lisaks kõikidele muudele stampütlustele/küsimustele nagu „Ole tugev, šeff“, „Kuhu lähed?“ ja „Kuule, anna 2 krooni.“ Kahtlemata on Toome Pikk legend, kelle nokastunud olekus tehtud imelistest seiklustest saaks ilma suurema vaevata ühe korraliku bestselleri kokku kirjutada. Ja ei jääks sealt ka Alice Cooperi nimi välja. Seda aga, kas Toome Pikk ise Alice Cooperi kontserdil kunagi käinud on, teab küll ilmselt vaid vanakurat ise. Endal sai selline au osaks 2005. aasta suvises Haapsalus.

Kontsertseltskonnaks oli seekord kokku aetud igas mõttes vastav mansaft. Peale minu taaskord vennad Tammeorud, samuti veel noor rockipeer härra Rautsik ning lisaks ka keegi Siimu nimeline tegelinski Big Ben pubist, kes tundis muuhulgas kõiki kõige otsemaid Lääne-Eesti jäneseradu, mille kaudu oli võimalik võimalikult vähese ajakuluga Haapsalusse välja jõuda. Sellise geograafilise inimatlase teadmisi ei saanud kohe mitte ära põlata. Eriti veel siis, kui viimase juhendamisel sai mööda heinaseid ja auklike põlluteid loksutud Kasari jõe äärde, kus oli võimalik kõrge kalda peal asuva puu otsast end köie abil võimsa õhulennuga jõkke lennutada. Nüüd oli reisiseltskonnal lõbu laialt ning adrenaliinil lasti karu kombel möllata. Tarzanlik seiklusärevus lõi hr Rautsiku meeled koguni nii laiali, et mees unustas peaaegu ära sellise olulise faasi nagu „köis lahti lasta“. Kui ta lõpuks seda ikkagi teha taipas, lendas uljas nooruk lennuvõimetut lindu imiteerides sedavõrd kalda lähedale maha, kus vett ei loksunud enam sugugi rohkem kui joodiku kõhus. Viga õnneks keegi ei saanud, aga see eest kopsude lõhkemine eelnimetatud situatsioonile järgnenud naerupahvakute tõttu, oli kahtlemata väga lähedal.

Haapsalu lossihoovis lava ette trügides ja seal bände oodates olime kõik kokku pressitud nagu silgud pütis. Rahvast rohkem kui Rwanda sõjapõgenikke. Kahjuks kujunes Cooperi etteaste minu jaoks üheks kõige nõrgemaks, kus ma oma senise elu jooksul käinud olen. Ei, Cooper laulis hästi, ka sound oli hea, samuti lavašõu, mis silmipimestavalt kirju nagu vanamemme lapitekk. Aga see setlist. Kõik puha uus jamps, millest polnud kellegi sooja ega külma. Ime, et hittlugu Poison üldse ära tuli, mis ilmselt oli seekord ka ainus vana kooli rockiklassika, mida Cooperil ju tegelikult nii ohtralt pidanuks jaguma. Oli fänne, kes ei suutnud sellist asjade käiku uskuda ega säärase mõttega leppida. Nii juhtuski, et hiljem, kui lavatiim juba võime ja kõlareid pärast kontserti lõppu kokku sättis, lõugas üks lootusekiirtes põlev juhm vandersell ikka veel lava ees üksi näppu pildudes „House of Fire, House of Fire“. Kuid seda väärt lugu ei tulnud. Õnneks aga päästis kontsertpäeva soojendusesineja, kes kokkuvõttes need sajad kilomeetrid sõitu ära tasus. Legendaarne Uriah Heep oma Easy Livin´i ja July Morning´uga ei vedanud alt. Ja nii meenutatakse tänase päevani seda Haapsalu kontsertõhtut sõnadega, kus Heep pani pika puuga peaesinejale ära.

Kuna kõik viis kontserträndurit olid vähem või rohkem vintis kui viled, siis otsustasime nii kaua autoistmetel magusat und nurruda, kuniks kellelgi kainus hakkab võimust võtma ja ta rooli keerama tohib asuda. Suuremeelse abikäe osutasid siinkohal ka linnas patrullivad politseinikud, kes lahkesti lubasid meil oma alkomeetrit kasutada. Heas usus ja lootuses peagi Schumacheriks kehastuda, proovis joobeastme mõõtmisel õnne ka härra Rautsik, kellele pika pilguga näitu vaadates öeldi, et enne järgmise päeva lõunat pole mõtet väga üritada. Tõsi küll, noorhärra Tammeoruga olid lood oluliselt paremad ning kella 3 paiku öösel saigi tagasi Lõuna-Eesti poole vurama hakatud. Enne seda üritati aga siiski pikast päevast natukene puhata, mis tipnes sellega, et Mart, tüdinenud auto klaustrofoobilistest ja kitsastest tingimustest, võttis ühe istme peatoe padjaks kaasa ning keris auto kõrvale kõnniteele magama. Arusaadavalt hoogsale irvitamisele reageeris ta võidurõõmsa hüüdega: „Igatahes on nii mugavam!“ Ok, mugavam või mitte, kuid peagi ajasid küljealused kivikülmad kõnniteeplaadid poisi vupsti autosse sooja tagasi.

Tagasisõit oli väsimusastme tõttu jaotatud kolme etappi. Jaan pidi sõitma Haapsalust Pärnusse, Kristjan, kes alkomeetri järgi hakkas siiski ootamatult kainenemise märke näitama, Pärnust Tõrvasse ning mina sealt lõpp-punktini. Milline ilus, suisa muinasjutuline plaan. Karm ja reaalne elu aga näitas, et tegelikult sõitis Jaan kogu tee üksinda. Taustaks tüütavalt purjus Siimu veelgi tüütum seosetu jörin (umbes nagu kunagise Pimp TV “staari“ Raul Velbaumi joig) ning kolme ülejäänud kaaslase asjalikud ja mõtestatud sõnavõtud. Muuhulgas sai iga 10 minuti tagant tõmmatud traati dr Haanile. Ajavahemikus kella 3-5 öösel. No lihtsalt, lõbu pärast. Et järjekordselt küsida, kas ta kodus magab ning seejärel iga kord hurjutades noomida, et magamine on nõrkadele. Jumal ise pilve veerekese peal teab, miks härra Haan seda kino nii pikalt talus ja unesegase peaga katkematu järjekindlusega toru vastu võttis.

Ja nii see kojusõit kulgeski. Dr Haan kodus voodis, Jaan autos roolis, kolm ülejäänut salongis ning härra Tammeorg uute mugavuste otsingutel taga pagasiruumis. Jalg ülbelt üle tagumise istme salongi kõõlumas, rockmuusika saatel takti löömas.

Kontsertmälestused: Whitesnake 2004

On viimasel ajal tehtud minu aadressil väikeseid etteheiteid, et käesoleva blogi üks nn. „populaarseim“ rubriik, see va kontsertikajastus, on lubamatult unarusse jäänud. Suisa kliinilisse surma vajunud, kuna autor va laiskvorst pole juba ammu-ammu ühtegi vahvat rockiseiklust viitsinud enam ülesse riputada. Pagan võtaks, justkui ma ise ei teaks seda. Aga viitsimisega pole siin tilligi pistmist. No mida sa teed lihtsalt, kui häid bände enam kodukamarale pole sattunud. Virele siis siin rockkontsertide näljas nagu nõukogude tsiviilelanikud Leningradi blokaadi ajal. Tegelikult hullemgi veel. Sest oli ju sealsetel linnatibladel toona vähemasti kinnikülmunud Laadoga järv, mille kaudu mõnikord harva üht-teist hambaaugu täiteks sisse tiksus. Siin kontserte aga mitte ühtegi. Üksnes suur timbu-limbu, eurotümps ja hunnik laserdatud klubikõntsa ongi ainukesed asjad, mis hetkel veel ringi liiguvad ja Družba saena sinu ajusid piinaval kombel lõhuvad.

