Niisiis, Kim pani pillid kotti. Lahkus siit ilmast parematele jahimaadele. Loomulikult pole siin mitte tegemist kunagise koduliigas pallinud paksuvõitu kossuässa Kim-Erik Küttisega, vaid ikka Kim Jong il´iga – Põhja-Korea isakese, jumala, püha vaimu ja „chuck norrisega“. Võib ju küsida, et miks ma sellisest sündmusest siia nn spordiblogisse üleüldse sissekande teen? Või teisisõnu väljendudes, mis on Korea Rahvademokraatliku (ha ha haa) Vabariigi imperaatori mõõtu kultusikoonil pistmist spordimaailmaga? Aga vägagi on ja seda põhjusel, et Põhja-Korea ajalookäsitluse ja meedia kohaselt on Kim Jong il kahtlemata maailma kõige andekam, osavam ja võimekam sportlane, keda maamuna kunagi näinud on. Seetõttu peaks olema suures leinas mitte üksnes sealsed hüsteeriliselt röökivad ja nägu kriipivad kohalikud pilukad, vaid lisaks ka kogu spordimaailm tervikuna.
Võtame näiteks kasvõi golfi. Erinevatel maailma muruväljakutel metallkaigaste abil kuulsust ja rikkust kokku ajanud Tiger Woods ja Greg Norman võivad vaid õnne tänada, et Kim´ist elukutselist golfarit ei saanud. Nimelt osales Põhja-Korea meedia andmetel Kim Jong il 1994. aastal esmakordselt golfivõistlusel ning saavutas ka koheselt ülekaaluka esikoha. Ta sai 18 rajaga võistlusel tulemuseks 38 lööki alla par`i, lüües seejuures koguni 11 hole in one`i! Ükski teine golfimängija maailmas pole sellist hiilgavat tulemust veel saavutanud. Ala põnevuse säilitamise huvides otsustas aga kõikide poolt palavalt armastatud Põhja-Korea liider pärast edukat debüüti golfimängust loobuda. Ja samamoodi ka suuremeelselt teistest spordialadest. Kui juba nii pisikese palli ajamine nii kaugel asuvasse imeväikesesse auku oli Kim´i jaoks käkitegu, siis kujutlege vaid ette, mida see üliinimene, kes Põhja-Korea meedia andmetel juba 3 nädalaselt käima ja 8 nädalaselt rääkima õppis, veel korviväljakul korda oleks suutnud saata. Nii, et täna jumalat, mr Jordan. Pääsesid napilt.
Muidugi peaks sülelapski taipama, et vähemalt kommunistlikus Koreas mingisugust hädist jumalat, keda tänada, ei eksisteeri. Ja milleks sulle üldse jumal, kui saad tänada Kim Jong il´i ennast. Elada tema poolt juhitud põhimõtete ja läkituste järgi. Mees, kelle ülimuslikkust saab esitada „jumal < Chuck Norris < Kim Jong il“ formuleeringus. Ja ei maksa arvata, et uue Kim´i (King Jong Un) puhul kogu rahvas samamoodi kummardades ja ülistades kraapsjalga vedama ei hakka. Kindlasti hakkab. Ning kui uus valitseja peaks juhtumisi ka kõva spordifänn olema, mida ta kuuldavasti vähemalt korvpalli osas ka on, siis poleks just suur üllatus, kui uus nelja kindralitärniga juht valitakse järgmised 20 aastat ühehäälselt veel ka riigi parimaks sportlaseks. Ja kes ei vali, maitseb tääki.
Vaatamata kõigele on siin maamunal siiski üks mees, kes on spordis võimeline konkureerima Kim Jong il´i endaga. Selleks on loomulikult ei keegi muu kui legendaarne Kangur Enn, kellest ma ka oma blogis varajasemalt mitmed korrad juttu teinud. Mees, kes on teadupärast visanud kivi 186 meetrit ja hüpanud karu eest üle bussi. Viimased on muidugi sellised olude sunnil või pulli-palli pärast tehtud vägiteod, kuid seda milliseid sportlike tipptulemusi Enn oma nooruspõlve aegu N-Liidu lugematutel spartakiaadidel püstitanud on, ei kujuta ilmselt keegi meist lihtsurelikest endale ettegi. Seda enam, et ükski spordiala pole Ennule kunagi võõras olnud. Olgu siis kuulitõuge või kiiruisutamine, mäesuusatamine või poks. Ja otse loomulikult võrkpall. Täiuslik sportmäng, mis Ennu enda sõnul on ühes pinksiga maailma kõige reaktsioonikiirem ala ning mis annab edukad eeldused saada hakkama ka igas muus eluvaldkonnas. Kasvõi karjakasvatuses või masinaehituses.
Kui Kim´i puhul on tema naisaustajatest rääkimine koreakate silmis ülim solvang, siis Enn on jällegi enda populaarsusest naiste hulgas ka ise nii mõnegi huvitava loo pajatanud. Lõpetuseks sobikski siia üks värvikas juhtum, kuidas Enn ühes oma hea sõbra Saare Urmasega takso abil Valga linna sõitsid ning kohalikus peopaigas ootamatult naiste piiramisrõngasse sattusid. Enn oli küll Urmast juba varasemalt manitsenud, et ära mine sinna välja, kuna sellest võib jama tulla, aga ega Urmas, va tuulepea, ei teinud tarka juttu kuulmagi. Nii tekkiski situatsioon, et naised hakanud Urmasele jubedalt ligi tikkuma ning näinud peagi ka takso juures targu varjus püsinud Ennu ära. No siis läinud suisa rahutuseks kätte ära. Massilise kiljumise saatel „Oi, Enn ka siin“ hakkas naistehord mõlemale nii hirmsal kombel ligi pressima, et lõpuks ei jäänud enam muud üle, kui Saare Urmas pidi hakkama naisi suisa jalaga taksost välja peksma. Kes seda teab, millega see lugu veel muidu oleks lõppenud.
