16. juuli 2010
Võtaks õige kätte ja kirjutaks natukene kaasaegses ja kõikidele teada-tuntud eesti keeles. Muidu ununeb veel teine ära ja siis veerid sõnu kokku nagu 65-aastane vene rahvusest pensionäriproua, kes vaatamata kogu Eestis elatud elueale ei taha ega kavatsegi teada midagi ühestki neljateistkümmnest eesti keele käändest – saab ju Ansipi sõimamisel ilma nendetagi hakkama. Aga täna ei räägi ma ei Ansipist, ei nõukaaegsest umbkeelsest pensionäriprouast ega ka oma tavapärastest treeningjuhtumitest, mille tarvis käesolev blogi üldse loodud saigi. Täna oli see huvitav ja kauaoodatud päev, kus ees ootas Haapsalu linn, hea seltskond ja rock-kontsert. Õigemini isegi metal-kontsert, sest just seda viimast stiili see maailmakuulus metallisaurus Megadeth viljelebki.
Alustuseks piisab ka teibirullist ja paarist õllest.
Ja nii oligi siis kell 11 ennelõunat härra Tammeorg oma pisikese punase muruniidukiga (Toyota Yarise kohta on raske tabavamat võrdlust leida) mul maja ees ning litsusin ennast läbi esiukse otse tahaistmele, endal seljakott ja 2 külmkapist kiiruga haaratud õllepurki näpus. Sõiduriista barankat keeras härra Tammeorg, kes juba üle poole aasta karskusseltsi auliige on olnud (respect ja kerge kaabu kergitus noormehe ees), ning kaardilugejana ja õlle kaasdegusteerijana oli ametis härra Sults. Nimetagem ametlikku vormi kaotades neid edaspidi Mardiks ja Jaanuseks. Enne aga kui gaasipedaal põrandamatti nagu kärbselapats tüütu piniseja luid ja sisikonda survestama hakkas ning külm karastusjook oma teekonda läbi kaasreisijate sisemuse alustas, oli vaja lahendada veel väikene insener-tehniline probleem. Pagana GPS tuli kuhugi kinnitada.
Ammustest aegadest on teada, et geniaalseim lahendus igale probleemile on alati lihtne, kiire ja odav. Paar riba MacGyveri teipi, kuldsed käed ja asjalikud kommentaarid (segatud moe pärast paari kergekaalulise roppusega) ning pisike kaarti näitav ekraanike oligi hetkega kinnitatud tahavaate peegli külge, seistes seal sama kindlalt kui üksik-vahipataljoni tunnimees presidendilossi ukse kõrval. Minu lõõpivale küsimusele, kas midagi on vaja veel siin autologus kinni teipida, vastas autojuht resoluutselt irvitades „Sinu suu!“ Fucking comedian, raisk!
Vurasimegi siis järsku rõõmsalt mööda maanteed, üksteise üle irvitades ja lõõpides, elulistel teemadel arutledes, õllepurki kummutades ja muusikat kuulates. No kus sa ilma muusikata ikka rock-kontserdile sõidad. Õige rock-kontsert peab algama juba autos ning nii sealt plärakastist tuligi kõiksugust Ozzyt, ACDC-t, Kissi, Vennaskonda jms. Nii kestis see kuni Tõrvani, kus kiikasime Jaanusega sisse kohalikku poodi ja vaatasime, ega seal õlletoodanguga kitsid ei olla. Pood osutus meeldivalt külalislahkeks ning kinkis meile 4 pudelit seda uut A Le Coq Premiumit (mis iseenesest üks lahja lurr küll on, kuid kuuma ilmaga jällegi väga sobiv ja hea larpida teist). Loomulikult ei lubanud meie uhkus seda kingitust niisama vastu võtta ja kassast läbi astudes kergendasime siiski natukene oma kukrut. Vaja ju sinna eurode jaoks juba ruumi tegema hakata. Tõrvas olles tekkis plaan uudistada ka seda Vanamõisa järve. Minu algatus ja entusiasm olid selle plaani koostamisel tihedalt seotud seal asuva 12 meetri kõrguse hüppetorniga, mille tipust ma soovisin kontrollida Newtoni gravitatsiooniseaduse paikapidavust. Kuid kuna autoga järve ligi ei saanud, ei viitsinud me sinna ekstra vantsima ka hakata ja jätkasime Mardi pisikese punase vankriga justkui kolm vanderselli sealt kunagisest ETV lastesaatest oma rännakut.
