Tuesday, January 10, 2012

"Kõik Pätsi" 10 aastat hiljem!

7. jaanuar 2012 oli teatavasti mälestusväärne päev, kus Kuperjanovi pataljoni pääslasse kogunes rühm reservväelasi, kes 10 aastat varem olid ühiselt siinsamas paigas oma ajateenistust alustanud. Ja mitte lihtsalt niisama rühm, vaid 2002. a STK rühm. Lipnik Nemvaltsi enda rühm! Räme blokk oleks sellisest suursündmusest kirjalikku kokkuvõtet mitte teha ning selle ürituse plussid ja miinused kokku võtmata jätta. Kuna alljärgnev kokkuvõte toimub läbi rms Treiali silmade, siis tuleb alustada ka 7. jaanuari ennelõunast, kella 10.30st, mil Treial kannatamatult pealinna poolt saabuvat lahingkamraad Tingast ootas…

Sidekontroll Tingasega tõi muudatusi ajagraafikusse. Nimelt olid Põhja-Eestis möllanud lumetuisk ja Riibaku kohvipaus oluliselt aeglustanud motoriseeritud rännaku tempot, mistõttu oht hiljaks jääda ning selle eest kohe ka lisaks saada muutus vägagi reaalseks. Teades, et paarkümmend minutit on veel aega, võtsin lühiajalise linnaloa ning läksin Lõunakeskusesse aega parajaks tegema. Patrullisin selle territooriumi seal rahulikult läbi ning hakkasin seejärel kokkulepitud positsioonile liikuma. Ja samal hetkel tulnud ettekanne Tingaselt sundis sammugi kiirendama. Vaevalt jõudsin positsioonile, kui oligi masin ühes sõduritega kohal. Kahjuks mitte küll GAZ-53, mille kastis oleks tõetruum sõita olnud, kuid tsiviilajal lihtsalt tuleb leppida kehvemate tingimustega. 

Roolis olev Tingas kruttis akna alla, et saaksin talle nagu kord ja kohus teha nõuetekohase ettekande stiilis „Taara sõjaväelinnaku esimese Tartu vahiposti tegevus vastab päevaplaanile…“. Seejärel jalastusid nii Tingas ise kui ka temaga ühes olnud Kuusksalu, Riibak ja Kuusk masinast välja. Viimane olnud kusjuures niivõrd motivatsiooni täis mees, et plaaninud algselt suisa liinibussiga Võru poole loksuma hakata. Lõpuks nõustunud siiski Tingasega tulema. Et aega ei olnud enam raisata, hõikas keegi võimalikult Nemvaltsi häälega käskluse „Masinale“ ning teekond tõotatud maa poole jätkus. Sõidu ajal vahejuhtumeid ei esinenud. Meenutati olnut, ennekõike naljakaid juhtumisi, mis kõige enam seostusid miskipärast rms Väljaku nimega. Naeru ja möla oli seetõttu palju ning vähemalt korra minutis käis läbi ka Riibaku lemmikfraas: „Sitt vana!“ Teisisõnu, masinas valitsesid suured distsipliiniprobleemid ja verbaalne säbelemine.

Läbi Võru linna pataljoni pääsla juurde jõudes, parkisime masina teisele poole teed asuvasse parklasse (iseenesest kahetsusväärne, et väljaõppeks vajalikku metsa oli ohverdatud mingisuguse mõttetu parkla tarvis). Üle tee oli juba näha tõkkepuu juurde kogunenud seltskonda. Teadagi, et meie mehed! Tingas arvas kauge maa pealt hetkeks ära tundvat ka Tambergi, kuid kiire analüüsi korras mõistsime, et see nägemus osutus siiski ekslikuks. Esiteks polnud ühelgi meestest kimanot seljas, samuti ka mitte kahte relva üle õla. Võtsime ennast nüüd viiekesi n.ö. kahte kolonni ning hakkasime enam-vähem rivisammul pääsla poole astuma. Samm läks aga ruttu sassi ja seda peaasjalikult Tingase ülikiire sammusageduse tõttu, mis oli seletetav mehe hirmsast tahtest kiiremini kohale jõuda.

