2012. aasta aruanne

Järjekordne aasta on taaskord minevikku vajunud ning uuele teed teinud. Et pensionile läinud vanakest aga tehtud töö eest vääriliselt tunnustada, tuleb teha traditsiooniline kiirpilk möödunud aasta kõigile kaheteistkümnele kuule. Seda loomulikult omaenda vaatevinklist meenutades…

Näärikuu

Reservväelased ühes Juliusega

Üliinimese Kim Jong il´i surmast muserdatud rahvas jätkab leinamist. Kõik, kelle silmaavadest purskuv pisaratemeri ja hüsteeriline röökimine ei mõju piisavalt teatraalselt, saadetakse karistuseks sunnitööle. Eestis sedavõrd radikaalseid samme ei astuta, kuigi rahvaloenduse egiidi all kontrollitakse kõik isikud ühes nende pereliikmete, lemmikloomade ja marjapõõsaste arvuga kindluse mõttes siiski üle. See tekitab rahva seas aga umbusaldust. Et meelepaha ei paisuks stiihiliseks mässuks, oleme kapral Tingasega välja kuulutanud üldmobilisatsiooni oma ajateenistuse aegsele relvarühmale. Kuperjanovi väeosa lumiste väravate taha ilmuvadki peagi paarkümmend reservväelast, kelle hulgas ka reamehed Sibul, Orupõld, Lepp, Mägi ja alati säbelev Riibak. Vastu võtab meid omaaegne rühmaülem, sõjajumal „Nemmu“ isiklikult. See tõstab koheselt ka kokkutulnute motti ja lahinguvõimet, ehkki relvastust pole meestel rohkem kui vaid paar-kolm võtmekimpu, millega vaenlasele üle lõusta äsada. 

Vastlakuu

Saunamaratoni reliikvia

Külmataat on vanadusest lolliks keeranud ning kostitab Eestit -35 kraadise välitemperatuuriga.  Seniilne mehike ei anna endale enam aru, et siinsed inimesed ei ole talviti harjunud härma hingeldatud kopsude ja soontes voolava klimpjaks tökatiks hangunud verega, mis talvelisanditeta diiselkütust meenutab. Õnneks ei kesta Jakuutia oblastile viitavad ekstreemtingimused siiski kaua, mis laseb võistkonnal „Leilihundid“ edukalt osa võtta Nuustaku kuppelmaastikul toimuvast Euroopa saunamaratonist. Kuue tunni jagu leilirohket ja hommikumantlite väel silkamist 15 sauna ja 9 jää-augu vahel toob olümpiamaskott Miša lipu all võistlevale kollektiivile kiiduväärt 46nda koha. Kehvemini läheb Savisaarel, kes ornitoloogiahuvist tiivustatuna püüab kevadekuulutajast käo kukkumist tabada. Linnukese väljameelitamiseks mõeldud sihvkapakki avades kaotab Eedik aga Hundisilma libedal väravaesisel tasakaalu ning kukub endal jala kipsi. Kesikute poolt tervendava imesalvi järele saadetud Galojan kaob paraku jäljetult ning pole tänaseni välja ilmunud.

Kevadkuu

Venemaal lahvatab Tussu-mäss, kus kolm Moskvast pärit punktüdrukut kirikusse trügivad ning seal oma debiilsevõitu eksibišionit korraldavad. Kuna pühade ikoonpuuslike vahel toimuv lällamine omandab algusest peale poliitilise varjundi, otsustab Putin kindluse mõttes sekkuda ning ülekäte läinud plikad pikema jututa trellide taha pista. See ajab pöördesse aga lääne ühiskonna inimõiguslased, kes Kremli suunas vihaseid sülje- ja sapilärakaid pritsima hakkavad. Mõlkis protestipasunad puhutakse sirgu Eestiski, kui suur hord õpetajaid vajub ähvardava nurina saatel Toompea ette endale taskukohasemat palka nõudma. Lossi piirava vaenuväe üks koloriidsemaid kujusid on kahtlemata minu kunagine keemiaõpetaja Sipsik, kes ennast, habeme lehvides, keset tänavasillutist maha on istutanud ning erinevatele telekanalitele järjepanu intervjuusid annab. Igatahes paistab Sipsiku rätsepistes mediteerimisest ja boheemlasevõitu filosofeerimisest tolku olevat ning haridustöötajate tengelpung hakkabki paksenema.