Karksi-Nuiast tiibhaardega Lihula suunas
Esimene ujumine ei lasknud end siiski kaua oodata. Karksi-Nuia paisjärv oli just see koht, kuhu kolm uljast rännumeest hundinuiade keskele oma paljaste nuiadega sisse kargasid. Selline tore vahva järveke mõnusa veega. Olgugi, et oli ka hordide kaupa lihahimuraid absoluutkaalus pikeerivaid parme ning palju nobedasti silkavaid väikesi kalu. Olles kõik kahtlused hajutanud, et nimetatud vee-elukad ei ole mõni senitundmatu ablas piraajade liik, kel hambad nagu ordurüütlite mõõgaterad, püüdsime neid kätega kinni krahmata. Söödaks kasutasime mahalöödud parme, mida need aplad uimelised šaakalitena noolima tulid. Igatahes oleks samahästi võinud proovida liiva tuusti keerata või redeliga kuu peale ronida, kui neid Looney Tunesi multikast tuntud teeltormaja (mi-mi!) taolisi kalu kätte saada. Seega pidime Jaanusega lõunasöögiks õlledega leppima.
Pärnu oli see koht, kuhu järgmisena sai sisse vuratud. Samal ajal, kui tuhanded inimesed sel hiigelsuurel liivasel praepannil oma tagumikku põhja kõrvetavad, juukseid pleegitavad ja viimast arunatukest välja higistavad, piirdusime meie ainult läbisõiduga. Tõsi küll, sai siiski tehtud kiire tiibhaardega pealetung Port Arturi toidupoe osakonda varude täiendamise eesmärgil. Ja edasi kohe padavai Lihula suunas ajama. Lihulast me põikasime siiski kõrvalt mööda, sest kunagi ei tea, mida ühest punast värvi masinast seal arvatakse. Kauake see tagasi oli, kui üks punane kraana käis seal koos pisargaasi ja kumminuiadega ühte mälestussammast vallutamas. Ei või kunagi kindel olla, kui pikaajaline inimeste mälu olla võib. Niisiis hiilisimegi hoopistükis eemalt mööda ja ei hakanud kohalikku rahvast traumeerima ning vanu haavu lahti kiskuma.
Ivo Schenkenberg ja 3 Tarzanit: 5 aastat hiljem Haapsalus
Vahel on siiski ütlemata hea meel, kui saad tunnistada neid harvu hetki, mil su mälu on pikaajaline ja väga hea olnud. Jõudes Kasari jõge ületava ajaloolise munakivisilla juurde, meenus kohe 5-aasta tagune Haapsalu kontsertretk (toona esinesid Uriah Heep ja Alice Cooper), kus sai eelnimetatud jões ühes väga salajases ja erilises kohas ujumas käidud.
On ilmselge, et enne eelnevalt teadmata seda kohta ehku peale leida pole võimalik. Tuleb sõita oma paarsada meetrit mööda kitsast ja auklikku võsavahelist teed paralleelselt jõe kaldaga sisemaa poole, et leida selline huvitav supluskoht koos Tivoli väärilise atraktsiooniga. Nimelt kasvab jõe kaldal üks suur puu, kuhu on üles riputatud pikk köis. Ja oh seda rõõmu siis, kui sellega nagu Tarzan keset jõge vihised ja fotoaparaatide sähvides ennast karastavasse vette kukutad, justkui küps ladvaõun vanaema põlle sisse. Nii et, kes oma sõitudega sinna Kasari jõe ajaloolise silla juurde satub, soovitaks soojalt mulle helistada ja siis 
minu juhiste abil see koht üles otsida. Kuigi jah, esmakäijale see kerge ülesanne pole, sest lisaks seikluslikule autosõidule, tuleb liikuda ka paarkümmend meetrit jalgsi läbi tiheda võsa, enne kui ilus ja avar lagendik ja kallas koos oma puuga välja ilmub. Igatahes tegime otsuse maha, et öösel tagasi tulles külastame seda atraktsiooni veelkord.