Ok, olen kuradima õel selle viimase lausega. Eks ole ju inimesi erisuguseid ja maitseid ka. Aga põrgu päralt, ega igasuguse tränaga, mis kõlalt meenutab nürida kreissaega oksalise palgi läbilaskmist, ikka legendistaatusesse ei tõuse. Ei ole lihtsalt sellist elujõudu ja sisu, mis päästaks neid aastakese pärast muusikaajaloo prügikasti vajumast. Erinevalt tõelistest bändidest ja muusikutest, kelle loomingut kuulatakse katkematu huvi ja hooga ka veel 40 aastat hiljem. Olgu hittlugudeks siis Chuck Berry Johnny B Goode, Alice Cooperi Poison või kasvõi ABBA Happy New Year. Need olid ajad, kui luges ikka pillimäng ja oskused, mitte arvutiprogrammide tundmine ja paljaks koorimise kirev ja pillav show. Kuid ärgem muutugem siinkohal siiski radikaalseks. Püüame ikka ühiselt oma erinevate stiilidega sõbralikult hakkama saada. Talebani stiilis jihaadi kellegi ega millegi suhtes rakendada pole tarvis. Aga eks tuleb ju mõista ka, et kui nii kaua oled ilma kontserdita piinelnud, siis ajab ju natukene turtsuma küll.

Õnneks jäävad meenutused ja mälestused. Sest on ju käidud paljusid legende vaatamas/kuulamas, kes vanasti maailma vallutanud ning muusikat tänaseni mõjutanud. Ja kõikide nende käikude juures on ohtralt juhtunud igasuguseid seiklusi. Et need ilusad ja seiklusrikkad elamused aegade hämarustesse kaotsi ei läheks, võikski sellel kontsertpõuasel ajal neid ka vahelduseks lühidalt meenutama hakata. Saagu siit alguse blogirubriik „kontsertmälestused“ ning alaku see 2004. aasta sügisel Saku Suurhallis toimunud Whitesnake´i kontsertiga

Whitesnake, 6. november 2004, laupäev
Olin kõigest väike, alla 10-aastane pägalik, kui Whitesnake´i lood minu kõrvus juba kumisema hakkasid. Isal oli soetatud suurde tuppa korraliku võimendi ja massiivsete kõlaritega spets muusikakeskus, mis tollal oli vene aja üks kõvemaid sõnu. Seal me ühes isaga siis muudkui kuulasime - nii mina kui ka mu õde. Muusikat käis isa hankimas ja lindistamas hea perekonnatuttava juures. Whitesnake, samuti ka Ozzy, Skid Row, Bryan Adams, Alice Cooper ja mida kõike me veel seal ei kuulanud. Ime siis, et Whitesnake´i tulek kihelema ei ajanud ning nostalgiahetkedest tiivustatuna viivitamatut kohaleminekut ei nõudnud.

Olles endid eelneval õhtul Ristiisa pubis Iffi ansambli Rock Hoteliga kuumaks kütnud, panime järgmisel päeval Tallinna poole ajama. Kolmekesi, minuga ühes veel härrad-vennad Tammeorud. Tuju oli hea ning ootusärevus suur. Miski ei ennustanud lähenevat kollapsi, isegi mitte herr Jaaniga kahe peale ostetud kaks pudelit Viru õlut nimega „Vahva sõdur“. Pigem oleks võinud selle tökatmärjukese nimeks sobida küll „Agoonias sõdur“, sest uskuge mind, vahvat polnud seal midagi. Veel vähem vahvam oli aga Saku suurhalli treppidest üles astumine, mil megafonidest hakkas tulema pröökavat pressiteadet, et solist Coverdale on endal ilmselt hääle ära joonud ning kontsert lükkub järgmisele päevale edasi. Põrgu päralt! Oleks selline teade edasi antud Nõukogude armee seerudele, oleks ehk järgmise 40 minuti jooksul ainukene tsensuuri kannatav sõna olnud „võjebu“. Aga ka selletagi on ütlematagi selge, et uljas kontserdikolmik oli juuksekarvadest varbaluudeni üdini löödud.

Nüüd tuli käiku last plaan B, mis nägi tagasi Taaralinna kihutamist ning Ristiisa pubi sünnipäevast osa võtmist. Tiivustavaks jõuks olid härraste Tammeorgude isa sõnad telefonis, kes poegade muret ärajäänud kontserdi kohta kuulates ütles rahulikult järgmist „Tulge Ristiisasse, siin on palju kõvem pidu“! Egas midagi, põhjagaas ning suund lõuna poole. Ja imekähku, nagu ütles kunagi Politseikroonikas 65-aastane Uno, kes üritas panka röövida. Et vältida igasugust asjatut ajaraiskamist, toimusid kõik vajalikud ettevalmistused ja toimingud sõidu pealt. Eredamaks eeskujuks ehk Mardi tegutsemine, kes 100km/h kiiruse pealt oma ropult haisvad sokid uute vastu välja vahetas. Eluohtlikult lehkavad nailonist nartsud lendasid aga autoaknast otse kellegi põllulappi reostama. Hiigelkasvu kõrvitsad ning mutanteerunud kartulimardikad olid selliste radioaktiivsete tuumajäätmete lisandumisega põllu ökosüsteemi ilmselt reaalseteks tagajärgedeks. Igatahes tasus aga kogu kiirustamine end ära, sest pubis oli tegu tõesti meeldejääva üritusega, kus olid peategelasteks ka sellised maffiabossid nagu Indrek Taalma ja kadunud Dan Põldroos.

Hommikul olime aga taas, olgugi, et veidi kumisevate-sumisevate peadega, valmis uuele katsele minema. Juhtdiviisi all, et sihikindlus on võidule viiv jõud. Sedakorda oli erinevus vaid selles, et noorema Tammeoru oli välja vahetanud härra Haan, keda rahva hulgas tuntakse ka doktori nime all. Lisaks oli ka auto maha jäetud, plaan nägi ette ekspressbussiga minekut. No et saaks natukene bussis rohelisekarva Gini lürpida. Eks ta üks solgilurr ole, mida kinnitas ka meile enne väljasõitu bussijuht ise, kutsudes meid usaldusliku näoga enese juurde ja soovitas mingi muu alkohoolne jook valida, kuna „seda sitta juues lõppete te poisid küll maha.“ Kogenud ja elunäinud mees ilmselt.

Viimasel hetkel enne ärasõitu tuli aga Ristiisa pubist kõne, kus üks Tallinna bossidest plaanis oma masinaga kodulinna tagasi sõitma hakata, olles ühtlasi nõus meidki lahkesti peale võtma. Müüsime siis oma bussipiletid ulmelisel ahvikiirusel sealsamas jaamas maha ning tõttasime mugavama ja privaatsema sõiduki hüvesid nautima. See oli iseenesest huvitav sõit, kuna auto omanik rääkis väga põnevaid mälestusi oma noorusest, samuti arutlesime rockiklassika üle ning dr Haan jõudis vähemalt oma 2 korda ennast purju juua ja jälle kaineks saada. Poiss on ilmselge meditsiiniline fenomen olgugi, et üldsegi mitte selle tõttu ei ole härra Haan oma doktori nimetuse endale külge pookinud.

