06. august 2010
No kui juba sai üks kord ette võetud ning käesolevas blogis ka seda rock-kontserti jämmi kajastatud, siis oleks minu poolt ülim nahaalsus hävitada seda ilusat traditsiooni. Hävitada kõlbas ehk ekskavaatoritega Berliini müüri või USA Dream Teamil Barcelonas Angola kossupoisse. Aga kindlasti ei kõlba hävitada unikaalset rockipäevikut. Mäletatavasti tõin ma siinsete lugejateni meie tagasihoidlikud seiklused eelmisel kuul toimunud Megadethi kontsertilt sellisest kaugest ja ilusast väikelinnast nagu Haapsalu. Ei ole ka nüüdne sihtkoht vähem eriline ja ilus. Olgugi, et tegemist pole mitte linna vaid kõigest pisikese asulaga. Väike mereäärne Käsmu on selle asula nimeks ja ürituseks ei miskit muud kui Viru folk. Kui aus olla, siis ei toimu meie sõit sinna üldsegi mitte Viru folki silmas pidades, vaid ainuüksi just sealse peaesineja pärast. Soomest pärit hoogne ja lustakas folk-metal kollektiiv nimega Korpiklaani. Olgu ta siinkohal lugejale taustaks ja seltsiks: http://www.youtube.com/watch?v=JP3Qacgn66E
Musketäride invasioon üksikule saarele koodnimega “Vennaskond”
Algne invasiooniplaan Käsmusse pidi osavõtjate poolest tulema meil väga suurearvuline. Umbes nagu liitlaste operatsioon “Overlord” 1944. aasta 6. juunil Normandias. Idee oli seatud ülesse selliselt, et tähistada ühtlasi ka minu hiljaaegu toimunud sünnipäeva. Paraku tekkis aga meie võimsasse löögiüksusesse mitmeid olulisi ja suuri kaotusi, mistõttu muutsime taktikat ja
formeerimisime oma üksuse ümber hoopis pisemaks, kuid samas jällegi jõulisemaks, mobiilsemaks ja märkamatumaks. Ehk kui normaalses inimkeeles väljenduda – sitta kah, käime parem pisikese Yarisega ära! Kes ei ole mingisugusel põhjusel kursis meie 16. juulil toimunud Haapsalu rännakuga, siis Toyota Yaris on nimelt härra Tammeoru miniatuursete mõõtmetega punasekarva sõiduauto. Niisiis pressisimegi ennast lõuna paiku lahedasti oma tutavasse sõiduriista. Kuna ka härra Tammeoru vend Jaan (iseenesest tegelikult ka härra Tammeorg) loobus viimasel hetkel meie ristiretkest põhjarannikule, siis oligi meid kokku kõigest sama palju kui Alexander Dumas
kultusromaanis musketäre. Ilma d´Artagnanita. Nii olid selles raamatuversioonis peategelasteks mina kui Athos, kes loodab iga kontserti eel, et seiklused jätkuvad jälle. Siis härra Rautsik (või siis Rauakoll) kui Porthos, kes võitleb lihtsalt selle pärast, et ta võitleb (tõe huvides asendame sõna “võitlemine” sõnaga “joomine”). Ja lõpuks härra Tammeorg kui Aramis, kes pärast napsutamise mahajätmist on kohati tõepoolest nii tagasihoidlikuks ja vagaks jäänud, et sobiks hästi vaimulikuks (aga hoidke end siis tema eest kõik vaesed patused, ennekõike just need patused näitsikud). Lühidalt ja tänapäevasemalt kutsume aga Porthost ja Aramist siinkohal Kristjaniks ja Mardiks.
Olles varunud kütust nii masinale kui ka reisijatele, võtsime sihi Tallinna suunas. Taustaks hea rock-muusika ja lakkamatu möla. Plaani esimene faas nägi ette, et tuleb otsida peagi üks ujumiskoht, kus ennast värskendada. Paraku Tallinn-Tartu maantee ääres sellised puuduvad. Küll aga võtsime oma põhjatust seljakotist välja kõikvõimsa Eesti teede atlase ning leidsime, et väike kõrvalepõige läbi Põltsamaa viib meid kuhugi Kamari paisjärve äärde. Nii ka juhtus.