Võtaks õige kätte ja kirjutaks natukene kaasaegses ja kõikidele teada-tuntud eesti keeles. Muidu ununeb veel teine ära ja siis veerid sõnu kokku nagu 65-aastane vene rahvusest pensionäriproua, kes vaatamata kogu Eestis elatud elueale ei taha ega kavatsegi teada midagi ühestki neljateistkümmnest eesti keele käändest – saab ju Ansipi sõimamisel ilma nendetagi hakkama. Aga täna ei räägi ma ei Ansipist, ei nõukaaegsest umbkeelsest pensionäriprouast ega ka oma tavapärastest treeningjuhtumitest, mille tarvis käesolev blogi üldse loodud saigi. Täna oli see huvitav ja kauaoodatud päev, kus ees ootas Haapsalu linn, hea seltskond ja rock-kontsert. Õigemini isegi metal-kontsert, sest just seda viimast stiili see maailmakuulus metallisaurus Megadeth viljelebki.
Alustuseks piisab ka teibirullist ja paarist õllest.
Ja nii oligi siis kell 11 ennelõunat härra Tammeorg oma pisikese punase muruniidukiga (Toyota Yarise kohta on raske tabavamat võrdlust leida) mul maja ees ning litsusin ennast läbi esiukse otse tahaistmele, endal seljakott ja 2 külmkapist kiiruga haaratud õllepurki näpus. Sõiduriista barankat keeras härra Tammeorg, kes juba üle poole aasta karskusseltsi auliige on olnud (respect ja kerge kaabu kergitus noormehe ees), ning kaardilugejana ja õlle kaasdegusteerijana oli ametis härra Sults. Nimetagem ametlikku vormi kaotades neid edaspidi Mardiks ja Jaanuseks. Enne aga kui gaasipedaal põrandamatti nagu kärbselapats tüütu piniseja luid ja sisikonda survestama hakkas ning külm karastusjook oma teekonda läbi kaasreisijate sisemuse alustas, oli vaja lahendada veel väikene insener-tehniline probleem. Pagana GPS tuli kuhugi kinnitada.
Ammustest aegadest on teada, et geniaalseim lahendus igale probleemile on alati lihtne, kiire ja odav. Paar riba MacGyveri teipi, kuldsed käed ja asjalikud kommentaarid (segatud moe pärast paari kergekaalulise roppusega) ning pisike kaarti näitav ekraanike oligi hetkega kinnitatud tahavaate peegli külge, seistes seal sama kindlalt kui üksik-vahipataljoni tunnimees presidendilossi ukse kõrval. Minu lõõpivale küsimusele, kas midagi on vaja veel siin autologus kinni teipida, vastas autojuht resoluutselt irvitades „Sinu suu!“ Fucking comedian, raisk!Vurasimegi siis järsku rõõmsalt mööda maanteed, üksteise üle irvitades ja lõõpides, elulistel teemadel arutledes, õllepurki kummutades ja muusikat kuulates. No kus sa ilma muusikata ikka rock-kontserdile sõidad. Õige rock-kontsert peab algama juba autos ning nii sealt plärakastist tuligi kõiksugust Ozzyt, ACDC-t, Kissi, Vennaskonda jms. Nii kestis see kuni Tõrvani, kus kiikasime Jaanusega sisse kohalikku poodi ja vaatasime, ega seal õlletoodanguga kitsid ei olla. Pood osutus meeldivalt külalislahkeks ning kinkis meile 4 pudelit seda uut A Le Coq Premiumit (mis iseenesest üks lahja lurr küll on, kuid kuuma ilmaga jällegi väga sobiv ja hea larpida teist). Loomulikult ei lubanud meie uhkus seda kingitust niisama vastu võtta ja kassast läbi astudes kergendasime siiski natukene oma kukrut. Vaja ju sinna eurode jaoks juba ruumi tegema hakata. Tõrvas olles tekkis plaan uudistada ka seda Vanamõisa järve. Minu algatus ja entusiasm olid selle plaani koostamisel tihedalt seotud seal asuva 12 meetri kõrguse hüppetorniga, mille tipust ma soovisin kontrollida Newtoni gravitatsiooniseaduse paikapidavust. Kuid kuna autoga järve ligi ei saanud, ei viitsinud me sinna ekstra vantsima ka hakata ja jätkasime Mardi pisikese punase vankriga justkui kolm vanderselli sealt kunagisest ETV lastesaatest oma rännakut.