Esimesena sai käsi pihku pistetud Silver Antsovile, seejärel aga juba Sibulale. Temale järgnesid ülejäänud kamraadid nagu Gutmann, Sermat, Põllu, Mägi, Alamaa, Käomets, Toode, Lepp, Ojala, Orupõld ja Aruoja. Ning loomulikult kõikevägevam, leitnant Aimar „The Nemmu“ Nemvalts ise. Nemvaltsiga kätlemine oli ilmselt igale sõdurile sama ülev hetk nagu tiibetlastel Dalai Laamaga kohtumine – kohe tunned, kuidas sinusse voogab seda 10 aasta tagust energiat ja sõjalist powerit. Samas oli meie rühmaülem aga karm ja õiglane, tehes mulle koheselt ka esimese noomituse meie masina 6 minutilise hilinemise pärast. Mingisuguse hädise põhjuse (a´la kehvad teeolud ja lumetorm) ma mokaotsest talle kokutasin, kuid eks igaüks saab ju isegi aru, et sisuliselt mingisugust vabandust sellisele eksimusele olla ei saa.

Nemvalts võttis seejärel mehed kokku, pani pataljoni külastuse marsruudi paika, määras vastutavaks allohvitser Toode ning tõmbas seejärel enda vokiga (kahjuks mitte see Rootsi oma) kasarmu suunas minema, et miskit meie jaoks ette valmistada. Ja ilmselt ka sissejuhatava osa plusse ja miinuseid kokku võtma. Meie lonkisime aga Toode juhtimisel ebakorrapärase rivina sõdurikodu poole, milleks ei ole üldsegi mitte enam kasarmualune keldriurgas, vaid ülemise pääsla juurde ehitatud moodne majakolakas. Hoone esimene korrus koosnes suurest saalist ühes müügiletiga, peldikutest, piljarditoast ning garderoobist, ülemine korrus aga raamatukogust ja itimeeste punktist. Samuti müüdi üleval ka igasugust pataljoniteemalist ninni-nänni. Kuna suitsugranaate, lõhkepakette, mundreid ega muud olulisemat lahingukraami seal müügis ei olnud, vähenes ka enamiku meeste entusiasm oma rahataskut tühjendama hakata. Uudistati pigem niisama. Seda, kas Sibulat omal ajal köitnud raamatukogumutt ka seal ülemisel korrusel ringi figureeris, ei oska küll öelda, aga igatahes all toiduletis olevatele suurerinnalistele tädidele lendas Mägi küll otserünnakuga peale.

Järgmiseks liiguti vahtkonnamajast möödudes vana head jooksuteed pidi uude õppehoonesse. Paremat kätt jäi ka pataljoni laatsaret, mida nähes Riibaku silmad mälestustest unelevalt sädelema lõid. Kuuldes aga, et leitnant Rooni seal enam ei ole, tuli mees oma unistustemaailmast taas tagasi ning laatsa vastu suurt huvi enam ei tundnud. Õppehoonesse sisenedes vedas Toode meid kõigepealt keldrikorrusel asuvasse lasketiiru. Edasi aga ülemise korruse auditooriumi, mille ees ootas juba oma rühma lisaks Nemvaltsile ka veebel Tuul. Tuul, kelle nägu peeretas rõõmust nii et vähe polnud, hakkas kõiki kättpidi tervitama, püüdes samal ajal näod ja nimed oma ähmastes meenutustes kokku sobitada. Nägupidi ta küll kedagi eriti ei tundnud enam (Sibul muidugi välja arvata), kuid nime kuuldes hakkas mälu siiski selginema ja mälestused elavnema. Kuid juba saabus kohale suur autoriteet Nemvalts ja kupatas kõik see mehe auditooriumisse pealiku (st tema enda) kõnet kuulama.


