Kuidas ma üle Võrtsjärve Mulgimaale ujusin.

11. august 2012

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb mul alustada mõne nädala tagusest ajaleheartikklist, kus räägiti pikamaaujujast Bruno Nopponenist. Nopponen on üks vahva säga, kes ujunud mandrilt Kihnu saarele, Võrtsust Emajõge pidi Tartusse ning tagatipuks ka veel üle lahe Soomest Eestisse. Tõsi, eks ujumisega seonduvaid tükke on endal juba varasemaltki pähe võetud, mõnda isegi praktiseeritud, kuid kõik need otsad on jäänud siiski sellise tunniajase ja paari kilomeetrise sulistamise raamesse. Bruno artikkel, samuti nagu ka tema Soome lahe retkest tehtud film nimega „Teekond“, näitasid mulle kätte aga nii mõnegi olulise nipi, mille abil pikemaid vahemaid vallutama ujuda. Otsustava tõuke andis kahtlemata ka selle suve täispikast triatlonist loobumine, mille kompenseerimiseks tuli ju oma suhteliselt head vormi mingisugusel alternatiivsel ja väljakutsuvalt hullul moel rakendada. Üle Võrtsjärve ujumine tundus selleks igati sobivat.

Lisaks iseendale on üle järve ujumiseks vaja kahte asja: paadimeeskonda ja head ilma. Esimese sain ma härraste Karro ja Kiiskmani ning teise, juba varasemale ilmateatele tuginedes, laupäevase nõrgema tuulega õhtupooliku näol. Eks ole just ilmal siin väga oluline tähtsus. Kui ikka torm on järvel selline, et kajakadki õhus munele hakkavad ning meetrikõrgused lained võimust võtavad, siis just väga üle järve ujuma ei kipu. Mitte, et ujumine oleks võimatu, kuid see kulutab lihtsalt kordades rohkem energiat, eriti veel siis kui tuule suund sind sihtmärgist eemale puhub. Eks tegi natukene seda ka tänane põhjatuul, kuid tänu paadimeeste suunamisele sai siiski püsitud enamjaolt soovitud kursil.

Kapten "Äss" juhendamas: "Uju nüüd otse päikesesse."

Päev ei alanud siiski ilma viperusteta. Nimelt paadikapten härra Karro, „Äss“ nagu ta ikka ennast nimetab, alustas hakatuseks kolmetunnise hilinemisega. Oli ju tegelikult plaan juba kell 13.00 tänast suurujumist alustada, kuid mehikese eelmise õhtu suvepäevad olid alkoholi liigmanustamise tõttu natukene üle käte läinud. Nii oli kapten Äss sõiduvalmis alles vastu õhtut ning ujumismaratoni start sai kella järgi antud täpselt 17:08. Paadimeeskonna töö polnud iseenesest keeruliste killast. Kapten Äss tiirutas motoriseeritud alusega ujuja läheduses, andis iga 15 minuti tagant natukene spordijooki ning aitas tüürimehe kohuseid täites mul suuna õigeks hoidmiseks orientiire leida. Kapteni abi, pootsman Kiiskman aga jäädvustas olulisi sündmusi filmilindile, rüüpas taskesi õlujooki ning vaatas, et kapten Äss paadiroolis midagi peesse ei keeraks. Muuseas, ka paat ise oli üpris fenomenaalne, meenutades oma kujult üks ühele multifilmirähn Woody Woodpeckerit.

Algus Tamme paljandi juures, järve idakaldal.

Ujumise start sai antud Tamme paljandi juurest, kus ma enne nagu kord ja kohus maale solberdasin. Et distants ikka korrektselt kaldast kaldasse tuleks. Tamme paljandi juures pole üllataval kombel ka seda Võrtsjärvele nii teada-tuntud lõputut jalutamist, enne kui rinnuni vette saad. Vaid napid 25 meetrit koperdamist kivisel põhjal, siis ujumisprillid ette ja võib tõmmetega algust teha. Loomulikult oli ujumisstiiliks krool, mis on edasiliikumiseks tegelikult ju ainukene mõistlik ja kiire ujumisviis. Eks võib ju ka koera või konna sulistada, kuid siis ilmselt enne järgmise päeva hommikut kohale jõudmise lootust väga ei oleks. Selili liikumise häda, vaatamata selle üsnagi soliidsele kiirusele, on aga see, et sa ei näe, kuhu poole sa tüürid. Pealegi on selg ees liikumine üleüldse ju nürimeelselt loogikavastane tegevus. Umbes sama, kui hakata kukal ees teise linna otsa kõndima. Ja loomulikult isikule, kes hakkaks Võrtsjärve liblikastiilis ületama, tuleks koheselt paat järele saata ning kiiremas korras hulluarst dr Liiva vastuvõtule toimetada.

Vesi vahutab ja keeb, läänekalda poole otsib teed.

