Stratovarius & Helloween

13. detsember 2010

Killukesi kontserdifilosoofiast
Napp nädalake kõigest möödunud Waspi kontserdist, kui taas tuleb kodukoha tolm jalgelt pühkida ning Rock Cafe suunas rännuteed alustada. Eks ikka jälle seda saagimist ja keevitamist kaifima minna. Heavynäppu viskama. On see inimeseloom juba kord selline kiiksuga tegelane, et laristab oma raha tihtipeale igasugustele kummalistele elamustele. Osad hulguvad reisides ümber maailma ringi justkui omaaegsed Marco Polod või Magalhaesid, pildudes oma karmanist suure kaarega kuldveeringuid kas siis viltuse Pisa torni külastamiseks, Egiptuse püramiidide vahtimiseks või hoopis Taimaa transvestiidihõngu litsidega hullamiseks. Ise sellise laristamismoevoolu esindajate hulka ei kuulu. Mina nimelt kulutan oma seibi hoopistükkis kontsertelamuste peale. Rockkontsertelamuste! Ja paganama õige lähenemine kah. Sest ega kõiksugused Pisa tornid, Egiptuse püramiidid ja Hiina müürid, samamoodi ka Tai litsid, ei kao ju kuhugi. On nad enne olnud, on praegu ja on ilmselt ka paarikümne aasta pärast. Eeldusel, et Kim Jong Il tuumasõda ei aktiviseeri või usklike taevataat uut veeuputust ei orgunni. Aga vaat need vanad rockisaurused – nemad on paraku nii või naa paarikümne aasta pärast vanadussurma surnud. Ja ei siis neid enam mingi väega lavale saa meelitada. Olgugi, et nende muusika elab küll edasi ja igavesti, kuid kontsertelamusest võib oma ahned mokad siiski igaveseks puhtaks pühkida.

Juhindudes eelkäsitletud filosoofiast, tõttasimegi nüüd suure õhinaga seda Saksamaalt pärit powermetal kollektiivi Helloweeni vaatama. Olgugi, et aastal 2008 sai Rabarockil neile juba kärarikkalt kaasa elatud. Lisaindu tänaseks kontserdiks andis kõvasti juurde ka nn. soojendusbänd, kelleks ei keegi muu kui põhjanaabrite soomlaste metalligrupp Stratovarius. Just nimelt „niinimetatud“, kuna Stratovarius pole Helloweenist teps mitte kehvem kraam ning kontsertõhtu võib seetõttu vabalt kujuneda kompromissituks, kuid siiski sõbralikuks heitluseks stiilis „kes on ikka kelle soojendusbänd?“. Juhtumid, kus soojendusbänd seljatab peaesineja, ei ole ajaloost tundmatute killast. Meenub koheselt aasta 2005, Haapsalu ja Alice Cooperi kontsert, kus nn. soojendusbändiks oli erikülalisena vana rockiklassika Uriah Heep, kes tegi lõdva randmega peaesinejale silmad ette. Nii, et kõike võib siin ilmas juhtuda. Et meres sukelduv akvalangist tõmmatakse metsatulekahjusid kustutava helikopteri veekotti - ka see võib juhtuda. Et mees kasutab välgumihklit valgustamaks kütusepaagi sisu, et veenduda, et seal pole midagi tuleohtlikku – ka see või juhtuda. Asi siis Stratovariusel üks fritsude bänd lavalaudadel üle mängida.

