05. juuli 2010
Uus nätal om alanu suurõ leitsakuga. Tuud kraati om umma kolmkümmõnd ja aa hirmsade higitsemä. Juskui istu koskil põrgukatlan ja raudhargiga kuradimihikõ vahi man. Ega säände ilm olõ-õi ka õigõ spordimihe või õuetüü ilm. Õkva kahju miistest, kes koskil asfalti panõva või katust parõndava. Kuid leidu ka sellise kuuma ilmä jaos hüvä trenn - sjo va ujomine iks. Nõnda saigi taas Arbi järve manu liiku, et kõrralikult sääl piilopardsõ muudi tsukõlda. Ku ma müüdä pikka purrõt vii puule ukerdasi, oli joba kaugõlt näta, et üts miis ja naene sääl ihoalastõ tsukõldõsi. Loomuligult es piätänu sjo mind – mul umma asi aada ning olõ-õi aiga mõtelda, kas tõse sääl häbeneva või mitte. Egätahes sjo aig, ku ma mõne painutus- ja soojendusharjotõsõ tegin, ronis tuu miis umma palja kõlgutiga välla ning ulatas umma naesterahvale üte rätiku vee piiri manu. Nõnda saiva nad ilusasti umma strateegilisõ ja riigisalanduse väärilisõ suure inemise koha kõik kinni katta. Ja tulliva viil minu manu sõbrõlikult juttu aama ja uurma, egä ma kogunistõ üle järve kavatse ujoma nakata.
No a kos sa muidu tuud trenni teed – iks üle järve. Täämbade ujomine oli joba tsipakõno parõmb ku eelmine. Just sjo hingamine tuli parõmbide välla. Ka muud nüansi tulliva tuud edäsi-tagasi ulpmise man miilde. Näütüs need käte tõmbed, kos ma aasi innemb selle käe liiga sügäväle vette tuud tõmbe aol. Ja inne täämbadse ujomise lõppu avastasi tävvesti rummala vea, et mul tuud sõrmõ om kogu aig harali noq, et vesi saab läbi voolata. Sjo om umbõs nigu üritaks vett sõklaga kokku korjata – kõik ju voola läbi. Litsunu need sõrmõd süs ilusasti üteks aerulabaks kokku ning nüüd oli vunki kohe man. Kokku sai täämba vees nõndamuudi tassa tiksutu umma nelikümmõnd viis minutit ja distantsi vast noq ligi kats kilomiitret.
Hetk hiljem vantsisi ma joba laulukaare man mäkke ülesse, ku järsku kuuldõs üte tuttavat hõiget. No tuli välla, et tuu oli va Ravvakoll ehk herr Rautsik, kes umma paari sõbrõga sääl istepinkidel õllet lakse. Sai süs ka kümmnõks minutiks juure mindud ja niisama lõhverdätu. Sjo ravvakoll om iks üte ütlemata lahe kuju – üts peris rokkmuusika fänn ja kõvva kitra tinistaja. Egäsugu pulli ja ullusi om timäga kuun ette võetu. Kuid ega ma sääl täämba pikalt es saanu istu, sest tõttasi kipõlt kodo ja keldrede, kos mul om pisikõnõ jousaal. Sääl tegin ma viil mõningasi harjotõsi – no kõik tuud painutõsõ, kätekõvõrduse ja kõtulihadse. Tegelikult om joba vanast aost tiidä, et parim kõtulihadse trenn om iks tuu lakkamatu naarmine, a kos sa iks sääl keldren ütsi naara. Paneva viil ullimajja kinni äkiste.
A lõpõtamisõs süs demonstratsioon sellest kõtulihadse treenimisest naarmise abil:
http://www.youtube.com/watch?v=9xH0xorgUoI
No comments:
Post a Comment