Jürikuu

Finntroll möirgamas

Naabrimees on otsustanud maja soojustama hakata. Uudis, mille realiseerumine toob järgneva kuu jooksul kaasa Euroopa koomuskipealinna tiitli. Kuna kõik sealsed tööd ja toimetused viiakse üldjuhul läbi rohkete talguliste ja ohtralt konsumeeritud alkoholikoguste koosmõjul, on suure tõenäosusega oodata komöödiateatri aegumatut klassikat. Kuid huumorit sünnib mujalgi. Ühine kontsertristiretk Rock Cafesse viib autotäie metallisõpru soomlaste folkmetalgruppi Finntroll kaema. Üritus kujuneb äärmiselt karmiks. Vahepealne kahetunnine horisontaalpuhkus autoistmel taastab peagi küll endise löögihoo, kuid võtab teisalt jällegi võimaluse näha hr Liivamäe katset soojendusbändi esinemise ajal lavale hüpata. Paku tabamine ei osutu aga ideaalseks ning katse lõpeb traumapunktis ühes kipsivalatud jalaga. Kuu edenedes saavad hoo sisse ka kodulinna treeningjooksud, mille eesmärgiks olen võtnud kõikide Elva tänavate ja teeradade läbijooksmise. Lihtne ja nutikas alternatiiv samaaegselt ringivuravatele Google Streetview kaameraautodele.

Lehekuu

Linnajooksude tulemus

Tobedast fanatismist tiivustatuna jätkuvad linnajooksud ning kaugemate etappide distantsid hakkavad ületama 20 kilomeetrit. See ei mõju hästi aga vanadele jooksutossudele, kellele niisugused koormused selgelt üle jõu käivad. Teenekad jalavarud on peagi sedavõrd räbaldunud, et püsivad jala ümber veel üksnes üksikute aatomite ja fantaasiarikka mõttejõu koosmõjul, kõiki füüsikaseadusi räigelt eirates. Linnajooksude vahepealt jääb siiski aega üle ka muusikalisi lõõgastusi nautida ning härraste Lunge ja Tammeorgudega pealinnas Zakk Wylde´i kuulamas käia. Hea vaheldus üleüldisele ja nürimeelsele eurovisioonirämpsule, mis iga-aastaselt taaskord jälle pead tõstmas. Olgugi, et nii suur kui väike Ott anuvad häält kähedaks lõõritades kõiki muudkui „Kuulata“, siis mina seda väga teha ei taha. Pigem irdun mühaklikult euroseltskonnast ning lähen püssikasse vana head Untsakat fännama. See garanteerib hea tuju seitse põlve ette ja tagantjärgi.

Jaanikuu

Lootusetu jalgpallihaigus diagnoosiga „idiotismus-futbolismus“ väntsutab nädalate viisi keha, vaimu ja meeleelundeid justkui keskajal möllanud muhkkatk. Erinevalt surmatõvest, mis viis nakatunu hauda napi 5-6 päevaga, vältab siinne emotsionaalne teleritagune agoonia pea terve kuu, lõppedes totaalse masendusega, kui finaali jõuavad isiklikust vaatevinklist võetuna kaks kõige ebasoositumat tiimi Hispaania ja Itaalia. Ogarlik jalkavaimustus jätkub paralleelselt EM-iga ka Elva linnastaadionil, kus kiiduväärt järjekindlusega käime kõiki FC Elva kodumänge toetamas. Mängusituatsioonide lahtiseletamise huvides sätime ennast istuma peafänn Aivari kõrvale, kelle lärmakas ja äratuntav kõnemaneer on juba ammu muutumas meeskonna õnne ja võidu talismaniks. Kõige rohkem kannatavad viimase all just vastaste väravavahid ja peakohtunik, kelle loendamatud eksimused Aivar laiale publikule viivitamatult kuuldavaks teeb ning vajadusel väljakule tuiates ka näpuga ette näitab. Igatahes kannab selline töötlemine aga vilja ning sügisel ongi meie poisid esiliigasse tõusnud.