30 minutit tühja
Aga juhtuda võib ka hoopis muid asju. Näiteks see, et kui lähed koos härra Tammeoruga kolmandat reisikaaslast härra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi peale võtma, pole eelnimetatud tegelasest ei kippu ega kõppu. Vabanduseks pobiseti telefonis miskit stiilis „mul läheb veel aega“. Läkski, kõva pool tundi. Alles siis Ivo saabus. Kuid militaarkeeli öeldes olime 30 minutit lihtsalt tühja pannud. „Aeg tuleb nüüd igas mõttes tagasi teha“, ütlesin ma Ivole ning surusin samaaegselt talle Double Bocki pudeli pihku. Spetsiaalselt tema jaoks ostetud. Aitab kiiremini järje peale saada. Tegelikult oleks ootamise eest pidanud Ivole muidugi mingisuguse kange 9-kraadise ja tökatimaitselise importõlle muretsema. Ja seda mitme pudeli jagu, mille manustamise tulemusena oleks poisile hommikuks tekkinud selgelt äratuntav meditsiinilise diagnoos „Hiina mesiniku hommik“ – silmad pilukil ja peas sumiseb. See kuldaväärt plaan jäi ära aga kahel põhjusel. Esiteks polnud sellist importkraami kuskilt võtta ning teiseks oleks eksisteerinud ka reaalne oht ise eelnimetatud haigusesse nakatuda. Kuna sõber ei taha kellelegi halba, ulatasin Ivole järgmise purgi juba kontrollitud, vaktsineeritud ja kristalliseeritud Saku Originaali. Ole meheks, Ivo!

Maanteelahingud
Teekond tõotatud rockimaale sündis taaskord vana tuttava punase Yarise abil. Masin, mille võib Bauhoffi ehituspoodi panna murutraktoritega ühte ritta ning seejärel kindel olla, et mõni meeleheitel koduperenaine ta muruniitmisaparatuuri pähe ka ära ostab. Aga kui nimetatud sõiduriist viib meid samamoodi pealinna nagu viiks meid sinna ka uhiuus Lincoln Town Car, siis pole ühtegi põhjust nurisemiseks. Hubane õhkkond, purkidesse villitud kesvamärjuke, cd-makist tulev hea muusika, regulaarsed „tühjenduspeatused“ – mida sa hing veel ihaldad. Teekond oli ühtlasi ka hariv, kuna saime teada, et liikluseeskirju on võimalik tõlgendada õige mitmeti. Nii arvas näiteks üks meie ees kulgev sõidukijuht, et temast kui aeglasemast autost möödaminek on reeglite järgi raudkindlalt keelatud ning igat sedasorti katset tuleb kõikvõimalikul moel takistada. Iga hetk, mil meie lülitasime suunatule sisse, et tema 80km/h veerevast käulast mööda kulgeda, tegi tema täpselt sedasama. Nii toimus selline kassi-hiire mäng mitu korda. Olles lõpuks jõudnud siiski tema kõrvale, lisas isehakanud Texase korravalvur viimases hädas gaasi, et meid mitte vahele lasta. Imestushüüete ja vandesõnade saatel see meie autojuhil Mardil siiski tema kiuste õnnestus, mille peale kostitati meid veel kilomeetri jagu tagant tulede vilgutamisega. Puudujäägid ajutegevuses on sellisel tüübil kahtlemata tuvastatavad. Või oli tegemist siis tõepoolest nii suure vormelifanaatikuga, et kujutles end Schumacherina, kes parasjagu Häkkineniga MM-tiitli eest otsustavat lahingut lööb. 15-20 km hiljem tanklas peatust tehes, ootas Mart tee ääres seistes kannatlikult vormeliguru möödumist, et talle kõikide reeglite kohaselt väljateenitud finišilippu lehvitada. Ah jaa. Kas ma mainisin, et finišilipp oli rusikasse aetud ülestõstetud käsi, millest Viru hotelli siluetina keskmine sõrm välja oli sirutatud?