Auditoorium ise meenutas midagi sellist USA Kongressi parlamendisaali sarnast. Nemvalts ronis pealuuga ehitud kõnepuldi taha ja hakkas projektori abil pataljoni uut korda tutvustama. Vaimustuses ta sellest uuest korrast loomulikult polnud, kuid ta püüdis enda pettumust vapralt taltsutada. Tuul sedavõrd kannatliku meelt ei omanud ja saatis mitmed asjad koheselt karuperse. Arenes üleüldine diskussioon, mille käigus jõudsime lõpuks ühisele ja loomulikule järeldusele, et kümme aastat tagasi oli ikkagi rohi rohelisem ja tääk haljam. Rääkides muuhulgas planeeritavatest ehitistest mainis Nemvalts irooniliselt, et „keegi hull tahab ülemise pääsla juurde veel kabelit ehitama hakata.“ Samas keegi ei hakka ju „Kabelit“ ehitama, nii nagu ei hakata „Põllu“ peale sitta viskama.

Ringkäik jätkus vana hea staabimajaga, mille teisel korrusel me enamuse ajateenistusest resideerisime. Ühes Tingase, Riibaku, Sibula ja Kuusksaluga jäime veel auditooriumi kõnepuldi juurde fotojäädvustusi tegema ning liikusime seejärel Kuusksalu juhtimisel ülejäänutele järgi, miskipärast küll valest uksest. Seetõttu oli üllatus suur, kui õues mitte ühtegi hingelist ei näinud. Hakkasime siis omal käel kasarmute juurde vantsima, kuid kuna igal pool valitses täielik tühjus, liikusime peagi õppehoone teise otsa, kus kogu rühm meid kannatamatult ootas. Ühesõnaga, räme blokk! Õppehoone ees andis igaüks oma ülemustele ka aru, mille tühja-tähjaga ta tsiviilelus tegeleb. Siin ei suutnud ületada keegi Sibulat, kes maismaa välismissioonidest tüdinuna hakkab veebruarikuust alates Somaalia rannikutel piraate küttima.

Nii kui rühm jõudis staabimaja keldris asuvasse uue sisustusega jõusaali, hakkasid Sermati musklis käed kummalisel kombel kihelema. Võib vaid aimata, milline soov teda valdas kõikide nende rauakolakate ja instrumentidega jõudu katsuma asuda. Ka Orupõllul tuli võlli tunne sisse, kui oma pisikest spordiinventaride hoiuruumi nägi. No see, kus ta omal ajal tundide kaupa leboasendit harjutas, mobiiltelefone laadis ning spordivarustust kõrvale nihverdas. Et mehed (eriti Sermat) loomaks kätte ära ei läheks ja möirates rauda vägistama ei tormaks, liiguti kiirel sammul ülemise korruse magalaid ja olmetingimusi uudistama. Koridoris suurt midagi muutunud polnudki. Ehk vaid värvitud seinad ja uus põrand, relvakappe ka ei paistnud enam kusagil. Keskmine magala, kus omal ajal 3. jagu ühes majandusmeestega öösiti puhkas, oli saanud samuti küll värskema väljanägemise, kuid laias laastus siiski, Bogdani väljendit kasutades – „samasugune“. Rahvast kasarmutes eriti polnud. Eks nädalavahetus ja linnaload tegid oma töö. Vaid paar üksikut sõdurit istusid oma taburettide peal kotte laiaks. Kiigates pesuruumi, haigutas sealgi tühjus. Tavaliselt oli seal ju kasvõi pisikest pässikasvu leitnant Pihlagi, kes 45 minutit järjest nägu loputas või mõnel muul perversselt aeganõudval moel oma hügieeni eest hoolt kandis.

Järgmises kasarmus oli veebel Tuul pannud meile põrandale suure hunniku relvi ja varustust. Nii sa igaüks üle pika aja taas näppida oma kaitseväeaegset naist …eee ptüi, tähendab Galili. Ahnelt aeti käpad külge ka kuulipildujatele ja tankitõrje relvadele. Kuigi veebel Tuul püüdis relvade osas põhjalikku tutvustust teha, võttis Sibul siiski vana sõjardina tihti temalt jutulõnga üle. Tuulel jäi see aeg üle vaid tühjalt lohvi haugata ning muiates vaikida. Ja lõpuks öelda, et „Sibul, sa räägid liiga palju.“ See aeg, kui Tuul ja Sibul üksteise võidu rühmale varustust tutvustasid, andsime meie Tingasega aga Nemvaltsile aru puuduva isikkoosseisu kohta, rühma kokkuajamise protseduuridest ning samuti ka varasematest väiksematest kokkusaamistest. Kuuldes, et varasemalt on osa rühma igasuguste kartulipüsside, kummipaatide jms abil ka väljaõpet harrastanud, ütles Nemmu muheledes, et „laste mängud“. Kuid loomulikult oli näha, et see tegi talle rõõmu, et tema rühm niisama kotte ei süga, vaid sõjaväes õpitut ka tsiviiltingimustes meeles hoiab.

