Euroopa Saunamaraton 2013 (2. osa)

Jätkame siis saunamaratoni teekonda...  

10. Nuustaku Pubi 

Tuletades ühtäkki meelde tõsiasja, et nii mõnegi sauna osas kehtib ka lahtiolekuaja piirang, otsustasime ära käia Nuustaku pubi saunas. Ihaldatud sihtpunkt asus aga kõrge kuppelmäe tipus, mille nõlva mööda kümned poolpaljad maratoonarid seal libeduse, järsaku ja lumega võideldes nii üles kui alla ukerdasid. Jäisest trepist ülesminek hakkas kangesti meenutama juba muinasjuttu tuhandel banaanikoorel tantsimisest või siis jõulupättide Harry ja Marvi seiklusi filmist „Üksinda kodus“. Pealegi selgus „Džomolungma“ tippu jõudes veel tõsiasi, et puuduva elektrivoolu tõttu seal lubatud sauna üleüldse ei olegi. Õnneks ei seganud see kellelgi külastamast siiski aga tünnisauna, mille soojas vees me kõik juba peagi ulpisime. Ühe konkurenttiimi koosseisus hõljus tünni ka üks äärmiselt kurvikate kehavormidega tütarlaps, tõstes sellega olulisel määral tünni kippujate koguarvu, mis omakorda tõi kaasa kehade poolt väljatõrjutava veehulga protsessi kirjeldava Archimedese seaduse maksimaalse rakendumise. 

Led Zeppelin - Stairway to Heaven

 11. Bernhard SPA hotell

Jõudnud Otepää linnatänavaile, tuli esmalt tegemist teha võimuesindajatega. Politseimundris konstaabel pidas auto kinni ja käskis Mannil tuled põlema panna. Priit torises küll midagi targutavalt, et tegemist ongi spetsiaalsete ja nõuetekohaste LED-päevatuledega, kuid hommikumantli hõlma alt pakutav lonks Jägermeisterit vaigistasid selle tarmuka ja õiglustundliku noormehe tehnikaalased filosofeerimised. SPA-s endas läksid seiklused aga pikaks, kuna lisaks üldleiliruumile, kus võistlust peeti, avastasime me leilivee otsingutele minnes üha uusi ja uusi hämaraid katakombe ühes kõiksuguste põnevate saunade ja basseinidega. Nautinud natukene erinevaid SPA-mõnusid, liikusime ilma leiliveeta tagasi algsesse saunaruumi, kus ülejäänud rahvas meid kannatamatult juba ootas. Leilijanus maratoonarite piinad lõpetas aga Sandri leidlikus, kes ühtäkki oma kalipsosokid jalast võttis ning need kerisele veest tühjaks valas. Ajas asja ära küll.

12. Hotell  Karupesa

Orienteerumislehe puurimine paljastab valusa tõsiasja - Kullipesa kontrollpunkt suletakse 10 minuti pärast ning me oleme sellest distantsiliselt valgusaastate kaugusel. Raske südame ja teadmisega, et kõiki templeid ei õnnestu saunadokumentatsiooni seekord hankida, siseneme me Tehvandi kõrval asuvasse Karupesa sauna. Sandril, kes varasemalt rõhus ikka võistluse lõbusamale küljele ning kõikides saunades rahulikule molutamisele, hakkas ühtäkki kiire. Muserdatud ebaõnnestunud orienteerumistaktikast, utsitab mehikene hoogsalt kõiki siva tegema ning järelejäänud saunadesse kiirustama. Kihutustöö ei kanna aga vilja, sest mina olen ametis kemmergu otsimisega, Priit naudib õues rahulikult suitsu teha ning Jaanus on üleüldse kuhugi lootusetult ära kadunud. Nii võib tagantjärgi tarkuse pinnalt üsna julgesti väita, et sellise uimamise taha kadus ka reaalne võimalus Toomase torusauna külastamiseks.

13. Karu Saun Kuuse all – Eco Oili saun

Põigates Otepää keskväljakul asuva jõulukuuse alla, kus võistlejaid oli ootamas järjekordne torusaun, võis selgesti näha, et suurem sündmusteahel oli siit juba läbi käinud. Isegi tünn oli enda sihipärase funktsioneerimise lõpetanud ning sealsesse külma vette minekut enam kellelegi kohustuseks ei tehtud. Tünni aga siiski roniti, et seal leiduva külma vee abil kõik oma senise maratoni käigus tehtud patud kohaletulnud vallarahva ees maha loputada. Tõsi, uudistajaid oli kogunenud õige ohtrasti ning nii mõnegagi sai hea kübeke spordijuttugi puhutud. Ka sauna endasse tuli loomulikult sisse astuda ning seal kerge tiir järjekordset leili võtta. Ajal, mil uued sissetulijad sõjaväelaslikku hierarhiat järgides nn „duhhide“ kombel „vanakeste“ jaoks leilivee järele saadeti, elimineerisime hetkelise leilimure taaskord ära veekogusega, mille Sander oma sokkidest välja suutis võluda.

Pulbitsev seltskonnaelu lipuväljaku kuuse all.