Tanklapeatuse põhjus oli lisaks näpu ja ka õlle jääkprodukte väljutava tilli vehkimisele veel teinegi. Nimelt sai meie punane sõiduruun automaatpesulast läbi lastud. Seda mitte niivõrd edevuse ja puhtusemaania tõttu, vaid hulga praktilisemal kaalutlusel. Need va rattakoopad olid jäist ja kivikõva lund nii täis, et auto värises sõidu ajal nagu Cramost laenutatud 500-ne pinnasetihendaja. Katsu sa sellise koorelahutaja seljas istudes normaalselt õlut rüübata. Ilma, et hambad suust välja ei põrise ning rinnaesine täis ei loksuks. Ivo, vana õgard, ostis endale pesu ajal tanklapoest ka kotitäie lihakonte, mida ta siis ahnelt koera kombel järas ja ragistas. Tõsi küll, viisaka noormehena pakkus Ivo meilegi osakest oma saagist. Nii me lasime kõik oma kihvadel välkuda ning püüdsime kontidest luuüdi välja imeda. Ega tühi kott siis püsti seisa.

Raskerocki kuldajastu
Jõudnud Rock Cafesse, polnud aega seal lõhverdama hakata. Tuli kohe lava ette liikuda ja positsioon sisse võtta. Iga jumala hetk võis Stratovarius peale lennata. Ja katsu sa siis juba ette trügida, kui sul tuhat punanahk ühtse Hiina müürina tee on ära blokeerinud. Aga mis kontsertelamus see on, kui pead kuskil saali tagumises nurgas või baarileti juures kõõritama. Umbes sama nagu lähed jalkat mängima, aga kogu mängu istud varumeeste pingil. Seetõttu on hea positsioon õige kontsertelamuse jaoks ütlemata tähtis. Oodatud Soome metalbänd lõigi peagi pillid üürgama ja ajas rahva kiirelt röökima. Ja põhjust kaasaelamiseks oli, sest nii bänd ise kui ka nende etteaste olid väärt kõrget tunnustust. Positiivne siinjuures oli ka sound, mis selliste metallibändide puhul kipub tihtipeale üle keeratud olema (näiteks eelmise nädala Wasp). Siin olid aga kõik kitarrid, bass ja trummid hästi eraldatavad ning mõjusid ühtse tervikuna vägevalt. Täpselt nagu ka klahvpillid. Jah need klahvpillid – sünteka soolod ja vahekäigud - on üks Stratovariuse firmamärke. Eriti esines see nende kava viimases ja ühes kuulsamas loos Black Diamond. Antud lugu oli ka minu jaoks nende etteaste kõige eredam elamus.

Stratovarius oli oma sõna öelnud, nüüd jäi Helloweeni kord. On vist ülearune lisada, et ka Helloween sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Juba ainuüksi setlist oli ütlemata minu meele järgi, sisaldades palju suurepärast kraami vanadelt albumitelt. Ikka sealt headest 80ndatest, kus kõike osati teha – nii muusikat, filme, seriaale jms. Tõeline klassikalise raskerocki kuldajastu. Ega ei saagi paugu pealt öelda, mis lugu tänasel etteastel kõige suurema mulje jättis. Eufooriapuhangus kaasa röökida väärisid õige mitmed – March of Time, I´m Alive, Future World, Ride the Sky, I Want Out jne. Ja loomulikult Dr. Stein. Mitmeti tuli nende lugude ajal mängida bändiga ka igasuguseid mänge, mis koosnesid küll käte plaksutamisest ja dueti laulmisest bändi ja publiku vahel. Mitte ehk küll nii kuulsa dueti nagu Queeni kontserditel oli Freddy ja staadionitäie rahva vahel, kuid omaette huvitav lõõritamine oli seegi.

