Tuleb liigutada!: Euroopa Saunamaraton 2013 (1. osa)

Järgnev kokkuvõte räägib võistkond Leilihuntide seiklustest 2013. aasta saunamaratonist. Võistkonna põhituumiku moodustasid sarnaselt möödunud aasta üritusele jällegi härrased Sander, Kari ja Priit ning uustulnukana võeti kampa kogenud saunamees Jaanus. Autojuht-fotograafiks, kes traditsioonide kohaselt peab ilmtingimata olema just naisterahvas, valiti õiglase ja konkurentsitiheda konkurssi tulemusena Maris. Mootorsõidukiks sai aga pärast pisikest nõupidamist Priidu õe neljaveoline maastur, mille väljalunastamiseks tuli tiimiliikmetel võistluspäeva hommikul Priidu õe juures ohtrasti lumelabidat liigutada.

Võistkond "Leilihundid"

Aga nüüd siis kiirülevaade Leilihuntide seiklustest läbitud kontrollpunktide lõikes…

1. Pühajärve SPA

Rohkete telekaamerate ja mikrofonide saatel tuiskasid neljanda stardigrupi esindajad treppi mööda tervisekeskuse kahte leilisauna. Nende seas ka Leilihuntide „direktor“ isiklikult. Ajal, mil ühine jutuloba ühes möödunud aasta meenutustega leiliruumis lahti löödi, jälgis üks saunasolijatest pedantliku täpsusega kronomeetrilt kolme minuti täitumist. Ega allkorruselgi, kus ülejäänud tiimiliikmed oma pioneervõistlejaid ootasid, polnud sagin väiksem. Oli ju ikkagi kohale vajunud kaunikesti kirju ja lärmakas seltskond. Justkui mutionu sünnipäevapidu, kust ei puudunud taaskord ka vahtkummist maske kandev põrsatiim ega eelmisel maratonil kurikuulsust kogunud Rene ühes tema juhendatava Puurmani võistkonnaga. Leilihundid askeldasid see aeg aga omasoodu - Sander ja Priit visualiseerisid tülitsedes kaarti ning Jaanus suhtles oma „kandilise“ vene keele abil võõrriigi meediaga. Mann täitis päevapiltniku ülesandeid.

2.Sihva Torusaun
Pääsenud debüütsaunast tulema, panime koheselt Sihva poole ajama. Punkti, kus eelmise aasta võistlus sai lõpetatud, kuid kus ka eelmainitud Rene lällamise tulemusena üks ärritunud saunaomanik meie orienteerumislehe ekslikult tulle ähvardas visata. Sellised ohumärke kandvad mälestuskillud ajendasid autojuht-fotograafiks värvatud Mannile veel üht täiendavat tööülesannet kraesse sokutama. Nii sai Mannist nüüdsest ka Leilihuntide vastutav sekretär, kelle südameasjaks jäi võistkonna dokumentatsiooni korrashoidmine ning sinna vastavate templite orgunnimine. See aeg, mil Mann esmakordselt saunamaratoni bürokraatiaga tegeles, jagasime meie aga torusauna leili pundi piimavuntse kandvate noorukitega, kes veel mähkmetestki välja polnud kasvanud. Andnud pärast sisutihedat jutuajamist mähkmeid kandvatele libero-poistele leiliruumi valitsemise üle, ligunesime ajaboonuse hankimise eesmärgil ka minuti-paari jagu soojaksköetud tünnivees. Rahvast liikus senimaani veel üllatavalt vähe, kuid ju oli tegemist üksnes hetkeline vaikusega enne peagi algavat tormi ja 10-magnituudilist inimmaavärinat.

Libero-poisid oma lapsevankrit otsimas.

Üleminek horisontaaltünnist vertikaaltünni.

3. Zillisaun
Ületanud tänu Priidu teravale kullipilgule esimesed hetkelised orienteerumisraskused, sai masina ots ümber keeratud ning Voka jõe kõrval asuvasse Zilli autosauna tüüritud. Pühkinud meie olümpialipp Mišat nähes nostalgiapisara palgeilt, kupatas saunaperemees Leilihundid ühes teise tiimiga koheselt ka sauna. Sandri sadistlike õhutuste saatel asusin ma pisikest autosauna teelusika mõõtu kulbi abil tasapisi leiliga täitma. Need jorsid, kes kerise kõrval püsti olid sunnitud seisma, talusid seda kuumuse pealetungi mehise vaprusega, ehkki kuulda oli ka mõningast allegoorilist pominat „tulise triikraua surumisest vastu kõrva“. Välja jõudes kakerdas kõik see mees mööda poriseid mülkaid jõekaldale, et oma kuumaksaetud ihu päeva esimesse jääauku kasta. Taustaks andis selleks ergutust 80ndate rock-hitt Final Countdown, mille helide saatel me ka vastumeelselt uue sauna poole teele pidime asuma.