14. Villa Müllerbeck

Saabudes „röstersauna“ (saun, millel elektrikeris meenutab seina külge kruvitud röstrit) sai alguse positiivne sündmuste jada. Esmalt leidis Sander lume seest paar apelsini, mis pani meid kõiki imestama, kuna parasvöötmelises Eestis sihukesi oranže imeasju teadupärast talviti eriti ei kasva. Edasi tiksusime jääaugu poole, kus üks teenindav daam aitas võistkonnaliikmete soojendusdresse (stiilipäratult väljendudes: hommikumantleid) hoida ning hiljem ka jäiseid suplejaid kättpidi veest välja tõmmata. Ning lõpuks pakkus sauna ees askeldav peremees veel kõigile soovijaile klähvi viina, millest keeldumine tähendanuks ilmselt suuremat solvangut kui muhamedikarikatuuride levitamine islamimaade mošeedes. Lõõpivad vihjed võistlusmäärustiku punktile nr 10, mis häguselt meenutades mainis midagi alkoholijoobes sauna sisenemisest, panid saunaomaniku üksnes käega rehmama ning sõrmkübaratäit hundijalavett tervisenapsuks ümber nimetama. Saun ise oli muidu üpris kehvake, kuid kuraasika pererahva ütluste kohaselt plaanitakse peagi juba korralikuma sauna rajamist, mis võidusauna tiitli Sokkalt nagu naksti Müllerbecki üle peaks tooma.

Sander, viisaka noormehena, aitab tagant lükata.

Võistlusmäärustiku punkti nr 10 rikkumine.

15. SA Tartu Sport Veski saun

Jälle üks saun, kust suurem mürgel oli juba üle käinud. Seetõttu oli tegemist ka üpris igava ja sündmustevaese vahepeatusega, ehkki pererahvas jättis äärmiselt seltsiva ja sõbraliku mulje. Oli selgesti näha, et korraldajate taktika, hajutada erinevate stardigruppide ja saunade arvu tõstmise abil võistkondi rohkem laiali, on ideaalset toiminud. Meenub ju kasvõi eelmise aasta maraton, kus sellesama sauna leiliruum paisus sissetrügiva rahvavoo mõjul justkui põis õhku täis ning ilmselt vaid tänu saunaruumi kummist seintele karpauhti lõhki ei käind. Niisiis nautisime vahelduseks ka vaikset raamatukogu efekti ning lasime leiliveel tasapisi voolata. Elu tuli meeskonnale jälle sisse aga jääaugu poole silgates, kus üksteist kõiki Palusalu-Lurichi-Hackenschmidti maadlusvõtteid appi võttes meeleheitlikult jääauku üritati veeretada või siis niisama parterisse panna. 

Palusalu-Lurichi maadlusmatši lõpplahendus

16. Hotell Cantervilla

Enne lossisauna külastust seati esmalt sammud kauaoodatud Tootsi sauna. Ainukene saun, mis kütmata ning kus saunameheks Jorh Adniel Kiir isiklikult. Sundinud meid alla neelama terve pitsi jagu kohustuslikku Lati Patsu, kupatas Jorh meid lavale „higistama“. Vahtisime siis leiliruumi paigaldatud telekast natukene „Kevadet“, nüpeldasime üksteist vihaga ning avastuse „kriskad peal, kurivaim“ saatel liikusime edasi juba lossisauna. Seal ootas meid ees vana tuttav Rene ühes oma ustavate kambajõmmidega, kes kõik ka juba parajas konditsioonis ning pendeldasid lakkamatu hirnumise saatel marsruudil leiliruum-bassein-infrapunasaun. Pidanud eelnevate rivaalidega õues maha korraliku lumesõja, püüdsime Jaanuse initsiatiivil ära arvata ühe suures lumehanges peituva sõiduauto marki. Tuvastanud selle oletatavasti Ford Sierraks, liikusime jällegi oma sõiduki juurde ning võtsime Manni kindlakäelisel roolimisel suuna Rõngu maantee poole.

Aeg on Jorhiga sauna minna.

Tootsi saunas vihtlemas.

Kuldvillaku pildiküsimus - just seda marki auto peitub lumehanges.

17. Andu Puhkekeskus

Aeg oli üllad olümpismi ideaalid ühes kõrgel lehviva Miša-lipuga toimetada Andu puhkekeskusesse. Näidata sealsele rahvale, et just sport on see, mis alati võidab - põhimõte, mille propageerimine tekkis, tõsi küll, pähe alles pärast seda, kui sai selgeks, et maratonivõitu seekord tasku pista ei õnnestu. Viimast tõendasid edukalt ka juba ringisaalivad võistkonnad, kel orienteerumislehed finišisse viidud ning nüüd mõnes väljavalitud saunas oma aega parajaks tegid. Õnneks leidus ohtralt ka veel võistlustrassil kulgevaid kollektiive, kelle mehepoegade ja näitsikute seltskonnas sai lõbusalt siinset leiliruumi, jääauku ning tünnisauna jagatud. Tundes ühtäkki elavat huvi, mis paganama nöör see tal tünnis istudes tagumikku hõõrub, soovis Sander teadmishuvilise noorsandina asjasse selgust tuua. Selle tulemusena hakkas peagi aga tünnis olev veetase märgatavalt alanema, mis viitas otseselt tõsiasjale, et Sander oli uuringute käigus äravoolukorgi välja kakkunud. Probleem oli siiski lühiajaline, kuna Sander, kui osav ning puutööd mõistev kuldsete käte ja kõriga mees, suutis tünni endise konstruktsiooni peagi taastada.

Idülliline tünnihetk enne, kui Sander äravoolukorki kakkuma asub.