Dr. Steini sissejuhatus
Enne viimast lugu läks lava ees ka löömaks. Juba kogu kontserdi ajal oli mingisugune kamp idanaabri keelt kõnelevaid sibulaid ennast elavasse meeleollu viinud, mis päädis üksteise meelega tõukamise ja teiste inimeste peal, seljas, jalgadel, ja krt teab kus veel, elamise ja tallamisega. Ühesõnaga nagu indlev põdrakari jooksuajal. Ok, ega kokkuvõttes möllamises midagi paha pole. Kummaline ju ka, kui rockkontsertil oleks lavaesine kuulajaskond liikumatult üles rivistatud justkui Wehrmachti sõdurid Riigipäeva hoone ees. Eks karata, röökida, plaksutada ja näppu visata tuleb ikka. Aga seda siiski nii, et teised inimesed terveks jääksid ning ühtlasi ka laval olevat näha-kuulda-nautida saaksid. Mitte ei pea rammumehe kombel higistades end jalgadel hoidma ja ogarat kampa endast nagu ränkrasket Edelaraudtee diiselvedurit eemale lükkama. Ja nii oligi, et ühel üpris rahuliku olemisega helloweenisõbral murdus üks hetk seal kannatusemootoris mingi oluline hammasratas ning ta ühele paksule tiblale kallale läks. Pärast korduvaid hoiatusi ja inimlikke palveid nende suunas, oli selline lõpplahendus tegelikult igati mõistetav ja tervitatav. Sest miks peaks laskma miskitel tibladel siin kontserdisaalis nõndaviisi laiutada ja märatseda. Ega see mingi punaarmee orkestri peaproov ole, kus viinauimas pea ja Katjuuša helide saatel oma vene hinge tuleb tingimata karu kombel välja elada. Kähmlus kui niisugune muidugi midagi erilist polnud. Rohkem läks asi verbaalsete väljendite tasandile üle, mis aga omakorda hakkas peagi häirivaks muutuma. Tegin siis ka omalt poolt ettepaneku, et võiks selle viimase loo – Dr. Steini – ilma arvete klaarimiseta ära kuulata ja fännata. Ja oh imet, sellega oldi päri. Igati õige otsus kah, sest Dr. Stein oli tõepoolest seda väärt.

Magamine on nõrkadele
Topelt-kontsert läbi, jäi veel üle vaid koju sõita. Laiskvorst Ivo hakkas aga praktiliselt koheselt rikkuma tagasisõidu kuldreeglit – „keegi ei jää magama, sest magamine on nõrkadele!“ Sellise suhtumisega minu mässumeelne ja õiglane hing kuidagi leppida ei tahtnud, mistõttu koostöös Mardiga muutsime unise mehe elukese võimalikult raskeks. Lisaks tavapärasele tögamisele ja irvitamisele, tegime minu eestvedamisel Ivost nii mõnedki laulusõnad, mida sai valjul häälel ka koheselt eteldud. Üleüldiselt püüdis Ivo küll igasugust jutulist ja visuaalset kontakti vältida, surudes oma pea tugevasti vastu autoklaasi ning püüdis uinuda. Paraku on uinumine üpris keeruline ettevõtmine, kui Mart elektriakna alla laseb ja jäine tuuleiil väsinud kangelase peakolus tuhisema hakkab. Kuna selline aknaklaasi ründav sihverplaat oli ilmselt vaatepilt omaette ja jäädvustamist väärt, sähvis üks hetk maantee ääres ka punane fotolamp. Kiiruskaamera, va nuhk. Mart oli 70-alasse natukene liigse hooga sisse lennanud. Raske juhus, aga ilmselt oli kiiruseületus siiski üpris minimaalne.

Jõudes kodukanti, ajati kõigepealt aknaklaasi vastu liibunud Schenkenberg üles. Külm klaas ühes pea alla pandud kindaga moodustasid tema ühele näopoolele korraliku punase laigu. Justkui oleks Ivo oma näoga isiklikult penalti tõrjunud. Loppis ja uimase sihverplaadiga rockimehe vastu saime me aga oma autosse ühe näitsiku, kes oli Ivo proua sõbranna ning vajas öist kojuviimist. Üritasime neiule ühiselt selgeks teha, et kojuminek, vaatamata kella poole kolmele öösel, on siiski sügavalt nõrkadele. Sellise asjaliku ja faktipõhise seisukohaga ta siiski vähemalt täna lõplikult nõustuda ei tahtnud, mille peale me tal ka üpris kergel käel minna lasksime. Sest mida ikka on äsja rockmuusikaga karastatud kontserdivägilastel ühe nõrga naisterahvaga peale hakata. Ilmselge, et mitte midagi!