Tegemist oli kena väikese järvega, kus ka üksik saar keskel. Tundus olevat täiesti asustamata maalapike keset neid lainetavaid vetevoogusid. Loomulikult ei saa ka 100-protsendiliselt välistada, et seal Robinson Crusoe koos Reedega ennast kuradima hästi ära peitnud polnud. Aga ega me neid otsima ka ei hakanud. Olles natukene sulistatud ja värskendatud, sai peagi tagasi suure tee peale liigutud. Olgugi, et keset Põltsamaad jäi meie kõrgelt kogenud piloot kõnniteel liikuvaid seksikaid blonde projekte vahtima ning oleks selle tegevuse käigus peaaegu ühele suurele rekkale tagant sisse põrutanud. Vaevalt, et tal just selline põrutamine parasjagu mõttes oli. Kuid kaasreisijate ülikiire ja kohati vulgaarses kõnepruugis reaktsioon ning juhi nobe jalavajutus piduripedaalile likvideerisid siiski selle potentsiaalse ohusituatsiooni. Edasine sõit kuni Tallinnani toimus peasjalikult Vennaskonna plaati kuulates ja nende lugudele uute ja lõbusate sõnade formeerimises ja muusikasse sobitamises. Nii said uued kuued kõik sellised Vennaskonna hitid nagu Riia mu arm, Oi te poised, Täna jälle me joome bensiini, 10203 jne. Krt kui andekad me ikka olime!
Eediku Tallinnast otse riksaga Käsmu pealavale
"Tere Tallinn! Tere Eesti! Siin ma nüüd olen oma mädanenud kartulite ja läbivettinud küttepuudega”, tervitab Edgar Elmarovitš Savisaar meid oma linna sisse sõites. Ei saa sa meie pealinnas küll üle ega umber meie kõikvõimsast Eedikust. Aga Tallinna mineku põhjus oli tegelikult ennekõike selles, et Mardil oli hirmus kihk ja vajadus käia ära vanalinnas. No ju ta siis varem seal käinud ei olnud ning huvi ilmselt ajaloo vastu nii suur. Meie huvi Kristjaniga piirdus
aga palju elulisematel küsimustel – kuskohas saaks väljutada suurtes kogustes endale eelnevalt sisse manustatud õlujooki. Iga sekund oli juba kulla hinnaga. Seis oli täielikult SOS ehk morsena väljendudes “…---…”. Hiilides ühte hämarasse keldripubisse, saime siiski seal asjad korda. Iseenesest mõistetav, et selline vaevast vabanemine nõudis korralikku tähistamist ning uute karastusjoogivarude soetamist. Need kulusid ka marjaks ära, kuna sõit Tallinnast Narva poole toimus teeremontide tõttu umbes 50km/h. Mingi hetk läks asi siiski libedamalt, minutit möödusid minutite järel ning märkamatult olimegi järsku mere ääres väikeses Käsmu asulas.
Kuna aega oli roppu moodi veel kella 22.00ni (hetk, mil peaesineja siis lavale tuleb) töllasime edasi-tagasi ja risti-põiki kogu selle asula läbi ning kaardistasime ta oma juhmi mällu. Huvitav oli vaadata esinemislavade asukohti. Üks neist oli paigutatud täielikult keset metsa lagendikule, teine – pealava – aga hoopistükkis mere äärde tavaliste elumajade vahele. Krt umbes sama kui mul kodus maja tagusel muruplatsil lükatakse kaadervärk püsti ning ACDC tuleks sinna saagima. Omaette koomiliseks kujunesid seiklused riksajuhtidega. Kes ei ole kursis, siis riksa on see kolmerattaline n.ö tugitooliga jalgratas, kus reisja lösutab Al Bundylikult käsi püksivöö vahel oma mugavas toolis ning ees lenkstangi taga olev piloot hoolitseb kondimootori töötamise eest. Iseenesest Fred Flinstone´i auto odav koopia, kuhu vändad juurde lisatud. Väga populaarne vahend ennekõike igalpool Hiina, Taimaa ja teiste pilukate maade suurlinnades. Igatahes õnnestus Kristjanil välja kaubelda endale tasuta sõit. Ja järgmine hetk ta uhkelt nagu Julius Caesar kimaski täie hooga pealava poole, rahulikult turvameeste valvepostide vahelt läbi. Ei julgenud ükski piletimüüa ega muu asjamees teda tülitada. Täiesti geniaalne ja klassikaline Trooja hobune. Nii olekski Kristjan saanud tänaõhtuse kontserti puhta tasuta, kui ainult poleks enne eraldi piletit valmis ostnud. Kuradi ebaõnn!