18. Nuustaku Rantšo 

Üks äärmiselt lahe, stiilne ja produktiivne saun, mida iseloomustas maast laeni ulatuv kahe meetri kõrgune keris ühes spiraalina tõusva lavaga. Nagu sellistel puhkudel ikka, liikusid vanemad seesolijad seisusekohaselt järjest kõrgemate kohtade peale, samas kui uued sissetrügijad alustasid madalamatelt lavalaudadelt. Hästi sissetöötatud hierarhia löödi siiski kõikuma, kui Sander kerisele terve pesukausitäie vett valas. See tekitas ülemiste olijate seas hetkelise segaduse ühes tungiva sooviga allapoole kolida. Lisaks eeltoodud episoodile algatasime Sandriga veel kurikuulsa jää-augu fiasko, mida keegi polnud küll sisse raiunud, kuid mille kohta orienteerumislehel ometigi vastav märge olemas oli. Haistes võimalust hankida siit boonust, mida ükski konkurent varasemalt veel saanud polnud, haaras Sander nurgast kirve ning jooksis auku lahti raiuma. See tehtud, kastis ta end nagu kord ja kohus jäisesse vette ning ilmus tarmukal ilmel saunanaiselt templit lunima. Ehkki läbirääkimised olid konstruktiivsed ja loogikarikkad, jäi saunanaine paraku siiski alistamatuks. Pealegi rääkis meie kahjuks ka aeg, mis nõudis juba teravat ja kiirkorralist sprinti finiši suunas.

Epiloog

Jõudnud taaskord Nuustaku pubi künkajalamile, oli jäänud vaid loetud minutid ülesjõudmiseks. Sander, kelle kalipsosokid olid justkui mägironimiseks loodud, kahmas reipalt orienteerumispaberi ning hüples nagu pärdik künka otsa tiimi aega lukku lööma. Arvestades kõiki trahve ja boonuseid tuli meie lõppajaks igati soliidne ja kiiduväärt 4 tundi ja 27 minutit. Läbi sai käidud 20st saunast 18 ning üldkokkuvõttes võis tegelikult täiesti rahule jääda. Võrdlusmomendi loomiseks võib siinkohal tuua ka Rene poolt juhitava Puurmani kompanii, kes läbitillerdatud viie sauna jooksul suutsid ära kaotada paar käterätti, oma sõiduriistale väikese mõlgi tekitada ning lisaks kõigele ennast natukene ka saunakerise vastu ära kõrvetada.

Kuid nimetagem seda koolirahaks, mida tuleb paratamatult maksta, et kunagi saunamaratoni tšempioniks tõusta.

Ja miks mitte üritada seda juba järgmisel aastal, mil me kõik taaskord saunamaratonil näeme.

Euroopa Saunamaraton 2013 (1. osa)

Järgnev kokkuvõte räägib võistkond Leilihuntide seiklustest 2013. aasta saunamaratonist. Võistkonna põhituumiku moodustasid sarnaselt möödunud aasta üritusele jällegi härrased Sander, Kari ja Priit ning uustulnukana võeti kampa kogenud saunamees Jaanus. Autojuht-fotograafiks, kes traditsioonide kohaselt peab ilmtingimata olema just naisterahvas, valiti õiglase ja konkurentsitiheda konkurssi tulemusena Maris. Mootorsõidukiks sai aga pärast pisikest nõupidamist Priidu õe neljaveoline maastur, mille väljalunastamiseks tuli tiimiliikmetel võistluspäeva hommikul Priidu õe juures ohtrasti lumelabidat liigutada.

Võistkond "Leilihundid"

Aga nüüd siis kiirülevaade Leilihuntide seiklustest läbitud kontrollpunktide lõikes…

1. Pühajärve SPA

Rohkete telekaamerate ja mikrofonide saatel tuiskasid neljanda stardigrupi esindajad treppi mööda tervisekeskuse kahte leilisauna. Nende seas ka Leilihuntide „direktor“ isiklikult. Ajal, mil ühine jutuloba ühes möödunud aasta meenutustega leiliruumis lahti löödi, jälgis üks saunasolijatest pedantliku täpsusega kronomeetrilt kolme minuti täitumist. Ega allkorruselgi, kus ülejäänud tiimiliikmed oma pioneervõistlejaid ootasid, polnud sagin väiksem. Oli ju ikkagi kohale vajunud kaunikesti kirju ja lärmakas seltskond. Justkui mutionu sünnipäevapidu, kust ei puudunud taaskord ka vahtkummist maske kandev põrsatiim ega eelmisel maratonil kurikuulsust kogunud Rene ühes tema juhendatava Puurmani võistkonnaga. Leilihundid askeldasid see aeg aga omasoodu - Sander ja Priit visualiseerisid tülitsedes kaarti ning Jaanus suhtles oma „kandilise“ vene keele abil võõrriigi meediaga. Mann täitis päevapiltniku ülesandeid.

2.Sihva Torusaun
Pääsenud debüütsaunast tulema, panime koheselt Sihva poole ajama. Punkti, kus eelmise aasta võistlus sai lõpetatud, kuid kus ka eelmainitud Rene lällamise tulemusena üks ärritunud saunaomanik meie orienteerumislehe ekslikult tulle ähvardas visata. Sellised ohumärke kandvad mälestuskillud ajendasid autojuht-fotograafiks värvatud Mannile veel üht täiendavat tööülesannet kraesse sokutama. Nii sai Mannist nüüdsest ka Leilihuntide vastutav sekretär, kelle südameasjaks jäi võistkonna dokumentatsiooni korrashoidmine ning sinna vastavate templite orgunnimine. See aeg, mil Mann esmakordselt saunamaratoni bürokraatiaga tegeles, jagasime meie aga torusauna leili pundi piimavuntse kandvate noorukitega, kes veel mähkmetestki välja polnud kasvanud. Andnud pärast sisutihedat jutuajamist mähkmeid kandvatele libero-poistele leiliruumi valitsemise üle, ligunesime ajaboonuse hankimise eesmärgil ka minuti-paari jagu soojaksköetud tünnivees. Rahvast liikus senimaani veel üllatavalt vähe, kuid ju oli tegemist üksnes hetkeline vaikusega enne peagi algavat tormi ja 10-magnituudilist inimmaavärinat.

