Euroopa Saunamaraton 2014 (2.osa)

Jätkame saunamaratoni teekonda…

Cantervilla
Kimanud esimese hooga Veski sauna teeotsast mööda, otsustasime ära käia Cantervilla lossihäärberis. Esmalt toimus liikumine aga loomulikult külma Tootsi sauna, kus Jorh Adniel Kiir meid pikema jututa lavale higistama ja vihtlema kupatas. Pääsu polnud ka napsiklaasitäiest Lati Patsust, mille kõik võistkonnaliikmed ühises üksmeeles ja tõrkumata edukalt konsumeerisid. Lossisaunas võtsid meid vastu aga tugevad leiliprobleemid, mis avaldusid selle saunale omase nähtuse igasuguses puudumises. Lisaks eelnevale oli taaskord puudu ka Sander, kes jällegi nagu vits oli vette kaduma läinud. Ulatuslike otsingute käigus püüab Priit kõrvalukse kaudu lossist väljapääsu leida, kuid rohkemat kui kättemurdunud ukselink tema ettevõtmist edu ei krooni.

Nagu hommikuse bussi peale trügimine.

Priidu jõudemonstratsioon.

Sandri vanniprotseduurid läks võistkonnale ajaliselt kalliks maksma.

Veski saun
Esimesed puudulikust ettevalmistusest tingitud probleemid hakkavad välja lööma. Mart, kes oma otsatus maailmatarkuses otsustas maratoni läbida paljajalu, kaebleb külmunud alajäsemete üle. Fakt, et rohkes koguses õlujooki pole suutnud tema tähelepanu selliselt tühiselt pisiasjalt kõrvale juhtida, paneb kohati isegi imestama. Mehikese lällamine nii vulgaarses kui ebavulgaarses kõnepruugis teeb silmad ette ka juba Rene juhitavale Puurmani kompaniile, keda kahetsusväärselt tänavusel maratonil võistlustules pole. Saun ise oli Veskis aga rahvast sedavõrd täis, et leilile ja soojale seal ruumi ei jätkunud. Algselt püüdsime maha jahtunud kerist küll kliinilisest surmast elule turgutada, kuid hiljem lähtusime kive üleujutades juba kuningas Louis XV deviisist: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“

Suitsupaus jääaugus.

Marguse puhkekeskus
Pärast mitmeid nalja- ja röstersaunu oleme lõpuks tunnistajad ka ühele tõeliselt jõulisele võistluspaigale. Kuuma õhu ja kerisega täidetud saunakamber osutub siin äärmiselt popiks kohaks, kus tihedalt kokkupressitud inimhulka ei loendata enam mitte peade vaid tihumeetrite järgi. Et leiliruumi uks avanes muuhulgas sissepoole, oli ruumist väljaumine hirmkõva leili eest oluliselt raskendatud ning ainus väljapääs rahval oli kannatada. Liikudes läbi puhkeruumi õues asuvasse tünnisauna, rõõmustas ukselävel kõiki oma stiilipuhta käbarassekäiguga Priit. Tünn ise sisaldas endas üpris internatsionaalset koosseisu, kes läbisegi vatrasid mingisugust eesti-, inglise-, skandinaavia- ja indo-hiina segamurrakut. Erinevalt filoloogiast seisnes minu tugevus aga füüsikas, mille tõestuseks demonstreerisin rahvale hõõrdetakistuse mõju vähendamist, kui jääauku laskudes püüdsin libedatest käsipuudest tulutult kinni hoida.

Tark ei torma!

Huvitav jutt, kui keelest ka aru saaks.

