2014. aasta aruanne

Et traditsioone mitte murda, tuleb ka seekord saata möödunud aasta väärikale puhkusele. Seda loomulikult igakuiste meenutuste ja kokkuvõtete saatel…

Näärikuu
Vastne liikumisaasta algab kärgatusliku dopinguskandaaliga, kus keegi kange keele ja Bernatski nime kandev doktorihärra oma diileriäri ühes aukartustäratava klientide nimekirjaga avalikustab. Ehkki elus kibestunud ja põhjakäinud farmatseudi sõnadesse võib suhtuda küll suure umbusu-pahameelega, on siiski pull jälgida, kuidas teemasse kistud sporditegelinskeid tabab ühtäkki järjestikused dementsuse- ja mälukaotushood ühes Vladimir Belõi kultusfraasi „Ei kommentaari“ grammofoniplaadiliku korrutamisega. Soe ja lumeta talv toob kaasa veel teisigi muresid alates porgandikarva „Hellroni“ rongide ülerahvastatusest ning lõpetades rüütliristiga pärjatud vabadusvõitleja Harald Nugiseksi parematele jahimaadele lahkumisega. Plusspoolena on siiski ette näidata isiklik triumf ajakirjanduse ja meedia vallas, kus minu poolt koostatud persooniintervjuu triatleet Kotšegaroviga enam kui poole päeva jagu Postimehe esiuudisena laiutab. 

Vastlakuu

"Leilihundid" võistlustules

Tartu Maratoni neliküritus teeb esimesi arglikke samme pookimaks enda võistluskalendrisse avavee massujumise etappi. No kuidas muidu seletada suusamaratoni korralduskomitee kosmiliste mõõtmetega mõttevälgatust lasta mitmetuhandepealisel inimkarjal 62 km maratonidistants tokkide ja pütilaudade toel keset lagedat Võrtsjärve läbi nühkida. Et aga tänu lumekristallide defitsiidile suusaüritus üldsegi ära jääb, koondub peatähelepanu hoopistükkis järjekordsele Nuustaku saunamaratonile. Kuna konkurenttiimide hulgast puudub varasematel aastatel kurikuulusust kogunud Rene poolt juhitav Puurmani kompanii, kaotab üritus loomulikult kõvasti oma huumorilist väärtust. Tõsi, templeid jäi ka meie tiimi orienteerumislehelt seekord ühe-kahe jagu puudu, kuid üleüldine võistkonna konsiilium otsustas üksmeelselt, et 100 parema tiimi hulka jõudmiseks kärab küll.

Kevadkuu
Relvade, rasketehnika ja tont teab mis humanitaarabi toel puhkusel viibivate vene sõdurite poolt rüüstatud Krimm ühes Kremlist pukki upitatud nukuvalitsusega palub Putinilt abi rahu taastamiseks. Paradoksaalselt sama debiilabsurdne olukord, kui põrgukatlas ligunedes omaenda initsiatiivil paja all praksuvat tuld suuremaks puhuda. Poliitkatla peakütja käsi muutub ka Eestis, kui edukalt kalanägu imiteerida oskav Ansip valitsuspajast välja ronib ning lapspoliitik Rõivasele peaministrikulbi üle annab. Iseenda poliitiliste ja töiste kohustuste ülekoormusele toob vaheldust kauaoodatud metal-puhkus, mille käigus jõuan viie päeva jooksul kolm korda Rock Cafed külastada. Heavymehe emotsionaal-matemaatiline kontsertvalem formuleeringus 2 x Manowar + Korpiklaani annab tulemuseks kordumatu ekstaasi ühes ajutise kõrvakuulmise kadumisega määramatuks ajaks.