Juodaan Viinaa!
Korpiklaani tuli lavale paar minutit pärast kella kümmet. Mida see Korpiklaani siis kujutab endast? Lihtsalt öeldes Soome folk-metal bänd, kus tavapärased soolo-, rütmi-, basskitarrid ja trummid on assisteeritud viiuli, akordioni ja vilespilliga. Täpsustades eelnevat, siis enamus lugusid on hoogsate ja tempokate Soome rahvaviiside töötlused rokilikumas võtmes. Väga kaasakiskuv värk. Keeleliselt on lood ise pooleks - nii soome kui ka inglise keelsed, aga olenemata keelest räägivad lõviosa neist joomisest. Bänd ise on maailmas juba üsna kuulus, olles tuuritanud peaesinejana igal maailmajaol. Seekord tuldi siis vahelduseks ka oma lõunanaabritele külla. Sibasime kolmekesi täiesti lava ette, mis oli pisikese künka peal. Huvitav oligi asjaolu, et lava ees sai olla umbes 4-5 rida inimesi, siis maapind langes üks meetri pooleteise võrra ning alles sealt algas suur ja lage plats kuhu ülejaanud rahvahordid ennast ära paigutasid.
Olles lühikese ajaga juba teiste eestrügijatega vennastunud, hakkasime skandeerima kooris “Vodka, Vodka, Vodka”, mis on selle loo nimi, millega Korpiklaani alati algust teeb. Ja tegid ka seekord. Möll hakkas pihta kohe esimestest nootidest ja kestis kuni võiduka lõpuni. Erilises hoos oli üks suur kamp palja ülakehaga noorsande, kes ilmselt ka tänu suurtele manustatud alkoholikogustele pidevalt lendasid sealt järsakust alla. Mõni lausa Matti Nykaneni stiilis. See tegi loomulikult kõikidele nalja, ennekõike asjaosalistele endile. Hoogu läks ka allpool olev rahvamass. Möirgasid ja kargasid seal Happy Little Boozeri refräänis ning lõid ringtantsu instrumentaalloo Pellonpekko taktis. Konkurentsitult ajas aga kõige rohkem rahva elama lugu Juodaan Viinaa.
Tule eläväna tagasi!
Suhtlemine bändi ja eesliini vahel oli vahetu. Tavapärasteks kujunesid vastastikused sõbralikud käepigistused, kitarriga sedasi ettekallutamised, et võisid ise ka paari keelt tinistada. Ei siin olnud tegemist mingite porodest mühakatega. Näiteks juues laval natukene õlut, pakuti vennalikult seda ka publikule. Olgugi, et üksainus pudel, aga kuna tegemist oli klaaspudelitega, siis ega sa neid rahva sekka pilduda ju saagi. Kohalik ambulants muidu vigaseid ja veriseid otsast otsani täis. Niisiis ulatatigi lihtsalt pärast paari sõõmu rüüpamist eesolijatele üks pudel kesvamärjukest. Kätte sai selle ikka see, kel kõige pikem kämmal ehk siis loomulikult mina. Priviligeeritud seisund või mitte, aga igatahes sai minust ainuke inimene, kes valdas, kasutas ja käsutas sellel üritusel klaastaarat.
Kui asi lõppes, vooris suurem jagu rahvast mööda Käsmut ringi - kes parklasse, kes telklasse - lauldes täiel häälel fraasi Juodaan Viinaa. Mitte, et keegi otseselt oleks seda juua tahtnud või seda propageerida vms. Lihtsalt hea lugu oli. Ja hea üritus. Koguni nii hea, et Kristjan otsustas jääda ka järgmiseks päevaks sinna. Lubas, et küll ta kord ikka jõuab mingil moel koju tagasi. Nii ta suruski veel ühe mehise käepigistuse, lõugas vastu merelaineid Juodaan Viinaa ja läinud ta oligi sinna Käsmu käänulistele ja rahvarohketele tänavatele. Mis muud Kristjan kui “Tule eläväna tagasi!” Et saaks taas peagi minna ühiselt vastu uutele rockseiklustele. Ja kui mitte juba varem, siis 8. ja 13. detsembril taaskord lahinguväljal näeme, RAISK!