Heinakuu

Londonis algavad olümpiamängud, mille jälgimine langetab igasuguse tööviljakuse sisuliselt nullilähedale. Süüdlaseks peaasjalikult internetileht eurovisionsport.tv, mille 12 kanalilt toovad huvilistele kõik olümpiaalad otseülekandes koju/kontorisse kätte. Vahtimiseks kõlbab sisuliselt kõik, kaasaarvatud veepall, tõstmine, ping-pongi kõksimine ning isegi naiste vibulaskmine, kus lööb kaasa keegi Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit massiivse talunaise mõõtu amatsoon nimega Hultzer. Kuigi lisaks Hultzerile annavad peajumal Zeusi auks korraldatud spordipeol tooni veel hõbedamees Nabi, alumiiniumjalgadega Pistorius ja amfiibkala Phelps, on mängude tõeliseks ja kordumatuks staariks ikkagi Anu Säärits, kelle totakahäälsed kommentaarid sunnivad üheaegselt nii paaniliselt hirnuma kui ka peast kinni haarama. Silmad venivad imestusest taldriksuureks ka jänkidemaa veidruste üle, kus keegi Batmaniks riietunud tegelane oma iidoli tagasitulekut kajastava filmi esilinastusel relvaga hullama kukub ning paarkümmend kinosõpra mullatoidule saadab.

Lõikuskuu

Väsinud ja ilma peata sünnipäevaline

Sportlikud testipäevad ujumises, rattasõidus ja jooksus toovad kaasa kaalutletud otsuse täispikale triatlonile trääsa näidata. Kogu jõud ja energia suunatakse hoopis Sokka puhkekeskuses toimuvale sünnipäevale, üritusliku koodnimega „Sokka Ironman“. Kuigi stardinimekiri kahaneb mitmetel põhjustel rohkem kui poole võrra, pakuvad kohaletulnud külalised väärika etenduse, millega võrreldes võib Viikna kõik oma tsirkusetuurid peesse pista. Peaosalisteks kujunevad ennekõike lõhkiste teksadega ringi tuiav hr Tammeorg ühes algselt vaikse ja viisaka härra Põlluga, kes õhtu edenedes kehastub kõikide naiskülastajate üllatuseks seksuaaljuttude Jules Verne´iks. Lõppakord toimub siiski järgmise päeva hommikul, kui kollektiiv volitab hr Rautsikut lahti tegema Kalle poolt kingitusena saadetud kurikuulsat Rootsi heeringakonservi nimega Surströmming. Kuigi napilt lahtipaotatud konservikarp suletakse viivitamatult kolme õhukindla prügikotiga, on peo edasine saatus juba otsustatud. Asjad pakitakse kiiresti kokku ning põgenetakse enne keskkonnajärelevalve kohalesaabumist. 

Lõikuskuu 11. päev

Aasta mainimisväärsem sportlik hetk. Saades inspiratsiooni pikamaaujuja Bruno Nopponeni filmist „Teekond“, toimub omaalgatuslikus korras üle Võrtsjärve ujumine. Aega kulub selleks ligikaudu 3 tundi ja 26 minutit. Jutud seiklusrikkast kroolimisest, ühtlasi ka minu vaimsest tervisest, pakuvad rahva seas ohtrasti kõneainet ning toovad peagi ukse taha ka Jämejala psühhiaatriakliiniku valgetes kitlites sanitarid, kes liitiumsüstidega meelitades asuvad nüri järjekindlusega pähe määrima pikaajalist ravikuuri polsterdatud seintega haiglatubades.

Krt, sai lolli peaga üle Võrtsjärve ujutud.

Mihklikuu

“Staabiülem“ Kadri ja monster-muscle-man mr Tillmanni eestvedamisel luuakse Elva Karastussuplejate Selts, mille vastsed ja FB-sse kantud liikmed võtavad protestiks suvehooaja lõpetamise vastu endale südameasjaks kuni jääkatte tulekuni välitingimustes ujumas käia. Üha külmenevas järvevees 50 meetri läbimine hakkab kangesti meenutama Zenoni apooriat Achilleuse ja kilpkonna võidujooksust, kus jooksjate vahemaa, nagu ka külmast veest tingitud distantsi läbimise aeg, sisuliselt nullilähedaseks kahanevad, kuid alati siiski mingi paberilehest õhem edumaa või stopperinäit säilib. Vee igapäevane temperatuurimõõtmine saab ühel hetkel aga ajutise tagasilöögi, kui õhtupimeduse varjus ning hr Kiiskmani pommhüpete tulemusena meie kalakujuline vannitermomeeter jäädavalt paadisilla alla kaob. Selle asemel triivib Euroopa suunast kohale hoopis ahnete kombitsatega ESM-i nimeline limusk, kes ennast maitsvatest Eesti rahadest mõnuga rasva õgib ning seejärel Kreeka vetesse angerja kombel kudema tõttab.