Enne kui suundusime riviplatsile vana Juliuse enda juurde, põikasime läbi ka kasarmu saunast. Kuna kerist polnud meie tarbeks kuumaks köetud, piirduski asi vaid selle pealiskaudse imetlemisega ning Põllu ja Riibaku kiidulaulu kuulamisega, kuidas nad üksteise võidu Reet Linnaga saunas olevat käinud. Järgmisel hetkel olime aga kõik juba Julius Kuperjanovi ausamba ees, lipumasti kõrval ning üles rivistatud pildistamiseks. Vaatamata Riibaku ETV-s omandatud kaamera käsitlemise oskustele teda siiski nii püha hetke jäädvustamiseks objektiivi taha ei usaldatud. Selle tarbeks võeti kasarmust keegi pädevik reamees, kes legendaarsed klõpsud ka külma närvi hoides ära tegi. Et Riibak aga ei solvuks, lasime tal klõpsida paar pilti minust, Tingasest ja Juliusest. Riviplatsilt lahkudes kõlas valjuhäälsel toonil ka Nemmu käsklus „Rivi korda!“ Krt, võta või linti ja pane endale telefonihelinaks.

Kerge tiiruga söökla tagant paralleelselt takistusrajaga käisime läbi ka sealse masinapargi ning suundusime seejärel veelkord sõdurikodu juurde. Viimase vastas oli ka üles vuntsitud ohvitseride kasiino, mis mäletatavasti oli too aeg selline lobudikust sara, et isegi linnud lendasid sellest kõht ülespidi üle. Kuna meil Tingasega oli 10 aastat tagasi tehtud selle lagunenud „puukuuri“ peaukse ees üks ühine pilt, siis soovisime seda teha nüüdki. Meie kuldaväärt fotoplaan võttis aga Toode kergelt kogelema ning ta hakkas soiguma seal mingisugustest kaameratest ja muust värgist, mis ei tohtivat piltide peale jääda. Noh, ühesõnaga lõi mees kuseks! Aga kuna Toode oli täna teinud tänuväärset tööd ning meid mööda pataljoni ringi vedanud ja infot jaganud, siis me andestame talle selle kõhklushetke.

Pääsla poole minnes üritasime Nemvaltsilt veel viimast võtta. Ehk kostub mõni kuldaväärt fraas, väljend või tarkusetera, mida eluks ajaks kõrva taha panna. Loomulikult ei tulnud siin pettuda. Meenutades Tingasega kunagise ltn Sõukandi (oli üks punapäine vana, kes meile käsitsivõitlust natuke õpetas) ütlusi nagu „pastakas silma“ ja „võtmekimbuga üle lõusta“, täiendas Nemmu seda omalt poolt „pangakaardiga üle otsaesise nii, et verekardin üle näo“. Lisaks selle avaldas ta aga kahetsust, et ei saanud minna Nursipalu väljaõppekeskust vaatama, kuna mingisugused lohvid seal hernepüssidega sõda mängivat. Nõndaviisi vesteldes jõutigi märkamatult pääslani. Veel üks tugev käepigistus rühmaülemale kõikide poolt ning nii meid taas väravate taha kupatati.

Tekkis suur küsimus - mis edasi? Sermati ettepanekul otsustati kaaluka häälteenamusega liikuda Tartusse ja seal mõned õlled teha. Kõige rohkem kaotasid sellest plaanist Rõngu krahvid Orupõld ja Ojala, kes olid täispangale välja läinud ja Võrru juba hotellitoad sebinud. Nii olid nemad esimesed mahajääjad ühes Sibula ja Lepaga. Tartus löödi ühiselt õlle- ja napsuklaase kokku, heietati mälestusi, uuriti fotoalbumeid ning peeti tulevikuplaane. Aga kuna paljusid ootasid juba ees tsiviilvahtkonda/toimkonda minek ja muudki teenistuskohustused, siis hakkas isikkooseisu arv tasapisi vähenema ning lõpuks olid alles jäänud veel vaid Alamaa, Sermat ja Mägi. Üllatuskülalistena laekusid ka kadunud pojad, reamehed Mõtus ja Kivi.