Ja lõpetuseks siis see kõikse parem lugu Juodaan Viinaa: http://www.youtube.com/watch?v=6z4DRPG7rbc
No kui juba sai üks kord ette võetud ning käesolevas blogis ka seda rock-kontserti jämmi kajastatud, siis oleks minu poolt ülim nahaalsus hävitada seda ilusat traditsiooni. Hävitada kõlbas ehk ekskavaatoritega Berliini müüri või USA Dream Teamil Barcelonas Angola kossupoisse. Aga kindlasti ei kõlba hävitada unikaalset rockipäevikut. Mäletatavasti tõin ma siinsete lugejateni meie tagasihoidlikud seiklused eelmisel kuul toimunud Megadethi kontsertilt sellisest kaugest ja ilusast väikelinnast nagu Haapsalu. Ei ole ka nüüdne sihtkoht vähem eriline ja ilus. Olgugi, et tegemist pole mitte linna vaid kõigest pisikese asulaga. Väike mereäärne Käsmu on selle asula nimeks ja ürituseks ei miskit muud kui Viru folk. Kui aus olla, siis ei toimu meie sõit sinna üldsegi mitte Viru folki silmas pidades, vaid ainuüksi just sealse peaesineja pärast. Soomest pärit hoogne ja lustakas folk-metal kollektiiv nimega Korpiklaani. Olgu ta siinkohal lugejale taustaks ja seltsiks: http://www.youtube.com/watch?v=JP3Qacgn66E
Musketäride invasioon üksikule saarele koodnimega “Vennaskond”
Algne invasiooniplaan Käsmusse pidi osavõtjate poolest tulema meil väga suurearvuline. Umbes nagu liitlaste operatsioon “Overlord” 1944. aasta 6. juunil Normandias. Idee oli seatud ülesse selliselt, et tähistada ühtlasi ka minu hiljaaegu toimunud sünnipäeva. Paraku tekkis aga meie võimsasse löögiüksusesse mitmeid olulisi ja suuri kaotusi, mistõttu muutsime taktikat ja
formeerimisime oma üksuse ümber hoopis pisemaks, kuid samas jällegi jõulisemaks, mobiilsemaks ja märkamatumaks. Ehk kui normaalses inimkeeles väljenduda – sitta kah, käime parem pisikese Yarisega ära! Kes ei ole mingisugusel põhjusel kursis meie 16. juulil toimunud Haapsalu rännakuga, siis Toyota Yaris on nimelt härra Tammeoru miniatuursete mõõtmetega punasekarva sõiduauto. Niisiis pressisimegi ennast lõuna paiku lahedasti oma tutavasse sõiduriista. Kuna ka härra Tammeoru vend Jaan (iseenesest tegelikult ka härra Tammeorg) loobus viimasel hetkel meie ristiretkest põhjarannikule, siis oligi meid kokku kõigest sama palju kui Alexander Dumas kultusromaanis musketäre. Ilma d´Artagnanita. Nii olid selles raamatuversioonis peategelasteks mina kui Athos, kes loodab iga kontserti eel, et seiklused jätkuvad jälle. Siis härra Rautsik (või siis Rauakoll) kui Porthos, kes võitleb lihtsalt selle pärast, et ta võitleb (tõe huvides asendame sõna “võitlemine” sõnaga “joomine”). Ja lõpuks härra Tammeorg kui Aramis, kes pärast napsutamise mahajätmist on kohati tõepoolest nii tagasihoidlikuks ja vagaks jäänud, et sobiks hästi vaimulikuks (aga hoidke end siis tema eest kõik vaesed patused, ennekõike just need patused näitsikud). Lühidalt ja tänapäevasemalt kutsume aga Porthost ja Aramist siinkohal Kristjaniks ja Mardiks. Olles varunud kütust nii masinale kui ka reisijatele, võtsime sihi Tallinna suunas. Taustaks hea rock-muusika ja lakkamatu möla. Plaani esimene faas nägi ette, et tuleb otsida peagi üks ujumiskoht, kus ennast värskendada. Paraku Tallinn-Tartu maantee ääres sellised puuduvad. Küll aga võtsime oma põhjatust seljakotist välja kõikvõimsa Eesti teede atlase ning leidsime, et väike kõrvalepõige läbi Põltsamaa viib meid kuhugi Kamari paisjärve äärde. Nii ka juhtus.