Dr Haan andis värvi ka kontserdi ajal, mis tõepoolest nüüd ka toimus. Nügimine kõiksuguste karvaste ja sulelistega parema lavaesise positsiooni pärast tekitasid doktoril vastastikuseid pingeid ja macho-fraaside vahetamisi mingisuguse noorhärraga. Verbaalsest vägikaikaveost ilmselt peagi tüdinuna tegi Haan tekkinud tülile lõpu sõnadega: „Ei tahaks sind käblikut ära tappa!“ Pisiasi, et nende sõnade adressaat oli „kõigest“ oma 2 meetrit pikk. Kuid härra Haani 1.75 kasvu juures mõjusid doktori sõnad kahtlemata väga koomiliselt. Aga tähtis oli ikkagi lõppresultaat ehk siis pingekolde edukas likvideerimine. Oleks vaid palestiinlastel ja juutidel nii võimekad diplomaadid.

Kontsert oli hittiderohke ja tuletas vägisi meelde neid toredaid aegu, mil väikese kääbikuna sai ühes isaga kassettmakki käiatud. Sisuliselt mängiti kontserdil ära kogu Whitesnake´i greatest hits ja enamgi veel, sest kontsert ise hakkas Coverdale´i Deep Purple´i aegadest tuntud looga Burn. Mida siis hing oleks veel ihaldanud? Ehk vaid paremat soundi, mis juhtus kahjuks olema üsna nadi. Aga kurta siiski ei maksaks. Ainuüksi juba seetõttu, et ka soojendusesineja oli väärt ja muuhulgas väga tuttav kraam. Nimelt ansambel Kolumbus Kris ise. Tuttavad mehed, kellega ühes on tihti laval sellist laulu nagu „Kaabakas“ esitatud.

Ja kaabakad on teadupärast alati parimas hoos!

Kummitav Säärits ja saladuslik saksofonimängija

29. august 2011

Meenutagem, mis toimus täna aasta tagasi 29. augustil. See oli too hull päev, kui sai täispikk triatlon läbitud. Pagan võtaks, oli ikka ettevõtmine. Tundide kaupa rühkimist ujumis-, ratta- ja jooksuliigutuste saatel, et ennast lõpuks üliinimesena tunda ja raudmeheks saada. Olgugi, et võistluspäeva rajalised kannatused olid tegelikult köki-möki selle kõrval, mida järgnev vaevaline taastumisnädal enesega oma piinaval moel kaasa tõi. Toit ei maitsenud, jook ei ahvatlenud, uinumine oli vaevaline ning kõnnakki oli lihasvalude tõttu sedavõrd Buratino-kange, et isa tabav märkus, justkui oleks „rügement karusid mulle taade ragonud“, polnud sugugi liigselt ülefabritseeritud. Aga eks kõik kannatused ja valud ununevad ning alles jäävad vaid triumf ja hiilgehetk. Fiiling, mil tundsid end suisa maailmameistrina. Seega pole ka suur ime, kui ma juba järgmisel aastal seda auahnet tunnet uuesti värskendada tahan.

Maailmameistritiitlite jagamine on aga parasjagu moes koreakate juures, kus kõik need kergejõustiklased seal endi hulgast planeedi parimaid välja selgitavad. Loomulikult tuleb tõdeda, et võrreldes jalgpalli ja korvpalliga on kergeraks kahtlemata hulga igavam. Süüdi on siin ennekõike kergejõustikualade primitiivsus. Võidab ju lihtsalt see, kes kõrgemale kargab, kaugemale heidab või kiiremini lidub. Kõik! Ongi kogu moos! Jõle arhailine värk tegelikult ju. Täpselt sama, kui tunned aabitsast kõiki tähti, kuid piirdudki ainult sellega ning ei plaanigi seda oskust juturaamatute lugemiseks tarvitada. Ütles ka tuntud spordiajakirjanik ja sulekriitik Vaapo Vaher kunagi selle kohta, et 21. sajandil ootaks spordilt ikka midagi komplitseeritumat ja põnevamat. Viimast suudab pakkuda aga kindlasti kolmapäeval algav korvpalli EM Leedus.

Aga tagasi veel kergeraksu juurde, sest on sedagi tegelikult pull ja huvitav vaadata. Olgugi, et televisioonist ja reklaamaegadest tingitud bürokratism trügib üha enam järjest sügavamale kergejõustikustaadionile sisse. Teisiti ei saa ju nimetada seda kurikuulsat valelähte reeglit, kus ühe kogemata tekkinud säärenõksu peale nullitakse võistleja aastapikkune töö ära. Kurat, isegi röövleid ja mõrtsukaid ei panda tihtipeale esimese „eksimuse“ järel kohe vanglalobi helpima, kuid nii kui mõni jamaikalasest sprindiäss natukene nihelema kipub, antakse viimasele koheselt jalaga tagumikku. Seekord maksis aga antud reegel tõenäoliselt selle reegli tegijatele kergejõustiku populaarsuse koha pealt haledalt kätte ning rahva pahameel, et jäädi ilma maailma suurima jooksustaari etendusest, on korralik tõrvatilk IAAF-i meepotti.

Õnneks on meil eestlastel aga Anu Säärits. Käesoleva MM-i suuremgi staar kui jamaikalasest Usain Bolt. See, kuidas üks spordikommentaator suudab väljapaistvalt nii palju totrat mäda panna ning seda oma katkendliku, kuid häirivalt selge ja kõlava häälega suust välja paisata, on fenomenaalsus omaette. Ühel hetkel sunnib see lihtsalt paaniliselt hirnuma, teisalt aga peast kinni haarama. Vahest ka Eurospordi peale ümber lülitama. Sääritsa põhiviga seisneb pisiasjas, et ta ei haba absoluutselt läbi, mis tegelikult staadionil või telepildis toimub – kes juhib, kes tegi hea stardi, miks keegi komistas jne. Kõik see sünnitab parasjagu koomilisi segadusi, mida tädike püüab suure õhinaga kompenseerida kiirkäigult improviseeritud originaalsete väljenditega. Paraku jääb selle tarvis puudust nii improvisatsioonist, loovusest kui ka kõneoskusest. Tulemuseks ongi juhmivõitu näiv koomiline kogum, mida me naljatamisi Anu Sääritsaks kutsume.

Lisaks Sääritsale suudab kõige kummalisemaid ootamatusi pakkuda aga ka elu ise. Selle tõestuseks olgu möödunud laupäev. Nimelt kas on lugejatest kedagi, kes on keset ööpimedust mööda järvekaldaid otsinud taga saladuslikku saksofonimängijat? Vaat mina olen. Seda siis laupäeval, kui me härra Kiiskmaniga Arbi järve veert pidi kodu suunas kõmpisime ning keset pimedat vaikust ühtäkki üle järve lummav saksofonimäng kõlama hakkas. Jahmunud situatsiooni omapärast ja kihutatuna uudishimust, asusime Sherlock Holmsi ja dr Watsonina asjasse selgust looma. Aga võta näpust. Jõudes sinnapaika, kus ennist kuulmise järgi see saladuslik fantoommängija oma instrumenti pidi puhuma, kostsid pillihääled aga juba hoopis teisest järveotsast. Niisiis arvasime, et ju on nähtamatu muusik pidevas liikumises ning poole tunni jooksul oli meil poolteist ringi järvele peale tehtud. Tulemuseks keeled vantsimisest vesti peal ning pillimäng kogu aeg uues ja kättesaamatus kauguses kajamas.

Uus plaan oli nüüd seljad vastamisi keerata ning kumbki erinevas suunas uuele ringile minema hakata. Pagan võtaks oli vaja välja selgitada, kas tegemist on tondi või inimesega. Ja kahtlemata olekski see ilmselt saladuseks jäänudki, kui enne järjekordsele tiirule asumist poleks me läbi heina rühkinud järvel asuva purde peal, et oletatav orientiir uuesti kindlaks teha. Osutus aga sedasi, et orientiir ise oligi peitnud ennast purdele. Tegemist oli pealtnäha mitte-tondiliste liiki kuuluva tütarlapsega, kes häbelikult oma kuldse instrumendiga seal minema hajus. Liikunud polnud ta aga kordagi mitte kuhugile. Lihtsalt kalda äärsetel puudemassiivilt olid pillihelid kajana kandunud terve see aeg ühelt kaldalt teisele.