See lõi väljaõppele uue elu sisse. Üha enam hakkas Sermati hääl bravuurikamalt valjenema, üha enam Alamaa käepigistused tugevnema ning üha enam üritas Mägi romantiliselt iga möödaläinud tütarlapsega üksikvõitleja liikumisviisidest rääkida. Oli näha, et need olid motiveeritud mehed, kes valmis kusagil ööklubis veel selle kokkutuleku viimast ja otsustavat lahingut andma. Ja ei saa olla ju mingisugust kahtlust, et nad sellest võitjana ei väljunud.


                                     Aastal 2022 taaskord lahinguväljal näeme, Raisk! 


Wednesday, January 4, 2012

2011. aasta aruanne

Aastanumber 2011 on nüüdseks möödanik. Uus aasta tuli, nägi ja võitis ning tõrjus oma eelkäia igaveseks ajaloo varasalve. Lugupidamisest vanakese vastu teeksingi siinkohal kiirpõike möödunud aasta kaheteistkümnele kuule.


Näärikuu Uus aasta ei saabu mitte tavapärase paugu vaid hoopis euroga. Seniajani taskuid täitnud krabisevad paberkeresed, -tammsaared ja -koidulad asenduvad nüüdsest eri mõõtu ja servasakke omavate müntidega, mille vermimisel on lisaks vasele tõenäoliselt kasutatud ka kõiki teisi Mendelejevi tabeli odavmetalle. Vana kooli inimestele, sealhulgas ka minule, antakse siiski kaks nädalat armuaega ausate eesti kroonide vahetamiseks kõikvõimalike kaupade vastu. Lõplik hüvastijätt viimaste kupüüridega toimub pidulikult Apollo raamatukaupluses, kus soetan enesele raamatu D-päevast. Lisaks kroonile löön otsustavalt hingekella ka oma 2010. aasta suurprojektile, biitlisoengu kasvatamisele. Arvestades asjaolusid, et fänniarmee noolib minult juba Paul McCartney pähe autogrammi, šampooni ja balsamit kulub rohkem kui juustu hiirte pulmalauas ning üleüldse on kogu sellest pullist kopp ees, põristan keldris oma muljetavaldava afropahmaka apraadiga maha. Kuna PRIA-st mingisugust põllumassiivide niidutoetust minu pea jaoks ei eraldatud, tuli lõikuseks kulunud elektrivoolu raha mul endal kinni taguda. Eurodes!


Vastlakuu Kuu algab Tartu Rahu kangelasliku tähistamisega, mille suurejoonelisus tipneb õhtuse talisuplusega Verevi järves. Et patriootlik meelestatus ja piiritu isamaalisus jääkülmas vees kügeledes tahaplaanile ei vajuks, asetati auku ronides pähe ka Eesti trikolooriga ehitud talupojamüts, mis kahtlemata oluliselt soliidsem peakate, kui meie esileedi vildist kokku traageldatud turban tema Rootsi visiidi ajal. Olgugi, et paarsada aastat tagasi oleks iga Tongo saarestikus elanud suguharunõid kõhklemata selle kotiriidest disainitud kiiverkübara oma tseremooniamaski vastu välja vahetanud. Presidendiproua stiili üle pihku itsitamine võtab hetkeks ka kurvema tooni, kui tuleb teadaanne kitarrilegend Gary Moore´i surmast. Nii Evelin kui ka jääaugus suplejad võtavad siinkohal hetkeks oma peakatted maha ning meenutavad legendi tema parimates hetkedes. http://www.youtube.com/watch?v=fKogZnQsbB4Kevadkuu/watch?v=fKogZnQsbB4