Sihva torusaun
Kui eraldi kategooriana selgitataks välja päeva parim torusaun, siis Sihva omal olnuks kindlasti head sanšid auhinnalisele kohale jõuda. Igatahes suutis pealtnäha pisike ahi genereerida kiiduväärselt head soojust ning lõppkokkuvõttes jääbki mõistatuseks, kas meiega esialgu saunakambrit jaganud tüdrukute tiim põgenes kiljudes minema hirmkõva leili või hoopis Mardi robustse lällamismaneeri tulemusena. Lahkudes üllatas meid kõiki aga Sander, kes vana tuntud püromaanina koukis hommikumantli taskust välja terve karupersetäie pauguteid, mida ta teel sõiduki poole vastu taevast hakkas kõmmutama. Saluuti tegema -  nagu ütles Karlsson, kui ta mängupistoli kärgatusega onu Juliust vastu võttis.

Zili saun
Voka jõe kõrval asuvasse autosauna saabusime nagu Kurski kaare alla. Paugutite püssirohuaroomist hullunud Sander loopis oma lõhkelaenguid vasemale ja paremale, tekitades võrdlusmomente teises ilmasõjas tuntud „Stalini oreli“ kogupauguga. Iseenesest oli muidugi selline bravuurikas saabumine lugupidamine siinsete saunaomanike vastu, sest kui üldse leidubki mingi saun, kus kuuma leili peale võib alati kindel olla, siis on selleks ilmtingimata Zili saun. Erandiks polnud ka tänavune saunamaraton. Kindla kella, korra ja saksa täpsuse järgi kooskõlastatud leilivõtt käis justkui Fordi autotehase konveiermeetodil, kus iga 3 minuti tagant uus tiim sisse tiksus ning varasema kaadri välja vahetas. Vokalt lahkudes tekkisid esimesed lahkhelid ka kaardilugemisel, kuid tee ääres hääletanud punapäine, äärmiselt maskuliinse hääletooniga tütarlaps juhatas meid õigele võistlustrassile kiirelt tagasi.

Sokka saun
Hingepõhjas hiiliv eelaimdus ütles, et Sokka käik ei saa mööduda ilma kadudeta. Ja kadusid tekkiski omajagu, nii võistlusaja, varustuse kui ka isikkooseisu osas. Põhjuseid pole muidugi kaugelt vaja otsida – Sander, va kurivaim, oli jälle mööda ilma rändama läinud. Viimased tõendid tema eksistentsist tuvastati veel hetkest, mil Mart möödaminnes üht saunanaist käperdada üritas. Sealtmaalt edasi haihtus Sander aga irvitades suitsusauna pimedasse nurka ning läinud ta oligi. Jõudnud ülejäänud kambaga vahepeal ära käia jääaugus, mekkida õuekatlast sinki, leiba ja kõiksugu muid proviante, tuli sõiduki juures veel tublid viis minutit passida enne, kui kadumaläinud mehike orbiidilt omade hulka potsatas. Lisaks katastroofilisele ajakaotusele tuli maha kanda ka veerandi pudeliperä jagu Jägerit, mille Priit hajameelsusest auto kõrvale lumehange unustas.

Sangaste puhkemaja
Võistlustrassi kaugemasse punkti jõudes oli selge, et ühe kontrollpunkti peame ilmselt vahele jätma. Raske südamega langes ohvrikirves ürdisauna peale, mis orienteerumislehe marsruudilt halastamatult maha kriipsutati. Sangaste puhkemaja külastust saatis aga tagantjärele müstika, kuna keegi ei suutnud päris täpselt leida rahuldavat seletust, kuidas ja miks oli saunast lahkudes sattunud Mardi peakatteks sealne leiliviskamise kibu. Et selle suhteliselt tarviliku saunainstrumendi tagastamine oleks oluliselt võistkonna ajakulu suurendanud, otsustasime selle tahtmatult omandatud võõra vara, vastavate juhtnööridega, järgmisesse sauna hoiule jätta. Seni tuias Mart aga oma uue plekkkiivriga ringi nagu ristisõtta kippuv rüütlisoo esindaja, kelle ainsaks eesmärgiks on leida müstiline püha graal, mille seest viimast järelejäänud õlulonksu ammutada.

Ristisõdijate armee juhtfiguur.