Vaat, kuidas füüsika võib lihtinimese ära petta ja vastu ööd teda higiseks jooksutada.

Laidoneri kiri Kuperjanovile

Sai oma sahtlites natukene korda majja löödud ning ühtlasi ka vanu alleshoitud asjakesi uudistatud. Ennekõike just kirjanduslikke asjandusi. Üheks väga huvitavaks lugemismaterjaliks oli mapitäis dokumente ajateenistuse päevilt. Lisaks kõigele muule leidsin sealt ka ühe kirja, mille autoriks ei keegi muu kui minu sugulane ja kaasvõitleja igalt elurindelt - härra Mikiver isiklikult. Toon siinkohal tema saadetud kirja ära muutumatul kujul...



Tere Julius, vana sõber ja võitluskaaslane!

Sellest on siis juba kaks nädalat möödas, kui sind pandi juhtima meie Eesti Wabariigi võimsat armeed. Loodan, et sulle anti lubatud paraadmõõk ja õlgu ehtivad kuldsed pagunid. Ära siis hobust rooste lase (pärast on jube raske jälle teda haljaks saada).

Nagu karta oli, nii juhtuski peale sinu sunnitud väeteenistusse astumist see, et tiblad tõstsid pead. Suurte raskustega suutsime vältida punase põrandalapi tõmbamist Pika Hermanni otsa. Tiblad ründasid seda seitse ööd ja päeva jutti ning Savisaar ja rahvarinne nägid kurja vaeva nendega. Kuid kui valge täku seljas saabus kohale meie suur sangar ja kangelane Arnold „Conan“ Rüütel, siis tiblad taltusid. Kahjuks pole me neid Toompealt täielikult veel välja saanud – punanälkjad püstitasid Toompeale 1,3 miljonit krooni maksma läinud staabi, mille nad jälgede segamiseks „avalikuks peldikuks“ nimetasid. Paraku tundub, et kas see kuri plaan neil läbi ei lähe, sest pärast nädalast kasutamist on „staap“ rikkis.

Eile öösel näitasid tiblad sati pealt Milwaukee Bucksi ja Orlando Magicu mängu. Kuradi hea mäng oli. Magic oli kogu mängu juhtimas. Reeglina tegid nii 8 punktise vahe sisse ja siis tuli Bucks järgi. Ja nii kuni viimasest veerandist oli mängida 2 minutit. Esimesel kolmel veerandil oli üle platsi mees Mike Miller, kes viskas 25 punkti (kolmesed 5st-4). Aga kolmanda veerandi lõpus väänas vana jala ära ja siis polnud enam mingit kasu tast. Teisel poolel läks eriti heasse hoogu Allen, kes lõpuks viskas mingi 30 sanga ja kolmeseid pani 6st-6. Tänu temale Bucks suutiski lõpuks kolme punktiga võita. Allen pani ikka eriti hulle kolmeseid. Ja Tim Thomas jättis väga hea mulje (Glenn Robinsoni kohal mängis). Mason tegi ka enda mängu ära.

Muud uudised on need, alles mängisid omavahel Bulls ja Lakers ja Lakers sai tappa! Oneal ja keegi Chicagost läksid kaklema ning Jäme istub nüüd kaks mängu pingil. See tähendab aga seda, et läänes võib tulla uus liider (Kings, Spurs ja Lakers on kõik koos). Nädala alguses viskas Kobe 56 (36 minutiga) punkti ja kohe järgmine päev pani Iverson 58. Ja üleeile mängis Nets Wizardsiga ning võitis 111-69. Jordan 10 punkti.

Varsti jõuab ka All-Stars nädalavahetus kätte ja kui just katastroofi ei juhtu, siis saan kogu nädalavahetuse koos kõige toimuvaga videosse. Delfis oli hea nali. Üks tüüp hakkas rääkima, et Pippen on ikka veel nii hea, et viskab järgmine päev 10 punkti raudselt täis. Mina ja üks teine sell kohe vastu, et ei ole võimalik. Mina lubasin, et kui viskab, siis panen Virtual Game Manageri meeskonna kokku 50 punktiga 100 asemel ja joon reede öise mängu kõrvale 6 õlut. Teine tüüp lubas pea paljaks ajada ja see kes väitis, et Pippen viskab kindlasti vähemalt 10 punkti lubas kaotuse korral jõulukuuse tuppa tagasi tuua. Pippen viskas esimese veerandiga 10 punkti ja mängu lõpuks 13 … Ja järgmine päev kaotasid nad kahe punktiga Miamile, kusjuures pippen pani enamuse viskeid kenasti mööda ja kogus 6 punkti!! Igavene tibla raisk! Kusjuures see teine tüüp ajaski kenasti pea paljaks ning oli veel rahul ja ütles, et sõbrad norisidki juba, et soeng meenutas midagi a´la „Beatlid Tallinnas“.

Endal on ka korvpall kuidagi hästi minema hakanud. Üle-eelmine kord panin 5 kolmest (neist 3 järjest ja ääre pealt, kus ma pole unes ka muidu sisse saanud). Ja eelmine kord ladusin 3 kolmest jooksu pealt (nagu Walker).

Ega midagi muud tarka ei olegi kirjutada, aga katsun sind ikka viimaste uudistega kursis hoida. Sain ka püsiühenduse sisse, nii et nüüd praktiliselt elan internetis.

Olgu, lõpetan nüüd, sest pean minema sõbra juurde viina jooma. Meil on kaks liitrit kahe peale, ei tea mis homsest saab…

P.S Tervita minu poolt ka soomusrongi mehi ja soovi neile jõudu!


Johann Laidoner,
Ilma Kuperjanovita ümmargune null

18. jaanuar 2002 Pärnu

Vene pardijahi eripära

Järgnev pole minu toodang, vaid üks leitud looke nõukogude armee imelistest juhtumistest. Lugemist väärt aga rohkem kui kõik minu varasem kirjutatu kokku...

"...Vakantset kohta pakkus Leonidile komandör isiklikult. Plussid olid silmnähtavad – ainult prapori palk valuutas venitas otseses ümberarvestuses välja oma 700 kodust rubla, aga kui osta näiteks serviise ja hiljem kodus maha müüa...

Tõsi, kohta lubati tingimusel – kindlustada staabiohvitserid pardilihaga seoses veelindude jahihooaja algusega Saksamaal.

Kõik staabikad.

Aga neid on palju.

Ja parte abimajandis kõigile ei jagu (Kuzmitš, rsk).

Teie bensiin, meie ideed, Leonid sai hakkama hindele „viis”! See toimus järgmiselt: kuni auväärsed ja tsivilisatsiooni hüvedest ning postiteenusega ärahellitatud bürgerid seadsid oma karamultukid [Aasia rahvaste XIX saj tahtlukuga jahipüss] valmis ja valisid kataloogidest kõiksugu värvilisi plastkestaga padruneid, käis kõigis kolmes lähimas jahitarvete kaupluses keegi vene soldat ning ostis kokku kõik peened haavlid. Kokku 18 kilo.