Järgmistel rocki- ja heavy lahinguväljadel näeme, RAISK!

Rock Cafe ja W.A.S.P.

08. detsember 2010

Nõnda. On taas siin aeg avada vana hea kontserdirubriik. Rõõmustavalt ilus tõsiasi, et pealinnas asetsev Rock Cafe toidab jätkuvalt kõikide rocki- ja heavysõprade muusikanälga ning serveerib meile praegusel lumisel talvekuul igat masti legendaarseid muusikakollektiive ette. Ürgvana tõde ju, et ei saa kala elada ilma veeta, võti ilma lukuta ning Keskerakond ilma Savisaareta. Samamoodi ei saa ka minusugune muusikaguru elada ilma korraliku hard rockita. Olgu siinkohal ajaloohõnguliseks täpsustuseks, et kunagi leidus Eesti kaupluselettidel ka sellenimelist õlut. Hard Rock. Vana hea Saku Õlletehase toodang. Õlletehas, mille nime mainimine käivitab minu sõbra Ivo „the Cliffhanger Schenkenberg“ Kivi kurgus automaatselt okserefleksi. Vaatamata sellele, et ise ta ei tee absoluutselt vahet, kas talle tuuakse neutraalses klaasis ette A Le Coqi talveporterit või Saku Taurust. Aga eks inimene peab ju vahest millegi üle hädaldama. Las Ivo hädaldab siis õlle üle. Peaasi., et ei hädalda Rock Cafe üle, kus täna õhtul pakub head hard rocki hoopis selline kurikuulus keevitamisbänd nagu W.A.S.P.

Ajalooarhiivi väljavõtted
Ei ole esimene kord, kui on Waspi vaatamas käidud. Oli aasta 2007 ja 25. november, kui mina, härra Tammeorg ja eelpool mainitud härra Kivi ennast Waspi kontsertile vedasid. Kiire lühimeenutus sellest siinkohal:

Jah, 25. november, aasta 2007. Härra Tammeoru sünnipäev. Kolm vahvat rockiselli olid autoga teel Tallinna poole. Autoga, mille ruumi tuli meil jagada kasti produktidega (maakeeli õlledega), lolli jutu ning mingisuguse auto detailiga, mida hr Tammeorg üritas kellelegi maha ärida. Või oli see ka vastupidi - võttis hoopis Tallinnast selle endale peale. Kurat sa mäletad neid lammariärikate asju. Igatahes, olles oma plekikolakaga ühele poole saanud, oli vaja veel natukene aega parajaks teha. Härra Tammeorg, olles ilmselt mõjutatud arvestatavast kogusest lahjast alkoholist, hakkas traati tõmbama kohalikele lõbuliinidele. See aitas humoorikalt kontserdi alguseni tekkinud ajalist tühimikku täita. Hiljem oleks see osutunud ilmselt võimatuks ettevõtmiseks, kuna igasugune kuulmisvõime oli vähemalt minul küll kadunud. Ja seda järgnevaks paariks päevaks, mil kõrvus kumises sedasi justkui oleks pea Paunvere kirikukella sisse pistnud, mida viinauimas Lible jõuluõhtul kolistab. Jah, kontsert oli äge ja jõuline, kuid sound oli meeletult üle keeratud. Ka setlist oleks võinud parem olla, kuid tühja sest. Tagasiteel hakkas mind järsku hirmsasti luksumine vaevama. Kõõksusin nagu seinakella sekundiosuti. Klassikaline ravimeetod säärase probleemi vastu on teada-tuntud „joo järjest suur kogus vett ning hoia siis hinge kinni“. Mnjaa, aga kus sa võtad seal autos seda vett. Pole sellist defitsiitset kraami. Ainult õlut leidus. Kummutasin siis korraga ühe purgitäie hinge alla, seiskasin pooleks minutiks hingamise ning virutasin võidukalt rusikaga veel vastu rinda kah. Meditsiinialased teadmised olid ikka igati tasemel.