Kunstimäe puhkemaja
Kolmas aasta järjest kirjutasime oma orienteerumislehe parima sauna lahtrisse Kunstimäe maasauna nime. Eks ole juba mööda laugjat nõlva saunamaja poole silgates kaugelt tunda selle saunade kuninga suurepärast aurat ja leilihõngu. Et heast asjast kunagi küll ei saa, konutasime nii leili- kui ka eesruumis suhteliselt kaua, kiitsime aga saunameest ning ajasime kaasvõistlejatega ka kübekese spordijuttu. Hetkeline seisak tekkis vaid olukorras, kus keegi leidis leilivee viskerelva kadunud olevat. Kuid juba saabus õigeaegselt kohale rüütlilugudest tuntud sir Mart Lancelot, kes oma kibukiivri peast võttis ning selle abil sauna- ja rahulolunormidele vastava temperatuuri ja õhuniiskuse taastas.

Kääriku saun
Et tegemist enamus tiimide jaoks viimase kontrollpunktiga, oli rahvast nii saunas kui ka selle kõikvõimalikes abiruumides rohkem kui vanade jahimeeste lugudes põtru metsas – no kus äärmised pidi puudest kinni hoidma, et mitte metsast välja kukkuda. Saunalisi muudkui lisandus ja lisandus leiliruumi kitsikusse, pressides üheskoos ägiseva inimmassi sama tihkelt kokku nagu „valge kääbuse“ (kosmoloogiast teada-tuntud ülitihe aine, mille teelusikatäis pidavat kaaluma mitmeid tonne). Nügimisest küll saanud, hiilisin lae alt välja õue ning sättisin vahelduse mõttes ennast sisse õues asuvasse kemmergusse, kus sedavõrd protseduurilisi 3-minuti võistlusreegleid ei eksisteerinud. Edasi jäi üle vaid sammud seada finiši. Tõsi, templeid oli orienteerumislehel küll ühe-kahe jagu puudu, kuid üleüldine võistkonna konsiilium otsustas üksmeelselt, et 100 parema tiimi hulka jõudmiseks kärab küll.

See on kõik, mis mõnest võistkonnast alles jäi.

Lõppkokkuvõttes oli koht mis ta oli. Mingisuguseid vabandusi me siinkohal oodatust tagasihoidlikuma tulemuse osas eraldi välja tooma ei hakka. Lugege meie olümpiakoondislaste vabandusi ning valige ise endale mõni meelepärane välja.

Vihjeks niipalju, et suusakeppi keegi endale rindkeresse ei kukkunud.

Euroopa Saunamaraton 2014 (1. osa)

Taas on kätte jõudnud iga-aastane Eesti saunahooaja tippsündmus - Euroopa Saunamaraton, millest osa võtmas ka võistkond „Leilihundid“ koosseisus Kari, Sander, Priit ja Mart, täiendava abipersonalina lisaks ka veel autojuht-sekretär Maria. Alljärgneva võistlusreportaaži käigus jälgimegi saun saunalt Leilihuntide kuulsusrikka teekonna kulgu.

Pühajärve spa

Keskendumine stardiks.

Nagu ikka, algab saunamaraton pihta tervisekeskuse saunas aset leidva proloogiga, millest on lubatud osa võtta üksnes iga võistkonna ühel esindajal. Meie poolt langes liisk Priidule, kes vaatamata oma amatöörlikule saunatasemele, sai rohelise tule paljalt seetõttu, et ta varasemalt polnud avavahetuses tiimi au veel kaitsnud. Spordimaailmas on selline lüke tuntud kui wild-cardi andmine, kus igasugustele Togost või Tuvalvu saarestikust pärit suusatajatele võimaldatakse olümpial osaleda, et need siis oma suguharude seas seda püha sporti propageerida saaksid. Oodates pilootvõistleja naasmist päeva esimesest leiliruumist, kütab meesterahvaste pilke ja kirgi keegi Baywatchi supeltrikoosse maskeerunud kurvikate vormidega blondipäine Pämela, kes paraku aga haihtub oma ülejäänud rannavalvekambaga enne, kui Priit viimaste võistlejate seas loivates kohale laekub.