Järgmist pilti hakkame maalima Agfacolori värvidega. Koidik värvis idakaare karmiinpunaseks sileda akvamariinsinise järve kohal. Mõnikümmend püssidega sakslast peitusid kaldaäärsetes põõsastes, oodates distsiplineeritult kella kuut hommikul, mil algab jahihooaeg. Vee peal puhkas pooletuhandepealine pardiparv. Nende siluetid olid järvepeeglil selgelt näha. Kell 5:59 ilmus järve kaldale välivormis nõukogude ohvitser, tõstis raketipüstoli ja kell 6:00 lendas vilistades järve kohale punane rakett, tõstes taevasse ehmatusest hullunud linnud ja äratades seadusekuulekates jahimeestes halvad eelaimdused. Samal ajal sõitis maskeerimisvõrgu alt järve kaldale nõukogude tank, tõstis tõusva päikese poole 120 mm sileraudse kahuri ning tulistas. Kogu 18 kilo kauplustest ostetud peente haavlitega. Otse veelt tõusnud pardipilve. Ja kui sellisest häbematusest jahmunud bürgeritel poleks ilmkärakas kõrvu lukku löönud, oleksid nad kuulnud, kuidas järvevette plartsatasid pihtasaanud pardid. Sajad pardikehad. Aga tanki tagant järveäärsetest põõsastest jooksid juba välja võitlejad, kandes kummipaate, aere ja kahvu – logistikarood kiirustas saaki korjama."

Igat asja ei saa ka spordipatta panna.

Räägiks jällegi ivakese spordijuttu. Sai ju omal ajal selle pärast ju blogi õieti pidama hakatudki. Eesmärgiga talletada enda sportlikke seiklusi ja treeninguid ning ühes sellega ka propageerida spordi tegemist üleüldiselt. Eks muidugi blogimist väärt teemad teevad vahest omasid korrektiive ning nii olen minagi siia ajapikku sekka puistanud jutukesi teistelt elualadelt. Ei ole näiteks puutumata jäänud muusikalised kontsertelamused ega vitsaga nüpeldamisest pääsenud kohalik poliitikamaastik. Ühesõnaga, teemasid seinast seina. Et heale lugejale spordist natukene vaheldust tuua.

Samas ka sportlikud ja tervislikud eluviisid võivad seinast seina kõikuda. Nii on see käesoleval ajaperioodil ka minu puhul. Ühel hetkel sikutad keldris rauda, teisel hetkel jällegi mõõdad libedatel teedel õhtuseid jooksukilomeetreid. Hiljem leiad end saalis kaikaga litrit taga ajamas või korvpalli patsutamas ning kõige tipuks kargad ogara peaga veel jääaukugi. Vaat nii see trenniaeg siin märtsikuus kulgenud ongi. Kavakindlalt, mitmekesiselt ja lõbusalt.

Ei jäänud muuseas see 5. novembri ristiretk jääauku sugugi esimeseks ega viimaseks. Nimelt muutusime me pärast sooritatud vägitegu ja sellekohase fotomaterjali avaldamist, oma tutvusringkonnas vägagi kuulsateks persoonideks. Justkui Apollo 11 astronaudid pärast esmakordset kuuekspeditsiooni. Rahvas muudkui uuris ning kommenteeris elavalt fotomaterjali. Sõbrad-tuttavad küsisid muljeid, tituleerides meid samal ajal tunnustavalt hulludeks. Kenad tütarlapsed „uiuiuitasid“ ja imetlesid poolvarjatult meid kui antiikaja raudseid kangelasi. Isegi hallipäised vanakesed võtsid lugupidamisega piibutobi suust ja nentisid tunnustavalt: „Julged poisid, täpselt nagu meiegi omal ajal nooruses.“ Ühesõnaga, kuulsust rohkem kui biitlitel 60ndate Liverpoolis. Ime siis, et nii mitmedki mehepojad kadedusest natukene kiiva kiskusid ja hoolega juba uut, nende jaoks esimest, polaarsuplust organiseerisid, mille juhtideks meid ühehäälselt välja valiti. Vaikselt hiiliti õhtuhämaruses mööda külmunud ja lumiseid järvekaldaid, katsuti näpuga kuskilt immitsevat lahtist vett ja koguti mõdupudelit rüübates vaimset julgust selle jääkülma otsuse tegemiseks. Üks sedasorti vapper sõdalane oli kahtlemata hr Karro, kes lubas mulle kaks pühapäeva tagasi, et tema helistab mulle juba hommepäev ja siis käime ära.

Nagu arvata aga võiski, oli telefon järgmisel päeval vait kui sukk. Mingisugusest hr Karrost ja tema entusiastlikest plaanides polnud ei kippu ega kõppu. Kuid pühapäeval, just siis kui sättisin televusserist meeste laskesuusatamist vaatama, saabus lõpuks hr Karro edastatud lahingukäsk. No ajasime siis pisikese pundi kokku ning tatsasime saunalinade lehvides Verevi äärde. Paraku oli aga kuulsust kogunud jääauk lootusetult kinni külmunud. Ei aidanud siin nutt ega hala, sõim ega peks. Kuna väikeses Elvas on järvi jalaga segada, võtsime suuna männimetsa all oleva Vaikse järve suunas. Hetkeks kaalusime ka linnasauna juures voolavat jõge, kuid kuna enamik vabast veepinnast on seal tavaliselt okupeeritud sadade, saiapalavikku põdevate sinikaelpartide poolt, jäi see plaan katki. Haaravad oma nokaga viimaks „landistki“ veel kinni, kui vette lähed. Vaikses järves seda probleemi pole. Lisaks ootas meid seal kena valmisraiutud auk – ukseava mustendavasse järvevette. Purde peal passis ka üks lärmakas ja tugevate joobetunnustega auvahtkond. Mingi kamp jorsse, kes veetsid kena pühapäeva õhtupooliku seal viskit rüübates. Siberi rahabossi hingesugulased ilmselt. Uudistasid siis hoolega aupaklikus kauguses seni, kui me vees ära käisime. Hr Karro käis koguni kaks korda. Vabatahtlikult! Ilma, et oleksime teda lükanud. Mees läks sellest nii õhku täis, et patseeris mööda kaldaääri, hommikumantel seljas, ringi nagu uhke parunihärra. Varustus oli tõesti poisil muljetavaldav - hommikumantlist kuni sooja pesuni välja. On ikka külmavares!

Samas eks see jääaugu värk ole rohkem ikka selline tervislik pullitegemine. Lihtsalt surina sisse lööv karastav element, umbes nagu saunakerisele leili uhamine või nõgesekimbuga vihtlemine. Päris spordiks neid tegevusi nimetada ikkagi ei saa. Olgugi, et leidub koomikud, kes tahavad surmtõsiselt igasugu tegevusi elu hinnaga spordi alla liigitada. Kõiksuguseid kaarditagumisi, täringuveeretamisi ja mida kõike veel. Erilise hooga käib see naeruväärne tants pokkeriga, mis olevat nüüd väidetavalt hirmkõva sport. Suur naerukoht. Aga ilmselt on siin tegemist järjest süveneva koomuskiga, kus tahetakse kuuluda kuhugi sinna, kuhu tegelikult ühegi tunnuse poolest kuuluda ei saa. Umbes nagu Iisrael, kes osaleb nii jalka, kossu, võrgu kui ka kurat teab mis aladel Euroopa meistrikate valiktsüklites ning lisaks veel Eurovisioonilgi. Samas saab ju iga sülelaps ka aru, et geograafilises ega kultuurilises mõistes pole Euroopaga sellel riigil mitte kõige vähematki pistmist. Täpselt nagu pole pokkeril midagi pistmist spordiga. Eks varsti ole nii vist iga remondimees ka, kes „sepapoiste“ või „rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh“ taktis haamriga naelu seina lööb, valmis muusik.

Ise eelistaksin „sepapoiste“ asemel loomulikult midagi rockilikumat. The Rolling Stones´i Satisfaction sobiks ideaalselt.

See, kes külmetust ei karda, kuberneri au võib kanda.