Karksi-Nuiast tiibhaardega Lihula suunas
Esimene ujumine ei lasknud end siiski kaua oodata. Karksi-Nuia paisjärv oli just see koht, kuhu kolm uljast rännumeest hundinuiade keskele oma paljaste nuiadega sisse kargasid. Selline tore vahva järveke mõnusa veega. Olgugi, et oli ka hordide kaupa lihahimuraid absoluutkaalus pikeerivaid parme ning palju nobedasti silkavaid väikesi kalu. Olles kõik kahtlused hajutanud, et nimetatud vee-elukad ei ole mõni senitundmatu ablas piraajade liik, kel hambad nagu ordurüütlite mõõgaterad, püüdsime neid kätega kinni krahmata. Söödaks kasutasime mahalöödud parme, mida need aplad uimelised šaakalitena noolima tulid. Igatahes oleks samahästi võinud proovida liiva tuusti keerata või redeliga kuu peale ronida, kui neid Looney Tunesi multikast tuntud teeltormaja (mi-mi!) taolisi kalu kätte saada. Seega pidime Jaanusega lõunasöögiks õlledega leppima.
Pärnu oli see koht, kuhu järgmisena sai sisse vuratud. Samal ajal, kui tuhanded inimesed sel hiigelsuurel liivasel praepannil oma tagumikku põhja kõrvetavad, juukseid pleegitavad ja viimast arunatukest välja higistavad, piirdusime meie ainult läbisõiduga. Tõsi küll, sai siiski tehtud kiire tiibhaardega pealetung Port Arturi toidupoe osakonda varude täiendamise eesmärgil. Ja edasi kohe padavai Lihula suunas ajama. Lihulast me põikasime siiski kõrvalt mööda, sest kunagi ei tea, mida ühest punast värvi masinast seal arvatakse. Kauake see tagasi oli, kui üks punane kraana käis seal koos pisargaasi ja kumminuiadega ühte mälestussammast vallutamas. Ei või kunagi kindel olla, kui pikaajaline inimeste mälu olla võib. Niisiis hiilisimegi hoopistükis eemalt mööda ja ei hakanud kohalikku rahvast traumeerima ning vanu haavu lahti kiskuma.
Ivo Schenkenberg ja 3 Tarzanit: 5 aastat hiljem Haapsalus
Vahel on siiski ütlemata hea meel, kui saad tunnistada neid harvu hetki, mil su mälu on pikaajaline ja väga hea olnud. Jõudes Kasari jõge ületava ajaloolise munakivisilla juurde, meenus kohe 5-aasta tagune Haapsalu kontsertretk (toona esinesid Uriah Heep ja Alice Cooper), kus sai eelnimetatud jões ühes väga salajases ja erilises kohas ujumas käidud.