Korpiklaanit sai viimati käidud kaemas nelja aasta eest Viru Folgil.
Manowari kontserdil sai heavy-näppu visatud aga esmakordselt

Jürikuu
Maad hakkavad võtma kõlakad, et jõuluaegne TV3 filmiheeros John McClane isiklikult on Eestisse tulemas. Kaheksakümnendate actionmuuvide austajaskonna suureks pettumuseks pole aga tegemist siiski mitte Bruce Willise poolt kehastatud sangari, vaid hoopis igavat poliitjuttu ajava USA senati John McCainiga. Ehkki soovitud ühemehearmeed seekord ei saabu, kingivad jänkid meile lohutuseks rügemendi sõdureid ühes tehnika ja soomukitega, mis kõik tasahilju ja lahinguvalmis Ämari külalennuväljale maha poetatakse. Ühtlasi on algamas ka iga-aastane kuulsusrikas lahing minu ja mu Pärnu sugulase-soomusronglase Mikiveri vahel, kus ookeanitaguse profikorvpalli virtuaalmängus läheb äärmiselt kõrge võidupanusena käiku kast õlut - kraam, mis ühes õiges majapidamises ikka ja alati marjaks ära kulub.

Lehekuu
Ilmataadi vaimunõtrus võtab uusi ja perverssevõitu vorme, lajatades kevade nautijatele kaela +35 kraadise põrguleitsaku. Ehkki rannamassohistid rõõmust kilkavad, on tegemist ilmselge meteoroloogilise anomaaliga, mida isegi Kuuse-Taat ei mõistnud surnuks pussitatud sea põrna lahates ette ennustada. Ühtjagu palavaks kisub ka Tartu bluusipäevadel, kus muusikalistest erimeelsustest tingitud konfliktsituatsioone püüab rahvaga üles kiskuda keegi puhkpillipäevi organiseeriv Briti punakuube riietunud orkestrijuht. Samuti lisab oma käitumisega koloriiti helesinises ülikonnas kakerdav purujommis, ent intellektuaalset vestlust ihkav noorsand, kes lubab kõik ettejuhtuvad enda tulirelvast „Walter“ 100 meetri pealt maha lasta. Kiidukukest snaipri kaasakiskuvad seiklused ei kesta paraku aga pikalt. Ürituse korralda poolt kohale kutsutud mundrimehed laekuvad peagi kohale ning isehakanud Clint Eastwoodi toimetatakse platele kainenema.

Jaanikuu

Planti ja Led Zeppelini suurust tõestab ainuüksi
300 miljoni albumi müümise fakt

Tulikuum mai vahetub jääkülma suvekuuga, kus jaanilaupäeva temperatuurid jäävad allapoole jõulupühadest ning Elva kõik kuus järve auravad nagu „Tuhande suitsu org“ Vladimir Obrutševi fantaasiaromaanist „Sannikovi maa“. Haigestumislainet selline kliimamuutus endaga siiski kaasa ei too, kui mitte arvesse võtta üleilmset jalgpallipalavikku, mis MM-i vastu vaktsineerimata vuti-idioote hordide kaupa telepurgi ette maha niidab. Ühepäevast vaheldust nahkkera tagaajamisele toob siiski Led Zeppelini hõbekõri Robert Planti kontsert, mis legendi esituses jättis oodatult hea mulje, ehkki show keskfaasis ühe Aafrika pigi poolt taotud käsitrummisoolo tikkus kohati pikalevenivalt tüütuks muutuma. Kuu lõpp toob kaasa ka uute jooksususside soetamise, mille eest tuleb olla tänu võlgu Grand Cherokee marki džiibile, kes minu autol pagasiluugi sisse sõidab ning sellega enam kui kaheks nädalaks poole mu spordivarustusest kättesaamatult pakiruumi lukustab.