Zillisaunas "(t)zillimas".

4. Kääriku spordi-ja puhkekeskuse Kekkoneni saun

Kummutanud lonksu või paar karastavat õlujooki, leidsime ennast peagi Käärikult Kekkoneni sauna eest. Ajanud saunaomanikega mõne sõna mõnusat maamehejuttu, hõivasime me positsioonid lava kõrgeimal astmel. Sandri tungival nõuandel viskasin kulbi kus seda ja teist ning kukkusin kerisel otse kibuga märatsema. Kõrvalt kuuldus see aeg üksnes Sandri heakskiitvat ergutusfraasi: "Uha veel!“ ning vissis näoga Priidu tasast viginat: „Olgu see viimane kord, kui ma teiesuguste hulludega saunamaratonile lähen.“ Ühtäkki sadas sauna ka naisterahvaid, kes lisaks oma üpris keskpärastele välimustele, tootsid ohtras koguses venekeelset teksti. Kuna eestlaslik uhkus nõuab alati ja igal spordialal oma lähinaabritest lätlastest-soomlastest-venelastest eespool olemist, siis galopeerisime tempot tõstes mööda pikka purret, mida saunaomanikud nagu curlinguväljakut harjadega puhtaks nühkisid, järjekordse boonusaugu poole, et seal täiskoosseisus üks kiirsuplus sooritada ning seejärel uue sauna poole edasi kupatada. Autojuht-sekretär Mannil oli selleks ajaks juba dokumendid ühes templitega ära vormistanud ning paar fotoülesvõtetki meist tehtud.

Kääriku lahtised meistrivõistlused curlingus.

5. Sangaste Rukki maja

Vana hea Rukki maja saun, mille otsimise käigus hommikumantlis Sander möödunud aasta võistluse aegu asula vahel kaduma läks. Iseenesest mõistetav, kuna sauna leidmine ei läinud libedalt ka seekord. Vaatamata rahulikule saunas passimisele, kus erinevalt eelmisest aastast natukene soojagi saime, keskendus kogu võistkonna tähelepanu peaasjalikult orienteerumiskaardi uurimisele ning järgmise punkti ülesleidmisele. See ei olnud aga lihtne ülesanne, kuna omavahel jagelenud Priit ja Sander ei saanud asjast enam muhvigi aru ning iga nende väljavalitud marsruuti tuli kindluse mõttes 180-kraadine suunamuutus teha. Kuid eks hädalisi leidunud teisigi. Küsinud paari kiljuva ja naeru lagistava tibi käest teed Kiisatamme kultuuritallu, ei ületanud ka nende navigeerimisoskused loodetud teadmistekünnist. Ütelnud, et küll me teie järel sõites kohale jõuame, virutas ta oma punase Audi tagaukse muljetavaldava mürtsuga kinni ja kohe sedasi, et pool ruutmeetrit hommikumantlit ukse vahelt trikoloorina lehvima jäi.

6. Kiisatamme kultuuritalu

Nagu karta oligi, asusid konkurendid meid oma teesuuna korrigeerimiseks punase ruunaga jälitama. Tehes paar klassikalist topelt-pettemanöövrit, õnnestus meil ebaõiglast hõlptulu jahtiv seltskond endi kannult maha raputada. Viimane seik andis tõuke ka humoorikale mõttele kaasata järgmiseks maratoniks appi diversioonimasin, mille ülesanne oleks ebakindlaid konkurente alatult Läti või Pärnu suunas eemale juhtida. Jõudnud pärast neid väikeseid seiklusi Kiisatamme sauna, tuli hetkeks kerge ahastus peale, et sellise pisikese uberiku peale oli niivõrd palju väärt võistlusaega kulutatud. Muidu hubases saunakeses sai siiski ära käidud, kuid milline oli sealne leil ja seltskond, seda ei suudagi tagantjärele enam täpselt meenutada. Uduselt helendub mälestustes üksnes ukse peale kleebitud Dave Bentoni plakat, mille peale ei osanud keegi meist muud mõistliku teha, kui sõiduki pagasiruumist paar õlujooki võtta ning need viljaka tiimitöö koostulemina kiirkorras konsumeerida.