Nuustaku rantšo

Nu, Nuustaku rantšo - Pogodi!

Lõiganud piki käänulist kruusateed Rõngu maanteele, sai esmalt jõutud Nuustaku rantšosse – üks kiiduväärsemaid saunu möödunud aastasest maratonist. Korralik kapatäis H2O-d kerisele ning lava ülemisel astmel kükitanud näitsikud olid kadunud nagu õhk – siitpeale ruulime rantšo lavalaudadel juba meie. Õues ootas ees ka esimene jääauk, mis oli ümbritsetud kõiksorti fotograafide, ajakirjanike ja operaatoritega, kes üksteise võidu jäädvustasid sinu vees käiku kuue erineva objektiivinurga alt. Konstateerides fakti, et meie talisuplusest on tehtud rohkem pilte kui Eiffeli tornist, jätkasime kergel sörgil oma kuulsusrikast võistlusteekonda. Aga esmalt tuli teha ka väikesed tropid ning organismi veevarude tasakaal kerge saunaõllega taastada.

Andu puhkekeskus

Konkurents tünnisauna pääsule
on halastamatu.

Jõudnud Andusse, võttis silme ees hetkeks virvendama. Kus siin oli alles siginat-saginat, nagu oleks keegi põleva tuki sipelgapessa visanud. Saunarahvas kappas nagu peata lambakari leili-, säästu- ja diskosauna vahet ning ega selles virrvarris korraldajatelgi enam õiget sotti olnud, kes kusagil üldse käinud on ja millised templid paberile lüüa tuleb. Tagatipuks kõigele kadus otsatu inimmassi sekka ära ka meie võistkonna teenekaim liige Sander, keda kogu komplekti läbi käinud tiim juba õlut mekkides kannatamatult sõiduki juures ootas. Tuli välja nimelt, et mehike oli einelaua otsa komistanud ning seal näljase põrssa kombel rasvaseid pirukaid vohmima kukkunud. Katsed oma käitumist õigustada võib lühemas formuleeringus võtta kokku eht-Tõnissonliku fraasiga „hommikul alles sai süüa, nüüd juba õhta käes.“

Kadunud Sander, keda tiim ammuilma juba auto juures ootab.

Toomase torusaun

Andeks, on siin ruumi?

Koht, kuhu Leilihundid möödunud aastal teatavate taktikalis-tehniliste möödalaskmise tõttu ei jõudnudki. Seda suurem oli aga rõõm mööda libedat mäenõlva üles ronida ning mürtsuvate puhkpillihelide saatel leigesse torusauna kobida. Eks iseenesest tuleb võtta paratamatusena, et ega enamike saunade läbilaskevõime saagi küündida sinna 600-700, metsikult uksi paugutava inimhulgani. Meeldiv pererahvas ühes kohaliku  puhkpilliorkestriga püüdis eelmainitud röstersauna puudusi küll kõigest väest korvata ja tõtt öeldes, tuli see neil tegelikult ka küllaltki hästi välja. Oleks mõni pillimees törtsutanud ka veel omaaegset pataljon „Narwa“ porilaste marssi, liikunuks Leilihuntide väeüksus ilmselt rivikorras ja järsakust allakukkumata uutele lahinguväljadele(saunadele) vastu.

Politseiakadeemia lõpumuusika lööb ette.

Lipuväljaku saun

Pärast kergeid marsruudi kalkuleerimisi võtsime raadiost tuleva James Browni „Living In America“ saatel suuna Otepää südalinna, kus ootamas oli õige mitu sauna. Liikudes Lipuväljaku soojaveetünni, tantsis meie teele eikusagilt ette keegi välismaa preili, kes tundis huvi meie lipu ja selle ajaloo kohta. Igatahes tänud taevale, et ta ei nimetanud meie püha reliikviat lihtlabaselt rätikuks – see oleks võinud lõppeda äärmiselt kurvalt. Tünnis vedeledes tunti väljastpoolt huvi ka meie saunadokumentatsiooni vastu, mille olime juhtumisi unustanud autosse. Et sõiduk oli lukus ja autojuht kuhugile linna peale uitama läinud, tekkis klassikaline hajameelsuse standardsituatsioon, kus autovõtmed on toas luku taga ning toavõtmed autos luku taga. Maria tagasitulekuga läks peagi korda siiski nõiaringist välja murda ning väärt paberid vajalike templitega varustada.