Vaat millised jumalike võimete ja sarmiga spordikangelased on meie planeeti valitsenud nii siin kui sealpool Põhja-Koread.
Võtame näiteks kasvõi golfi. Erinevatel maailma muruväljakutel metallkaigaste abil kuulsust ja rikkust kokku ajanud Tiger Woods ja Greg Norman võivad vaid õnne tänada, et Kim´ist elukutselist golfarit ei saanud. Nimelt osales Põhja-Korea meedia andmetel Kim Jong il 1994. aastal esmakordselt golfivõistlusel ning saavutas ka koheselt ülekaaluka esikoha. Ta sai 18 rajaga võistlusel tulemuseks 38 lööki alla par`i, lüües seejuures koguni 11 hole in one`i! Ükski teine golfimängija maailmas pole sellist hiilgavat tulemust veel saavutanud. Ala põnevuse säilitamise huvides otsustas aga kõikide poolt palavalt armastatud Põhja-Korea liider pärast edukat debüüti golfimängust loobuda. Ja samamoodi ka suuremeelselt teistest spordialadest. Kui juba nii pisikese palli ajamine nii kaugel asuvasse imeväikesesse auku oli Kim´i jaoks käkitegu, siis kujutlege vaid ette, mida see üliinimene, kes Põhja-Korea meedia andmetel juba 3 nädalaselt käima ja 8 nädalaselt rääkima õppis, veel korviväljakul korda oleks suutnud saata. Nii, et täna jumalat, mr Jordan. Pääsesid napilt.
Muidugi peaks sülelapski taipama, et vähemalt kommunistlikus Koreas mingisugust hädist jumalat, keda tänada, ei eksisteeri. Ja milleks sulle üldse jumal, kui saad tänada Kim Jong il´i ennast. Elada tema poolt juhitud põhimõtete ja läkituste järgi. Mees, kelle ülimuslikkust saab esitada „jumal < Chuck Norris < Kim Jong il“ formuleeringus. Ja ei maksa arvata, et uue Kim´i (King Jong Un) puhul kogu rahvas samamoodi kummardades ja ülistades kraapsjalga vedama ei hakka. Kindlasti hakkab. Ning kui uus valitseja peaks juhtumisi ka kõva spordifänn olema, mida ta kuuldavasti vähemalt korvpalli osas ka on, siis poleks just suur üllatus, kui uus nelja kindralitärniga juht valitakse järgmised 20 aastat ühehäälselt veel ka riigi parimaks sportlaseks. Ja kes ei vali, maitseb tääki.
Vaatamata kõigele on siin maamunal siiski üks mees, kes on spordis võimeline konkureerima Kim Jong il´i endaga. Selleks on loomulikult ei keegi muu kui legendaarne Kangur Enn, kellest ma ka oma blogis varajasemalt mitmed korrad juttu teinud. Mees, kes on teadupärast visanud kivi 186 meetrit ja hüpanud karu eest üle bussi. Viimased on muidugi sellised olude sunnil või pulli-palli pärast tehtud vägiteod, kuid seda milliseid sportlike tipptulemusi Enn oma nooruspõlve aegu N-Liidu lugematutel spartakiaadidel püstitanud on, ei kujuta ilmselt keegi meist lihtsurelikest endale ettegi. Seda enam, et ükski spordiala pole Ennule kunagi võõras olnud. Olgu siis kuulitõuge või kiiruisutamine, mäesuusatamine või poks. Ja otse loomulikult võrkpall. Täiuslik sportmäng, mis Ennu enda sõnul on ühes pinksiga maailma kõige reaktsioonikiirem ala ning mis annab edukad eeldused saada hakkama ka igas muus eluvaldkonnas. Kasvõi karjakasvatuses või masinaehituses.
Kui Kim´i puhul on tema naisaustajatest rääkimine koreakate silmis ülim solvang, siis Enn on jällegi enda populaarsusest naiste hulgas ka ise nii mõnegi huvitava loo pajatanud. Lõpetuseks sobikski siia üks värvikas juhtum, kuidas Enn ühes oma hea sõbra Saare Urmasega takso abil Valga linna sõitsid ning kohalikus peopaigas ootamatult naiste piiramisrõngasse sattusid. Enn oli küll Urmast juba varasemalt manitsenud, et ära mine sinna välja, kuna sellest võib jama tulla, aga ega Urmas, va tuulepea, ei teinud tarka juttu kuulmagi. Nii tekkiski situatsioon, et naised hakanud Urmasele jubedalt ligi tikkuma ning näinud peagi ka takso juures targu varjus püsinud Ennu ära. No siis läinud suisa rahutuseks kätte ära. Massilise kiljumise saatel „Oi, Enn ka siin“ hakkas naistehord mõlemale nii hirmsal kombel ligi pressima, et lõpuks ei jäänud enam muud üle, kui Saare Urmas pidi hakkama naisi suisa jalaga taksost välja peksma. Kes seda teab, millega see lugu veel muidu oleks lõppenud.
Vaat millised jumalike võimete ja sarmiga spordikangelased on meie planeeti valitsenud nii siin kui sealpool Põhja-Koread.