Isikkoosseisu kohaloleku kontroll
Tulles linnulennul tagasi tänapäeva, oleks õige sättida kellaosutid 16:00 peale, mil ma Aleksandri kuuspakk näpu otsas astusin reipal sammul oma kontorist otse härra Tammeoru väikebussi. Kiire toitlustuspeatus Ristiisa pubis ning pärast kerekinnitamist algas meie tänaste päevakangelaste bussi peale korjamine. Esmalt teenekas bussijuht härra Tammeorg (Mart) isiklikult. Jätkuvalt täiskarsklane, mistõttu plaan leida kaine roolikeeraja realiseerus taaskord hiilgavate tulemustega. Sõit Kvissentali rajooni täiendab reisijate ridu härra Liivamäega (Erki). Tõeline rokkar, kelle õlal ilutseb Võrtsjärve suurune tätoveering, kes teab peast kõiki Iron Maideni lugude sõnasid ning kellele tuli juba enne bussi sisenemist õllepurk akna kaudu näppude vahele suruda. No, et asjatult aega raisku ei läheks. Ok, Erki peal, kimatakse teise linna otsa. On ju härra Remmel (Margus) ja proua Utsal (Liina) samuti tulijad. Margus on ametlikel andmetel küll kogu aeg kuulanud Koit Toomet, Arnold Oksmaad ning Nexust, kuid teeskleb nüüd edukalt rockimehe imagot. Kui areng sarnaselt edasi toimub, siis on poisil ilmselt juba järgmise nädala Helloweeni kontserdil lõhkised teksad jalas, nahkjakk seljas, needid kõrvas ning poolemeetrine juuksebänd peas. Ühesõnaga üks tõsine karvane, kes Tulnuka filmi järjes Valdisel teist korda kuplialuse labidaga minema pühib. Naisreisija Liina on tegelikult võimetelt väga tubli kergeraksu treener, kuid tänase päeva seisuga siiski täielik rongaema oma trennihimulistele mudilastele. Teha 20 minutilise treeningu asemel kõigest närused 10 minti ning öelda kiiruga: „Aidaa, ma nüüd rokkima“ – no kuhu see kõlbab. Häbi, häbi! Häbi ei tunne aga viimane reisija, härra Ilisson (Jaanus). Kui vaja, sügab raudrehaga tagumikku, kui vaja ronib kummikutega voodisse. Ja seda ilma, et ise sellest mingit numbrit teeks. Tema on häbi vastu immuunne. Ja õige kah!

Üks lõputu tormamine ja põgenemine
Reisijad peal, piletid kontrollitud, Mupo kohale kutsud ning jänesed välja visatud, läks sõit sihtkoha suunas. Juttu, lolli möla ja laulmist rohkem kui korporatsioonikogunemistel. Vahejuhtumeid kui selliseid mainimisväärseid bussis erilisi ei esinenud. Küll aga läksid noored hirved hoogu taktikalistel peatustel, mida Mardil tuli kaasreisijate tungival „nuga kõri“ palvetel teha umbes iga 40 kilomeetri tagant. Ja nii juhtuski, et bussiukse vallapäästmisel valgus jõuk mehepoegi, pikad tillid ees, lumisele teepervele laiali nagu vesi lahtinustatud voolikust. Kaasaarvatud Liina, kellel polnud küll seda „midagit“ ees, aga kellel väljamineku tekkepõhjused siiski meessoost isenditega samad. Aga jah. Igatahes, kui see kappav metshobeste jõuk tagasi bussi galopeeris, jooksis Margus mulle, kes ma veel rahulikult „hobust jootsin“, sellise hooga otsa, et olin ühtäkki koos oma palja instrumendiga pikali lumes maas. Kuradi rotipealik! Siililegi selge, et nii ei saanud seda asja jätta. Kühveldasin endale sülle sellise koguse lund, millest saaks pool lumememme valmis teha, avasin ukse ning saatsin kogu selle kupatuse lontrusele silmnäkku. Poisi nägu oli hetkega valges habemes, nägi välja nagu Titanicu kapten või siis Leslie Nielseni poolt mängitud jõuluvana. Igatahes paras juudasele.