Tegemist oli kena väikese järvega, kus ka üksik saar keskel. Tundus olevat täiesti asustamata maalapike keset neid lainetavaid vetevoogusid. Loomulikult ei saa ka 100-protsendiliselt välistada, et seal Robinson Crusoe koos Reedega ennast kuradima hästi ära peitnud polnud. Aga ega me neid otsima ka ei hakanud. Olles natukene sulistatud ja värskendatud, sai peagi tagasi suure tee peale liigutud. Olgugi, et keset Põltsamaad jäi meie kõrgelt kogenud piloot kõnniteel liikuvaid seksikaid blonde projekte vahtima ning oleks selle tegevuse käigus peaaegu ühele suurele rekkale tagant sisse põrutanud. Vaevalt, et tal just selline põrutamine parasjagu mõttes oli. Kuid kaasreisijate ülikiire ja kohati vulgaarses kõnepruugis reaktsioon ning juhi nobe jalavajutus piduripedaalile likvideerisid siiski selle potentsiaalse ohusituatsiooni. Edasine sõit kuni Tallinnani toimus peasjalikult Vennaskonna plaati kuulates ja nende lugudele uute ja lõbusate sõnade formeerimises ja muusikasse sobitamises. Nii said uued kuued kõik sellised Vennaskonna hitid nagu Riia mu arm, Oi te poised, Täna jälle me joome bensiini, 10203 jne. Krt kui andekad me ikka olime! Eediku Tallinnast otse riksaga Käsmu pealavale
"Tere Tallinn! Tere Eesti! Siin ma nüüd olen oma mädanenud kartulite ja läbivettinud küttepuudega”, tervitab Edgar Elmarovitš Savisaar meid oma linna sisse sõites. Ei saa sa meie pealinnas küll üle ega umber meie kõikvõimsast Eedikust. Aga Tallinna mineku põhjus oli tegelikult ennekõike selles, et Mardil oli hirmus kihk ja vajadus käia ära vanalinnas. No ju ta siis varem seal käinud ei olnud ning huvi ilmselt ajaloo vastu nii suur. Meie huvi Kristjaniga piirdus
aga palju elulisematel küsimustel – kuskohas saaks väljutada suurtes kogustes endale eelnevalt sisse manustatud õlujooki. Iga sekund oli juba kulla hinnaga. Seis oli täielikult SOS ehk morsena väljendudes “…---…”. Hiilides ühte hämarasse keldripubisse, saime siiski seal asjad korda. Iseenesest mõistetav, et selline vaevast vabanemine nõudis korralikku tähistamist ning uute karastusjoogivarude soetamist. Need kulusid ka marjaks ära, kuna sõit Tallinnast Narva poole toimus teeremontide tõttu umbes 50km/h. Mingi hetk läks asi siiski libedamalt, minutit möödusid minutite järel ning märkamatult olimegi järsku mere ääres väikeses Käsmu asulas.Kuna aega oli roppu moodi veel kella 22.00ni (hetk, mil peaesineja siis lavale tuleb) töllasime edasi-tagasi ja risti-põiki kogu selle asula läbi ning kaardistasime ta oma juhmi mällu. Huvitav oli vaadata esinemislavade asukohti. Üks neist oli paigutatud täielikult keset metsa lagendikule, teine – pealava – aga hoopistükkis mere äärde tavaliste elumajade vahele. Krt umbes sama kui mul kodus maja tagusel muruplatsil lükatakse kaadervärk püsti ning ACDC tuleks sinna saagima. Omaette koomiliseks kujunesid seiklused riksajuhtidega. Kes ei ole kursis, siis riksa on see kolmerattaline n.ö tugitooliga jalgratas, kus reisja lösutab Al Bundylikult käsi püksivöö vahel oma mugavas toolis ning ees lenkstangi taga olev piloot hoolitseb kondimootori töötamise eest. Iseenesest Fred Flinstone´i auto odav koopia, kuhu vändad juurde lisatud. Väga populaarne vahend ennekõike igalpool Hiina, Taimaa ja teiste pilukate maade suurlinnades. Igatahes õnnestus Kristjanil välja kaubelda endale tasuta sõit. Ja järgmine hetk ta uhkelt nagu Julius Caesar kimaski täie hooga pealava poole, rahulikult turvameeste valvepostide vahelt läbi. Ei julgenud ükski piletimüüa ega muu asjamees teda tülitada. Täiesti geniaalne ja klassikaline Trooja hobune. Nii olekski Kristjan saanud tänaõhtuse kontserti puhta tasuta, kui ainult poleks enne eraldi piletit valmis ostnud. Kuradi ebaõnn!