Kevadkuu Suur valimiskoomusk tuuakse televusseri, raadio ja interneti vahendusel igale huumorisõbrale otse koju kätte. Võidujooks parlamendikohtadele on kirjum kui mutionu juurde kohale vajunud sünnipäevaseltskond. Tippkoomikute „Benny Hilli“ auhinnale kandideerivad vihase rebimisega roheliste erakonna kodanikupalk ühes paaniliselt hirnuva Talvikuga, väliskapitali märatsemisest undav sõjakas iseseisvuspartei ning kristlikud demokraadid, kelle arvates põhiseadus ja riigieelarve ühes muude dokumentidega on kasutu rämps, kuna olemas on ju ikkagi piibel. Et naeru- ja kõhulihastele valimisrallist puhkust anda, saab viimaseid talvekülmi usinasti õhtustele linnajooksudele kulutatud. Ennekõike põhjusel, et ükski muu liiklusvahend pole enam piisavalt ohutu, eriti just jalgratas, mis Liibanoni röövlite hirmus seisab vaikselt ja peidetult oma poollössis kummidega keldrinurgas varjul. Ei või iial teada kaugele see Bekaa org tegelikult ulatub.


Jürikuu Veerpalu, Alaveri ning Tableti-Toomase ülekullatud kaardimajake variseb ühe ööga kokku. Dopsiskandaal haarab endasse kogu Eesti rahva ning meedia püüab rahvuslikule šokkuudisele anda ülemaailmse tähtsusega mõõtu. Viimasest ei tule loomulikult aga midagi välja, kuna juhmil avarilmal pole õrna aimugi murdmaasuusatamise suguse marginaalse spordiala tegemistest ega toimetustest. Vastukaaluks globaalsele huvipuudusele toimub minu saunas aga see-eest elav ja sisutihe konverents tekkinud olukorra analüüsimiseks. Kuna ka kõige naiivsemale peaks nüüdseks selge olema, et Verps on dopsi tarvitanud, keskendub arutelu pigem suusaliidu aastaid väldanud nahaalsetele ja maffialikele tegudele. Tugeva leili ja mitme õlle toel muutub laskesuusatajatest, suusahüppajatest ja muidu spordihuvilistest koosneva saunakollektiivi konsensuslik lärm peagi sedavõrd suureks, et vahepeal saunalava hõivata jõudnud kass peab targemaks sealt jällegi vehkat teha.


Lehekuu Sääserohke kevadperioodi viimane vaatlus saabub närvipõletikuga, mis lööb jalalabasse nagu ishias Tootsile pähe. Igasugune sportlik tegevus vajub sundkorras tahaplaanile, mistõttu avastad ühtäkki meeletus koguses vaba aega, millega pole aga tilligi peale hakata. Logelevat ajaviidet pakub kollektiivne ookeanitaguse profikorvpalli jälgimine klassivenna juures. Kuna varahommikuste mängude ühisvaatamine saab töökohustuste tõttu toimuda alles õhtupoolikuti, tuleb põnevuse säilimise huvides elada tervet päeva vältavas infosulus. See ei ole lihtne, raisk! Korvpallilahingutega pikitud internetivaba jalateraapiat aitab vahelduseks ajatada ka 4000 tükise puzzle kokkupanek, mille tükkide ümberpööramine võtab ainuüksi juba kaks päeva aega. Lisaks peetakse longates maha ka suguvõsa esimene mitteametlik golfiturniir, mille käigus vastniidetud talumaad saavad tunda tõhusat kevadkündi ning mille järel pooled pallid on tänaseni teadmata kadunute nimekirjas.