Arvestatavaid takistusi sai kohatud ka järgmisel sundpeatusel. Nimelt tõkestas meie tee tagasi bussi üks matsakas tädi. Tädi oli kuri ja õiendas. No jah. Tõtt öelda ei pannudki tähele, et Mart oli sõiduki kinni pidanud praktiliselt tema väravasuu ees. Tädi blokeeris bussi tee, ähvardas meid Võsapetsi ning muu tuhande Egiptuse ja Kanal 2 surmapiinaga. Olles tema lugematud ähvardused teadmiseks võtnud, jätkasime sõitu, ise samal ajal Twisted Sistersi surematut I Wanna Rock kaasa üürates. Tallinnas, kuskil Ülemiste keskuse kandis, tahtsid Liina, Margus ja Erki veel ühte ülivajalikku peatust. Kurat, see ei saa küll heaga lõppeda. Juskui nende sõnade kinnituseks, lippasidki nad peagi suure hooga tagasi, mingisugune kuri tehasevalvur kannul. Jah, raske ja eluohtlik on see põiepidamatus. Aga nii kui meie vapper dessantrühm bussiga kontakti saavutas, raius Mart lapatsi põhja ning kihutasime kummide vilinal kurja valvuri eest minema nagu A-rühm kolonel Deckeri ja sõjaväepolitsei eest. Otse Rock Cafesse.

We Are Sexual Perverts!
Soojendusbändiks oli mingisugune Brasiilia keevitamiskollektiiv. Aus olla, siis täiesti nitševoo kraam. Varasemalt sai arvatud, et ega need rohe-kollased Lõuna-Aafriklased sealt suurest riigist midagi erilist peale sambatamise ning jalgpallimängu ei oskagi. Ah jaa, üks legendi hõngu noormees valitses kahekümne aasta eest ka vormelimaailma. Tõsi ta ju on. Aga võta siiski näpust, võivad ka metalli teha. Kuigi samas, oleme ausad – eks sellise kaliibriga bände on üle maailma rohkem kui Soome alkoturiste nädalavahetuse Tallinnas. See aeg, mil Lõuna-Ameeriklased pärast oma suht õnnestunud etteastet enda kola kokku panid, toimus tihedalt pakitud publiku hulgas kõva seltsielu. Kuulati taustaks kõlavat Alice Cooperit, rüübati mõdu ning sõlmiti uusi tutvusi. Eriti usinalt tegeles viimasega Jaanus, kes oli parajalt vintis ning püüdis kõiksugustele daamidele nii mind kui Marti pähe määrida. Reklaamdeviisiks kujunes mõjuv: „Teate tüdrukud, et see poiss on täna vaba. Aga homme ei pruugi ta seda enam olla.“ Kuigi Jaanus sahmis hoolega, oli ta meile kokkuvõttes siiski üpris nigel müügiagent. Kuigi jah, vaadakem tõele näkku. Ega need reklaamkampaania ohvrid ka just mingisugused esimese sordi kaunitarid polnud.

