29. august 2011
Meenutagem, mis toimus täna aasta tagasi 29. augustil. See oli too hull päev, kui sai täispikk triatlon läbitud. Pagan võtaks, oli ikka ettevõtmine. Tundide kaupa rühkimist ujumis-, ratta- ja jooksuliigutuste saatel, et ennast lõpuks üliinimesena tunda ja raudmeheks saada. Olgugi, et võistluspäeva rajalised kannatused olid tegelikult köki-möki selle kõrval, mida järgnev vaevaline taastumisnädal enesega oma piinaval moel kaasa tõi. Toit ei maitsenud, jook ei ahvatlenud, uinumine oli vaevaline ning kõnnakki oli lihasvalude tõttu sedavõrd Buratino-kange, et isa tabav märkus, justkui oleks „rügement karusid mulle taade ragonud“, polnud sugugi liigselt ülefabritseeritud. Aga eks kõik kannatused ja valud ununevad ning alles jäävad vaid triumf ja hiilgehetk. Fiiling, mil tundsid end suisa maailmameistrina. Seega pole ka suur ime, kui ma juba järgmisel aastal seda auahnet tunnet uuesti värskendada tahan.
Maailmameistritiitlite jagamine on aga parasjagu moes koreakate juures, kus kõik need kergejõustiklased seal endi hulgast planeedi parimaid välja selgitavad. Loomulikult tuleb tõdeda, et võrreldes jalgpalli ja korvpalliga on kergeraks kahtlemata hulga igavam. Süüdi on siin ennekõike kergejõustikualade primitiivsus. Võidab ju lihtsalt see, kes kõrgemale kargab, kaugemale heidab või kiiremini lidub. Kõik! Ongi kogu moos! Jõle arhailine värk tegelikult ju. Täpselt sama, kui tunned aabitsast kõiki tähti, kuid piirdudki ainult sellega ning ei plaanigi seda oskust juturaamatute lugemiseks tarvitada. Ütles ka tuntud spordiajakirjanik ja sulekriitik Vaapo Vaher kunagi selle kohta, et 21. sajandil ootaks spordilt ikka midagi komplitseeritumat ja põnevamat. Viimast suudab pakkuda aga kindlasti kolmapäeval algav korvpalli EM Leedus.
Aga tagasi veel kergeraksu juurde, sest on sedagi tegelikult pull ja huvitav vaadata. Olgugi, et televisioonist ja reklaamaegadest tingitud bürokratism trügib üha enam järjest sügavamale kergejõustikustaadionile sisse. Teisiti ei saa ju nimetada seda kurikuulsat valelähte reeglit, kus ühe kogemata tekkinud säärenõksu peale nullitakse võistleja aastapikkune töö ära. Kurat, isegi röövleid ja mõrtsukaid ei panda tihtipeale esimese „eksimuse“ järel kohe vanglalobi helpima, kuid nii kui mõni jamaikalasest sprindiäss natukene nihelema kipub, antakse viimasele koheselt jalaga tagumikku. Seekord maksis aga antud reegel tõenäoliselt selle reegli tegijatele kergejõustiku populaarsuse koha pealt haledalt kätte ning rahva pahameel, et jäädi ilma maailma suurima jooksustaari etendusest, on korralik tõrvatilk IAAF-i meepotti.
Õnneks on meil eestlastel aga Anu Säärits. Käesoleva MM-i suuremgi staar kui jamaikalasest Usain Bolt. See, kuidas üks spordikommentaator suudab väljapaistvalt nii palju totrat mäda panna ning seda oma katkendliku, kuid häirivalt selge ja kõlava häälega suust välja paisata, on fenomenaalsus omaette. Ühel hetkel sunnib see lihtsalt paaniliselt hirnuma, teisalt aga peast kinni haarama. Vahest ka Eurospordi peale ümber lülitama. Sääritsa põhiviga seisneb pisiasjas, et ta ei haba absoluutselt läbi, mis tegelikult staadionil või telepildis toimub – kes juhib, kes tegi hea stardi, miks keegi komistas jne. Kõik see sünnitab parasjagu koomilisi segadusi, mida tädike püüab suure õhinaga kompenseerida kiirkäigult improviseeritud originaalsete väljenditega. Paraku jääb selle tarvis puudust nii improvisatsioonist, loovusest kui ka kõneoskusest. Tulemuseks ongi juhmivõitu näiv koomiline kogum, mida me naljatamisi Anu Sääritsaks kutsume.