Libero-poisid oma lapsevankrit otsimas.

Üleminek horisontaaltünnist vertikaaltünni.

3. Zillisaun 
Ületanud tänu Priidu teravale kullipilgule esimesed hetkelised orienteerumisraskused, sai masina ots ümber keeratud ning Voka jõe kõrval asuvasse Zilli autosauna tüüritud. Pühkinud meie olümpialipp Mišat nähes nostalgiapisara palgeilt, kupatas saunaperemees Leilihundid ühes teise tiimiga koheselt ka sauna. Sandri sadistlike õhutuste saatel asusin ma pisikest autosauna teelusika mõõtu kulbi abil tasapisi leiliga täitma. Need jorsid, kes kerise kõrval püsti olid sunnitud seisma, talusid seda kuumuse pealetungi mehise vaprusega, ehkki kuulda oli ka mõningast allegoorilist pominat „tulise triikraua surumisest vastu kõrva“. Välja jõudes kakerdas kõik see mees mööda poriseid mülkaid jõekaldale, et oma kuumaksaetud  ihu päeva esimesse jääauku kasta. Taustaks andis selleks ergutust 80ndate rock-hitt Final Countdown, mille helide saatel me ka vastumeelselt uue sauna poole teele pidime asuma.

Zillisaunas "(t)zillimas".

4. Kääriku spordi-ja puhkekeskuse Kekkoneni saun

Kummutanud lonksu või paar karastavat õlujooki, leidsime ennast peagi Käärikult Kekkoneni sauna eest. Ajanud saunaomanikega mõne sõna mõnusat maamehejuttu, hõivasime me positsioonid lava kõrgeimal astmel. Sandri tungival nõuandel viskasin kulbi kus seda ja teist ning kukkusin kerisel otse kibuga märatsema. Kõrvalt kuuldus see aeg üksnes Sandri heakskiitvat ergutusfraasi: "Uha veel!“ ning vissis näoga Priidu tasast viginat: „Olgu see viimane kord, kui ma teiesuguste hulludega saunamaratonile lähen.“ Ühtäkki sadas sauna ka naisterahvaid, kes lisaks oma üpris keskpärastele välimustele, tootsid ohtras koguses venekeelset teksti. Kuna eestlaslik uhkus nõuab alati ja igal spordialal oma lähinaabritest lätlastest-soomlastest-venelastest eespool olemist, siis galopeerisime tempot tõstes mööda pikka purret, mida saunaomanikud nagu curlinguväljakut harjadega puhtaks nühkisid, järjekordse boonusaugu poole, et seal täiskoosseisus üks kiirsuplus sooritada ning seejärel uue sauna poole edasi kupatada. Autojuht-sekretär Mannil oli selleks ajaks juba dokumendid ühes templitega ära vormistanud ning paar fotoülesvõtetki meist tehtud.

Kääriku lahtised meistrivõistlused curlingus.

5. Sangaste Rukki maja

Vana hea Rukki maja saun, mille otsimise käigus hommikumantlis Sander möödunud aasta võistluse aegu asula vahel kaduma läks. Iseenesest mõistetav, kuna sauna leidmine ei läinud libedalt ka seekord. Vaatamata rahulikule saunas passimisele, kus erinevalt eelmisest aastast natukene soojagi saime, keskendus kogu võistkonna tähelepanu peaasjalikult orienteerumiskaardi uurimisele ning järgmise punkti ülesleidmisele. See ei olnud aga lihtne ülesanne, kuna omavahel jagelenud Priit ja Sander ei saanud asjast enam muhvigi aru ning iga nende väljavalitud marsruuti tuli kindluse mõttes 180-kraadine suunamuutus teha. Kuid eks hädalisi leidunud teisigi. Küsinud paari kiljuva ja naeru lagistava tibi käest teed Kiisatamme kultuuritallu, ei ületanud ka nende navigeerimisoskused loodetud teadmistekünnist. Ütelnud, et küll me teie järel sõites kohale jõuame, virutas ta oma punase Audi tagaukse muljetavaldava mürtsuga kinni ja kohe sedasi, et pool ruutmeetrit hommikumantlit ukse vahelt trikoloorina lehvima jäi.

6. Kiisatamme kultuuritalu

Nagu karta oligi, asusid konkurendid meid oma teesuuna korrigeerimiseks punase ruunaga jälitama. Tehes paar klassikalist topelt-pettemanöövrit, õnnestus meil ebaõiglast hõlptulu jahtiv seltskond endi kannult maha raputada. Viimane seik andis tõuke ka humoorikale mõttele kaasata järgmiseks maratoniks appi diversioonimasin, mille ülesanne oleks ebakindlaid konkurente alatult Läti või Pärnu suunas eemale juhtida. Jõudnud pärast neid väikeseid seiklusi Kiisatamme sauna, tuli hetkeks kerge ahastus peale, et sellise pisikese uberiku peale oli niivõrd palju väärt võistlusaega kulutatud. Muidu hubases saunakeses sai siiski ära käidud, kuid milline oli sealne leil ja seltskond, seda ei suudagi tagantjärele enam täpselt meenutada. Uduselt helendub mälestustes üksnes ukse peale kleebitud Dave Bentoni plakat, mille peale ei osanud keegi meist muud mõistliku teha, kui sõiduki pagasiruumist paar õlujooki võtta ning need viljaka tiimitöö koostulemina kiirkorras konsumeerida.

