„Näed sa“, ütles ta, „ma lõhkusin su poti ära. Aga ma tõin uue asemele!“
Gabrovlane rõõmustas, kuid ei saanud siiski ütlemata jätta:
„Uus on muidugi uus, aga... minu oma oli juba rasvast läbi imbunud!“
Vot sama on ka selle uue aasta puhul. Uus on ikka uus, kuid siiski liiga värske veel. Vana aga meenutustest, mälestustest ja kõikvõimalikest sündmustest läbi imbunud. Teeksingi siinkohal kiirpõike möödunud aasta kaheteistkümnele kuule.
Näärikuu
Minu „Biitli-aasta“ esimene kuu saab alguse juuste kasvatamisega. Tegevus, mis kestab läbi terve 2010. aasta ning lõpeb suure tõenäosusega minu viiendaks biitliks nimetamisega. Või siis sõjaväepükse kandvatelt pöetud peadega skinnidelt tuutusse saamisega ainuüksi seetõttu, et olen karvane. Vältimaks viimast, tuleb teiste rokkarite ja pikajuukselistega tihedalt kokku hoida. Et sellise geniaalse ja päästva ideega kiirelt algust teha, sai käidud Rock Cafes saksa heavy-legendi Udo Dirkschnaiderit (U.D.O.) kuulamas. Vanad klassikalise Metal Hearti helid soojendasid nii südant, kõrvu kui ka teisi kehaosasid. Arvestades õues nädalate kaupa konstantselt paukuvat 20-30 kraadist pakast, oli see vägagi meeliülendavaks teadmiseks.
Vastlakuu
Olümpiakuu. Pierre de Coubertini olümpismi vaimus lennutatakse meie suusaturiste taaskord hordide kaupa kaugele ookeani taha. Justkui moslemiusku immigrante Londoni eeslinnadesse, kellest kasu ei miskit, kuid tühjendavad riigi rahakotti nagu Electroluxi 3000W tolmuimejad. Koomiline vaadata, kuidas meie murdmaanühkureid hoitakse jätkuvalt justkui sitta pilpa peal, kullates riigi poolt siukese papiga üle, millest maailma rikkaima pardi Onu Roberti varasalv võiks vaid und näha. Samas, kui kordades atraktiivsema laskesuusatamise tegelased elavad peost suhu. Ilusaim olümpiamälestus tuli siiski hokiväljakult, kus võitmatuteks tituleeritud punanälkjad löödi Kanada poiste poolt purustava ja häbistava hoobiga tagasi Kremli õuele. Heldimuspisar pudeneb veel praegugi. Elu on ikka ilus ja õiglane.
Kevadkuu
Tekkinud on reaalne oht muutuda lihastest pakatavaks Ott Kiivikaseks, kuna suurem hulk päevi kulub enamjaolt lumelabidat liigutades. Ühiselt majade katustelt lund kühveldades, nendib naabri-Ants oma käredal häälel, et kuradima hea oleks elada Aafrikas, kus muudkui lesiks palmi all ja ootaks kuni banaan suhu kukub (mingi uus palmiliik ilmselt). Parandava faktina leiab ta plusse ka lume lükkamisest, mis pidavat siiski, vaatamata katusel turnimisele, ohutum tegevus olema, kui mustal mandril lõvide ja boamadude eest plehku punuda. Dilemma ja probleemsituatsioon kaovad õnneks ühe nädalaga, mil Arktika mõõtmetega jää- ja lumeväljad ühtäkki kuuma päikese toimel haihtuvad. Küll aga jääb alles selline kogus vett, et hakkad tõsimeeli Piibli üleilmset uputust kartma ning kirvega uut Noa laeva nikerdama.
Jürikuu
Bändi kasvatamine edeneb märgatavalt. Peas olev pahmakas meenutab juba varanoort Arnold Schwarzeneggerit. Kuna märulikangelasele lõppude lõpuks kuberneri tooli koha pealt kingatalla jälg tagumikule vajutati, siis hoiame hetkel kogu aprillikuu hinge kinni lootuses, et Conan the Barbarian tagasi kinoekraanile naaseks. Idüllilise ja ootusäreva vaikuse katkestab siiski hetkeks Metallica kontsert Saku suurhallis. Viimase loo ajal lasti lae alt alla terve karupee täis suuri õhupalle, millest ühte püüdis härra Rautsik tervena saalist välja toimetada. Ei õnnestunud!