Jägemeisteri saun

Sander, kas akordioni võtsid ühes?

Sadakond meetrit eemal asus Jägermeisteri näitsikutega kaunistatud torusaun, mis, tõsi küll, näis nii miniatuursete mõõtmetega, et isegi kuulus tünnielanik Diogenes poleks sinna ennast ära suutnud mahutada. Kuid meie ühes kaasvõistlejatega suutsime, ehkki kellegi väljahõigatud soov lõõtspilli mängida oleks ilmselt väheke vastunäidustatud olnud. Selle asemel nõudis hoopis Mart maamehelikult ja muhedalt räusates, et keegi võiks kividele leili ka visata, mille peale kangemad mehepojad kukkusid üksteise võidu kerise pealt kive pihku haarama, ise läbisegi küsides, et kas sellele või. Konstateerides fakti, et sooja saame ilmselt ka autos, soovisime edasiseks võistluseks kõikidele jaksu ja edu ning lahkusime sellest meeldivast karastussaunaliste seltskonnast.

Karupesa hotell

Pealtnäha väljapeetud ja rahulik Karupesa hotellisaun on tegelikult alati väärt kohaks olnud ning miskipärast ehk teenimatult vähe kiidusõnu saanud. Ka seekord oli saun täis nii head leili kui ka mõnusat rahvast, kelle seas üks aktiivne näitsik üritas enda kõrval istuvale sõbrantsikule kosjasobitajaks olla. Olles kultusfilmi „Suve“ kohaselt pakkunud esmalt iseennast, avasin juba suu, et kõrval istuvale Priidule midagi vahekommentaari korras mainida, kui ühtäkki varjutas saunavalgust kurjakuulutav pimedus. Põhjust polnud kaugelt vaja otsida – selleks oli äsja sisse astunud hiigelsuure Baruto mõõtmetega naisvõistleja, kes ühe hoobiga vangistas kõik lavale jäänud istujad läbimurdmatusse füüsilisse ja psühholoogilisse lõksu. Püüdsin kestvas šokiseisundis pingsalt päästvaid mõtteid koondada, kuid need kippusid kiirelt laiali jooksma. Ühtäkki haistsime Priiduga siiski elu võimalust, tegime end õhemaks kui paberilehed ning libisesime ukseprao vahelt tagasi igatsetud priiuse rüppe.

Bernard Spa

Põnevate keldribasseinide ja saunakambritega spa-kompleks jättis juba eelmisel aastal hea mulje, vaatamata sellele, et võistlejatele mõeldud saunast tegelikult väga palju leili saada ei õnnestunudki. Nagu arvata, ei suutnud ka seekord ükski tõke ega piirdenöör hoida meid eemale kiusatusest basseine pidi hulkuma minna. Avastanud tagasi leilisauna jõudes, et kõik  lavakohad on konkurentvõistlejate poolt hõivatud, näitas Priit üle terast taiplikkust ning maandus peagi lava kõrvale ühes kaasatiritud päevitustooliga. Paar kalipsosokitäit leilivett Sandri esituses ning üha rohkem kainust minetava Mardi initsiatiivil käima lükatud vestlusring teemal „Mida naised tahavad?“, muutsid meie tiimi kiirelt hinnatud seltskonnaks, kelle peale konkurentidel polnud kahju ka klähvi jagu Jägermeister´it raisata.

Järgneb...

- "Homme maalin kooli kohale suure punase rist, siis hea vaadata, kus oleme."
- "Maali köstri kartulikuhi kah."