Kiisatamme kontrollpunkt läbitud.

7. Kunstimäe Puhkemaja 
Nagu möödunud aastal, valisime seegi kord oma lemmiksaunaks Kunstimäe Puhkemaja maasauna, mille fantastilisele leilile polnud meie arvates midagi võrdväärset vastu panna. Kuigi rahvast oli leili nautimas õige tihedalt, tekkis alati mingisuguste nähtamatute ressursside arvelt vaba ruumi juurde, kui saunakambrisse mõni tütarlaps siseneda soovis. Enne üleval asuvasse elektrikerisega sauna siirdumist, põikasime vahelduseks läbi ka kümblustünnist, mille serva pealt sai Sandri initsiatiivil pea ees lummehüppeid harrastatud. Jõudnud lõpuks kerge hilinemisega ülemisse sauna, võttis mind sisse astudes vastu kirju eri soost seltskond ühes täieliku vaikimisega. Nõudsin selle iseäraliku ja mittevõistluspärase vaikuse kohta aru, mille peale üks loomanahkadesse mässitud näitsik, kes hiljem ennast pidevalt jaurates „emaseks“ kutsus, teravmeelselt väitis, et sind ootasime. Noh, olles nüüd siis kauaoodatud messiana kohale saabunud, andsin ma rääkimiseks kõikidele ka oma õnnistuse, mille järel kogu seltskond kärarohke jutu ja lõõpimise saatel jumalikku leiliõndsusesse vajus.

Kunstimäe puhkemaja maasaun. Parim!

Sander lihvib lummehüppe tehnikat.

 8. Sokka Puhkekeskus 
Lähenedes Sokka puhkekompleksile, meenus koheselt suvine sünnipäevakräu, mille käigus paotati keskmise puhkemaja terrassil irvakile karp Rootsi heeringakonservi nimega Surströmming. Hirm, et toonane lehk ka veel pool aastat hiljem siinsele ökosüsteemile mõju avaldab, tundus mõtetes täiesti reaalne olevat. Puupüsti täis suitsusauna ümbruses kees elu aga täiel rinnal. Saunamees pakkus lahke käega leiba ja sinki ning rahvariietes tädikesed andsid lõõtspillidele valu. Vaadates saunas paiknevat seltskonda, tundus, et nii mõnigi võistkond oli rahvastikuregistris enda püsivaks elupaigaks märkinud Sokka suitsusauna, kavatsemata kogu võistluspäeva vältel teiste kontrollpunktide peale energiat kulutada. Meie plaanid olid aga ambitsioonikamad ning peagi asusime mööda lumekitsaid metsateid jälle tagasiteele. Enne põikasime siiski läbi ka jääaugust, kus Priit endale mütsi silmini pähe tõmbas ning mingisuguseid perverssevõitu ja kõiki võimlemisstiile eiravaid tireleid sooritama kukkus.

Viimase kolme aasta parimaks saunaks tunnistatud Sokka suitsusaun.

Priit jääaugus logelemas.

9. Marguse puhkekeskus 

Tundes ennast Sokkalt lahkuva Hummeri sabas sõites üpris kindlana, õnnestus meil viperusteta tagasi tsivilisatsiooni rüppe jõuda. Ka kaardilugemise osas valitses nüüdsest lihtsam loogika ning Marguse puhkekeskuse ülesleidmisega ei tekkinud meil mingisuguseid probleeme. Nõnda marssisidki Leilihuntide võistkonna vaprad hiiud, eesotsas lippu kandva „direktoriga“, mööda ukse kõrval asuvat raudtreppi otse sügavmusta jääauku. Nagu Tšernomor ühes 40 vägimehega muinasjutust Tsaar Saltaan. Ukerdanud jäisest veest välja, suundusime edasi tagahoovi tünnisauna, mille temperatuur oli mõnusalt kõrge, et keeda või hernesuppi. Jah, tünn osutus tõepoolest sõna otseses mõttes kuumaks paigaks, kuhu rahvast aina juurde tungles. Tünni kippujate pealetungile pani hetkeks piduri peale aga tünni viiv kiitsakas puutrepp, mis koos ühe entusiastliku noorsandiga ühtäkki horisontaalasendisse kokku varises. Rahval, kes säärast koomuskit väga kõrgelt hindas, oli sellest loomulikult lõbu laialt. Korjanud leilisaunast tulles orienteerumislehele veel ühe templi, puhkasime õues paiknevate lumiste piknikulaudade taga natukene jalga ning jätkasime siis oma kuulsusrikast rännakut.

...väljub vahutavast veest 40 vägimeest.

2013. aasta Euroopa Saunamaratoni parim tünn.

Kurat, kus must leib on!