Lehekuu
Reportaažid otse lahingutandrilt. Käimas on halastamatu ning verine sõda inimeste ja sääskede vahel. Käed on määritud ohtra verega ning OFF muutunud kõige trendikamaks deodorandiks. Vägivallast hullununa olen maha löönud sellise koguse pinisevaid isendeid, mille eest mind tribunali poolt ilmselt peagi surma mõistetakse. Süüdistatuna genotsiidi korraldamise eest sääserahva suhtes. Konstanteerin ka fakti, et 100 krooni maksev eletriline sääsepeleti magamistuppa on ilmselt kogu minu senise elu parim investeering. Lisaks lahingutele toob karm sõjaaeg vahelduseks ellu ka lõõgastavaid komöödiaetendusi. Näiteks, kui naabri-Antsu juurde saabub tema sõber, purupurjus Volli, kes kukub teise garaažiust taguma, ise samal aja lõuates: „Tule välja, vana kommunist!“ Jah, parim huumor tekib alati elust enesest.
Jaanikuu
Astronoomiline suvi algab jalgpalli MM-iga. See tähendab puhkuse väljavõtmist ning uue elukoha sissekirjutamist suure teleekraaniga pubisse. Diagnoos on karm ja lootusetu – debiilistunud jalgpallihaigus, mille sümptomeid leevendab vaid piisavas koguses häid mänge, piisavas koguses õlut ja piisavas koguses emotsioone. Viimaseid pakkusid sel turniiril kõige enam Taani-Kamerun ning Ghaana-Uruguay mängud. Jalgpalliline ahvivaimustus tipneb ka lauamängu Täringujalgpall hankimisega, kus esimeses ajaloolises sõpruskohtumises alistab hr Kiiskman mind penaltitega 4-2. Vaatamata raskele vutihaigusele, tuli ühtlasi alustada ka agaramalt triatlonitreeninguid. Hullu peaga sai kaljukindlalt otsustatud, et just see aasta on aeg läbi teha täispikk triatlon ehk ironmani distants. Mõistus (ja tilli pikkus) polevat kunagi enese teha olnud.
Heinakuu
Lootusetu ja ravimatu jalgpallihaigus jätkub kõigi oma sümptomitega ning lõpeb minu jaoks Saksamaa kolmanda kohaga. Minule kui fritsude poolehoidjale iseenesest päris OK. Kogu kupatuse paneb kinni aga Hispaania, tõenäoliselt teenitult. Olgem ausad, võinuks ka hullemini minna. Vähemalt on spänishitel hea hümn. Juulikuu läheb ajalukku ka põrgukuumusega võitlemise tähe all. Tervet kuud valitseb türannliku diktaatori kombel talumatu leitsak, mis aurutab isegi luuüdi kontidest välja. Raske on teha nii trenni kui ka hiljem öösiti magada. Esimest probleemi püüab talutavaks muuta ujumistreening kombineeritult rattasõiduga, teist suure täispuhutava seksodroomi ülesseadmine jahedamale keldrikorrusele. Lisajõudu võitlemiseks annab ka Haapsalus Megadethi kontserdil näpu viskamine.
Lõikuskuu
Leitsak jätkub. Jahedaks keerab alles kuu lõpus, mis justkui taeva kingitusena toob värske hingamis
e ka treeningutesse. Ujumine, rattasõit, jooks jms edenevad nüüdsest lepase reega ning ernesetunne sama hea ja uhke nagu lehviv trikoloor vabariigi aastapäeva talvetuultes. Uhked on ka käesoleva kuu tuultepuhangud, mis päädivad lõpuks ühe orkaaniliku äikesetormiga, muutes Elva linna vähem kui poole tunniga aatomipommi järgseks Nagasakiks. Kõik tänavad-õued on kaetud ühtlase murdunud puude, postide ja elektriliinide massiga. Saed undavad päevade kaupa. Elekter majapidamises muutub aga suuremaks unistuseks kui Viking Loto jack-pot. Järgmise päeva õhtul igavusest ringi jõlkudes veame härra Kiiskmaniga 4 õlle peale kihla, kellel vool pikemat aega ära on. Kuradi õnneseen, olen talle siiamaani veel 2 tükki sees. Ei maksa ühtlasi unustada, et ka augustikuus sai näppu ja tukka viskamas käidud – sõit Käsmusse Soome folkrock grupeeringut Korpiklaanit kaema oli igat senti väärt.