W.A.S.P. ise oli loomulikult taaskord hea. Olgugi, et sound keerati taas liiga üle – paistab ikka, et mida Juku varasemast ei õpi, seda Juhan hiljem ka ei tea. Setlist oli küll lühike, kuid see eest hittiderohke. Bändi hing Blackie oli hoos nagu alati. Selgituseks nii palju, et loomulikult ei ole siin tegemist meie kodumaise Blackyga, kes ennast samuti maru kõvaks rockmuusikuks peab. No ok, las muidugi peab, kui see teda õnnelikumaks teeb. Ei saa ju inimesele kätt ette panna. Teatavasti leidub ju igasuguseid inimesi (eriti just nendes raviasutustes), kes ennast küll Napoleoniks või Jeesus Kristuseks peavad. Tervitusi neile sinna palatitesse. Waspis musitseeriv Blackie Lawless on siiski natukene erinev tegelane, kelle tunneb ära tema väga omapärase hääletämbri poolest. Ah jaa. Mida tähendab üldse W.A.S.P.? See on siiamaani jäänud saladuseks. Kuna lõviosa bändi lauludest jutustab üldjuhul nn „panemisest“, siis on hüpoteesina välja käidud variant We Are Sexual Perverts. Blackie ise on sellele küsimusel vastanud aga: „ We Ain`t Sure, Pal!“ Kuid ega nimi ei riku meest. Veel enam bändi. Ja kogu see muusika keevitamine oleks olnud sama lahe ka siis, kui bändi nimeks oleks olnud Jänku-Juta Tribute Band või Leemekulbi Keerutajad. Rahvas oli aga tänasel kontserdil sillas. Toimus kõvasti nügimist, kargamist, heavy näpu viskamist, kaasa röökimist ja kõike muud, mida üks kontsert sisaldama peab. Antud kontserdist jättis mulle kõige sügavama mulje lugu The Idol, mis pole neil küll täiesti esimese suurusjärgu hitt, kuid mida live`s mängiti täna väga hästi välja. Eriti just see lõpukidra keevitamine. Kokkuvõttes igati tasemel kontsert. Ideaalne soojendus esmaspäevaseks Helloweeniks.

Laululahingu uue hooaja avalöök
Tagasisõit polnud sugugi mingisugune südatalve karukoopaelu, kus kõik isendid magusa vilina saatel und lasknuks. Üleüldise erksuse, vaimupuhangu ning meeleolu ülalhoidmise eest hoolitsesid lisaks minule ka Erki ja Jaanus. Ka juhiametit pidav Mart ütles vahest paar fraasi sekka. Arutati hoogsalt kõiksuguste elu erinevate tahkude ja metafooride üle, tsiteeriti filmiklassikat ning lõpuks löödi ka lauluhääl valla. Repertuaari kuulus vana pilaklassika, ennekõike TomK surematud briljanthitid nagu Klassijuhata proua Mets, Kange šotlane ja Mind ei koti. Ammusest ajast teada, et eestlane on suur laulrahvas ning paganama kahju, et bussi ei juhtunud astuma Tarmo Leinatamm, kes kahtlemata oleks meie loomepuhangu tõttu hoobilt uue laululahingu hooaja käima lükanud.

Teenekas Ellerheina laulukoor oma kolme tenoriga ei pidanud ühiselt siiski päris lõpuni vastu. 15 kilti enne Tartut vajus Erki rammetult istmele magama. Eks aeg ka hiline juba. Koduski oleks iga mees selleks ajaks juba põhku pugenud. Iseasi, kas ta kodus oleks seda teinud lahtine õllepurk näpus, mis nii unise vägilase enda kui ka bussiistme üle ujutab. Tööõnnetus, mis muud. Reisijad hakkasid tasapisi lahkuma. Iga minut jäi bussis hingi vähemaks. Ning kui Jaanus ka vulgaarse väljenduse „check it out, sitaauk“ saatel öösse kadus, oligi buss tühi nagu Läti riigikassa masu ajal. Kuniks järgmise kontserdini!

…ehk teisisõnu: „Esmaspäeval Helloweenil näeme, raisk!“