Jaanikuu Kuumus tahab hinge seest välja põletada, kuid himu sporti teha on suurem kui tiigivetele ilmunud pardiperel saia kugistada. Maniakaalne liigutamishimu võtab sedavõrd idiootsed mõõtmed, et kellaajad alates 17.30st kuni 22.00ni on terve kuu vältel pea igapäevaselt kehakultuuriliste tegevustega hõivatud. Ja koguni niivõrd, et pole korralikult mahti isegi jaanipäeva pidada. Samas eks ole see ka loomulik, et üks õige ja eestimeelne inimene ei tähtsustagi alkoholist ja grillrasvast läbiimbunud jaaniöö lakkumisi liigselt üle. Tähistamist väärib ennekõike ikkagi 23ndal toimuv võidupüha. Kohapeal kaitsejõudude paraadi jälgides, hakkab ühtäkki taevas kurjakuulutavalt kõmisema ning päädib kahe suure metallikolaka pikeerimisega üle paraadiliste peade. Üteldi, et olevat vabaduse helid ja NATO hävitajad. Kõik aga sugugi seda meelt ei ole. Alternatiivse variandina pakutakse välja pigem Kivirähi poolt kirjutatud Rehepapist tuntud kratte, kes kolme sõstramahla tilga eest enesele Vanakuradi käest hinge saanud ning nüüd peremehe käsul kiltriraisa sahvrit tühjaks tegema kihutavad.


Heinakuu Esimest korda elus asetan oma jala Saaremaa pinnale. Kuna vallandunud eurokriisi hirmus tuleb rahaga säästlikumalt ümber käia ning luksuslikke priiskamisi a´la praamipiletid enesele lubada ei saa, tuli ajalooline teekond ette võtta ujudes. Tugevast rahapuudusest ja kõrgetest kütusehindadest ajendatuna saab kondimootori abil sulistades teisigi Eestimaa veekogusid (nt Saadjärv ja Rõuge suurjärv) kambakesi ületatud. Võistlusmomendi säilimisele kuival maal aitab tugevalt kaasa naiste jalgpalli MM finaalmängu jälgimine, mille eel sõlmitakse tulemuse osas ka sõpradevaheline sümboolne kihlvedu. Panustamine pisikestele pilusilmsetele Jaapani tädikestele kannab üllataval kombel vilja ning tasuta teenitud Asahi nimeline õlujook ei ole kuumal suvepäeval küll kunagi liiast.


Lõikuskuu Puhkusekuu algab Otepää seikluspargis Tarzani mängimisega. Männilatvade kohal rakmetega maa ja taeva vahel kõlkudes tuleb vägisi meelde lasteraamatus „Agu Sihvka annab aru“ kirjeldatud film „Fantoomi tagasitulek“, millest tiivustatuna riputasid raamatukangelased põlevat taskulampi hammaste vahel hoidva kambajõmmi rakmete abil internaatkooli koridori kummitusena ülesse. Ja seda niivõrd tõetruult, et internaadi elatunud öövaht Sidorov oleks peaaegu südamerabanduse saanud. Fantoomtrikke tehti mujalgi. Jõuetus vihas ümber Arbi järve saladusliku saksofonimängija otsimine eirab igasuguseid reaalse maailma alustõdesid ning viitab pigem vaimumaailma olemasolule. Kuna pillimängu helid jooksutavad meid härra Kiiskmaniga järjepanu ühest kaldast teise, võib hakata uskuma Elvise elusolekut. Mis sest, et Elvis tegelikult saksofoni ei mänginudki.


Mihklikuu Algab suur korvpalli EM-i jälgimine, mis kulgeb aga paraku põhimõttel „ükskõik kelle poolt ma ka parasjagu ei oleks, see saab ikka pähe“. Töötan välja geniaalse plaani õel spordijumal üle kavaldada, püüdes meelega hakata ebasümpaatsematele tiimidele pöialt hoidma. Paraku kukub hirmkaval plaan läbi ennekõike minu enda hädise suutmatuse tõttu südames pooli vahetada ning iseendale valetades ausat nägu teha. Lahenduseks saaks siin olla ainult erialase valetamiskursuse läbimine, kus õppejõuks võiks olla kunagi 90ndatel isa firmas töötanud pläralõuast härra Kroon. Ületamatu luiskamisproff, kes suutis veenda linnaprouasid searasvaga täidetud suitsukapsast tegema ning pani lisaks veel ühe mutikese ka uskuma, et tema ahi ei tõmba just seetõttu, et ta puid valepidi ahju paneb. Ladvapool pidavat ikka ees olema. Käesolev kuu toob endaga kaasa ka korralikud treeningkoormused, mille tulemusena kogu organism muutub tugevaks nagu sepavasara all hõõguv rauatükk. Kuumaksrassitud raudkere (ha ha haa) karastavaks jahutamiseks kõlbab suurepäraselt sügisene tiigivesi. Kuigi vee temperatuur hakkab talvisemaks muutuma alles järgmise kuu lõpus, on tekkinud ikkagi mitmeid nn arvamusliidreid, kes minu vaimset seisundit ebastabiilselt ohtlikuks peavad ning mulle polsterdatud seintega tuba ja pikkade käistega hullusärki soovitavad.