Sõnapidamine on inimese juures üks ütlemata kiiduväärt iseloomuomadus. Hea mees olla teadupärast juba seegi, kes lubab. Aga veelgi parem see, kes oma lubadused ka kunagi täide viib. Toimugu siis täideviimine kasvõi aastakümneid hiljem ja kurat-seda-lugeda-jõuab mitmenda katse järel. Nimetagem neid määramata tulevikku lükkunud lubadusteks. Küll nendegi täitmise aeg lõpuks kätte jõuab – kui asjaolud on soodsad ning laiskus seljatatud.

Nii sai aastat paar tagasi lubatud oma ülikooliõele, alati kenale ja abivalmis Annelile, et kord sõidan ma talle rattaga Elvast Tallinnasse külla. Kui ettenägelik minust, et ma ei käinud veksleid välja kuupäeva suhtes, millal see üllas maratonretk aset peaks leidma. Kuid eks viivituse põhjuseid ole ka mitmeid. Suurim neist ennekõike tiheda liiklusega Tallinn-Tartu maantee, mida mööda jalgrattaga tolgendades on ilmselt sama head šansid pillid kotti panna nagu loomaarstil, kes tegeleb krokodillidel tarkusehammaste väljatõmbamisega. Ehk nagu vene filmiklassikast tuntud Šuriku seiklustes üteldi: „pannakse sulle puust ülikond selga ja mängitakse sinu auks muusikat. Aga sina seda ei kuule.” Vaevalt, et Anneli sellise stsenaariumi üle just kõige õnnelikum oleks. Igatahes on vastav peaproov mul Keila ironmani 180 kilomeetrise rattadistantsiga tehtud. Pühendagem siis see osa nimetatud võistlusest just Annelile. No, et ta ikka aeg-ajalt aknast välja kiikaks, vaatamaks, ega mõnda Alberto Contadori juba kohale ei paista tuhisemas.

Musternäidis edasilükatud lubaduse edukast täideviimisest on aga minu ja härra Kiiskmani poolt lubatud retk jäisesse Verevi järvevette. Seda loomulikult mitte kuskilt saunalavalt silgates. Ikka nii, et viskad seljakoti selga ning vantsid justkui trenni. Ja pärast karastavat suplust jälle jalgsi tagasi. Sellise kangelasliku operatsiooni läbiviimiseks olime välja töötanud ka korraliku plaani (plaan A). Ilma plaanita ei saa. Ka A-team ei asunud kunagi ennem tegevusse, kui Hannibal Smithil vastavat plaani valmis polnud genereeritud. Plaan A nägi lühidalt välja järgmine – 25. detsember (maailma kõige igavam päev aastas), kell 12.00, Verevi järves. Päkapikumütsid pähe ning otse vastraiutud jääauku polaarsporti tegema. Raskendav lisaklausel nägi ette ka korralduse, et enne välja ei või tulla, kui 0,3l lahja Heinekeni õlu on rindu tõmmatud. Siililegi selge, et plaan A kiideti heaks ühehäälselt.

On iseenesest mõistetav, et niivõrd keerulist ja mitmest tehnilisest alast koosnevat võistluskombinatsiooni ükski tippatleet enne kõiki üksikalasid eraldi harjutamata läbi tegema ei tõtta. Sellist kaalutletud ja eesmärgipärast tegevust nimetatakse vormi lihvimiseks ja tehnika omandamiseks. Näiteks keerati nii mitmelgi korral trennijärgset dušši võttes veekraan jääkülma poole peale. Rõhuasetus suunati ka Heinekeni sprinterlikule manustamisele, kus peagi suudeti mängeldes ja Usain Boltilikult alistada 10 sekundi piir. Polnud kahtlustki, et mehed olid 25. detsembri eel timminud endid tippvormi.

Paraku algas suurpäeva hommik halva üllatusega. Öine lumetorm oli haaranud kõik teed ja hooned, samuti ka järved, oma mitmekümne sentimeetri paksusesse valgesse haardesse. Hinnates kujunenud pilti reaalselt ja adekvaatselt, otsustas ürituse komisjon (st. mina ja härra Kiiskman), et talisuplemise MK-etapp jääb täna ära ning lükkub määramata ajaks edasi. Põhjused selliseks radikaalseks sammuks olid järgmised. Esiteks tuli rakendada kõik oma kehalised võimed lumelabidasporti ning asuda mitmeid tunde väldanud arheoloogilistele väljakaevamistele. Niinimetatud arheoloogilisteks leidudeks olid näiteks maja trepp, auto, kasvuhoone ning kõiksugused sissesõiduteed. Teiseks, johtuvalt esimesest, lõid sellised ekstreemsed ilmastikuolud 25. detsembriks planeeritud ajagraafiku lootusetult segi. Uued ja olulised üritused, mis paraku mingisugust edasi-tagasi nihutamist ei saanud endale nende iseloomu tõttu lubada, pressisid juba valusasti peale. Ürituse komisjon võttis vastu lõpliku otsuse, mille järgi uueks jääaugus solberdamise päevaks (ehk siis edasilükatud lubaduse täitmise päevaks) sai härra Kiiskmani sünnipäev, 5. veebruar 2011.

Hüppamegi siinkohal oma jutuga otse 5. veebruari ja sisuliselt kohe ka jääauku. Sest tingimused olid seekord ideaalsed ning kõik sujus plaanipäraselt. Ehk siis plaan B (mugandatud plaan A) kohaselt. Plaan ise jäi üldjoontes siiski samaks. Mainimisväärsem muudatus seisnes ehk ainult peakattes, milleks Tartu Rahu auks oli seekord Eesti lipukesega ehitud talupojamüts. Otsest kohustust polnud ka 0,3l Heinekeni tühjendamiseks kuigi, mis seal salata, maksimalistidena sai siiski poest läbi käidud ja igaks elujuhtumiks paar tükki ühes võetud. Ja kuna ükski suursündmus ei saa tänapäeva meediamaailmas hakkama ilma jäädvustamiseta, liideti järve poole liikuva jää-atleetide seltskonnaga pool-sunniviisiliselt ka härra Uin ühes tema fotoaparaadiga.

Kakerdasime üle külmunud lumeväljade, mille all suviti peen rannaliiv ja kus tuhanded hullunud hordid ennast lõõskava päikese käes pleegitavad, juba valmistehtud augu poole. Usaldusväärsed luureandmed kinnitasid nii augu olemasolu, mõõtmeid kui ka seisukorda. Kuna andmed osutusid täpseteks, siis polnudki enam muud, kui mõned jäätükid käega eemale visata ning end riidest lahti koorida. Müts pähe, lonksuke kesvamärjukest, trikoloorile au ning fotolampide välkudes õkvalt augu veerde. Auahne sõdalasena tahtsin ma loomulikult ilmtingimata eesliinil olla ehk teisisõnu esimesena vette laskuda. Edevuse värk, mis muud. Teadagi ju, et esmakatsetaja saab alati kõige suurema tähelepanu osaliseks. Asetades oma esimese jala jäisesse vette, tulid koheselt meelde Neil Armstrongi 1969. aastal lausutud sõnad: „Üks väike samm minule, aga suur samm inimkonnale.” Käesolevas kontekstis käsitleme inimkonna all ilmselt teisi talisuplejaid ning Jämejalast ära karanud patsiente.

Peagi sulistasin juba kaelani vees. Ja oh imet - polnud hullu miskit. Sellest üllatavast tundest tiivustatuna küünitasin oma käe koheselt ka rohelise Heinekeni pudeli suunas, et teostada plaanis A ettenähtud kohustuslik protseduur. Mõte oli kahtlemata kuldaväärt ja vapper, kuid teostus kannatas oluliselt kõikide, kaasaarvatud iseenda, hirmsate naerupahvakute tõttu. Tagasi kaldale ronides, hakkas hetkeks ka kuradi külm. Nimelt hakkas nahale jäänud veekiht momentaalselt jäätuma ning see protsess tõi kaasa endaga diagnoosi „Pinocchio puujalad”. Ravi oli aga kiire ja lihtne - rätikuga hõõrumine. Ja pärast seda oli taas soe nagu põrgus. Karga või veelkord sisse. Oluline on siinjuures mainida, et härra Kiiskmani kangelaslik „20 000 ljööd jää all” kulges enam-vähem sarnase stsenaariumi järgi. Ka tema küünitas oma ahned jäätunud kämblad karastusjoogi kallale ning ka tema pidi kõikvõimsale naerule alla vanduma. Siit ilmselt valupunkt, mida tuleb veel treenida.