Heinakuu
Lootusetu ja ravimatu jalgpallihaigus jätkub kõigi oma sümptomitega ning lõpeb sakslate triumfiga. Minule kui igipõlisele fritsude poolehoidjale on see teretulnud nähtuseks, seda enam, et paljukõneldud teoreem „22 meest ajavad palli taga ning sakslased võidavad“ leiab hiilgavalt kinnitust. Edasiste sportlike tegevuste osas paiskan nüüdsest kogu püssirohu triatlonitreeningute lõkkesse, mis lõpptulemina peaks taaskord kulmineeruma täispika triatloni läbimisega, tõestades sellega ammutuntud fakti, et ega inimene ei õpi oma varasematest lollustest ikka mitte tuhkagi. Ujumis-, ratta-, jooksu- ja sidusustreeningutest hullununa näitan trääsa koguni kõikidele sünnipäevaõnnitlejatele, põgenedes hällipäeva tähistamiseks teisele poole Eestit Haapsalusse. Klassikaliste ameerika autode show ühes lemmikbänd Uriah Heepi kontserdiga õigustab sellist deserteerumist aga 110 protsenti, eriti veel kui korraldajad sul piletiraha nõudmata sisse lasevad kõndida. 

Uriah Heep - July Morning

Lõikuskuu
Õnn on kollaste sopaleheneegrite õnnele saabunud. Häguseid fotosid artiklitega sellest, kuidas presidendimutt õhtuhämaruses kedagi musutama kukub, vorbitakse järgnevate nädalate jooksul rohkem kui uudiseid Džomolungma vallutamisest või Armstrongi kuule astumisest. Skandaalist ei pääse ka mõnus igasuvine Augustibluusi üritus, kes ühe peaesinejana on välja hõisanud kivinäost märulistaari Steven Seagali nime. Viimane küll kellelegi käsi ega huuli külge ei aja, ent flirdib siiski ebaterve ja armunud huviga Putini Kremlimeelse poliitikaga. Et endal on aga piisavalt tegemist päev otsa raudmeheks saamisega ning sellele järgnevad kaks nädalat haavade lakkumisega, siis erilist huvi ma kummagi teema vastu väga ei ilmuta. Pseudoprobleemid, ühman vaid üle õla ning kooberdan Pinocchio puujalgade ja äravenitatud kõhuga teleka ette korvpalli MM-i kaema.

Lõikuskuu 17. päev
Aasta mainimisväärsem hetk, kui läbin teistkordselt oma elus hulluse nimega ironman. Täispikk triatlon, mis koosneb 3,8 km ujumisest, 180 km rattasõidust ja 42 km maratonijooksust. Aega kulub selleks üle 13 tunni. Mõistus (ja ka tilli pikkus) polevat teadupärast kunagi enese teha olnud.

Tunne olla taas raudmees on midagi ületamatut

Mihklikuu

Väärt piibel ja teejuht noorele käkikeerajale

Ärklitoa koristamine maatalus toob kaasa viimaste aastate väärtuslikuma leiu. Muidu üllatavate dokustaatide, NL-i soldatimundrite ning Onu Remuse ja Rock Hoteli vinüülplaatide vahelt potsatab lagedale 20 aastat kadunud taskuraamat „Sada sigadust sõbrale“ - Margus Lepa kordumatu rariteet-üllitis, mille abil iga väike tõpranahk ja käkikeeraja saab tudeerida, kuidas koolnud kassi abil sašlõkkiärika päevakasumit kärpida või lihtsa hanesulega korstnas tõmmet vähendada. Eestis visiidil kondavale Obamale, keda paluks mitte segi ajada naabertalu lambakarjas figureeriva samanimelise mustavilla oinaga, sedavõrd vahvaid ja hilinenud aprillinalju muidugi ei korraldata. Küll aga unustab Walesi poole tõttava jänkistani presidendihärra maha oma kohvri, millele uudishimulikud FSB-venkud koheselt käpa peale vajutavad ning selle Moskva võimude kätte revideerimisele toimetavad.