Jätkub…

2012. aasta aruanne

Järjekordne aasta on taaskord minevikku vajunud ning uuele teed teinud. Et pensionile läinud vanakest aga tehtud töö eest vääriliselt tunnustada, tuleb teha traditsiooniline kiirpilk möödunud aasta kõigile kaheteistkümnele kuule. Seda loomulikult omaenda vaatevinklist meenutades…

Näärikuu

Reservväelased ühes Juliusega

Üliinimese Kim Jong il´i surmast muserdatud rahvas jätkab leinamist. Kõik, kelle silmaavadest purskuv pisaratemeri ja hüsteeriline röökimine ei mõju piisavalt teatraalselt, saadetakse karistuseks sunnitööle. Eestis sedavõrd radikaalseid samme ei astuta, kuigi rahvaloenduse egiidi all kontrollitakse kõik isikud ühes nende pereliikmete, lemmikloomade ja marjapõõsaste arvuga kindluse mõttes siiski üle. See tekitab rahva seas aga umbusaldust. Et meelepaha ei paisuks stiihiliseks mässuks, oleme kapral Tingasega välja kuulutanud üldmobilisatsiooni oma ajateenistuse aegsele relvarühmale. Kuperjanovi väeosa lumiste väravate taha ilmuvadki peagi paarkümmend reservväelast, kelle hulgas ka reamehed Sibul, Orupõld, Lepp, Mägi ja alati säbelev Riibak. Vastu võtab meid omaaegne rühmaülem, sõjajumal „Nemmu“ isiklikult. See tõstab koheselt ka kokkutulnute motti ja lahinguvõimet, ehkki relvastust pole meestel rohkem kui vaid paar-kolm võtmekimpu, millega vaenlasele üle lõusta äsada. 

Vastlakuu

Saunamaratoni reliikvia

Külmataat on vanadusest lolliks keeranud ning kostitab Eestit -35 kraadise välitemperatuuriga.  Seniilne mehike ei anna endale enam aru, et siinsed inimesed ei ole talviti harjunud härma hingeldatud kopsude ja soontes voolava klimpjaks tökatiks hangunud verega, mis talvelisanditeta diiselkütust meenutab. Õnneks ei kesta Jakuutia oblastile viitavad ekstreemtingimused siiski kaua, mis laseb võistkonnal „Leilihundid“ edukalt osa võtta Nuustaku kuppelmaastikul toimuvast Euroopa saunamaratonist. Kuue tunni jagu leilirohket ja hommikumantlite väel silkamist 15 sauna ja 9 jää-augu vahel toob olümpiamaskott Miša lipu all võistlevale kollektiivile kiiduväärt 46nda koha. Kehvemini läheb Savisaarel, kes ornitoloogiahuvist tiivustatuna püüab kevadekuulutajast käo kukkumist tabada. Linnukese väljameelitamiseks mõeldud sihvkapakki avades kaotab Eedik aga Hundisilma libedal väravaesisel tasakaalu ning kukub endal jala kipsi. Kesikute poolt tervendava imesalvi järele saadetud Galojan kaob paraku jäljetult ning pole tänaseni välja ilmunud.

Kevadkuu

Venemaal lahvatab Tussu-mäss, kus kolm Moskvast pärit punktüdrukut kirikusse trügivad ning seal oma debiilsevõitu eksibišionit korraldavad. Kuna pühade ikoonpuuslike vahel toimuv lällamine omandab algusest peale poliitilise varjundi, otsustab Putin kindluse mõttes sekkuda ning ülekäte läinud plikad pikema jututa trellide taha pista. See ajab pöördesse aga lääne ühiskonna inimõiguslased, kes Kremli suunas vihaseid sülje- ja sapilärakaid pritsima hakkavad. Mõlkis protestipasunad puhutakse sirgu Eestiski, kui suur hord õpetajaid vajub ähvardava nurina saatel Toompea ette endale taskukohasemat palka nõudma. Lossi piirava vaenuväe üks koloriidsemaid kujusid on kahtlemata minu kunagine keemiaõpetaja Sipsik, kes ennast, habeme lehvides, keset tänavasillutist maha on istutanud ning erinevatele telekanalitele järjepanu intervjuusid annab. Igatahes paistab Sipsiku rätsepistes mediteerimisest ja boheemlasevõitu filosofeerimisest tolku olevat ning haridustöötajate tengelpung hakkabki paksenema.

Jürikuu

Finntroll möirgamas

Naabrimees on otsustanud maja soojustama hakata. Uudis, mille realiseerumine toob järgneva kuu jooksul kaasa Euroopa koomuskipealinna tiitli. Kuna kõik sealsed tööd ja toimetused viiakse üldjuhul läbi rohkete talguliste ja ohtralt konsumeeritud alkoholikoguste koosmõjul, on suure tõenäosusega oodata komöödiateatri aegumatut klassikat. Kuid huumorit sünnib mujalgi. Ühine kontsertristiretk Rock Cafesse viib autotäie metallisõpru soomlaste folkmetalgruppi Finntroll kaema. Üritus kujuneb äärmiselt karmiks. Vahepealne kahetunnine horisontaalpuhkus autoistmel taastab peagi küll endise löögihoo, kuid võtab teisalt jällegi võimaluse näha hr Liivamäe katset soojendusbändi esinemise ajal lavale hüpata. Paku tabamine ei osutu aga ideaalseks ning katse lõpeb traumapunktis ühes kipsivalatud jalaga. Kuu edenedes saavad hoo sisse ka kodulinna treeningjooksud, mille eesmärgiks olen võtnud kõikide Elva tänavate ja teeradade läbijooksmise. Lihtne ja nutikas alternatiiv samaaegselt ringivuravatele Google Streetview kaameraautodele.

