Kontsertmälestused: Uriah Heep 2006

Uriah Heep, 15. november 2006, kolmapäev
Elus on vahest hetki, antud juhul just kontserthetki, millest väga kirjutada nagu ei tahakski. Pean silmas ennekõike neid kordi, kus kullisside tagune seiklusrikas pummelung ja lustielu on taltsutamatult ja kontrollimatult tormiliseks läinud. Säärased juhtumid peidaks pigem vaikselt kalevi alla ära ning jätaks ainult kitsa siseringi ähmastesse meenutustesse. Kuid ega minu kontsertmälestused pole mingisugune värsiraamat, mida lappad kord siit ja siis sealt. Kõik tuleb kirja panna. Ja seda võimalikult kiiresti, sest mina olen juba vana mees ning surm passib esikus. Ootab raibe! Tahtis juba mulle turjagi karata, kuid ma virutasin talle vana sandaletiga pähe ja ütlesin: „Kus sa sinder ronid? Mul veel kontsertmälestused pooleli.“ Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta pole Eesti mees. Käib ringi vikat õlal. Aga vikat, see on ju peaaegu sama mis sirp. Ja kus on sirp, ega sealt vasargi kaugel ole. Ning teadagi, mida sirp ja vasar tähendavad – seda jälkust pole vaja lapselegi seletada.

Kõik algas kolmapäeva lõuna paiku, mil uljas kontsertnelik koosseisus mina ja härrased Mart, Jaanus ja Margus, alustasid teekonda pealinnas asuva Rock Cafe poole, et nautida rockilegendi Uriah Heep akustilist muusikakava. Kuna Heep jättis 2 aastat tagasi Haapsalu lossivaremete vahel uskumatule hea mulje, siis polnud väga karta, et tänane õhtu muusikalise poole pealt pettumust valmistaks. Seetõttu muretsesime pigem maisemate probleemide pärast, näiteks kuskohast leida kütust sõiduvahendile ja ühtlasi ka reisijatele. Et mitte konveiermeetodil toota asjatus koguses plekk- või klaastaarat, otsustasime Jaanusega 5-liitrise õlletünni kasuks, milles loksus lahja odravedelik nimega Zipfer. Muuhulgas ostsid sigudikud salamahti ka paar kanget bock tüüpi õlut, mida Eestis juba aastasadu pruulitud ja mis pidavat olema kõikide jaoks nn kangete meeste test. Nagu iga lugejagi taipab, ei loonud see lähituleviku perspektiivis häid eeldusi sirge sammu ja kaine meele hoidmiseks.

Tallinnasse jõudes lõime kõigepealt endale staabi püsti. Hotell Jingelisse. Plaan oli nimelt alles järgmisel päeval tagasi liikuma hakata, mistõttu mõistlik majutus rännuseltskonnale kulus sama marjaks ära nagu sääsemürk suveõhtul lepavõsas. Lisaks produktide manustamisele vedeldatud kujul sai aja surnuks löömise eesmärgil käidud hotelli saunas. Viimane oli varustatud ka basseiniga, kus tehti kõiksuguseid veespordiga seonduvaid trikke ja sooritusi. Ületamatult elegantseks osutus läbi eesruumi aknaava sooritatud vettehüppe, mille eest vähemalt originaalsuse poolest oleks olümpial kindlasti maksimumpunktid antud. Edasi suundusime oma neljasesse lukssviiti, oodates hetke, mil on paras aeg kontsertpaiga poole liikuma hakata. Ootamine oli karm ja tegudeküllane, mille käigus mu tervis hakkas karusselli kombel sedavõrd halvenema, et minu osavõtust Rock Cafe üritusest sattus juba löögi alla. Lähtudes aga igihaljast nõuka-aegsest põhimõttest „loo iseendale raskusi, et neid siis kangelaslikult ületada“, sai ennast siiski kokku võetud ning taksosse ronitud.

Ootamatult halvenenud tervisliku seisundi turgutamine jätkus ka Rock Cafes. See aeg kui kõik see rahvas hoolega laua taga või ringi tuiates kõiksuguseid jooke kulistas, lärmi lõi ning Heepi lavale ootas, sai ise laua najal natukeseks suigatatud. Teadagi ju, et korralik uni on alati parim vahend taastumise. Küll aga ei tahtnd sellist vääramatut meditsiinilist ja kehakultuurilist tõde üldsegi arvesse võtta üks punase särgiga turvatöötaja, kes hoolega olukorral silma peal hoidis. Nõnda tuli tukkuda legendaarsete ninjade kombel - keha magab, kuid meeled on ärkvel. Viimase osas aitasid ka tublid kaasvõitlejad ning nii saigi üliagar turvamees ära petetud nagu juhm õppejõud eksamil spikerdamise ajal. Kõik see mässamine tasus end igatahes aga ära ning selleks ajaks kui Heep lavale tuli, olin mina juba sirge ja eeskujuliku rockifännina esimestes ridades valmis bändi loomingut kuulama. Ja see, mis lavalt tuli oli kuradima hea. Emotsionaalselt ei oskagi midagi esile tõsta, kuna kogu kontsert oli tervikuna täielik meistriteos. Mis sest, et akustiline, seda rohkem läkski hinge.