Rehekuu

Igipõline heitlus spordi ja muusika vahel lõpeb oktoobri teisel nädalavahetusel viimase kaotusega. Sest kuidas teisiti formuleerida Tartu Linnamaratoni eelistamist päälinnas toimunud Pink Floydi tribuutbändi kontserdile. Aasta üks kahetsusväärsemaid möödalaskmisi katalüseerub sellegi poolest Pink Floydilise vasikavaimustusega, mis tipneb stuudioklappide hankimisega kontoriruumi, et seal vähemalt korra päevas maksimaalse voluumi ja ühiskonnast irdumise saatel Comfortable Numb´i või Wish You Were Here live-versiooni kuulata. Kaotusi tuleb muidugi vastu võtta ka kehakultuuri rindel, kui soov 2015. aastal esimese eestlasena Euroopast Aafrikasse kroolida saab Gibraltari pärdikute poolt halastamatu tagasilöögi. Õnneks tasakaalustab riigi liikumisaasta hoogu ministrite vaheline poliitsportlik vehklemine, kust mitteametliku võitjana väljub keegi roosast erakonnast pärit haridustegelane, kes nii enda FB-postitusi kui ka ministriportfelli kaitsta suudab.  

Kooljakuu

Austusest langenute vastu jääb see kuu tänavu puutumata.

Jõulukuu

Uue aasta sünnipäeva on raske üle lüüa

Rohketest talisuplustest kõrva sattunud vesi ühes muu sodiga toob nädalateks kaasa Onu Remuse juttudest tuntud rebaseonu sündroomi „Hüppa pähe varblaseonu, ma olen täitsa kurt“. Et kahenädalase pühademolutamise aegu erilist elu aga ühiskonnas ei toimu, siis suurt kadu see väike puue endaga kaasa just ei too, seda enam, et ka raadio- ja telekavad on juba viimased 15 aastat muutumatuna püsinud. Väljakutsuvat üllatust pakub ehk siiski 11 ja pool tundi kestev Politseiakadeemia „ironman“, mille võrdlemine lihtlabase maratoniga oleks siinkohal õigustatult naeruväärne. Ise otsustan vahelduva eduga jälgida hoopis nooleviskamise MM-i, kus lisaks haaravale põnevusele ja atmosfäärile saab näha ka üht üüratult paksu briti võistlejat, kelle massiivsete käte võrdluses oleks isegi multikakangelane Popeye justkui Buchenwaldist tulnud. Kuna praktilise meelelaadi ja reaalklassi lõpetanud inimesena minu usk jõuluvanasse puudub, siis premeerin ennast sel aastal kingitustega ise ning soetan endale järgnevaks suveks AC/DC kontserdi piletid. Et ikka uuele aastale juba ette ja ootustega, loodetavasti ka kõrvakuulmisega, rockivaimus vastu minna.
 
Nii palju siis aastast 2014. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!

Raudmehe päevikud 2014

17. august, Keilas

On kaks põhilist suhtumist. Üks. Käisid Ironmanil? Oi-oi, ja tegidki läbi? Ja jäid hinge? Hull vend oled ikka, Täiega kõva poiss! Selle suhtumisega inimestele (jah, neid on veel palju, ent jääb siiski üha vähemaks, mida aeg edasi ja rahva sporditegemine maratoniradadel jõuliselt paisub) kõlavad kilomeetrinumbrid 3,8 ja 180 ja 42,2 kuidagi ebaloomulikult ja mõistusevastaselt. Tahtmatult läheb kops õhku täis ja selg sirgeks, kui niisugustega vestled. Teine suhtumine. Mis ajaga lõpetasid? Aaa... vaat, möödunud aastal, kui ma täispikal osalesin (või mu sõber osales, mu töökaaslane, kõige hullem veel kui mõni tuttav daam osales...), õnnestus alla 11 tunni paugutada. Kerge šokk!

Ja nii hiilibki pühapäevases stardihommikus, Tammemäe karjääris, kahtlus hinge. Mida minusugune väntjalg siit otsib? Kogu ülejäänud kaader ju puha triatleedid. No olgu, Piiroja ka, näe, jalgpallurina värvi lisamas, kuid see mees on ennastsalgava usinusega juba terve hooaja triatloniga lähedast flirti ajanud. Mina aga tavaline kontorirott, kes harjunud üksnes mööda väljakuid erinevas suuruses palle togima, vahest kangi sikutamas ja ujumas-jooksmas käia, kuid keda pole eales isegi kummitusena Pühajärve Trismile´i protokollidest leitud. Oot-oot, paljukest seda treeningkoormust tänavu triatloniks nüüd tuligi? Mõnes alas 1000 km ka täis sai või? …häbilugu!