Lehekuu

Linnajooksude tulemus

Tobedast fanatismist tiivustatuna jätkuvad linnajooksud ning kaugemate etappide distantsid hakkavad ületama 20 kilomeetrit. See ei mõju hästi aga vanadele jooksutossudele, kellele niisugused koormused selgelt üle jõu käivad. Teenekad jalavarud on peagi sedavõrd räbaldunud, et püsivad jala ümber veel üksnes üksikute aatomite ja fantaasiarikka mõttejõu koosmõjul, kõiki füüsikaseadusi räigelt eirates. Linnajooksude vahepealt jääb siiski aega üle ka muusikalisi lõõgastusi nautida ning härraste Lunge ja Tammeorgudega pealinnas Zakk Wylde´i kuulamas käia. Hea vaheldus üleüldisele ja nürimeelsele eurovisioonirämpsule, mis iga-aastaselt taaskord jälle pead tõstmas. Olgugi, et nii suur kui väike Ott anuvad häält kähedaks lõõritades kõiki muudkui „Kuulata“, siis mina seda väga teha ei taha. Pigem irdun mühaklikult euroseltskonnast ning lähen püssikasse vana head Untsakat fännama. See garanteerib hea tuju seitse põlve ette ja tagantjärgi.

Jaanikuu

Lootusetu jalgpallihaigus diagnoosiga „idiotismus-futbolismus“ väntsutab nädalate viisi keha, vaimu ja meeleelundeid justkui keskajal möllanud muhkkatk. Erinevalt surmatõvest, mis viis nakatunu hauda napi 5-6 päevaga, vältab siinne emotsionaalne teleritagune agoonia pea terve kuu, lõppedes totaalse masendusega, kui finaali jõuavad isiklikust vaatevinklist võetuna kaks kõige ebasoositumat tiimi Hispaania ja Itaalia. Ogarlik jalkavaimustus jätkub paralleelselt EM-iga ka Elva linnastaadionil, kus kiiduväärt järjekindlusega käime kõiki FC Elva kodumänge toetamas. Mängusituatsioonide lahtiseletamise huvides sätime ennast istuma peafänn Aivari kõrvale, kelle lärmakas ja äratuntav kõnemaneer on juba ammu muutumas meeskonna õnne ja võidu talismaniks. Kõige rohkem kannatavad viimase all just vastaste väravavahid ja peakohtunik, kelle loendamatud eksimused Aivar laiale publikule viivitamatult kuuldavaks teeb ning vajadusel väljakule tuiates ka näpuga ette näitab. Igatahes kannab selline töötlemine aga vilja ning sügisel ongi meie poisid esiliigasse tõusnud.

Heinakuu

Londonis algavad olümpiamängud, mille jälgimine langetab igasuguse tööviljakuse sisuliselt nullilähedale. Süüdlaseks peaasjalikult internetileht eurovisionsport.tv, mille 12 kanalilt toovad huvilistele kõik olümpiaalad otseülekandes koju/kontorisse kätte. Vahtimiseks kõlbab sisuliselt kõik, kaasaarvatud veepall, tõstmine, ping-pongi kõksimine ning isegi naiste vibulaskmine, kus lööb kaasa keegi Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit massiivse talunaise mõõtu amatsoon nimega Hultzer. Kuigi lisaks Hultzerile annavad peajumal Zeusi auks korraldatud spordipeol tooni veel hõbedamees Nabi, alumiiniumjalgadega Pistorius ja amfiibkala Phelps, on mängude tõeliseks ja kordumatuks staariks ikkagi Anu Säärits, kelle totakahäälsed kommentaarid sunnivad üheaegselt nii paaniliselt hirnuma kui ka peast kinni haarama. Silmad venivad imestusest taldriksuureks ka jänkidemaa veidruste üle, kus keegi Batmaniks riietunud tegelane oma iidoli tagasitulekut kajastava filmi esilinastusel relvaga hullama kukub ning paarkümmend kinosõpra mullatoidule saadab.

Lõikuskuu

Väsinud ja ilma peata sünnipäevaline

Sportlikud testipäevad ujumises, rattasõidus ja jooksus toovad kaasa kaalutletud otsuse täispikale triatlonile trääsa näidata. Kogu jõud ja energia suunatakse hoopis Sokka puhkekeskuses toimuvale sünnipäevale, üritusliku koodnimega „Sokka Ironman“. Kuigi stardinimekiri kahaneb mitmetel põhjustel rohkem kui poole võrra, pakuvad kohaletulnud külalised väärika etenduse, millega võrreldes võib Viikna kõik oma tsirkusetuurid peesse pista. Peaosalisteks kujunevad ennekõike lõhkiste teksadega ringi tuiav hr Tammeorg ühes algselt vaikse ja viisaka härra Põlluga, kes õhtu edenedes kehastub kõikide naiskülastajate üllatuseks seksuaaljuttude Jules Verne´iks. Lõppakord toimub siiski järgmise päeva hommikul, kui kollektiiv volitab hr Rautsikut lahti tegema Kalle poolt kingitusena saadetud kurikuulsat Rootsi heeringakonservi nimega Surströmming. Kuigi napilt lahtipaotatud konservikarp suletakse viivitamatult kolme õhukindla prügikotiga, on peo edasine saatus juba otsustatud. Asjad pakitakse kiiresti kokku ning põgenetakse enne keskkonnajärelevalve kohalesaabumist. 

Lõikuskuu 11. päev

Aasta mainimisväärsem sportlik hetk. Saades inspiratsiooni pikamaaujuja Bruno Nopponeni filmist „Teekond“, toimub omaalgatuslikus korras üle Võrtsjärve ujumine. Aega kulub selleks ligikaudu 3 tundi ja 26 minutit. Jutud seiklusrikkast kroolimisest, ühtlasi ka minu vaimsest tervisest, pakuvad rahva seas ohtrasti kõneainet ning toovad peagi ukse taha ka Jämejala psühhiaatriakliiniku valgetes kitlites sanitarid, kes liitiumsüstidega meelitades asuvad nüri järjekindlusega pähe määrima pikaajalist ravikuuri polsterdatud seintega haiglatubades.