Kiisatamme kontrollpunkt läbitud.

7. Kunstimäe Puhkemaja
Nagu möödunud aastal, valisime seegi kord oma lemmiksaunaks Kunstimäe Puhkemaja maasauna, mille fantastilisele leilile polnud meie arvates midagi võrdväärset vastu panna. Kuigi rahvast oli leili nautimas õige tihedalt, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi juurde, kui saunakambrisse mõni tütarlaps siseneda soovis. Enne üleval asuvasse elektrikerisega sauna siirdumist, põikasime vahelduseks läbi ka kümblustünnist, mille serva pealt sai Sandri initsiatiivil pea ees lummehüppeid harrastatud. Jõudnud lõpuks kerge hilinemisega ülemisse sauna, võttis mind sisse astudes vastu kirju eri soost seltskond ühes täieliku vaikimisega. Nõudsin selle iseäraliku ja mittevõistluspärase vaikuse kohta aru, mille peale üks loomanahkadesse mässitud näitsik, kes hiljem ennast pidevalt jaurates „emaseks“ kutsus, teravmeelselt väitis, et sind ootasime. Noh, olles nüüd siis kauaoodatud messiana kohale saabunud, andsin ma rääkimiseks kõikidele ka oma õnnistuse, mille järel kogu seltskond kärarohke jutu ja lõõpimise saatel jumalikku leiliõndsusesse vajus.

Kunstimäe puhkemaja maasaun. Parim!

Sander lihvib lummehüppe tehnikat.

8. Sokka Puhkekeskus
Lähenedes Sokka puhkekompleksile, meenus koheselt suvine sünnipäevakräu, mille käigus paotati keskmise puhkemaja terrassil irvakile karp Rootsi heeringakonservi nimega Surströmming. Hirm, et toonane lehk ka veel pool aastat hiljem siinsele ökosüsteemile mõju avaldab, tundus mõtetes täiesti reaalne olevat. Puupüsti täis suitsusauna ümbruses kees elu aga täiel rinnal. Saunamees pakkus lahke käega leiba ja sinki ning rahvariietes tädikesed andsid lõõtspillidele valu. Vaadates saunas paiknevat seltskonda, tundus, et nii mõnigi võistkond oli rahvastikuregistris enda püsivaks elupaigaks märkinud Sokka suitsusauna, kavatsemata kogu võistluspäeva vältel teiste kontrollpunktide peale energiat kulutada. Meie plaanid olid aga ambitsioonikamad ning peagi asusime mööda lumekitsaid metsateid jälle tagasiteele. Enne põikasime siiski läbi ka jääaugust, kus Priit endale mütsi silmini pähe tõmbas ning mingisuguseid perverssevõitu ja kõiki võimlemisstiile eiravaid tireleid sooritama kukkus.

Viimase kolme aasta parimaks saunaks tunnistatud Sokka suitsusaun.

Priit jääaugus logelemas.

9. Marguse puhkekeskus

Tundes ennast Sokkalt lahkuva Hummeri sabas sõites üpris kindlana, õnnestus meil viperusteta tagasi tsivilisatsiooni rüppe jõuda. Ka kaardilugemise osas valitses nüüdsest lihtsam loogika ning Marguse puhkekeskuse ülesleidmisega ei tekkinud meil mingisuguseid probleeme. Nõnda marssisidki Leilihuntide võistkonna vaprad hiiud, eesotsas lippu kandva „direktoriga“, mööda ukse kõrval asuvat raudtreppi otse sügavmusta jääauku. Nagu Tšernomor ühes 40 vägimehega muinasjutust Tsaar Saltaan. Ukerdanud jäisest veest välja, suundusime edasi tagahoovi tünnisauna, mille temperatuur oli mõnusalt kõrge, et keeda või hernesuppi. Jah, tünn osutus tõepoolest sõna otseses mõttes kuumaks paigaks, kuhu rahvast aina juurde tungles. Tünni kippujate pealetungile pani hetkeks piduri peale aga tünni viiv kiitsakas puutrepp, mis koos ühe entusiastliku noorsandiga ühtäkki horisontaalasendisse kokku varises. Rahval, kes säärast koomuskit väga kõrgelt hindas, oli sellest loomulikult lõbu laialt. Korjanud leilisaunast tulles orienteerumislehele veel ühe templi, puhkasime õues paiknevate lumiste piknikulaudade taga natukene jalga ning jätkasime siis oma kuulsusrikast rännakut.