Viimased külamehejutud enne starti.
Vähem kui 9 tunni pärast on üks meist juba finišis

Kalipso seljas ja viimased soojendustõmbed. „No kuidas on, vorm hea?“ pärib mees alt vasakust nurgast. Mis mul kosta, muigega naeratada vaid. Uurin ka seltsiva kaasvõi(s)tleja enda plaane. „Eks isikliku tahaks ära teha. 9:20-st allapoole, siis jääks rahule küll,“ kostub kõige loomulikumal häälel vastuseks. Alla 9:20! Korda, palun, veelkord seda numbrit. Kuulsin vist valesti. Kurat, mees, mine ära. Oled ju hoopis teiselt planeedilt. Soovime üksteisele edu. Ole tugev!

Stardipasun tõrgub, kuid start saab antud. Kuus-seitsekümmend meest ja üks sitke neiu lasevad vees tuuleveskid käiku. Mina nende hulgas. Nügimist nii eest kui tagant. Mõtted-emotsioonid lenduvad järjepanu... Kus sa põrguline ees nüüd tüürid, lõikad ju diagonaalis päris metsa? Kurat, küll on hää, et vähemalt lainet pole. Ai, tõbras, ära kõdita kätega mu jalgu. Ahah, kas tõesti tagumine poi juba paistab? Mis pagan see veel on, vetikatest peab ka läbi pressima? Heh, pole hullu! Mullu üle Võrtsu ujudes oli neid ju rohkemgi… Jah, nii ta on - virisemine ja parandamatu optimism käivad siin alguserüsinas ikka käsikäes.

Päeva kõige kergem osa

Võtan järves asja rahulikult, pikk päev on ees ootama. Mõnus sedasi ju kroolida… Stopp, kes lambi otse silma keeras. Mitte halligi ei näe enam. Päike asus 300 meetrit enne finišit pimestama. Saadana sunnik, no tee või tina, kuskohas see väljumisala asub. Mitte ei näe vastu seda kiirgavat stepikeha. Aa, õnneks üks ujubki sinna, vahetult minu ees. Haagin talle viivitamatult sappa ja triivin kiiluvees kaldale. Huvitav, huvitav, ei tea paljud ujumisega on ühele poole juba saanud. Mis sa ütlesid seal… nii umbes 15 meest? Kõlab päris hästi ju siis! 

Periscope up!

Obukaku kummiülikond vahetub seljas kuiva särgi ja pükste vastu. Ees ootab 180 km rattaponnistusi. Ala, mis minu jaoks see kõige nürim. Ala, milleks nii vähe valmistunud, nii napilt treeningkilometraaži kogunud. Mis kasu on siin uhkest rattast, mille suuremeelne sõber laenas, kui pole harjunud korralikult triatlonilenksugagi sõitma. Vaevab vaid hädist meest ja tema veel hädisemaid kaelalihaseid. Ja nii tasapisi juba 40. kilomeetrist alates.  Kokku kaheksa pikka ringi, möödas vaid kaks…

Planeetidevaheline riistapuu on sõiduvalmis.
Kahju, et puudub vääriline mees

Käsil kuues rattaring. Tuhisen viaduktilt alla, pingutan kangestunud kaelalülisid ülesse kuis jaksan. Kurat, pilt kipub hetkeks ees virvendama. Astun korra sadulast kindla maa peale, pole mõtet ennast ära tappa, kaela otsast murda. Tark ei torma, nagu öeldakse… Tohohh, kes see jälle mööda tuiskab siin minust? Näe, ja veel üks, ja veel üks. Aa õige, need ju 9-10 tunni ässad. Las paugutavad! Edu mehed, jätkugu ka jooksuks teile jaksu.