On ilmselge, et enne eelnevalt teadmata seda kohta ehku peale leida pole võimalik. Tuleb sõita oma paarsada meetrit mööda kitsast ja auklikku võsavahelist teed paralleelselt jõe kaldaga sisemaa poole, et leida selline huvitav supluskoht koos Tivoli väärilise atraktsiooniga. Nimelt kasvab jõe kaldal üks suur puu, kuhu on üles riputatud pikk köis. Ja oh seda rõõmu siis, kui sellega nagu Tarzan keset jõge vihised ja fotoaparaatide sähvides ennast karastavasse vette kukutad, justkui küps ladvaõun vanaema põlle sisse. Nii et, kes oma sõitudega sinna Kasari jõe ajaloolise silla juurde satub, soovitaks soojalt mulle helistada ja siis minu juhiste abil see koht üles otsida. Kuigi jah, esmakäijale see kerge ülesanne pole, sest lisaks seikluslikule autosõidule, tuleb liikuda ka paarkümmend meetrit jalgsi läbi tiheda võsa, enne kui ilus ja avar lagendik ja kallas koos oma puuga välja ilmub. Igatahes tegime otsuse maha, et öösel tagasi tulles külastame seda atraktsiooni veelkord.Jõudes Haapsallu, ei hakanud me pikalt mökutama ning seadsime oma sammud lossihoovi suunas. Kes varem pole Haapsalus käinud, siis soovitaks seda tungivalt teha. Julgen väita, et tegemist on Eesti ehk kõige ilusama ja omapärasema linnaga. Kõikjalt õhkab ajalugu ja head aurat, linn on hoolitsetud ja puhas, samuti turvaline. Ja ega ka mere juuresolek just plusspunkte maha ei võta. Või kui siis ehk vaid talvel, kui kõle meretuul sind nagu orkestrimees oma pasunat läbi ei puhu, või kui just merelt tsunamit ei tule ja vesi sulle 2. korruse aknast sisse trügima ei hakka. Niisiis, hea lugeja, ära roni kuhugi väljamaale või Pärnusse puhkama – mine Haapsallu. Ei pea alati piiri taha tükkima. Ka Eestis on liiga palju avastamisväärset ja erilist. Ja nii sättisime meiegi seal erilises linnakeses oma sammud sealsesse, veel erilisemasse lossihoovi.
Tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et meie seltskond oli märkamatult kasvanud juba neljapealiseks – ka härra Kivi Ivo alias Ivo Schenkenberg liitus meiega. Oli teine juba hommikust saati siin ringi kaaberdanud, jumal ise teab millega tegelenud. Ehk Gabrieliga kakelnud, kloostri taga metsas Siimuga sõrmkooku tõmmanud või hoopis mõnele kohalikule lõdva püksikummiga Agnesele oma „reliikviat“ näidanud. Oli mis oli, kuid nüüdsest asus mees tihkelt õlut manustama ja tegi seda eeskujulikult hindele 5+. Saigi siis oleskletud muru peal ning oodatud hetke, mil esimesed võimud sisse lülitatakse ja pillid kärisema tõmmatakse. Ja meie vaist ja ootused ei petnud meid.
Metsatöll vs Megadeth
Esimene soojendaja oli kollektiiv Oort – Eesti pärimusmuusika ansambel, kes on oma lood üles ehitanud regivärssidel. Ega ta nüüd mingi imeasi ei olnud, kuigi mõni lugu oli iseenesest küllaltki huvitav ja tempokas. Aga eks nad on ajanud juba aastaid oma joont ning müts maha nende ees. Teine soojendusartist on juba Euroopas aga tuntust koguma hakanud ning kahtlemata hetkel Eesti visiitkaart üleilmses muusikamaailmas. Nii, et unustage igasugused Tanel Padarid ja muu jamps, kui Metsatöll lavale astub. Küsimus pole ainult nende omapäras, muhedas olekus, isamaalisuses ja lugudes. Aga need mehed oskavad tõepoolest pillidega muusikat teha, erilisi kompositsioone ja käike genereerida. Bändiliige nimega Lauri suudab vist igast pillist, mil augud sees või keeled peal, neid meloodiaid välja võluda. Küll ükshetk oli tal käes torupill, siis jällegi kannel, vile, kitarr jne. Uskumatu anne! Ka trummar Atso on üks väljapaistev tegelane, kelle trummikäsitlust ja tehnikat on väga huvitav kuulata ja jälgida. Edu neile maailma vallutamisel, mis kuuldavasti pidavat juba päris hästi edenema. Ka tänane etteaste oli tase omaette ja väärinuks peaesineja rolli. Eriti hea mulje jättis mulle see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=czP7AIwnIbk
Ja lõpuks siis see kauaoodatud punkt – Megadeth. Kunagi 80ndatel sai nende lauljast kitarrist ning bändi hing Dave ansamblist Metallica kinga ja nii tegi mees oma grupeeringu, mis samuti sai maailmakuulsaks. Pole midagi öelda sellisel juhul – andekas vend.