Lisaks Sääritsale suudab kõige kummalisemaid ootamatusi pakkuda aga ka elu ise. Selle tõestuseks olgu möödunud laupäev. Nimelt kas on lugejatest kedagi, kes on keset ööpimedust mööda järvekaldaid otsinud taga saladuslikku saksofonimängijat? Vaat mina olen. Seda siis laupäeval, kui me härra Kiiskmaniga Arbi järve veert pidi kodu suunas kõmpisime ning keset pimedat vaikust ühtäkki üle järve lummav saksofonimäng kõlama hakkas. Jahmunud situatsiooni omapärast ja kihutatuna uudishimust, asusime Sherlock Holmsi ja dr Watsonina asjasse selgust looma. Aga võta näpust. Jõudes sinnapaika, kus ennist kuulmise järgi see saladuslik fantoommängija oma instrumenti pidi puhuma, kostsid pillihääled aga juba hoopis teisest järveotsast. Niisiis arvasime, et ju on nähtamatu muusik pidevas liikumises ning poole tunni jooksul oli meil poolteist ringi järvele peale tehtud. Tulemuseks keeled vantsimisest vesti peal ning pillimäng kogu aeg uues ja kättesaamatus kauguses kajamas.
Uus plaan oli nüüd seljad vastamisi keerata ning kumbki erinevas suunas uuele ringile minema hakata. Pagan võtaks oli vaja välja selgitada, kas tegemist on tondi või inimesega. Ja kahtlemata olekski see ilmselt saladuseks jäänudki, kui enne järjekordsele tiirule asumist poleks me läbi heina rühkinud järvel asuva purde peal, et oletatav orientiir uuesti kindlaks teha. Osutus aga sedasi, et orientiir ise oligi peitnud ennast purdele. Tegemist oli pealtnäha mitte-tondiliste liiki kuuluva tütarlapsega, kes häbelikult oma kuldse instrumendiga seal minema hajus. Liikunud polnud ta aga kordagi mitte kuhugile. Lihtsalt kalda äärsetel puudemassiivilt olid pillihelid kajana kandunud terve see aeg ühelt kaldalt teisele.
Vaat, kuidas füüsika võib lihtinimese ära petta ja vastu ööd teda higiseks jooksutada.
Maailmameistritiitlite jagamine on aga parasjagu moes koreakate juures, kus kõik need kergejõustiklased seal endi hulgast planeedi parimaid välja selgitavad. Loomulikult tuleb tõdeda, et võrreldes jalgpalli ja korvpalliga on kergeraks kahtlemata hulga igavam. Süüdi on siin ennekõike kergejõustikualade primitiivsus. Võidab ju lihtsalt see, kes kõrgemale kargab, kaugemale heidab või kiiremini lidub. Kõik! Ongi kogu moos! Jõle arhailine värk tegelikult ju. Täpselt sama, kui tunned aabitsast kõiki tähti, kuid piirdudki ainult sellega ning ei plaanigi seda oskust juturaamatute lugemiseks tarvitada. Ütles ka tuntud spordiajakirjanik ja sulekriitik Vaapo Vaher kunagi selle kohta, et 21. sajandil ootaks spordilt ikka midagi komplitseeritumat ja põnevamat. Viimast suudab pakkuda aga kindlasti kolmapäeval algav korvpalli EM Leedus.