Rehekuu

Keegi loll austerlane ei malda esimesi lumehelbeid ära oodata ning ronib neid otse stratosfäärist otsima. Kuulnud peagi, et Padaoru kandis juba tuiskab, sukeldub skafandris mehikene kiiresti vabalangemisse, laperdades kosmosest alla nagu Kanteri poolt kvalifikatsioonivõistlustel lendu saadetud ketas. Tänu kaasavõetud langevarjule ja viis kilomeetrit enne maapinda koju saabunud mõistusele, läheb maailma üks kummalisemaid suitsiidikatseid siiski vett vedama. Samal ajal  toimub aga lumisel linnastaadionil peafänn Aivari lärmakal toetusel vihane vutilahing FC Elva ja Eesti meisterklubi FC Flora vahel, mis lõpeb paraku pealinnlaste napi, kuid kindla 2-0 võiduga. Tallinnasse naastes võtab florakaid vastu käratsev rahvamass, kelle puhul pole aga tegemist mitte triumfeerivate jalgpallihuligaanidega, vaid hoopis palka juurde lunivate meditsiinitöötajatega. Streikijate hulka kuulub ka vana klassivend härra Gens, kes lisaraha lootuses püüab jätkuvalt maha ärida täisautomaatset haiglavoodit – tõelist seksodroomi, nagu ta ise ütleb.

Kooljakuu

Talihooaja avalöök

Järvevesi asub ilmutama jää algosakeste märke, hakates vaikselt välistama osade karastussuplejate kommet pea ees külmenevasse vedelkeskkonda siseneda. Ürituse patrooniks on külmapõlgurite seltskonnale kujunemas hr Karro, kes tituleerinud ennast kõlaval häälel ka juba „Icemani“ tiitliga. Paraku meenutab „Jäämees“ rohkem Saabastega Kassi, ahjualuseid, pöialpoisse ja teisi sääraseid lapsepõlvest tuntud muinasjututegelasi, kelle kohta kõiksugu jutte ja legende räägitakse küll suure põnevusega, kuid empiiriline tõendusmaterjal nende reaalse eksistentsi kohta aga tegelikult puudub. Ajal, mil talisuplejad ootavad nähtamatut Icemani ning Iisrael ja Palestiina vastastikust ilutulestikku korraldavad, avatakse Tartu kesklinnas uus pubi pahadele poistele. Kuuldes, et sealselt teleekraanilt lastakse järjepanu Deep Purple´i ja Queeni kontserte, jätan kõik muu sinnapaika ning torman tuulispasana kohale. Plaan on jõuda ka veel Rock Cafesse WASP´i fännama, kuid taatlemata kiirusemõõtjate ja hr Luiga läheneva juubeli hirmus jääb sõit järjekordsele raskerockiüritusele siiski ära.

Jõulukuu

Rahvas ootab ärevusega maiade lõppevat kalendritsüklit. Kogunud suure karupersetäie tikke, konserve ja küünlaid, hakkavad hullunud hordid viimsepäeva ootuses kõikvõimalike mägede, püramiidide, Noa laevade ja Häädemeeste kirikute poole rühkima, kust galaktilisest pärapõrgust saabuvad rohelised mehikesed ettenägelikud hädalised peale korjavad ning lendavate taldrikutega päästvasse kosmoseparadiisi sõidutavad. Õnneks, nagu jõulude paiku ikka, saabub viimasel hetkel TV3 vahendusel kohale John McClane, kes õelate maiade ettekuulutuste lõksu jäänud inimkonna vältimatust Nibiru-hävingust päästab. Küll ei tähenda see aga edasikulgeva elu meelakkumist. Hooaja viimases kossutrennis vigastab pläralõuast Käpa-Ints oma õlga, mille kohta tuleb nüüd lakkamatuid kaebejutte taluda kõik järgneva aasta 365 päeva. Kuna õudne lõpp on alati parem kui lõputu õudus, jääb üle vaid loota, et maiade ettekuulutus läheb siiski täide ning kalendritsükli eksimus ei ületa ühte aastat.

Nii palju siis aastast 2012, maailmalõpu aastast. Uue aasta uutel lahinguväljadel näeme, raisk!