Rattasõit ikka ei lõpe veel. Keegi kuri inimkäsi on vist julma nalja teinud ja kilomeetriposte pikemaks venitanud. „No davai, davai!“ ergutab minust mõned verstad enne teist vahetusala mööda kulgev Läti võistleja. Pole hullu! „Normalna!“ viipan talle meie ühise idanaabri keeles. Peagi see velopiin selja taga ning saab jooksusammul meetreid õõtsuma hakata. Juba ongi vahetusala. Kõik sujub tõrgeteta, rahulikult. Keila lauluväljakule kohale kutsutud bänd teeb head rock-muusikat. Kidrahelid. Häälekad ergutajad. Melu. Svammiga vett pähe, võib-olla ehk tükike banaanigi. Tunnen taas, et olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada. Niisiis, maratoni sörkima, seltsimehed!

Normalna... niivõrd kuivõrd

Huvitav, siin on midagi korrast ära. Miks nad paljud mul selg ees vastu tulevad? He hee, läksite rattarajal liiale jah. Pole mõtet, pole mõtet…. Aa, või juba kuues ring jooksu läheb. Ah siis sellepärast hoopis. Pardon, arusaadav. Näe, seal passib Pärnust ekstra kohale laekunud tädipoeg. Teeb fotosid ja ergutab. Kuskilt kostus justkui veel minu nime. See ju Tiina triatloni alaliidust. Alati hea ja lahe Tiina. Ei teadnudki, et Tiinal nii palju häält jagub. Ka teadustaja kuulutab mind mikrofoni vahendusel justkui ilmaimet, surnust ülestõusnut! Rõhutab veel minu kuuluvust Elva Spordiliitu. Tore, et väike koht ka väikeses Keilas pildile mahub.

Maratonijooksja elutarkus: iga algus on kerge!

Juba kolm ringi olen tammunud soovitud tempos, ca 6 minutit kilomeeter. Seni on klaar, ehkki laibastumise efekt hakkab ühes krambihoiatusega vägisi peale tükkima. Huvitav, kus on Piiroja? Sugulane Pärnust, sama kandi mees, hoiab asjadel vargsi silma peal, raporteerib vahest toomas-ubalikult. „Sul läheb hästi, oled edukalt graafikus,“ valetab ta üha jultunumalt pärast tuntavalt langenud ringiaega. „Piirojaga on aamen. Mees on otsi andmas,“ neeldub järelkajast veel kõrvu... Tänu taevale, nii see loomulikult pole. Raio võitleb mehiselt edasi, nii nagu ka kõik teised rajal viibijad, minusugune raudmehehakatis sealhulgas.

Aga ikkagi - pääsu pole. Ja lõpuks see tuleb. Kõmaki! Nagu välk selgest taevast. Kramp sääremarja. Jooksuga on nüüd vist finito, nagu ka eesmärgiga teha lõppaeg alla 12 ja poole tunni. Tuleb paratamatult kõndimisele üle minna. Milline masendus! Viha ja pettumus! Jaksu oleks lipata ju muidu küll. Rahvas ergutab siiski jätkuvalt, kuid on mõistev. Keegi väevõimuga jooksma ei sunni. Teadjad  ja intelligentsed inimesed ikkagi. Seda enam, et käijaid vihub võistlusrajal hoolega teisigi. Pane või vastav olümpiakoondis kokku.

Kuues ring mõjutab vaimset erksust. Positiivselt. Ühes heatujulise kaasvõistleja Ivoga moodustatud kiirkõndimise tandem, kuhu lisame üha tihemini 40-50 meetrised jooksulõike (üle kanna kangutamine), tõstab mu vahepealsest pettumusesüvikust jällegi pinnale. Liikumise peal jutustamine, nalja viskamine, sotsiaalne suhtlemine – see on just see, milles avaldub nii ehe ja puhas massimaratonide hingejõud. Maratonivaim. Tore, et seda ka nii üli-inimlikul ponnistusel nagu täispikk triatlon kohtab.