Krt, sai lolli peaga üle Võrtsjärve ujutud.

Mihklikuu

“Staabiülem“ Kadri ja monster-muscle-man mr Tillmanni eestvedamisel luuakse Elva Karastussuplejate Selts, mille vastsed ja FB-sse kantud liikmed võtavad protestiks suvehooaja lõpetamise vastu endale südameasjaks kuni jääkatte tulekuni välitingimustes ujumas käia. Üha külmenevas järvevees 50 meetri läbimine hakkab kangesti meenutama Zenoni apooriat Achilleuse ja kilpkonna võidujooksust, kus jooksjate vahemaa, nagu ka külmast veest tingitud distantsi läbimise aeg, sisuliselt nullilähedaseks kahanevad, kuid alati siiski mingi paberilehest õhem edumaa või stopperinäit säilib. Vee igapäevane temperatuurimõõtmine saab ühel hetkel aga ajutise tagasilöögi, kui õhtupimeduse varjus ning hr Kiiskmani pommhüpete tulemusena meie kalakujuline vannitermomeeter jäädavalt paadisilla alla kaob. Selle asemel triivib Euroopa suunast kohale hoopis ahnete kombitsatega ESM-i nimeline limusk, kes ennast maitsvatest Eesti rahadest mõnuga rasva õgib ning seejärel Kreeka vetesse angerja kombel kudema tõttab.

Rehekuu

Keegi loll austerlane ei malda esimesi lumehelbeid ära oodata ning ronib neid otse stratosfäärist otsima. Kuulnud peagi, et Padaoru kandis juba tuiskab, sukeldub skafandris mehikene kiiresti vabalangemisse, laperdades kosmosest alla nagu Kanteri poolt kvalifikatsioonivõistlustel lendu saadetud ketas. Tänu kaasavõetud langevarjule ja viis kilomeetrit enne maapinda koju saabunud mõistusele, läheb maailma üks kummalisemaid suitsiidikatseid siiski vett vedama. Samal ajal  toimub aga lumisel linnastaadionil peafänn Aivari lärmakal toetusel vihane vutilahing FC Elva ja Eesti meisterklubi FC Flora vahel, mis lõpeb paraku pealinnlaste napi, kuid kindla 2-0 võiduga. Tallinnasse naastes võtab florakaid vastu käratsev rahvamass, kelle puhul pole aga tegemist mitte triumfeerivate jalgpallihuligaanidega, vaid hoopis palka juurde lunivate meditsiinitöötajatega. Streikijate hulka kuulub ka vana klassivend härra Gens, kes lisaraha lootuses püüab jätkuvalt maha ärida täisautomaatset haiglavoodit – tõelist seksodroomi, nagu ta ise ütleb.

Kooljakuu

Talihooaja avalöök

Järvevesi asub ilmutama jää algosakeste märke, hakates vaikselt välistama osade karastussuplejate kommet pea ees külmenevasse vedelkeskkonda siseneda. Ürituse patrooniks on külmapõlgurite seltskonnale kujunemas hr Karro, kes tituleerinud ennast kõlaval häälel ka juba „Icemani“ tiitliga. Paraku meenutab „Jäämees“ rohkem Saabastega Kassi, ahjualuseid, pöialpoisse ja teisi sääraseid lapsepõlvest tuntud muinasjututegelasi, kelle kohta kõiksugu jutte ja legende räägitakse küll suure põnevusega, kuid empiiriline tõendusmaterjal nende reaalse eksistentsi kohta aga tegelikult puudub. Ajal, mil talisuplejad ootavad nähtamatut Icemani ning Iisrael ja Palestiina vastastikust ilutulestikku korraldavad, avatakse Tartu kesklinnas uus pubi pahadele poistele. Kuuldes, et sealselt teleekraanilt lastakse järjepanu Deep Purple´i ja Queeni kontserte, jätan kõik muu sinnapaika ning torman tuulispasana kohale. Plaan on jõuda ka veel Rock Cafesse WASP´i fännama, kuid taatlemata kiirusemõõtjate ja hr Luiga läheneva juubeli hirmus jääb sõit järjekordsele raskerockiüritusele siiski ära.

Jõulukuu

Rahvas ootab ärevusega maiade lõppevat kalendritsüklit. Kogunud suure karupersetäie tikke, konserve ja küünlaid, hakkavad hullunud hordid viimsepäeva ootuses kõikvõimalike mägede, püramiidide, Noa laevade ja Häädemeeste kirikute poole rühkima, kust galaktilisest pärapõrgust saabuvad rohelised mehikesed ettenägelikud hädalised peale korjavad ning lendavate taldrikutega päästvasse kosmoseparadiisi sõidutavad. Õnneks, nagu jõulude paiku ikka, saabub viimasel hetkel TV3 vahendusel kohale John McClane, kes õelate maiade ettekuulutuste lõksu jäänud inimkonna vältimatust Nibiru-hävingust päästab. Küll ei tähenda see aga edasikulgeva elu meelakkumist. Hooaja viimases kossutrennis vigastab pläralõuast Käpa-Ints oma õlga, mille kohta tuleb nüüd lakkamatuid kaebejutte taluda kõik järgneva aasta 365 päeva. Kuna õudne lõpp on alati parem kui lõputu õudus, jääb üle vaid loota, et maiade ettekuulutus läheb siiski täide ning kalendritsükli eksimus ei ületa ühte aastat.

Nii palju siis aastast 2012, maailmalõpu aastast. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!