Rehekuu Maakera rahvaarv ületab 7 miljardi piiri. Sellest umbes 0,14 protsenti vaevlevad emotsionaalse jalgpallihaiguse käes. Põhjuseks Eesti vutimeeste imeline edasipääs EM valikgrupist. Üleriiklik jalgpalliline massihüsteeria saadab katkematult kõiki oktoobrikuiseid tegemisi, samas kui pidev tormituulte undamine peaks pallitagumise asemel tooma rahvasporti pigem sellised meelelahutuslikud alad nagu tuulelohede lennutamine või lagedal platsil 6x8m suuruse koormakatte kokkuvoltimine. Viimast sai tugevate tuuleiilide saatel olude sunnil ka reaalselt praktiseeritud, kusjuures ettevõtmise õnnestumisprotsent varieerus pidevalt pöördvõrdelises seoses roppude väljendite arvuga. Üleüldse oli suures vihahoos himu tulist tõrva sülitada ja jooma hakata, kuid treeningtsüklist tulenev kainusperiood pani kuldaväärt plaanile veto peale.


Kooljakuu
Sõber Jaan hakkab abielusadamasse tüürima. Et meri enne ankrusse jäämist võimalikult tormiseks ajada, korraldatakse peiule 24h nonstop poissmeeste pidu. Õppematerjaliks vana klassikaline Tom Hanks´i 1984. aasta komöödia „Bachelor Party“. Erinevalt filmist, rõhume meie siiski rohkem mobiilsusele ning rendime ürituse tarbeks suur ekskursioonibussi ühes ruuporiga. Nimetatud abivahendite abil liigub lärmakas seltskond läbi kõik Jaani nooruspõlve elu- ja trennipaigad, tungides seejuures ühtlasi ka tema eraelu kõige sügavamatesse ja pimedamatesse soppidesse. Lõppkräu jaoks keeratakse bussinina aga pealinna poole, kus Valli baari millimallikast ja Dublineri pubi õllest täisjoodetud Jaani sunnitakse alla kirjutama Poissmehe Vande Lepingule, mis annab ta sõpradele edaspidiseks piiramatu võimu Jaani isiksuse, tegude ja ka külmkapi sisu üle. Pidu lõpeb neljatunnise tagasisõiduga, mille käigus jõuab isehakanud õhtujuht härra Luiga oma hääle bussimikrofoni ära kärestada, härra Kübar hot-dogi järjekorras venelastega raksu minna, härra Rautsik fooride ja autode vahel jalgpalli triblada ning kõige tipuks härra Tammeorg veel põiepeatuse ajal metsa ära kaduda.


Jõulukuu Kümne kraadisest talvesoojast ja üliinimese Kim Jong il´i surmast muserdatud rahvas ihkab jõulukingitusena saada endale lund. Nii defitsiitset kaupa aga poeletid paraku ei paku. Pealegi peaksid kingiahned inimesed teadvustama endale põhimõtet, et „andmine on alati suurem rõõm kui saamine“ (vana heteromeeste vanasõna). Ning ka seda, et teaduslik tõestus välistab tegelikult igasuguse jõuluvana eksistentsi võimaluse, mistõttu kingisaamise tõenäosus kahaneb loogiliselt võttes pea olematuks. Et rahva meelepaha ei paisuks stiihiliseks mässuks, oleme kapral Tingasega välja kuulutanud üldmobilisatsiooni oma ajateenistuse aegsele rühmale. Kuna kogunemise kuupäevaks on määratud 2012. aasta 7. jaanuar, siis ei ole enne seda ka mõtet mingisuguseid tobedaid uusaastalubadusi välja käima hakata. Eriti kui ei ole plaaniski neid kunagi täitma hakata.


Nii palju siis aastast 2010. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!