Aga tagasi veel kergeraksu juurde, sest on sedagi tegelikult pull ja huvitav vaadata. Olgugi, et televisioonist ja reklaamaegadest tingitud bürokratism trügib üha enam järjest sügavamale kergejõustikustaadionile sisse. Teisiti ei saa ju nimetada seda kurikuulsat valelähte reeglit, kus ühe kogemata tekkinud säärenõksu peale nullitakse võistleja aastapikkune töö ära. Kurat, isegi röövleid ja mõrtsukaid ei panda tihtipeale esimese „eksimuse“ järel kohe vanglalobi helpima, kuid nii kui mõni jamaikalasest sprindiäss natukene nihelema kipub, antakse viimasele koheselt jalaga tagumikku. Seekord maksis aga antud reegel tõenäoliselt selle reegli tegijatele kergejõustiku populaarsuse koha pealt haledalt kätte ning rahva pahameel, et jäädi ilma maailma suurima jooksustaari etendusest, on korralik tõrvatilk IAAF-i meepotti.
Õnneks on meil eestlastel aga Anu Säärits. Käesoleva MM-i suuremgi staar kui jamaikalasest Usain Bolt. See, kuidas üks spordikommentaator suudab väljapaistvalt nii palju totrat mäda panna ning seda oma katkendliku, kuid häirivalt selge ja kõlava häälega suust välja paisata, on fenomenaalsus omaette. Ühel hetkel sunnib see lihtsalt paaniliselt hirnuma, teisalt aga peast kinni haarama. Vahest ka Eurospordi peale ümber lülitama. Sääritsa põhiviga seisneb pisiasjas, et ta ei haba absoluutselt läbi, mis tegelikult staadionil või telepildis toimub – kes juhib, kes tegi hea stardi, miks keegi komistas jne. Kõik see sünnitab parasjagu koomilisi segadusi, mida tädike püüab suure õhinaga kompenseerida kiirkäigult improviseeritud originaalsete väljenditega. Paraku jääb selle tarvis puudust nii improvisatsioonist, loovusest kui ka kõneoskusest. Tulemuseks ongi juhmivõitu näiv koomiline kogum, mida me naljatamisi Anu Sääritsaks kutsume.
Lisaks Sääritsale suudab kõige kummalisemaid ootamatusi pakkuda aga ka elu ise. Selle tõestuseks olgu möödunud laupäev. Nimelt kas on lugejatest kedagi, kes on keset ööpimedust mööda järvekaldaid otsinud taga saladuslikku saksofonimängijat? Vaat mina olen. Seda siis laupäeval, kui me härra Kiiskmaniga Arbi järve veert pidi kodu suunas kõmpisime ning keset pimedat vaikust ühtäkki üle järve lummav saksofonimäng kõlama hakkas. Jahmunud situatsiooni omapärast ja kihutatuna uudishimust, asusime Sherlock Holmsi ja dr Watsonina asjasse selgust looma. Aga võta näpust. Jõudes sinnapaika, kus ennist kuulmise järgi see saladuslik fantoommängija oma instrumenti pidi puhuma, kostsid pillihääled aga juba hoopis teisest järveotsast. Niisiis arvasime, et ju on nähtamatu muusik pidevas liikumises ning poole tunni jooksul oli meil poolteist ringi järvele peale tehtud. Tulemuseks keeled vantsimisest vesti peal ning pillimäng kogu aeg uues ja kättesaamatus kauguses kajamas.
Uus plaan oli nüüd seljad vastamisi keerata ning kumbki erinevas suunas uuele ringile minema hakata. Pagan võtaks oli vaja välja selgitada, kas tegemist on tondi või inimesega. Ja kahtlemata olekski see ilmselt saladuseks jäänudki, kui enne järjekordsele tiirule asumist poleks me läbi heina rühkinud järvel asuva purde peal, et oletatav orientiir uuesti kindlaks teha. Osutus aga sedasi, et orientiir ise oligi peitnud ennast purdele. Tegemist oli pealtnäha mitte-tondiliste liiki kuuluva tütarlapsega, kes häbelikult oma kuldse instrumendiga seal minema hajus. Liikunud polnud ta aga kordagi mitte kuhugile. Lihtsalt kalda äärsetel puudemassiivilt olid pillihelid kajana kandunud terve see aeg ühelt kaldalt teisele.
Vaat, kuidas füüsika võib lihtinimese ära petta ja vastu ööd teda higiseks jooksutada.