Esimene pool kilomeetrit oli kurnav ja tõi vägisi pähe mõtted, kas täna on ikka see õige päev sellise asja sooritamiseks. Kuid eks lainetavas veekogus ole see alati nii. On ju randa loksuv laine otse vastu ning ujumisrütm veel kätte saamata. Nii läks ka minul peagi kergemaks ning rännak Mulgimaa suunas võis täie hoo ja lustiga alata. Väiksed raskused tekkisid distantsi esimesel neljandikul ka suunaga, kuid peagi hakkasime paadimeeskonna abiga igal joomispausil taeva järgi edasist ujumissuunda määrama. No nagu muistsed meresõitjad ikka. Tüürimees (ja kapten) Äss siis muudkui tähtsalt juhendas stiilis „ põruta nüüd selle heleda laigu või hoopis tolle väikese pilvetuti suunas“. Või uju otse päikesesse. Jah tõepoolest, oli mugavam küll.  

Joogipaus

Joogipausid ühes suuna korrigeerimisega toimusid iga 15 minuti tagant. Nii aeganõudva ujumisdistantsi juures on selline tihe intervall paraku vajalik. Kaotab ju ujuja oma aktiivse liikumisega, vaatamata vees olekule, palju vedelikku ning selle korvamine ühes täiendavate süsivesikute ja –kesikutega on jõudsa ujumise jätkamiseks äärmiselt vajalik. Lõpus, juba kalda lähedal olles, jäigi viimane joogikord võtmata ning see andis paarsada meetrit enne lõppu ka tegelikult tunda. Niisiis, ei maksa sissejuurutatud distsipliini lõhkuda ka isegi siis, kui varvas juba peaaegu kallast puudutab. Jootmine ise seejuures toimus tavalise spordipudeli kaudu, mis pika nööri abil paadist vette visati.

Mulgimaa kallas läheneb

Distants sai enamjaolt läbitud küll ühtlase tempoga, kuid vahest sattus ikka sekka ka kiiremaid, vahest jälle raskemaid lõike. Palju olenes laine tugevusest ja suunast. Kuna ajaliselt oli ujumine pikk ning vees midagi väga põrutavat ja vaheldusrikast peale pilvede ja läheduses tiirutava paadi vaadata polnud, oli aega mõelda igasugustele asjadele ning kohati lauluviisigi ümiseda. Mõttes loomulikult. Mitte Pavarotti kombel, et suu ja kopsud on lahti nagu laudauksed, kui kõrgemaid noote vaja võtta. Lisaks kõigele tiirutasid pea kohal vahetevahel ka paar kajakat, kes ilmselt toidulaua täiendamise õhinas asja uurima olid lennanud. Tuvastanud aga minus kaladele mitteomased tunnusjooned, kadusid nad pettunult peagi uutele jahimaadele.

Viimased poolsada meetrit

Psühholoogiliselt muutus asi tüütuks umbes 2km enne lõppu. Eriti just siis, kui kallas hakkas lähenema ning hakkasin vahelduseks orientiiri maa järgi seadma. Sellest loobusin ma siiski õige pea, kuna sedasi ei tulnud kallas absoluutselt lähemale ning samuti oli see ka rohkem rütmi lõhkuvam, peaasjalikult põhjusel, et kogu aeg tuli see kalda pealne punkt ühtlase metsamassiivi seast jälle üles otsida. Nii pöördusingi tagasi taevalaotuses paiknevate orientiiride poole ning ujusin tüürimees „Ässa“ juhendamisel otse loojuva päikese suunas. Üha rohkem ilmusid ujumiskiirust takistama ka mitmesugused veealused taimeväädid, kes ilmselt soovist priiküüti saada ennast vahetevahel minu jäsemete külge haakisid ja ühes sellega ka käe- ja jalahoogu pidurdama tükkisid. Seega olid viimased 500 meetrit täis üpris tublit tööd ja ettevõtmist, et tõotatud maa kaldale jõuda.

Vaevaline paati ronimene.

Võidukast kaldale sammumisest tuli paraku aga loobuda. Nimelt oli sealne kallas kõikjal kaetud tiheda pillirooga. Nii sai läbi igasuguste taimsete takistuste solberdatud sinnamaani, kus jalad põhja ulatusid. Tagantjärgi mõeldes oleks muidugi võinud ka läbi roo kalda poole murda nagu karu läbi rukkipõllu. Kuid vee all rehapulkadena püsti olevad lühikesed kõrkjavarred olid siiski natukene liiast, et sinna paljajalu paarikümne meetri jagu ukerdama minna. Oleks targem olnud, oleks mingisugused jalanõud paati visanud. Kuid ega sel tegelikult tähtsust ju ole. Eesmärk sai ikkagi edukalt teostatud ning nüüdsest on Eestil jälle üks loll juures, kes üle Võrtsjärve ujunud. Distantsiks ligikaudu 10 km ja aeg 3 tundi ja 26 minutit. Hurraa!

Olles kalda lähistel ennist paadimootori vetikaid täis ajanud, üritas kapten Äss enda saamatust rehabiliteerida ja demonstreeris meile tagasisõidul sadamasse oma olematuid merekaru teadmisi ja paadijuhtimise võimeid. Tegi hoolega kõiksuguseid kiirendusi, kännakaid ja muid kamikaze trikke, mis pidavat oma sõnutsi meiesugustel maarottidel südame läikima lööma. Muidugi ajas see meid härra Kiiskmaniga ainult naerma, kuid ei hakanud seda talle ju otse välja ütlema. Vähemalt mitte enne, kui ta mu ujumisprillid tagasi on toonud. Jäid teised vist paati.

Tehtud! Pikk veteväli on selja taha jäetud.