Ivo on muhe vend. Liialdamata selle võistluse täht, populaarseim kuju, kellele kõik viipavad ja hõikavad. Soovivad ja kilkavad. Ja tema neilegi vastu. Positiivsus lihtsalt on nakkav. Pärast järjekordseid krambipisteid püüan Ivo oma kaheksandal ringil veelkord kinni. Võitjad ja muidu paremad on karmi päevaga juba finišisse jõudnud. Rajale on jäänud veel spordivaimu edasikandjad, kes üksteisest möödudes sohvrite kombel teineteisele semulikult viipavad. Jõudu soovivad, allesjäänud ringide arvu pärivad ja siis edasi, ihaldatud raudmehe tiitlini pingutavad. Õnn, et meiesuguseid on rajal veel omajagu.

Ivoga spordivaimu üleval hoidmas.
Palju pole enam jäänud

Siirdun minagi viimasele ringile. Kes nad kõik küll raja äärest hõigates mul seda nautida soovitavad. Kulla mees, mida sa mölised seal..., no kurat, eks tule ja naudi seda värki siin päev otsa. Vaatame, mis lugulaulu sa viimasel ringil ise tinistad. Ent vaatamata heatahtlikule irooniale, tundub see viimane kord, mil Keila tänavateringi mõõdan, tõepoolest kuidagi erilisem. Ahjaa… mitte lihtsalt mõõdan, vaid jooksusammul mõõdan. Ja-jah, ca 5-6 lõpukilomeetrit olen taas seda vana head liikumisviisi saanud stabiilselt praktiseerima hakata.

Ülev on tunne, mil näed viimaks finišikangast silme ees. Tohutu vaev ja eneseületus on kohe-kohe lõppemas ja teoks saamas. Vot nüüd on nautimise koht. Kohe ei tahakski sellest lõpujoonest üle tuisata. Võta aega, et seda kordumatut hetke kaifida. Võta kerge chuck-berry´lik kidramehe hoiak ning mängi hääle ja miimikaga paar nooti. Alles siis haara lint kätte vahel. Tõsta see pea kohale ja lase taeva poole võiduröögatus, mille peale Tarzangi kadedusest kulmu kergitaks. Jah, ka see on nüüd tehtud! Ja nüüd see viimane samm… Jessss! Olengi raudmees!

Mis sa, kurat, lõugad nagu pöörane

Tunnustusi sajab kaela siit sealt, sõbramehematsud vastu turja, kallistusi triatlonrahva naispere poolt. Mis aga on aeg? Ei ütleks, et see päris tähtsusetu on, ehkki sellisel võistlusel ja hetkel võiks see tegelikult ju mõtteist ununeda. Nojah, läks ikka üle 13 tunni. Ah, tont temaga. Rõõm enese alistamise, elu raskeima päeva alistamise üle on liialt suur, et sedavõrd mitteolulisel tõrvapiisal lasta magusasse võidumeepotti kukkuda. Kui keegi siin maailmas täna võitja on, siis olen see kahtlemata mina. Jah, mina! Nii peabki end iga täispika lõpetanud tavainimene tundma.

Auhinnad käes nii korraldajatelt
kui ka fännklubilt

Poolteist tundi hiljem! Tagasi finišipaigas, kus patseerin taas rahulolevana ringi. Rind uhkusest kummis nagu oleksin kurika alla neelanud. Vahepeal autol järel käinud, ihu puhtaks rookinud, kaasinimestega muljetanud. Õues ongi juba pimenenud. Hilisõhtu vältimatult kätte jõudnud, kuid miski hoiab mind ikka veel öömaja suunas liikumast. Nagu paljusid teisigi. Muidugi! Ivo on viimasel ringil ja iga hetk finišisse jõudmas.Lahkunuks enne öösse, tunneksin end justkui reeturina. Nüüd võib elu ühe meeldejäävaima spordipäeva aga rahuloleva südamega lõppenuks lugeda. Teadmisega, et võidurõõm sellest päevast jääb mind saatma veel väga pikaks ajaks.

Triumf!
Aastal 2015 siis jälle?