Pressi reaktsioon sellisele suursündmusele oli loomulikult väga ulatuslik ning kommentaariderohke. Eriti just pärast härra Uini poolt piltide avalikustamist. Siinkohal mõningad näited sõnavõttudest elukogenud analüütikute ja kolumnistide poolt:

• Härra Hallik, uurides kergelt juba tulevikuplaane: „Kerge on olla ebanormaalne. Mis saab olema järgmine kangelastegu - 6. märtsil Keskerakonna nimekirjas kandideerimine?”
  
• Proua Kivari noris natukene soorituse pisidetailide kallal, kaldudes seejuures kohati feminismile: „Krt, minu meelest õlu ei ole ikka õige jääaugu jook! Viina muidugi! Aga noh, mis sa meestest ikka loodad.”
  
• Härra Tammeorg keskendus lühidalt soorituspaiga analüüsimisele: „Elva rentslis või?”
  
• Õpetlikult võttis kogu ürituse kokku aga taaskord härra Hallik: „See, kes külmetust ei karda, kuberneri au võib kanda.”

„Meest sõnast, härga sarvist”, ütleb vanarahvatarkus. Ja õige kah. Just sellele deviisile tuginedes saigi taaskord, pisikese hilinemisega, oma sõna iseenda ja teiste ees peetud. Siit ka selgelt adresseeritud sõnum Annelile, et ta kindluse mõttes ikka aknast vahetevahel välja kiikaks. Küll see minu lõustaga Contador ka kunagi ikka õnnelikult kohale pedaalib. Kui ta just vahepeal pole eht-Contadorilikult viiendat korda dopinguga vahele jäänud või jääauku surnuks külmunud.

2010. aasta aruanne

Gabrovlane laenas naabrile toidutegemiseks savipoti, aga... naaber lõhkus selle kogemata ära. Et mitte heanaaberlikke suhteid rikkuda, läks ta turule ja ostis uue poti, - glasuuriga, palju suurema ja parema! – ja viis selle katkise asemel tagasi.
„Näed sa“, ütles ta, „ma lõhkusin su poti ära. Aga ma tõin uue asemele!“
Gabrovlane rõõmustas, kuid ei saanud siiski ütlemata jätta:
„Uus on muidugi uus, aga... minu oma oli juba rasvast läbi imbunud!“

Vot sama on ka selle uue aasta puhul. Uus on ikka uus, kuid siiski liiga värske veel. Vana aga meenutustest, mälestustest ja kõikvõimalikest sündmustest läbi imbunud. Teeksingi siinkohal kiirpõike möödunud aasta kaheteistkümnele kuule.

Näärikuu
Minu „Biitli-aasta“ esimene kuu saab alguse juuste kasvatamisega. Tegevus, mis kestab läbi terve 2010. aasta ning lõpeb suure tõenäosusega minu viiendaks biitliks nimetamisega. Või siis sõjaväepükse kandvatelt pöetud peadega skinnidelt tuutusse saamisega ainuüksi seetõttu, et olen karvane. Vältimaks viimast, tuleb teiste rokkarite ja pikajuukselistega tihedalt kokku hoida. Et sellise geniaalse ja päästva ideega kiirelt algust teha, sai käidud Rock Cafes saksa heavy-legendi Udo Dirkschnaiderit (U.D.O.) kuulamas. Vanad klassikalise Metal Hearti helid soojendasid nii südant, kõrvu kui ka teisi kehaosasid. Arvestades õues nädalate kaupa konstantselt paukuvat 20-30 kraadist pakast, oli see vägagi meeliülendavaks teadmiseks.

Vastlakuu
Olümpiakuu. Pierre de Coubertini olümpismi vaimus lennutatakse meie suusaturiste taaskord hordide kaupa kaugele ookeani taha. Justkui moslemiusku immigrante Londoni eeslinnadesse, kellest kasu ei miskit, kuid tühjendavad riigi rahakotti nagu Electroluxi 3000W tolmuimejad. Koomiline vaadata, kuidas meie murdmaanühkureid hoitakse jätkuvalt justkui sitta pilpa peal, kullates riigi poolt siukese papiga üle, millest maailma rikkaima pardi Onu Roberti varasalv võiks vaid und näha. Samas, kui kordades atraktiivsema laskesuusatamise tegelased elavad peost suhu. Ilusaim olümpiamälestus tuli siiski hokiväljakult, kus võitmatuteks tituleeritud punanälkjad löödi Kanada poiste poolt purustava ja häbistava hoobiga tagasi Kremli õuele. Heldimuspisar pudeneb veel praegugi. Elu on ikka ilus ja õiglane.

Kevadkuu
Tekkinud on reaalne oht muutuda lihastest pakatavaks Ott Kiivikaseks, kuna suurem hulk päevi kulub enamjaolt lumelabidat liigutades. Ühiselt majade katustelt lund kühveldades, nendib naabri-Ants oma käredal häälel, et kuradima hea oleks elada Aafrikas, kus muudkui lesiks palmi all ja ootaks kuni banaan suhu kukub (mingi uus palmiliik ilmselt). Parandava faktina leiab ta plusse ka lume lükkamisest, mis pidavat siiski, vaatamata katusel turnimisele, ohutum tegevus olema, kui mustal mandril lõvide ja boamadude eest plehku punuda. Dilemma ja probleemsituatsioon kaovad õnneks ühe nädalaga, mil Arktika mõõtmetega jää- ja lumeväljad ühtäkki kuuma päikese toimel haihtuvad. Küll aga jääb alles selline kogus vett, et hakkad tõsimeeli Piibli üleilmset uputust kartma ning kirvega uut Noa laeva nikerdama.

Jürikuu
Bändi kasvatamine edeneb märgatavalt. Peas olev pahmakas meenutab juba varanoort Arnold Schwarzeneggerit. Kuna märulikangelasele lõppude lõpuks kuberneri tooli koha pealt kingatalla jälg tagumikule vajutati, siis hoiame hetkel kogu aprillikuu hinge kinni lootuses, et Conan the Barbarian tagasi kinoekraanile naaseks. Idüllilise ja ootusäreva vaikuse katkestab siiski hetkeks Metallica kontsert Saku suurhallis. Viimase loo ajal lasti lae alt alla terve karupee täis suuri õhupalle, millest ühte püüdis härra Rautsik tervena saalist välja toimetada. Ei õnnestunud!

Lehekuu
Reportaažid otse lahingutandrilt. Käimas on halastamatu ning verine sõda inimeste ja sääskede vahel. Käed on määritud ohtra verega ning OFF muutunud kõige trendikamaks deodorandiks. Vägivallast hullununa olen maha löönud sellise koguse pinisevaid isendeid, mille eest mind tribunali poolt ilmselt peagi surma mõistetakse. Süüdistatuna genotsiidi korraldamise eest sääserahva suhtes. Konstanteerin ka fakti, et 100 krooni maksev eletriline sääsepeleti magamistuppa on ilmselt kogu minu senise elu parim investeering. Lisaks lahingutele toob karm sõjaaeg vahelduseks ellu ka lõõgastavaid komöödiaetendusi. Näiteks, kui naabri-Antsu juurde saabub tema sõber, purupurjus Volli, kes kukub teise garaažiust taguma, ise samal aja lõuates: „Tule välja, vana kommunist!“ Jah, parim huumor tekib alati elust enesest.