Juodaan Viinaa!
Korpiklaani tuli lavale paar minutit pärast kella kümmet. Mida see Korpiklaani siis kujutab endast? Lihtsalt öeldes Soome folk-metal bänd, kus tavapärased soolo-, rütmi-, basskitarrid ja trummid on assisteeritud viiuli, akordioni ja vilespilliga. Täpsustades eelnevat, siis enamus lugusid on hoogsate ja tempokate Soome rahvaviiside töötlused rokilikumas võtmes. Väga kaasakiskuv värk. Keeleliselt on lood ise pooleks - nii soome kui ka inglise keelsed, aga olenemata keelest räägivad lõviosa neist joomisest. Bänd ise on maailmas juba üsna kuulus, olles tuuritanud peaesinejana igal maailmajaol. Seekord tuldi siis vahelduseks ka oma lõunanaabritele külla. Sibasime kolmekesi täiesti lava ette, mis oli pisikese künka peal. Huvitav oligi asjaolu, et lava ees sai olla umbes 4-5 rida inimesi, siis maapind langes üks meetri pooleteise võrra ning alles sealt algas suur ja lage plats kuhu ülejaanud rahvahordid ennast ära paigutasid.
Olles lühikese ajaga juba teiste eestrügijatega vennastunud, hakkasime skandeerima kooris “Vodka, Vodka, Vodka”, mis on selle loo nimi, millega Korpiklaani alati algust teeb. Ja tegid ka seekord. Möll hakkas pihta kohe esimestest nootidest ja kestis kuni võiduka lõpuni. Erilises hoos oli üks suur kamp palja ülakehaga noorsande, kes ilmselt ka tänu suurtele manustatud alkoholikogustele pidevalt lendasid sealt järsakust alla. Mõni lausa Matti Nykaneni stiilis. See tegi loomulikult kõikidele nalja, ennekõike asjaosalistele endile. Hoogu läks ka allpool olev rahvamass. Möirgasid ja kargasid seal Happy Little Boozeri refräänis ning lõid ringtantsu instrumentaalloo Pellonpekko taktis. Konkurentsitult ajas aga kõige rohkem rahva elama lugu Juodaan Viinaa.
Tule eläväna tagasi!
Suhtlemine bändi ja eesliini vahel oli vahetu. Tavapärasteks kujunesid vastastikused sõbralikud käepigistused, kitarriga sedasi ettekallutamised, et võisid ise ka paari keelt tinistada. Ei siin olnud tegemist mingite porodest mühakatega. Näiteks juues laval natukene õlut, pakuti vennalikult seda ka publikule. Olgugi, et üksainus pudel, aga kuna tegemist oli klaaspudelitega, siis ega sa neid rahva sekka pilduda ju saagi. Kohalik ambulants muidu vigaseid ja veriseid otsast otsani täis. Niisiis ulatatigi lihtsalt pärast paari sõõmu rüüpamist eesolijatele üks pudel kesvamärjukest. Kätte sai selle ikka see, kel kõige pikem kämmal ehk siis loomulikult mina. Priviligeeritud seisund või mitte, aga igatahes sai minust ainuke inimene, kes valdas, kasutas ja käsutas sellel üritusel klaastaarat.
Kui asi lõppes, vooris suurem jagu rahvast mööda Käsmut ringi - kes parklasse, kes telklasse - lauldes täiel häälel fraasi Juodaan Viinaa. Mitte, et keegi otseselt oleks seda juua tahtnud või seda propageerida vms. Lihtsalt hea lugu oli. Ja hea üritus. Koguni nii hea, et Kristjan otsustas jääda ka järgmiseks päevaks sinna. Lubas, et küll ta kord ikka jõuab mingil moel koju tagasi. Nii ta suruski veel ühe mehise käepigistuse, lõugas vastu merelaineid Juodaan Viinaa ja läinud ta oligi sinna Käsmu käänulistele ja rahvarohketele tänavatele. Mis muud Kristjan kui “Tule eläväna tagasi!” Et saaks taas peagi minna ühiselt vastu uutele rockseiklustele. Ja kui mitte juba varem, siis 8. ja 13. detsembril taaskord lahinguväljal näeme, RAISK!
Ja lõpetuseks siis see kõikse parem lugu Juodaan Viinaa: http://www.youtube.com/watch?v=6z4DRPG7rbc