Taevalikud muusikahelid lõppenud, leidsime end vastamisi pimeda pealinna öö- ja tänavaeluga. Pärast mitmeid pubilisi ja klubilisi vahepeatusi sai võetud taas takso ning hakatud kolmekesi hotelli poole naasma. Jah, kolmekesi. Herr Mart oli nimelt deserteerinud kuhugi teise seltskonda, millest mul ausalt öeldes pikka aega õrna aimugi polnud. Ja ausalt öeldes ka ei huvitanud. Hundinäljast ajendatuna ajas jutukas taksojuht oma pilli mingusuguse burgeriputka kõrvale, kus müüdi kõrgeima kategooria lägaburgereid, kuhu vist suisa tuletõrje voolikust lasti seda ketsupkoore segust kastet peale. Jõhker möks! Taksojuhi üleskutse “ärme midagi maha ajame„ peale Jaanus vaid noogutas ning lõi oma kihvad nätskeks ligunenud burgeriolluse sisse. Jah, vaene taksojuht! Loodetavasti oli tal oma garaažiriiulile ohtralt puhastuskeemiat ja šampooni varutud.

Lägaburgeritest ligastena hotelli jõudes sai kohe asemele vajutud, kuid mitte veel unne suigutud. Nagu Karlssongi ütles, on enne võõras kohas öörahule jäädes vaja teha mitmeid asju – näiteks vorstivõileibu süüa ja padjasõda pidada. Ning alla administraatorile helistada ja küsida, kas vastassugupoole esindajaid ka võimalik saada on. Administraator polnud üldsegi mitte mingisugune eile sündinud juhm tölplane, vaid esitas kohe asjaliku küsimuse kõige lühemas formuleeringus: „Kas kohe või?“ No neh, eks ikka kohe. Olgugi, et asi oli alguses rohkem purjus inimeste naljana mõeldud. Nalja hind võib olla aga karm, mida näitas asjaolu, et kolmveerand tunni pärast olid kolm idanaabri keelt valdavat krõhvat ukse taga. Sihverplaadid rohkem üle võõbatud kui laudauksed pinotexiga. Ütlen ausalt, loodus oli siin julma nalja teinud, sest olen mina oma noore elu jooksul naisterahvaid näinud, kuid nii jubedaid veel mitte kunagi. Zooloogidelgi oleks siin tükk tegu olnud, millisesse elusorganismide klassi või rühma eelmainitud isendeid liigitada. Mõistsime, et siin oli juhtunud mingisugune eksitus, sest reaalselt tellitakse selliseid ebaproportsionaalse kehakujuga hernehirmutisi vaid põllumeeste poolt vilja- ja marjapõllule pasknääride kaitseks. Ja teiste tehishernehirmutiste hirmutamiseks. Igatahes lõppes olukord sellega, et pärast esimese (ja viimase) pilgu heitmist teesklesin ennast sügavalt magama, Jaanus hõõrus „unes või ilmsi“ stiilis oma silmi ning Margus kui kõige vapram, kogus selle kolmiku kokku, kupatas nad uksest nelja tuule poole ning läks seejärel vetsu öökima.

Hommikul ärkasime uksele kloppimise peale. Mõeldes, et öised õudusunenäod on uuesti ukse taga, keegi lahti teha ei usaldanud. Ettenägelikkuse või pagan teab mis ajendil oli Margus öö jooksul suutnud tekitada ka läbipääsmatu vargatõkke, mis seisnes ühe kummuti ettelohistamises ukse ette. Niikaua me siis hiirvaikselt seal konutasime, kuni helistas kadunud poeg Mart ja uuris miks kuradi päralt keegi teda sisse ei lase. Uljas kontsertnelik jälle koos, sai seiklusmuljeid vahetades hommikust pruukosti võtma asutud ning siis kodu poole sõitma hakatud.

Selle käigus loomulikult eesti muusika kullavaramu laulmisega ning neile uute sõnade loomisega. Eks piiritu andekus ja loovus käivad ikka meiesugustega käsikäes.