Jaanikuu
Astronoomiline suvi algab jalgpalli MM-iga. See tähendab puhkuse väljavõtmist ning uue elukoha sissekirjutamist suure teleekraaniga pubisse. Diagnoos on karm ja lootusetu – debiilistunud jalgpallihaigus, mille sümptomeid leevendab vaid piisavas koguses häid mänge, piisavas koguses õlut ja piisavas koguses emotsioone. Viimaseid pakkusid sel turniiril kõige enam Taani-Kamerun ning Ghaana-Uruguay mängud. Jalgpalliline ahvivaimustus tipneb ka lauamängu Täringujalgpall hankimisega, kus esimeses ajaloolises sõpruskohtumises alistab hr Kiiskman mind penaltitega 4-2. Vaatamata raskele vutihaigusele, tuli ühtlasi alustada ka agaramalt triatlonitreeninguid. Hullu peaga sai kaljukindlalt otsustatud, et just see aasta on aeg läbi teha täispikk triatlon ehk ironmani distants. Mõistus (ja tilli pikkus) polevat kunagi enese teha olnud.

Heinakuu
Lootusetu ja ravimatu jalgpallihaigus jätkub kõigi oma sümptomitega ning lõpeb minu jaoks Saksamaa kolmanda kohaga. Minule kui fritsude poolehoidjale iseenesest päris OK. Kogu kupatuse paneb kinni aga Hispaania, tõenäoliselt teenitult. Olgem ausad, võinuks ka hullemini minna. Vähemalt on spänishitel hea hümn. Juulikuu läheb ajalukku ka põrgukuumusega võitlemise tähe all. Tervet kuud valitseb türannliku diktaatori kombel talumatu leitsak, mis aurutab isegi luuüdi kontidest välja. Raske on teha nii trenni kui ka hiljem öösiti magada. Esimest probleemi püüab talutavaks muuta ujumistreening kombineeritult rattasõiduga, teist suure täispuhutava seksodroomi ülesseadmine jahedamale keldrikorrusele. Lisajõudu võitlemiseks annab ka Haapsalus Megadethi kontserdil näpu viskamine.

Lõikuskuu
Leitsak jätkub. Jahedaks keerab alles kuu lõpus, mis justkui taeva kingitusena toob värske hingamise ka treeningutesse. Ujumine, rattasõit, jooks jms edenevad nüüdsest lepase reega ning ernesetunne sama hea ja uhke nagu lehviv trikoloor vabariigi aastapäeva talvetuultes. Uhked on ka käesoleva kuu tuultepuhangud, mis päädivad lõpuks ühe orkaaniliku äikesetormiga, muutes Elva linna vähem kui poole tunniga aatomipommi järgseks Nagasakiks. Kõik tänavad-õued on kaetud ühtlase murdunud puude, postide ja elektriliinide massiga. Saed undavad päevade kaupa. Elekter majapidamises muutub aga suuremaks unistuseks kui Viking Loto jack-pot. Järgmise päeva õhtul igavusest ringi jõlkudes veame härra Kiiskmaniga 4 õlle peale kihla, kellel vool pikemat aega ära on. Kuradi õnneseen, olen talle siiamaani veel 2 tükki sees. Ei maksa ühtlasi unustada, et ka augustikuus sai näppu ja tukka viskamas käidud – sõit Käsmusse Soome folkrock grupeeringut Korpiklaanit kaema oli igat senti väärt.

Lõikuskuu 29. päev
Aasta mainimisväärsem hetk. Keilas läbin hulluse nimega ironman. Täispikk triatlon, mis koosneb 3,8km ujumisest, 180km rattasõidust ja 42km maratonijooksust. Aega kulub selleks üle 14 tunni. Hetkel viibin küll veel vabaduses, kuid minu ja mu vaimse seisundi vastu on elavat huvi tundnud nii Jämejala hullumaja kui ka Raja tänava psühhiaatriakliinik.

Mihklikuu
Sügiskuu algab invaliidistunud keha taastumisega ironmani kangutamisest. Samas on rind uhkusest kummis nagu oleks kurika alla neelanud ning tunne midagi a´la „Al Bundy and his 4 touchdowns in a single game“ sarnast. Ühesõnaga - terve kuu kulub enda aupaistel soojendamise peale. Sporditegemine kaldub suures osas tugitoolialade harrastamisele. Korvpalli maailmameistrikad on selleks igati sobivad. Finaalmängu USA-Türgi eel saab tehtud „rõõmustav“ avastus, et vesi ei voola enam ühtäkki majast ära. On toimunud ummistus, väljaspool maja. Labidate ja „mattide“ saatel läheb prožektorite valgel kaevandamiseks. Selline hoogne kapten Flinti aardejaht lõpeb esialgu tulemusteta. Edu kroonivad aga järgmise päeva otsingud, kus kondimootorist võimsam tehnika ning suurem hulk töökäsi ummistusele surmahoobi annavad.

Rehekuu
Aeg on taas kavakindlalt treeninguid alustada. Treeninguid, mis on vanamoodsad, spartalikud, karastavad ja tõhusad. Moraalset tuge oma alalise kohalolekuga ilmub ühtäkki andma ilus suur rebane. Kuna on ilmne, et minu kodukant on annekteeritud endale püsivaks territooriumiks, tuleb reinuvaderisse suhtuda kui oma rahvuskaaslasesse ja kaasvõitlejasse. Isamaalistest aadedest tiivustatuna nimetatakse koheva sabaga neljajalgne koheselt ümber Alfonsiks (kolonel Alfons Rebase järgi). Karm oktoobrikuu toob ka teisi avastusi. Inimkatsete läbiviimine enese peal aitab avastada uue õllesordi nimega Baltica 6. Kange kui tökat, mille joomine on justkui sisenemine pimedasse keskaega. Mitme peale suutsime pudelist siiski jagu saada, kuid tegevuse kui sellise võib klassifitseerida Karistusseadustiku paragrahv 141 alla. Maakeeli öeldes grupiviisiline vägistamine.

Kooljakuu
„Toots, ütle mulle üks ilus tütarlapse nimi“, võiksin ma Jorh Adniel Kiire kombel teistele pinda käia. Pole vajadust, sest nimi on juba teada ja see on Grete. Tõepoolest! Mulle on omistatud oma õe poolt teistkordselt kõrgema klassi aunimetus ja tiitel nimega „Onu“. Nüüdsest siis kahekordne onu. Tähistamise üks osa hõlmab endast ka õllebingol osalemist koos oma kange tädipoja ja Pärnu soomusronglase hr Hallikuga. Karmi ürituse kokkuvõtteks tuleb tsiteerida siinkohal tema elutarkusest pakatavat fraasi: „Esimest korda olen õnnelik, et ma midagi ei võitnud!“

Jõulukuu
Bändikasvatamise viimane kuu. Juuksepahmaku toel astub teie ette korralik Paul McCartney. Või siis nooruke Jackie Chan. Igatahes rockkontserditel tukka visata annab juba hoogsasti. Selle tõestuseks sai käidud ka kolmel kontserdil – W.A.S.P., Stratovarius ja Helloween. Kõik muu jutt on aga puhas kopeering märtsikuisest meenutusest, mille sisuks on jällegi hoogne lume kühveldamine. Taaskord ka katuselt, koos naabri-Antsuga, kelle filosoofia selles osas on jäänud muutumatuks. Vägisi tundub, et kisub ilmselt uue jääaja poole ning evolutsiooni tulemusena muutub järgnevatel põlvkondadel lumelabidas üheks oluliseks kehaosaks, koos kõike ühendava luustiku, vereringe ja närvkonnaga.

Nii palju siis aastast 2010. Ironmani aastast.