Sunday, March 27, 2011

Vene pardijahi eripära

Järgnev pole minu toodang, vaid üks leitud looke nõukogude armee imelistest juhtumistest. Lugemist väärt aga rohkem kui kõik minu varasem kirjutatu kokku...

"...Vakantset kohta pakkus Leonidile komandör isiklikult. Plussid olid silmnähtavad – ainult prapori palk valuutas venitas otseses ümberarvestuses välja oma 700 kodust rubla, aga kui osta näiteks serviise ja hiljem kodus maha müüa...

Tõsi, kohta lubati tingimusel – kindlustada staabiohvitserid pardilihaga seoses veelindude jahihooaja algusega Saksamaal.

Kõik staabikad.

Aga neid on palju.

Ja parte abimajandis kõigile ei jagu (Kuzmitš, rsk).

Teie bensiin, meie ideed, Leonid sai hakkama hindele „viis”! See toimus järgmiselt: kuni auväärsed ja tsivilisatsiooni hüvedest ning postiteenusega ärahellitatud bürgerid seadsid oma karamultukid [Aasia rahvaste XIX saj tahtlukuga jahipüss] valmis ja valisid kataloogidest kõiksugu värvilisi plastkestaga padruneid, käis kõigis kolmes lähimas jahitarvete kaupluses keegi vene soldat ning ostis kokku kõik peened haavlid. Kokku 18 kilo.

Järgmist pilti hakkame maalima Agfacolori värvidega. Koidik värvis idakaare karmiinpunaseks sileda akvamariinsinise järve kohal. Mõnikümmend püssidega sakslast peitusid kaldaäärsetes põõsastes, oodates distsiplineeritult kella kuut hommikul, mil algab jahihooaeg. Vee peal puhkas pooletuhandepealine pardiparv. Nende siluetid olid järvepeeglil selgelt näha. Kell 5:59 ilmus järve kaldale välivormis nõukogude ohvitser, tõstis raketipüstoli ja kell 6:00 lendas vilistades järve kohale punane rakett, tõstes taevasse ehmatusest hullunud linnud ja äratades seadusekuulekates jahimeestes halvad eelaimdused. Samal ajal sõitis maskeerimisvõrgu alt järve kaldale nõukogude tank, tõstis tõusva päikese poole 120 mm sileraudse kahuri ning tulistas. Kogu 18 kilo kauplustest ostetud peente haavlitega. Otse veelt tõusnud pardipilve. Ja kui sellisest häbematusest jahmunud bürgeritel poleks ilmkärakas kõrvu lukku löönud, oleksid nad kuulnud, kuidas järvevette plartsatasid pihtasaanud pardid. Sajad pardikehad. Aga tanki tagant järveäärsetest põõsastest jooksid juba välja võitlejad, kandes kummipaate, aere ja kahvu – logistikarood kiirustas saaki korjama."

Wednesday, March 23, 2011

Igat asja ei saa ka spordipatta panna.

Räägiks jällegi ivakese spordijuttu. Sai ju omal ajal selle pärast ju blogi õieti pidama hakatudki. Eesmärgiga talletada enda sportlikke seiklusi ja treeninguid ning ühes sellega ka propageerida spordi tegemist üleüldiselt. Eks muidugi blogimist väärt teemad teevad vahest omasid korrektiive ning nii olen minagi siia ajapikku sekka puistanud jutukesi teistelt elualadelt. Ei ole näiteks puutumata jäänud muusikalised kontsertelamused ega vitsaga nüpeldamisest pääsenud kohalik poliitikamaastik. Ühesõnaga, teemasid seinast seina. Et heale lugejale spordist natukene vaheldust tuua.

Samas ka sportlikud ja tervislikud eluviisid võivad seinast seina kõikuda. Nii on see käesoleval ajaperioodil ka minu puhul. Ühel hetkel sikutad keldris rauda, teisel hetkel jällegi mõõdad libedatel teedel õhtuseid jooksukilomeetreid. Hiljem leiad end saalis kaikaga litrit taga ajamas või korvpalli patsutamas ning kõige tipuks kargad ogara peaga veel jääaukugi. Vaat nii see trenniaeg siin märtsikuus kulgenud ongi. Kavakindlalt, mitmekesiselt ja lõbusalt.