Lõikuskuu 29. päev 
Aasta mainimisväärsem hetk. Keilas läbin hulluse nimega ironman. Täispikk triatlon, mis koosneb 3,8km ujumisest, 180km rattasõidust ja 42km maratonijooksust. Aega kulub selleks üle 14 tunni. Hetkel viibin küll veel vabaduses, kuid minu ja mu vaimse seisundi vastu on elavat huvi tundnud nii Jämejala hullumaja kui ka Raja tänava psühhiaatriakliinik.
Mihklikuu
Sügiskuu algab invaliidistunud keha taastumisega ironmani kangutamisest. Samas on rind uhkusest kummis nagu oleks kurika alla neelanud ning tunne midagi a´la „Al Bundy and his 4 touchdowns in a single game“ sarnast. Ühesõnaga - terve kuu kulub enda aupaistel soojendamise peale. Sporditegemine kaldub suures osas tugitoolialade harrastamisele. Korvpalli maailmameistrikad on selleks igati sobivad. Finaalmängu USA-Türgi eel saab tehtud „rõõmustav“ avastus, et vesi ei voola enam ühtäkki majast ära. On toimunud ummistus, väljaspool maja. Labidate ja „mattide“ saatel läheb prožektorite valgel kaevandamiseks. Selline hoogne kapten Flinti aardejaht lõpeb esialgu tulemusteta. Edu kroonivad aga järgmise päeva otsingud, kus kondimootorist võimsam tehnika ning suurem hulk töökäsi ummistusele surmahoobi annavad.
Rehekuu
Aeg on taas kavakindlalt treeninguid alustada. Treeninguid, mis on vanamoodsad, spartalikud, karastavad ja tõhusad. Moraalset tuge oma alalise kohalolekuga ilmub ühtäkki andma ilus suur rebane. Kuna on ilmne, et minu kodukant on annekteeritud endale püsivaks territooriumiks, tuleb reinuvaderisse suhtuda kui oma rahvuskaaslasesse ja kaasvõitlejasse. Isamaalistest aadedest tiivustatuna nimetatakse koheva sabaga neljajalgne koheselt ümber Alfonsiks (kolonel Alfons Rebase järgi). Karm oktoobrikuu toob ka teisi avastusi. Inimkatsete läbiviimine enese peal aitab avastada uue õllesordi nimega Baltica 6. Kange kui tökat, mille joomine on justkui sisenemine pimedasse keskaega. Mitme peale suutsime pudelist siiski jagu saada, kuid tegevuse kui sellise võib klassifitseerida Karistusseadustiku paragrahv 141 alla. Maakeeli öeldes grupiviisiline vägistamine.
Kooljakuu
„Toots, ütle mulle üks ilus tütarlapse nimi“, võiksin ma Jorh Adniel Kiire kombel teistele pinda käia. Pole vajadust, sest nimi on juba teada ja see on Grete. Tõepoolest! Mulle on omistatud oma õe poolt teistkordselt kõrgema klassi aunimetus ja tiitel nimega „Onu“. Nüüdsest siis kahekordne onu. Tähistamise üks osa hõlmab endast ka õllebingol osalemist koos oma kange tädipoja ja Pärnu soomusronglase hr Hallikuga. Karmi ürituse kokkuvõtteks tuleb tsiteerida siinkohal tema elutarkusest pakatavat fraasi: „Esimest korda olen õnnelik, et ma midagi ei võitnud!“
Jõulukuu
Bändikasvatamise viimane kuu. Juuksepahmaku toel astub teie
ette korralik Paul McCartney. Või siis nooruke Jackie Chan. Igatahes rockkontserditel tukka visata annab juba hoogsasti. Selle tõestuseks sai käidud ka kolmel kontserdil – W.A.S.P., Stratovarius ja Helloween. Kõik muu jutt on aga puhas kopeering märtsikuisest meenutusest, mille sisuks on jällegi hoogne lume kühveldamine. Taaskord ka katuselt, koos naabri-Antsuga, kelle filosoofia selles osas on jäänud muutumatuks. Vägisi tundub, et kisub ilmselt uue jääaja poole ning evolutsiooni tulemusena muutub järgnevatel põlvkondadel lumelabidas üheks oluliseks kehaosaks, koos kõike ühendava luustiku, vereringe ja närvkonnaga.
Nii palju siis aastast 2010. Ironmani aastast.