Ega ma muidu mingi eriline Megadethi fänn ei ole ja pole nende lauludegagi kursis. Kuid kui aus olla, siis nende tänane kontsert pakkus rohkem kui ma oodata oskasin ja julgesin. Oli head keevitamist ja huvitavaid mängukäike. Bänd suhtus publikusse hästi ja erilises vaimustuses oldi kontserdipaigast. Kordas ju Dave pidevalt, et „Vau, we´re in a fucking castle.“ Ka sound oli väga hea, mis on üldjuhul alati õuekontserdite pluss, kuna puudub n.ö. kaja-efekt ning seadistamine on seega oluliselt lihtsam. Või õigemine öeldes on väiksem võimalus asja perse keerata. Muuseas on kontserditel seal lava ees huvitav ka publikut ja kaasaelamist jälgida. Ja on raudne reegel, et alati on seal nii mõnigi naljakas või silmapaistev kuju. Täna sai selle eriauhinna endale üks tõeline rocki-vana, kes kaifis kontserti iga oma keharakuga, vaatamata 
sellele, et see keha oli peenike kui piitsavars. Arvan, et pole kunagi elus ühtegi nii kõhna ja kidurat inimest näinud. Vana võiks vabalt harfi keelte vahelt läbi kõndida ilma neid puutumata. Tema käsivarred ei ületanud oma mõõtmetelt kindlasti harjavart ning ka jala ümbermõõdu jaoks pole rätsep veel kunagi püksisääre jaoks nii vähe riiet pidanud kulutama. Kindlasti esimene inimene, keda on võimalik ühest linnast teise faksida. Täielik fenomen!Aatomipomm Nagasakile
Kui kontsert umbes kella 11 paiku õhtul läbi sai, siis voolasime kõik linnusest välja nagu tanguterad põrandale kukkunud lahtisest pakist. Eesootav kojusõit polnud mingi naljaasi ning kujunes raskeks katsumuseks meie punasele ratastega kohvimikserile. Sest ka härra Kivi okupeeris nimelt ühe osa masinast tagasisõidu eesmärgil. Kuna härra Kivi on ikkagi hea sõber, siis keegi teda minema ajama ka ei hakanud. Ja nõnda siis vurasime 260 kildisele tagasiteele nii, et auto tagumised rattad ainult sahisesid vastu rattakoopaid ja oigasid meile nutulaulu oma piinavast valust.
„Mees sõnast, härga sarvist“, ütleb Eesti vanarahvatarkus. Aeg oli täita päevane lubadus uuesti Kasari jõe äärde Tarzanit mängima minna. Kuradima külm on ikka see öine ujumine – täpsemalt öeldes on veest välja tulla külm, samas kui vees liguneda aga igati meelepärane. Nii ma siis pärast esimest lendu passisingi kaelani jões ning vaatasin, kuidas ülejäänud palja tagumikuga džungliahvid ennast köit mööda möirates vette libistasid. Sellist mõnusat vee-elu tuli aga kibedalt kahetseda hetkel, kui härra Kivi suure hooga keset jõge tuhises ning enda massiivse kere jõkke kukutas justkui aatomipommi Nagasaki linnale. Lainetus ja lööklaine olid nii võimsad, et jõgi voolab ilmselt veel 3 päeva vastupidises suunas. Suurem loodusime kui Tuhala nõiakaev. Küll aga leidsime, et oleme siin oma töö lõpetanud ja pressisime end taas oma pisikesse sõiduriista, et jätkata teed lõppfiniši poole.
Grand Finale!
Kuigi sai kokku lepitud, et keegi magama ei jää ning Jaanus lubas härra Kivile veel vajadusel karistuseks põlvega allapoole vööd noomituse teha, hakkasid kuradi oinad (Jaanus kusjuures eesotsas) peagi norskama nagu auruvedurid. Mardil muidugi rooli taga seda luksust polnud ning ka mina ei lubanud endale sellist kahetsusväärset nõrkusehetke. Õnneks olid abiks ja headeks kaaslasteks üks six-pack Lapin Kulta õlut ning hea rock-muusika, mida sai siis ühildatud harmooniana kaifitud.
Igatahes, kui lõpuks öösel kell pool 4 sai koduuksest sisse astutud, võisin küll uhkusega olnule tagasi vaadata ja Hannibal Smithi moodi rahulolevalt kogu selle kupatuse kokku võtta sõnadega „I love it when a plan comes together!“
Järgmisel lahinguväljal (6. augustil) näeme, RAISK!