Ei jäänud muuseas see 5. novembri ristiretk jääauku sugugi esimeseks ega viimaseks. Nimelt muutusime me pärast sooritatud vägitegu ja sellekohase fotomaterjali avaldamist, oma tutvusringkonnas vägagi kuulsateks persoonideks. Justkui Apollo 11 astronaudid pärast esmakordset kuuekspeditsiooni. Rahvas muudkui uuris ning kommenteeris elavalt fotomaterjali. Sõbrad-tuttavad küsisid muljeid, tituleerides meid samal ajal tunnustavalt hulludeks. Kenad tütarlapsed „uiuiuitasid“ ja imetlesid poolvarjatult meid kui antiikaja raudseid kangelasi. Isegi hallipäised vanakesed võtsid lugupidamisega piibutobi suust ja nentisid tunnustavalt: „Julged poisid, täpselt nagu meiegi omal ajal nooruses.“ Ühesõnaga, kuulsust rohkem kui biitlitel 60ndate Liverpoolis. Ime siis, et nii mitmedki mehepojad kadedusest natukene kiiva kiskusid ja hoolega juba uut, nende jaoks esimest, polaarsuplust organiseerisid, mille juhtideks meid ühehäälselt välja valiti. Vaikselt hiiliti õhtuhämaruses mööda külmunud ja lumiseid järvekaldaid, katsuti näpuga kuskilt immitsevat lahtist vett ja koguti mõdupudelit rüübates vaimset julgust selle jääkülma otsuse tegemiseks. Üks sedasorti vapper sõdalane oli kahtlemata hr Karro, kes lubas mulle kaks pühapäeva tagasi, et tema helistab mulle juba hommepäev ja siis käime ära.

Nagu arvata aga võiski, oli telefon järgmisel päeval vait kui sukk. Mingisugusest hr Karrost ja tema entusiastlikest plaanides polnud ei kippu ega kõppu. Kuid pühapäeval, just siis kui sättisin televusserist meeste laskesuusatamist vaatama, saabus lõpuks hr Karro edastatud lahingukäsk. No ajasime siis pisikese pundi kokku ning tatsasime saunalinade lehvides Verevi äärde. Paraku oli aga kuulsust kogunud jääauk lootusetult kinni külmunud. Ei aidanud siin nutt ega hala, sõim ega peks. Kuna väikeses Elvas on järvi jalaga segada, võtsime suuna männimetsa all oleva Vaikse järve suunas. Hetkeks kaalusime ka linnasauna juures voolavat jõge, kuid kuna enamik vabast veepinnast on seal tavaliselt okupeeritud sadade, saiapalavikku põdevate sinikaelpartide poolt, jäi see plaan katki. Haaravad oma nokaga viimaks „landistki“ veel kinni, kui vette lähed. Vaikses järves seda probleemi pole. Lisaks ootas meid seal kena valmisraiutud auk – ukseava mustendavasse järvevette. Purde peal passis ka üks lärmakas ja tugevate joobetunnustega auvahtkond. Mingi kamp jorsse, kes veetsid kena pühapäeva õhtupooliku seal viskit rüübates. Siberi rahabossi hingesugulased ilmselt. Uudistasid siis hoolega aupaklikus kauguses seni, kui me vees ära käisime. Hr Karro käis koguni kaks korda. Vabatahtlikult! Ilma, et oleksime teda lükanud. Mees läks sellest nii õhku täis, et patseeris mööda kaldaääri, hommikumantel seljas, ringi nagu uhke parunihärra. Varustus oli tõesti poisil muljetavaldav - hommikumantlist kuni sooja pesuni välja. On ikka külmavares!

Samas eks see jääaugu värk ole rohkem ikka selline tervislik pullitegemine. Lihtsalt surina sisse lööv karastav element, umbes nagu saunakerisele leili uhamine või nõgesekimbuga vihtlemine. Päris spordiks neid tegevusi nimetada ikkagi ei saa. Olgugi, et leidub koomikud, kes tahavad surmtõsiselt igasugu tegevusi elu hinnaga spordi alla liigitada. Kõiksuguseid kaarditagumisi, täringuveeretamisi ja mida kõike veel. Erilise hooga käib see naeruväärne tants pokkeriga, mis olevat nüüd väidetavalt hirmkõva sport. Suur naerukoht. Aga ilmselt on siin tegemist järjest süveneva koomuskiga, kus tahetakse kuuluda kuhugi sinna, kuhu tegelikult ühegi tunnuse poolest kuuluda ei saa. Umbes nagu Iisrael, kes osaleb nii jalka, kossu, võrgu kui ka kurat teab mis aladel Euroopa meistrikate valiktsüklites ning lisaks veel Eurovisioonilgi. Samas saab ju iga sülelaps ka aru, et geograafilises ega kultuurilises mõistes pole Euroopaga sellel riigil mitte kõige vähematki pistmist. Täpselt nagu pole pokkeril midagi pistmist spordiga. Eks varsti ole nii vist iga remondimees ka, kes „sepapoiste“ või „rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh“ taktis haamriga naelu seina lööb, valmis muusik.

Ise eelistaksin „sepapoiste“ asemel loomulikult midagi rockilikumat. The Rolling Stones´i Satisfaction sobiks ideaalselt.